Tervist, mina olen Urmas Vadi kõigile kuulajatele kell eilne vabariigi sünnipäevast mööda libises palju õnne. Ka kultuurikaja on Eesti lainel. Räägime Eesti filmist, küsime ajaloo ja eestluse Meie saatuse kajastamise kohta filmist Veiko märka, Peeter Allik on aga leidnud Eesti linnadele oma tunnuslauset ja nad on sellest abordi teinud. Kultuurikoja päevikut peab Andrus Vaarik, aga nüüd peab Kivisildnik oma akvaariumist isamaalise kõne head kuulamist. Akvaarium 52. Tere jääknähtudega vikerraadio kuulajad, nagu näha õnnestustel vabariigi aastapäev edukalt üle elada, kohe saame teada, kas te ka järjekordse vabariigi aastapäeva kõne üle elate? Igasuguseid oomenid ja eelaimdus, et hakkavad täide minema. Siit tuleb veel üks vabariigi aastapäeva kõne. Eelkõige sel põhjusel, et patriootiline sõnavõtt on hea pohmellirohi, aga ka sellepärast, et kolleegid oraatorid valetavad liiga palju. Kohalikust kraabi kõne peab algama pugejaliku pöördumisega kuulaja poole. Ohte kangelaslike eesti rahvas, külma, kadestan teie kartulikoori või veel emotsionaalsemalt, kui publikus on rohkem, eitasid, Oo, üllas eesti rahva, milliseid nunnud kartulikoored elab, Emerson oioi? Oi-oi kohe läheb süda soojaks, kui publikule poetud emotsionaalne kontakt on loodud, tuleb Lemitada keskvõimu ees, muidu võid oma ametipostist ilma jääda, alatud inimesed teatavad alati sinna, kuhu vaja. On tarvis meelsust näidata? Ma arvan, et olete heast euroliidu elust ja õiglasest kõrbesõjast rasva läinud. Tehke kükke, muidu jääb süda seisma. Vot nii, kui süda seisma jää, siis pole teil rõõmu ei välisinvesteeringutest ega inimõigustest. Sageli nutan ma murest Eesti rahva ebakvaliteetsete südamete pärast koi ja nüüd on pisarate pühkimise koht. Ja nüüd paneme ajaloolaksu, et oleks õige eestilaks. Hea elu on vana Eestiga lumme. Vaadake kuidas Konstantin Päts ja tema klikk olid ennast täis õginud. Aga ka Pätsi kuldajastul oli vingu, jaid, kahjureid, ebakindlat elementi. Kes ei viitsinud tööd teha, ei tahtnud heade elu elada. Ei teagi, mida tahtsid. Sellised lasti maha, isegi hauakohta ei ole teada. Keegi ei tea, kuhu Viktor Kingisseppa maetud. Polegi vaja teada. Kesik oli ja sai, mis tahtis. Paljud arvavad tänagi, et välismaale põgenemine neid päästab. Eksite sõbrakesed. Sirk putkas ka väljamaale, aga kukkus hotelli aknast alla. Kahju küll, aga ära suri. Ma olen kuulnud, et välismaal kukkus ainuüksi sel aastal 10000 pagulast vastu maad puruks. Sellised olevat faktid. Nii et parem, püsige kodus, hoidke suu koomal. Ärge hakake põhiseadusega jukerdama. Seda ma ütlen. Ega publik kaua jõua, viisakat nägu teha, hakkavad nihelema, esimesed tõusevad püsti ja lahkuvad väärikalt välja, käigu suunas. Haigutatakse varjamatult. Kogenud kõnemees ei satu paanikasse, ta teab, et nüüd on õige aeg välja käia, kõige kõvemad trumbid. Vabadus on meile kõigile armas. Ei ole ülimat aaret, kui vabadus, vabadussõda, sinimäed ja vanad vabadusvõitlejad. Tulge siia, vanad vabaduse võitlejad, hülgema emm, pandeid, hävituspataljon enne, teised nende jõledad bandiitide järel. Vabadusvõitlust tasub alati ära. Teeneline vabadusvõitleja Tiit Madisson sai soojale maale parema elu peale. Ei maksa üüri, ei osta poest süüa. Leht kirjutab, et kallisingi ja saksa Pille saab Tiit kohaliku marketi tagant konteinerist ja peavari on tal üks mahajäetud maja, kuhu ta sisse kolis. Siit moraal. Kui oled vabadusvõitleja, saatke üürist vabaks. Õhkimine on sul ilma rahata ja milline paradiis, lik, kliima, palmid, palmid ja kõik. Nagu pensionisamba reklaamis kohe. Elagu vabadus. Elagu Eesti vabariik. Elagu. Elagu. Ikka peab seda vabaduse rida ajama. Näed, Riibalu oleksime isegi postmargi peale pannud. Kurjuse jõud sekkusid, aga ükskord nad heidetakse põrmu ja me saame selle postmargi niikuinii. No küll on tore siis seda marki vaadata. Ikka palju ilusam kui Lihula ausammas. Kindlasti olete seda riipalu margikavandit lehes näinud? Ühtki paha sõna ei ütle. Ilus. See on uus suur postmargikavand, see postmargimõtte tõestab, et me hindame vabadust ja vabadusvõitlejaid väga. Kui ka esimesed 20 aastat ei hinnanud, oli muud targematki, kui teha, siis nüüd hindame ja järgmised 20 aastat hindame vahetpidamata. Isegi siis, kui kõik need margid ja asjad kohe välja ei tule. Ometigi me oleme Eesti mehed ja see on hea. Ja see, et me oleme võimul, on õige. Sellel postmargi kavandi pärast me peame aegade lõpuni võimule jääma. See riipalu pildiga postmargikavand on meie ülimaade. Aga sellised suured aated ei saagi ühe päevaga teoks ega isegi mõne aastaga. Mõte eesti riigist idanes kosus ja kogus jõudu meie rahva südames 700 aastat. Ja nüüd on meil Eesti riik ja ma luban teile, et selle riipalu margi me saame juba 630 aasta pärast kätte. Et lihtsalt me peame kokku hoidma veel rohkem kartulikoori, sööma, me peame sõnaraamatutest kustutama sõnad, juust ja vorst rahvusliku elujõudu nõrgendavad ja ei lase kogu rahvast nagu üks mees, püüelda vabaduse postmargi poole, nagu me ise tahame. Saime ristisamba saime ja mis põhiline, saime sellised uued autopaarid, et pisar tuleb silma. Kui teil käim kõik koos kodumaa asfalti ja veelkord küll maitse hea veel kord. Ja selle postmargi me saame ka vingu või 1000 aastat. Kuna eile oli vabariigi sünnipäev, siis ma ei tea, kas selleks puhuks või, või millegi muu pärast on valminud üks Eesti kaart. Ja selle kaardi autorid on Veiko märka ja Peeter Allik. Võtan eriline selle poolest, et Peeter rolliks on sinu joonistatud ja siin on ka peale linnade tunnuslaused. Aga mis laused need on, et nad ei ole nagu päris laused? Näiteks Ta ei ole heade mõtete linn vaid tartu eesti kultuursein küla. Noh, see on ikkagi Veiko märka looming, mis siin on, Veiko on tegelikult neid neid tunnuslauseid ju üles lugenud juba ammu siin juba mitu aastat, ma olen kuulnud, et ta teatud Dustel nüüd ette loeb. Aga noh, mina, Veiko, olemegi siin. Kaval-Ants ja Vanapagan on kuigi noh, seda ma olen ka märganud, et kuigi mina näen välja rohkem nagu vanapagan, näed jah, aga Veiko näeb välja nagu Kaval-Ants, aga tegelikult on vastupidi. Et mina olen see kaval ja siis ikka nagu vanapagan. Ma ei taha sellega midagi öelda, eriti et noh Meie see on, ei olegi öelda midagi eriliselt sügavmõttelist, vaid lihtsalt nagu anda mingisuguseid selliseid võtmeid, et inimesed saaksid ise leida oma peas mingisuguseid sügavmõttelisi ideid. Ma ütlen, et sina oled eeter kursist pädid, kas kursi on ka siin peal? Vaatame vot Jõgeva peal ja, ja Jõgeva tunnuslause parem kollane kui lilla. No vot seda peab nüüd küll Veiko käest küsima, et mis, mida see tähendab noh, tegelikult ega minu lemmiklinn ei ole Jõgeva sellepärast et mina olen Jõgeval käinud ainult kaks korda ja seal siis, kui vastasin, komsomoli oli ükskord ja teinekord oli siis kui aasta siin vene sõjaväkke nagu noh minu kontaktid Jõgevaga sellega piirduvad, aga Põltsamaa seest väga huvitav, olin jah, paneme peeti. Aga mis on Ants, ainult nali, see kaart, a'la ainult nali, jah, kõik on, noh, sa ise tead ka, et kõik on selline autor, kes põhimõtteliselt et on selline asi, on, on nagu tavaline huumor ja siis on mingi absurdihuumor. Tema, see liin on pigem sil absurdihuumori poole ja siin mõned asjad on siin tavaliselt naljad, aga mõned asjad on siin sellised, mis nagu peaksid inimesi nagu käsipõsed til mõtlema panema. Siin on üks viidega kindlasti Priit Pärnale tema hästi kuulsale karikatuurile sitta kah, aga siin on Sillamäe Sillamäe tunnuslause uraaniga. Noh, seda ma püüdsin teha täpselt Priit Pärna selle karikatuuri järgi. See oli nüüd küll selline asi, kus Veiko nagu ütles, et Teedavus edasi, onju. Et Priit Pärna see karikatuur seda järele. Nagu näiteks Elva heade mõtete romula Lihula, Eesti natsikultuuri häll See on nüüd küll Veiko välja mõeldud asi. Mina ei ole mingi otsibutuks. Aga sa ütlesid, et sinu sõber ja kolleeg Albert Kulcon ühe lause välja mõelnud ja tema tegi oma kodukoha Sõmerpalu vihma korral toimub motokross kultuurimajas. Väga hea, minu meelest see see kaart, kui kaugemalt vaadata mustvalge joonistatud kaart ja ta justkui meenutaks hästi kaugelt neid olev soonsi kultuuriloolisi kaarte. Ei, no me alustasime jah, seda asja sedasi, et mõtlesime, et alguses, et me teeme seda asja nagu nagu paroodiat, aga siis pärast mõtlesime ümber ja siis tegime ikkagi nagu mitte paroodia. See nafta, jah, kuna tal mustvalge, siis selles mõttes ta meenutab jah-sõna. Veiko märka, sina oled Petrolliku kõrval või, või taga või ees, ühesõnaga teine selle Eesti tunnuslausete Kaardi autor. Miks sa sellise kaardi tegid? No mina olin ikka ees, eks sellepärast, et mina mõtlesin selle kaardi välja ja noh, tegelikult ma mõtlesin välja tunnuslauseid niisama ükshaaval, siis ma sain aru, et sellest tuleks kaart kokku teha. Ja ega selle kunstniku otsimine ei olnud üldse lihtne. Ja Beethoveni ma jõudsin tegelikult küll üsna sujuvalt, sest ma teadsin teda varasemast ja tema just nimelt graafilist annet ja just nimelt mustvalgetes lahendustes. Aga mis sa küsisid, miks sa selle kaardi tegid? Ma tegin selle kaardi sellepärast, et Eestis on see tunnuslausete buum on lahti läinud juba ikka vist üle 10 aasta tagasi ja üha jabura maksnud muutuvad. Minu jaoks on nagu tipp oli, kui ma lugesin Jõgevamaa tunnuslauset, mis oli siis kuninglik väärikus, Kalevipoja jõud ja ega need teised paremad ei ole, isegi see heade mõtete linn mulle tegelikult väga ei meeldi, sest et siis peaksid ja teistes linnades olema halvemad. Ja noh, kogu see tunnuslausete värk tundus mulle nii kunstlik ja nii puhtalt ainult reklaamile ja ainult välisele pinnale üles ehitatud. Et mul tekkis tahtmine hakata seda parodeerima lihtsalt. Kas sa näed nende õige? Tunnuslausete taga mingit mingit kompleksi midagi olla, ükskõik kui väike või ükskõik kui metsa taga sa oled või on see ikkagi soov ennast identifitseerida. Ma arvan, et 75 protsenti on seal seda kompleksi ja tahtmist nagu silma paista, ükskõik kui väike vaene sa lähed, sest ega Eestis nüüd mingeid meeletuid rikkaid paiku ei olegi. 25 protsenti võiks tõesti olla tahe ennast identifitseerida. Aga paraku nad kuidagi need laused tulevad välja niimoodi, et maksab ikkagi see, see mõttetum pool. Veiko märka sa ise oled pärit minuteada Sakust savalt sovelt. Aga kus saue saue ma ei näe üldse. Nii mõttetu koht, et Simson täiesti mõttetu tunnuslauset välja mõelda, see võiks, ma ei tea. Noh, ma usun, et Eestis on selliseid mõttetuid kohti veel tegelikult kümneid, millele ma ju ei mõelnud kadunud lauset. Ülenurme näiteks. No nad on kuidagi nagu sarnased, et mõlemad on ühe teise suure lina satelliidi. Millegipärast arvasin, et sa oled sokkust pärit. Saku lause on alles lokke ja sellest väga kahju, et mani hirmsa lause pidi neile välja mõtlema, sest tegelikult mulle Saku õlu väga meeldib. Meeldib jah, aga mitte midagi muud ma ei osanud ka. Üldiselt need tunnuslauset tulid ikka niimoodi, et 75 või isegi rohkem protsent tulid nad ikka niimoodi, et üks lause tuli ja see oligi kohe õige ja ei olnud enam mõtlemist, väga vähestel linnadel oli, kus ma ikka pead murdsin. Ja sakuga ei olnud küll midagi. Ega teistel paremad ei ole. Ei ole jah, et näiteks Pärnu veerand veel vee peal siin on Peeter Alliku pilt, kuidas üks maja vajub siis Pärnu lahte ja noh, võtame näiteks Kilingi-Nõmme üks tänav, pink ja puu, mis on kõige neutraalsem minu meelest ja noh, näiteks Rakvere juua täis. Kas sa peale seda lauset Rakverre julgelt minna? Julgen küll, Rakveres on väga toredad inimesed ja nendes kohtades, kus ma olen varem käinud ja kuhu ma tunnuslauset tegin, sinna julgen ikka minna. Vot mõjulgeksimine siuksesse kohta, näiteks Lihula, kuhu ma kirjutasin eesti natsikultuuri häll. Seal ma olen vähe käinud, aga Rakvere, ma julgen küll minna, alles nädalavahetusel käisin seal. Kas see ongi nagu sinu kaart selles mõttes, et näiteks lapsed joonistavad mingit kaarti, vennad joonistavad hästi enda jaoks mingid olulised punktid peale teevadki enda liivakasti ja siis enda auto ja ja sellest koosnebki maailm. Mingis mõttes see kaart meenutab ka seda, et see ongi hästi selline isiklik meelevaldne kaart kus sinu ja Peetri jaoks mingid olulised kohad Ei ole nii, aga kuidas on tegelikult logistiliselt välja mõeldud, sest ma hakkasin ikkagi välja mõtlema niimoodi, et Saksa-Eesti enam-vähem niimoodi võrdselt kaetud et ei jääks selliseid valgeid laike eriti palju. Ja ka siin kõige raskem ma mäletan, et oli mul saartega sinna mäe osanud Saare- ja Hiiumaale suurt midagi välja mõelda, esialgu. Aga mis Peeter sinna hiljem on lisanud, ta lisanud siin ikka väga palju oma mõtteid ja asju, sest et laused on minu omad ja ütleme, pooled nendest lauset juurde kuuluvatest pildi lahendustest ma pakkusin talle välja, et mis ta peaks tegema, aga kõik muu, mis seal kaardi peal on, on ikkagi tema väljamõeldis. Ja mida ta ise on tahtnud seal ütelda, miks näiteks Saaremäe hundi joonistas? Ega ma ei saanudki sellest aru, või Peeter mulle ise ütles, et Saaremaal on palju hunte, kes lambaid murravad? Mina ei teadnud seda. No mina ka ei teadnud jah, aga sellega sa oled ikkagi Veiko, märka nõus, et et kaart on ikkagi mingisugune juhis, ütleme, et sa hakkad mööda kaarti kuhugi minema. Et kui mina mööda sinu kaarti minema hakkan, siis ma võin kummalistesse kohtadesse jõuda, millel on väga veidrad tunnuslaused. Kui ma nagu välja jõuan, sellega. Mitte kusagile koju tagasi jõuad välja sa võidki seda kaarti kodus vaadata, nii-öelda oma mõtetes neid matku teha. Ma tahtsin tegelikult olla hästi sügavmõtteline, tahtsin küsida hoopiski selle kohta, et kas nende tunnes lauset nende joonistuste nende kohtade taga ja et selline noh, nii-öelda mänguline kaart on, et kas seal on midagi ka meile, eestlastele. Iseloomuliku ma mõtlesin tegelikult midagi mõttelist välja seoses sellega need koordi esitasid, tulevad nüüd just ennem Eesti vabariigi sünnipäeva ja miks nad nii hirmsad ja provokatiivset on ikkagi selles, et. Ja üks ema mulle ütles oma lapse kohta, et kui ta nagu sõimab teda, miks seal külmetasid, miks sa ilma mütsita väljas käisid ja vitsad jälle haige siis tegelikult armastan oma last. Ja mina ka tegelikult armastan Eesti vabariiki ja ta ongi meie laps, sest et ega riik ilma inimesteta poleks mitte midagi. Kõik me oleme tema emad ja isad. Ja see on siis minu kingitus lapsele sünnipäevaks. Üks huvitav film, mis on valmimas, on Martti helde, sinu esimene täispikk film, mille pealkiri on risttuules ja see räägib siis 41. aasta juuniküüditamisest. Filmi poeetika on hästi huvitav. Martti. Helde räägi sellest poliitikast, milline see film on? See film on oma vormilt väga-väga teistsugune või väga-väga nii-öelda uuenduslik filmi uuenduslik tänapäevases võtmes, see tähendab, et meil on ligikaudu kuus ta kõrvalosatäitjat ja nendest keegi selles filmis ei liiguta. Ehk siis me püüame visioon reaalselt jätta mulje, et me liigume nii-öelda kaameraga või nii-öelda vaatajana selle tardunud maailma keskel või nii-öelda nagu manuaalse kolmemõõtmelises fotos. Et see võib olla visuaalses mõttes, muudab selle filmi eripäraseks. Veel lihtsamalt, et kõik on paigal ja kaamera siis liigub nende ümber. Just nende nii-öelda nagu peatatud tegevuses See poliitika on hästi võluv, nii palju kui seda mingites treilerites, mis kuskil Youtube'is või Allfilmi kodulehe peal üleval on, näha saab aga see teema küüditamise teema, eesti rahvuse teema, represseerimine, sa oled hästi noormees, et miks sa sellise filmi teed. See on hästi raske on sellele küsimusele vastata ja ma tegelen ise ka sellele selle küsimusega iga päev. Aga ma arvan, et ennekõike puudutab see sellepärast, et seal olnud ligi 50 aastat oli nii-öelda avalik saladus, millest ei millest kõva häälega räägitud, rääkimata veel mingisugusest kunstilisest väljendusest, mis tol ajal võis olla. Et see on siin nii-öelda, nagu rääkimata lugu tegelikult Eesti ajaloos, mis on filmikeelde panemata. Ja ma arvan, et see nii-öelda see lugu, see avalik saladus tuleb ära rääkida. Ennekõike ma teen seda, sellepärast. Kuidas välismaa inimesed sellesse suhtuvad, sest ma kujutan ette, et sa oled pidanud neile seda lugu ja seda, et sa sellist filmi teed rääkima, et kas neid huvitab see lugu või huvitab lihtsalt see hästi kummaline poeetika, millest sa seda filmi teed? Ma arvan, et neid huvitab nii üks kui teine ja see on ka põhjus, miks me oleme sellise filmikeele või sellise stilistika valinud, on see, et et küüditamise teema pälviks rahvusvaheliselt suuremat tähelepanu. Kuna tegelikult nii-öelda Baltimaade holokaustist ei tea Läänemaal mitte midagi siis tegelikult see film on üks võimalus, kuidas, kuidas rääkida seda lugu ja seda, seda nii-öelda nagu toidabki, visuaalne keel. Me käisime Kreekas, näitasime seda ühte nii-öelda lõiku. Inimesed olid paelunud sellest statistikast ja siis nad hakkasid huvituma, et mis teil siis 41. aastal ikkagi seal toimus. Ehk siis see visuaalne keel nagu teenib meie eesmärki ja köidab tähelepanu muga teema vastu. Aga sa mainisid kohe jutu alguses seda tardunud olekut mingis mõttes, kuna see film on must-valge, ma saan aru jah. Ja siis siis tekib ka tunne, et sa vaatad justkui mingit vana fotoalbumit ja siis siis pilt hakkab nii-öelda elama või et see muutub ruumiliseks, sa lähed sinna sisse. Aga kas selle, kas see poeetika tähendab veel midagi peale selle, et see on huvitav? Tegelikult see mõte visuaalse keele osas sündiski ühest üsna õhukesest päevikust käsikirjaliselt kirjutatud päevikust, mis minuni ilmselt mitte pooljuhuslikult jõudis, väga isiklik kanalite pidi ja seda päevikut lugedes ja üldse end selle materjaliga kurssi viies lugesime välja sealt sellise asja, et nimelt see väike õhuke väärik oli kirjutatud ühe minu nii-öelda tuttava poolt ja seal oli väga nii-öelda filosoofiliselt lahatud ja mõistet. Et mida tähendas aeg küüditatud inimeste eestlaste jaoks nimelt et aeg näis, kui peatunud olevat. Ehk siis sel hetkel, kui nad kodudest Ta viidi, siis aeg seiskus ja nad elasid oma mõtetes oma unistustes ikkagi Eestimaal edasi. Ja see saigi nii-öelda nagu alustalaks filmi visuaalsele keelele. Meie filmis peatub aeg sellel hetkel, kui kudenud küüditamine, 14 juuni. Isa jääbki seisma, et me jääme oma mõtetega ja visuaal ikkagi nagu kodusel Eestimaale. Väga palju selles filmis fiktsiooni ja kui palju on seda dokumentaalset päevikut seal filmis. Ma ei oska protsentuaalselt seda öelda nii-öelda põhiliin tegelaskujuna näol ja, ja juhtumiste näol on tegelikult ikkagi päevikust lähtuv fiktsioon. Noh kas seda üldises ambitsioonist nimetada selles suhtes, et kõik need asjad, mis me oleme filmi pannud narratiivina ja kõrvaltegelastele, on tegelikult ikkagi ka teistest elulugudest kokku korjata. Võtame nagu selline sulam, elulugude sulam, aga kuskil nii-öelda pool või pisut allapoole on tegelikult baseerub ikkagi sellele õhukesele päevikule kunas seda filmi risttuules näha saab, praegu oleme planeerinud niimoodi, et see valmib kas novembri lõpus või detsembri alguses selle aastanumbri sees. Minu meelest ümarlauavestlused on sellised hästi uhked ja pidulikud asjad. Ja ühe sellise ma just praegu korraldan siin stuudios ei ole nõnda laua äärde kutsunud kirjaniku Mart Kivastiku ja ajaloolase Jaak Valge ja see põhjus on see, et on Eesti filmisajas aastapäev ja just eile oli vabariigi sünnipäev, siis see oleks väga ja hea rääkida Eesti filmist ajaloost, sõjafilmidest ja patriootlikest filmidest. Jaak Valge, mis on esimene selline asi, mis ütleme eesti filmi, ma mõtlen just seda mitte nagu eesti tehtud filmi, vaid, vaid pigem nagu Eesti ajaloo filmi ütleme sellise rahvusliku filmiga ette lööb. Ma ilmselt saan seda kommenteerida teatava kiiksuga, et, et see, mis minul ette lööb, et see ei pruugi sugugi ette lüüa nagu teistel või suuremal osal nagu ühiskonna liikmetele. Kui mina nagu ajaloofilmi vaatama, siis ma noh, mingil hetkel ka Eesti filmide puhul ja muidugi a noh, näiteks Hollywoodi filmide puhul lihtsalt ma ei saagi enam tigedaks, ma vaatangi neid nagu muinasjutus ja ja mul seal mingeid emotsioone ei olegi, aga Eesti filmide puhul, mis mul esimene reaktsioon, mis mul tavaliselt on, on ikkagi see, et ma ei taipa hästi, et mispärast on mõtet välja mõelda selliseid nii-öelda kunstlikke jutustusi või narr Tiive, et samal ajal kui meie ajalugu pakub selliseid dramaatilisi tõsielulisi seiku noh, niivõrd niivõrd haid ja niivõrd palju, et nende filmide puhul lihtsalt jah, no nagu öeldud, et et mind nagu muu see ajaloo ajaloolase kiik, segame neid vaatamast ja ma vaatan neid pidevalt nagu selle pilguga, et, et mis on jälle valesti läinud ja siis küsisin enda enda käest, et aga miks pärast ta peab olema valesti läinud. Teid, Jaak Valge segab selline mingi liigne müstifitseerimine, liialdatus, faktidega ümberkäimine, nii nagu noh, ütleme ajaloos pole olnud. Jah, see ka kindlasti ja ütleme, et nüüd ütleme nende viimaste niinimetatud patriootiliste filmide puhul võib-olla mind segab ka selline, kuidas öelda võltspaatos nagu Hollywoodi võltspaatos aga jälle, et ega ma ei taha ja öelda, et mina olen nüüd mingisugune poliittehnoloogiat, ma nüüd pean nagu ütlema seda, et kuidas tuleb nagu filme teha ja kuidas ei tule. Et eriti, et sel ajal, kui, kui Eesti ühiskond on nii-öelda lagunemas nii vaimselt kui füüsiliselt, et kui taolised noh, niinimetatud patriootilisi trendid natukenegi seda koos hoiavad et tüübid, selle asemel, et minna Soome ehitama, läheksid nagu Toompeale meelt avaldama, siis tuleb neid taolisi taolist lähenemist ka kahtlemata kiita. Mart Kivastik, mida sina ütled selle selle ajalookujutamise kohta, et sina ise oled ju noh, väga palju ikkagi kirjutanud näidendeid, kus on noh, aluseks mingeid mingeid ajaloolised sündmused ja noh, kindlasti ei ole need päris selline üks-ühesed sündmused, et seal on ikkagi mingit sellist luiske lugu sees. Nonii luisklevakvaatsee segab, ma räägiks, algaks sellest pihta, et kuna meil tehakse üleüldse filmi vähe ja siis selle lähese filmi juures, mis me teeme sealse ajaloolist filmi tahaks eriti ja siis me ei saa ei saagi üleüldse nagu Eestis nagu sihukesest ajaloofilmist rääkida, sest aeg-ajalt lihtsalt tuleb ette, et keegi on teinud nii-öelda ajaloo filmi vene ajal ju tegelikult oli ausalt, räägiks Vene ajal oli meil kinotase oli ju märksa kõvem, praegu meil hakkab jälle kino, hakkab nagu paika minema, kas on nüüd võtnud juba 20 aastat, et ma arvan, et veel üks, 10 aastat läheme siis meil tekib jälle nagu uuesti Eesti film, aga ütleme Vene ajal, mis kohe, mis mulle veel, võib-olla ajaloo filminalise. Kas ta pealkiri, inimesed sõdurisinelis või Enn Kalmu, kaks mina selle Jüri müüri filmi ja tegelikult väga hästi tehtud film, need siiamaani annab midagi sellist järgi teha. Kellede jaoks neid patriootlike filme vaja on, et noh, ilmselgelt neid on vaja noh, kõik see, kuidas need püssidega üle lumise välja jookseme ja sureme ja siis pärast on meil ikkagi hea laua taga istuda ja mõelda, kuidas me võitlesime noh, et, et meie rahvuslikule eneseteadvusele on seda vaja. Aga et noh, kõige rohkem tundub, et on ikkagi vaja neid ameeriklastele, venelastele aga seal kuidagi rahvused, mingi erinevus, suurtel rahvastel on neid rohkem vaja või väikestel oleks. Võib-olla tundub, et lihtsalt suurte rahvastele palju suuremad võimalused neid filme tootev firma paratamatult nii kallis asi, kui sa vaatad poolakaid, siis poolakad on järjest oma selle selle ajaloo ära rääkinud, see poolakate uus võimalus rääkida need Katõnnid ja need on tulnud jälle sööd pärast seda viima viimaste saamist. Aga meil on see tegemata, millal sa viimased kaks nii-öelda patriootlik film Olisse marmortahvlil ja siis see teine oli see kuu detsembri, mis mõlemad, kumbki ei olnud liiga. Kiiresti toodetud ja Nüganen tegema esimest film ja siis noh, läksid nagu läksid ja tegelikult ma usun, et ei väike või suuremas neid paran, patriootlik, nii-öelda patriootlik. Film on ikka vaja, aga nad peaksid olema võimalikult kihvtilt räägitud ja. Tehtud jah, poolakate osas ma olen nõus küll, et nende jaoks see viimane film on ju, mis oli Varssavi lahing, et mis on nagu selles mõttes nagu patriootlik sõnades mõttes, aga aga noh, see patriootlik nagu see väljend noh, minule mulle isiklikult väga ei meeldi nagu selles mõttes, et et mul noh, minu jaoks see sisaldab mingit nagu sihukest võltspaatost tõepoolest, aga ütleme rahvuslik siis, et ma ei ütleks isegi ka võib-olla isegi ma ütleks midagi, et mingit nagu identiteedifilmid, et näete, et meile kindlasti on vaja nagu seda teadmist, et kes me oleme ja kust koha pealt pärit oleme ja et selles mõttes on need ajaloofilmid ja võimalikult autentsed on meile kindlasti vajalikud nagu igale inimesele oma päritolu teadmist ja see, need taolised identiteedi filmid, nad ei pea ju kaugeltki olema ainult taolised, et kus me püsse käes nagu kellegi pihta tulistama või kellegagi võitlema või noh, nii edasi ja nii edasi võivad ka olla võivad olla nüüd, mis rääkida nagu nendest suurrahvastest, siis mulle tundub, et näiteks venelaste ma võin ka eksida, ma vaatan täiesti nagu kuidas öelda ulmeliselt. Et aga mulle tundub, et Venemaa puhul on nüüd kuidas öelda selline noh, kõige kõige kõvem šovinistlik periood on nagu läbi pärast selle Nõukogude Liidu suure isamaasõja 50 või selle aastapäeva tähistamisega, mis oli ka 2005. aastal, et pärast seda neil on hakanud ka nagu sellised tasakaalukamad silma tulema, teisest maailmasõjast, kus käsitletakse ka ikkagi nagu noh, et mitte seda puht nagu riigi seisukohalt, vaid nagu inimese seisukohalt, eks, ja siis noh, nii-öelda nii-öelda saksa, Saksa sõjameeste näidata ka mingi vääritena või, või ebardina nagu kogu aeg valem, seda tehti Hollywoodi's. Mina ei, ma ei oska öelda, aga mulle tundub, et Hollywoodis nagu jätkuvalt see asi nagu kestab edasi. Miks on ameeriklastel seda vaja, noh, kuidas öelda, kõige lihtsam vastus oleks nagu see et näidatagi, et nad on ühed sellised, kuidas öelda sõjajumalat, kellel on alati õigus ja, ja kellel on õigus ka teistele oma väärtuse peale suruda, et et seda patriotismi niinimetatud patriotismi, mille nimi võib-olla pigem nagu šovinism või imperialism. Et tagada see ameeriklaste heakskiit nagu praegu ka tegevusele kusagil Lähis-Idas, Afganistanis, eks ole, ja nii edasi ja nii edasi. Aga mis jah, Eestisse puutub, noh, minu arvates nagu Eesti ajalugu iseenesest on niivõrd tore, on niivõrd vaheldusrikas noh, ütleme, et kas see on tore, see on nüüd hoopis teine asi, et ta võib-olla eestlastele endile nii väga tore ei ole, aga ajaloolastele, ta on küll nagu mingi suur uurimislaboratoorium, kui nüüd mõelda nagu näiteks ainult 20. sajandi peale et siis meil on ju noh, Eesti on nagu ainus ühiskond maailmas, kus on näiteks kogetud noh, kõiki teadaolevaid valitsemisrežiimil üldse ütleme, Läti on ka, aga Lätis ei ole, ei, on kahekümnendatel aastatel nagu selline ultra demokraatia nagu meil või siis kus 20. sajandil on vaheldunud kõige rohkem ametlikke valuutasid, eks ole, ametlike valuutade vaheldumine noh, iseenesest ei tähenda ainult raha paberi vahetamise tähendab võimu vahetumist, eks ole. Mis siis tähendab seda, et, et meil on erilised, teravad nagu sellised noh, nii-öelda ajalookogemused nagu meie müüa nagu selle rahvuse tasandil ja meil on noh, selles mõttes nagu midagi nagu maailmale pakkuda, kui ta, eks ole, noh, mingit mingit nagu teadmist, kuidas me käitume teatavates olukordades ja nii edasi ja nii edasi, et need on kõik nagu sihukesed identiteedi küsimus, et noh, minu arvates nendest noh, neid oleks tore ja vajalik kajastada. Jah, ma kohe kaitseks metsikut ameeriklasi venelasi sellepärast et et niiviisi lüüa ühe lauaga, et Hollywoodi filmide sattunud on mingit nagu öeldavat patriootliku jama see on, see on täitsa vale, et kui vaadata kas või kõiki neid reetamine silla, mis on teinud ston või siis sündinud 1009 neljas juuli siis siis apokalüpsis lao, need on kõik olnud siuksed, väga valusad ja tõsised. Full metal säkid, väga tõsised ajaloofilmid, mis on väga kaugel sellest sellisest hurraa, hurraa, hurraa pildistada, et vastupidi on täiesti isiklikud ja ja sellised ühiskonnakriitilised valusad valusad asjad. Need et Hollywood on niivõrd laiasi ja seal on tehtud väga palju häid ja, ja väga-väga võimsaid asju. Ja teine asi, mis, mis puudub venelastesse, on ajal noh, vene filmitase, mis me räägime, mis, millel on mõtet rääkida eesti-vene filmi on väga raske võrrelda, sest venelased on nende eluaeg väga filmi see, ütleme see meie hea filmikool ja, ja ka tegelikult midagi tähele sellest. Sest Moskva, Moskva koolist ja venelastega siis ütleme need nii-öelda Siberisse, tahad need seal teise Michalkovi film siis. Venelased tegid juba vene ajal ka hoolimata sellest näiteks Ergo kõrvale suurepäraselt sellised naljakas ja kurb ja väga häid asju. Ja, ja see, mis takistab meil seda tegema, stan või ma ei teagi, mis et pigem ikka meile puudu sellest lihtsalt nii-öelda veel filmitegijatest filminduse, sest meil ei ole seda filmi nii palju. Ja teine asi, et miks sa, miks sa film tegelikult hea ajaloos rääkida, sest ega kirjanduse jõua väga kaugel eesti keelest ja teater on ka selline, kui teater välja väheste üritab minna ilma sõnadeta ja ütleme, sellist mingi mingisuguse jänesega võib, paistab kõige kõige muuga peale ajaloo on meil välja mindud, aga, aga filmil on ju tegelikult suurepärane võimalus rääkida Eesti asja, kui palju tegelikult juudid on ennast upitanud filmidega kõik Polanski need filmid siis poolakad etc taandama seda rahva asja teinud selleks, kes nad on. Et silm oleks eestlaste jaoks absoluutselt. Mul on võimalus endast rääkida ja meid selleks siiamaani peame tõestama, miks me oleme sellised olnud läbi ajaloo, sest dialoog on, noh, ta on olnud täiesti mõnda meie enda asi. Aga meie asi on teha Eesti nagu ka teiste asjaks. Jaak Valge, kas läbi filmise ajaloo käsitlemine on ka muutunud, ma mõtlen seda, et Eesti film on 100 aastat ja ja Eesti vabariik, need 94, ühesõnaga filme on tehtud esimese vabariigi ajal noh, nõukogude ajal niikuinii ja nüüd ka taasiseseisvunud Eestis tehakse, tehakse filme ja just nimelt ka sellest identiteedi küsimusest rahvuslusest, et et kas seal on mingisugused tendentsid, et kuidas on, ütleme, vaadatud meid kui eestlasi või kuidas me ise oleme ennast nagu kujutanud. Teagi nüüd neid kahe maailmasõja vahel tehtud nagu selliseid noh, niinimetatud eks ole rahvuslikke filme et, aga noh, kui elektroonika kaadreid vaatan, et mul õige ka midagi nagu selles sellel teemal on nagu raske öelda küll, aga noh küll, aga ma võiksin, võiksin seda küll arvata. Et ja selles ei ole kahtlust, et noh, et meie ühiskond, nii nagu kõik need teised Lääne ühiskonnad on ikkagi 20-l sajandil saartel ja eriti viimasel 20-l aastal need teinud läbi nagu sellise kiire individualiseerub ise ehk siis mis siis tähendab, et ka sellised noh, nii-öelda kollektivistlikud nagu tunded või või et selline ja kaasa arvatud ka sihuke rahvuslik mentaalsus. Et see on kindlasti nagu taandunud kahe maailmasõja vahel, oli see rahvuslus, et see oli ühes ühiskonna kodanikus nagu ilma kahtluseta väga tugevamini nagu sees. Kui ta praegu, aga mis praegu on siis? Vaata, mis ta, mis ma arvan, et selles, et lihtsalt on, ongi asendanud asendunud nagu sihukese individualismiga inimesed vaatavad ennast nagu rohkem kui isiksust, et ütleme, et see rahvuslik mõõde nagu selle isiksuse juures on nagu vähem tähenduslik Ei tea, miks ma mõtlen just, et miks see, miks see rahvuses meil on üks asi, järsku ta ei olegi hakanud kaduma? Ei oska, lihtsalt tundub niiviisi. Ma lihtsalt kuulsin telekast, kuidas võrrelik kreeklasi ja Korea, Lõuna-Korea oli üheksakümnendatel metsikus kriisis ja neid osteti välja. Ja siis mis, mis nad tegid, neil oli hullem olukord kui Kreekas umbes samasugune. Siis nad lihtsalt. Nad siis kogusid oma kulla kokku ja müüsid selle ära ja siis tegid kõik, mis võimalik, et nagu oma oma au aupäästega, mis kreeklased, kreeklased põletavat saksa lipu ja siis sõimavad kõiki ülejäänud ja ühesõnaga ajavad selle süü kellegi teise. Kumba tüüpi siis eesti rahvas ei tundnud, mina loodan kangesti, me oleme rohkem selle, et mingi osa meist on selle seda tüüpi, et me üritame ikkagi olla edasi, olla. Need on natukese mehhaanilised võrdlused küll, et me ei leia, et noh, niimoodi nagu üldse üldse võrrelda ei saa, kõigepealt et vaadake ja vaadake, et, et nagu ühiskond areneb nagu lihtsalt teatava joone järgi ja ja see individualiseerimine, noh, algab nagu vaata siis ühiskondades vareme teistes hiljem ilma kahtluseta Lõuna-Korea ühiskonda konnas ja Koreas üldse algas individualiseerimine hoopis hiljem kui Kreekas näiteks ja, ja veel hiljem kui Eestis, eks. Et selles mõttes, et näiteks noh, et kui midagi kujundlikult tahaks öelda, ma ei, ma ei, ma ei taha väita, et see oleks nüüd akadeemilist teha täpne, aga kui me tahame aru kujutada Hennostet, et ennast kahe maailmasõja vahel, et et kellele me siis analüüsime, et siis me tollal sarnane esimene pigem nagu tänasele Egiptusele tänase Egiptuse ühiskonnas, noh, kes niukene patriootlik kirglik, eks ole, kus on hästi palju noori mehi ja üleüldse ütleme, et see, kuidas öelda vanuseline struktuur kasukeseks, kes on rusikas lipp püsti, nõus minema nagu idee nimel ühteteist tegema, eks ole, tänane Eesti on vana, stagneerunud, passiivne apaatne. Ilmselgelt on Andrus Vaarik väga hea näitleja. Aga võib-olla paljud ja võib-olla ta isegi ei teadnud, et ta on ka väga hea päevikupidaja. Kolmapäev, Elmo 50. sünnipäev. Konverents juubilari loomingust. Algus on nii pidulik, et pilk otsib tahtmatult Elmo kirstu. Aga edasi läheb elulisemaks ja Helmulisemaks. Kirjandusteadlane Aarne Merilai. Igal õhtul erakordselt hea. Jabur paradoks, aga Elmo puhul kehtib tubli kuulekas lugeja ja tekstiavaja modernistliku traditsiooni hoidja kujundlikkuse austaja. Teksti valdajana ja avajana süvenejana viib meid tekstis peituva veel suurema teksti sisse. Kui keeruline on Elmul seda kuulata? Distantseeruda objektiks kukkumate avarduvatesse mälupiltidesse, mille vallandab sõna hetk mõttemeenutus ettekandjalt. Jäädes äkki endasse seisma taastades toonase emotsiooni. Küsisin emalt, kas ta on päevikut pidanud ja ta vastas, et ei saa sellega hakkama, kuna vihastab enda peale, sest takerdub detailidesse ja ei suuda seda pärast lugeda. Aga mina tunnen just puudust detailide mäletamisest, mis väärtustasid toonast hetke, rõõmustasid või kurvastasid pisarateni. Pille-Riin Purje mälestuste kaskaad loomas seoseid näitamas teema sündisele, arenemist, muutumist, küpsemist viitamas Aimumas tulevikku. Jälle detailid, väikesed pildid nagu Pillerinise kurdab häbenedes suure pildi puudumist. Asjata. Igatsus suure pildi järele viitab taas tulutu eksiarvamusel, et elul on mõte. Elu mõtte otsimine on nii mõnegi elu osa raisanud. Pillerin taga hooliva märkava inimese käes saab kildude kogumisest ja jagamisest. Imeline meelelahutus. Mõtlemine on ju lõbus ja me oleme siia ilma kutsutud lõbutsema. Pillerintsa tõesti, et Arne Merilai muidugi ka, et kultuur, ka kõrgkultuur on lahe. Mulle teadaolevatest vaba aja veetmise vormidest on elu parim meelelahutus. Vaimustav artikkel Ekspressis. Austraallanna Broni Vueer hoolitses halastajaõena surijate eest ja avaldas raamatu, kus toob välja viis asja mida inimesed surres kõige enam kahetsevad. Nad hoolisid liialt teiste, mitte enda arvamusest. Töötasid liiga palju, ei julenud oma tundeid väljendada. Võrdusid sõpradest ja ohoo, ei lasknud endale õnnelik olla. Seda ütlesid surijad üllatavalt sageli. Paljud ei saanud viimase hetkeni aru, et õnnelik olemine on valik. Harjumuspärase käitumise petlik mugavus varjutas nii nende emotsioone kui ka füüsilist elu. Hirm muutuste ees, paninat teiste ja iseendi ees rahulolu teesklema, ehkki sügaval sisimas tahtsid nad siiralt naerda ja rumalusi teha. Surivoodil mõttet sa kõige vähem sellele, mida teised sinust arvavad. Mõtled, et oleks tore, kui saaks kordki veel lasta asjadel omasoodu minna ja naeratada. Aga seda peaks tegema kaua aega enne seda, kui sa surema hakkad. Hästi uhke artikkel. Unistamist peetakse üheks stressi tekitavaks tegevuseks. Aga hullumeelsed reegleid eitavad unistajad on maailma muutnud ning tohutut rahuldust enne tundnud. Ju nad moodustavad kaduvväikse tipu püramiidile, mis koosneb müriaadist, viljatutest, stressis, fanta, sööridest. Aga mis muudaks noore inimese unistused, realistlikuks ja haridusenese tundmine. Kujutlusvõime puudus, tuimus. Teise inimese õnne armustamine või väitele, et see, mida ta tunneb, pole miski õige. Õnn on väga libe, tee südametu või lausa fašistlik. Aga soovitada võiks küll nii endale kui teistele. Et võtke korralikult aeg maha ja meenutage, mõelge selgeks, mis teid tegelikult õnnelikuks teeb. On teinud. Seda ei tohiks surivoodil jätta, kus me lõpuks ei viitsi tõesti enam endale valetada. Reede juhatan Kõmsil koduvalla juubelile ja Eesti vabariigi 94.-le aastapäevale pühendatud kontsertaktust. Õhtu edenedes ilmub rahvale Ivan Orav. Hammas valutab. Valuvaigistid on mul zombistanud tervituskõne avalausega, lähen kaks korda lootusetult sassi, higi voolab. Saan aru, et nii saabubki, insult, vana hea orav päästab lõpuks mu narmendama enesehinnangu. Jään kindlaks otsusele õnnelik olla. Laupäev, kodus maal molutamiselugemise päev. Naabrimees Jüri, auto lumest välja kiskumine. Hammas valutab küll, vanasti elasid inimesed ikka sitasti. Aga ikka olen õnnelik. Pühapäev lumelükkamise päev sajab ja tuiskab. Püüan teema antenni lahti hoida. Iial ei tea, kaua see sadu ja mahu kestab. Äkki lõpuks ei käi jõud enam üle, kui on aeg linna sõita. Tihased puukoristajad on tänulikud ja rõõmsalt aplad. Rohevindid on see talv kadunud? Hammas valutab, aga õnni rauge. Esmaspäev ikka maal, küsisin sõber Jaan Rekkor õilt, mis sa teed. Ja ta ütles, et püüan seal ühte mõtet, mis nädalas pähe tuleb kolme kohtama müüa. Ülehomme pean Ameerikasse sõitma ja ma olen nii ettevalmistamata ja isutu. Vanemad inimesed istugu rahulikult kodu, mis nad peaks ründama. Keegi peaks mulle käratama nagu Oskar Lutsul, mis sa käid? Ja mis ma ikka käin? Olles pärit kodust, kus ei olnud raamatuid, on mul ülemäärane aukartus kirjasõna ees. Päeviku pidamine on minu jaoks raske, sest enda kirjutatusse ma suhtun ülikriitiliselt lämmutannia kõhklen iga lause ja sõna puhul rääkimata mõtetest. Ma püüan alati olla targem, kui ma olen. Ma kujutan ette, et ka siis, kui ma kirjutaks päevikut vaid tõesti enda tarbeks, püüdes talletada neid armsaid hetki ja pisiasju, mille mäletamisest ma puudust tunnen. Ei teeks paha vanuigiendasse armuda. Tõesti teiste peale ei tasu enam ammu loota. Skulptuuri kaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Päevikut pidas Andrus Vaarik ja nüüd lähen mina kuuks ajaks eksiili. Aga mul on väga hea meel, et kõik need viis nädalat olnud kultuuriga ja pasunad orud ka mu hea sõber ja kolleeg Jan Kaus. Kuulake meid ka internetist vikerraadio koduleheküljelt kõike head ja kohtumiseni.