Head raadiokuulajad, saade, siin me oleme, läheb edasi ja tervitame meie tänast külalist, kelleks on Hendrik Toompere tervist. Tere päevast, Hendrik toompere juunior siis, eks ole ja, ja kuidas praegu kohe, võib-olla nii, imeasju oleks kohe huvitav alguses selgitada, et kuidas sa oma pojaga räägid, sitletele juunior, ütled Juunior Juunior? No mina ütlen talle lihtsalt Eins et siis on kohe Brick segadused nagu välistatud, aga seda nime kommenteerida, noh, sellega on nüüd niimoodi, et mul isa elas Maali lihtsalt Hendrik Toompere ja kuidagi nagu temast nagu eristada, siis mina panin endale, siis lõi J R sinna lõppu, et oleks kõigil selge, kellest jutt käib. Ja et noh, keda parajasti silmas peetakse. No ja siis nüüd elukäänakuid tegid niimoodi, et, et ka minu pojast sai juhtumisi näitleja ja teatriinimene. Nii et tema Kaiu Hendrik Toomperega, tema pidi siis nüüd lõppu panema Juunior Juunior, et, et siis tema kuidagi nagu eristuks. Ja peale isa surma mõtlesime, et huvitav, kas peaks nagu need j tellid sealt tagant täielikult nagu ära koristama. Me jätame talle ainult, aga siis oleks tekkinud seal igasugustes arhiivides tohutu segadus, nagu ei vaadata internetis guugeldada. Et no et, et siis oleks niikuinii segamini läinud, et me oleme paraja portsu ees nüüd, et kogu aeg lohistas neid tähti seal nime taga. Räägime nirbanast, mida just kuulasime, miks Hendrik täna selline valik? No kui öeldi, et, et võiks valida mingisuguseid lugusid, siis ma ei tea, millegipärast kargas nagu kohe pähe. Pealegi ma ei ole seda vist mitu aastat kuulanud, täitsa tore oli kuulata, aga kunagi oli jah see nirvaana. No seal on üks paarkümmend aastat tagasi vist, eks ole, kui see lugu on tehtud ja kogu see plaat, et see avaldas mulle, no ma olin siis 20 aastat noorem ka, avaldas nagu väga tugevat mõju. Ja eks ta kuidagi vist kirjeldas noh, päris hästi seda sellist noore mehe hingeseisundit hingelaadi tähendab, et ühest küljest selline käremeelsus noh, nihukest põrutamist on seal selles loos sees, aga samas on temas ka mingisugust sellist noh, nihukest, romantilist, romantilist meeleolu ja, ja, ja noh, musikaalsust. Nii et see ilmselt sobis tol hetkel minu laadiga ikka noore mehena, soov tähendab midagi ilusat teha, aga samas ka nagu hing ribadeks rebida ja endal siit kõik nagu välja lasta paisata. Et mul mõned tuttavad on öelnud, et noh, et, et see on niisugune suitsiidimuusik, aga, aga noh, ma ei tea, minu jaoks on ta väga elu täis ja, ja selline nagu võimas energia on loos sees on sama lugu nagu näiteks noh minu üks lemmikkirjanikke Dostojevski, mõned inimesed ütlevad selle kohta niimoodi, et ta nii sünge ja ta on nii kohut ja, ja ta on nii, nii, nii hirmus masendav. Mina ei tea, ma ei ole mitte kordagi Dostojevski lugedes tajunud seda masenduse tunnet, et noh, ilmselt meelelahutuses mina vastu võtta, neid asju on teistmoodi ehitatud, minu jaoks on Dostojevski väga vaimukas, kerge ja hea ja et sama lugu nirvaana tegelikult. Rääkisime täna Oscaritest, mida täna öösel jagati ja Hendrik hea võimalus sinult kui teatri inimeselt küsida, kui suur filmifänn sa oled? No teater ja film ju väga lähedalt seotud ja. Ma olen ise ka õige mitmetes-mitmetes filmides mänginud ja lavastanud, isegi ma olen isegi lavastanud filmi jah, just nii Eestis kui ka nii naljakas, kui see ka ei ole Inglismaal. Ja aga. No minu põhi, põhi selline tegevus on ikkagi seotud loomulikult teatriga, aga ma vaatan filme päris palju, sellepärast et noh, see on nüüd ütleme sellise etendamis kunsti üks väga oluline osa ja kaasajal väga tähtis asi, nii et, et ma ei saa küll öelda, et ma väga sagedasti päris kinos käin, sest mulle millegipärast kinos käia ei meeldi selle. Ja seal on omad põhjused, mind kohutavalt segab see, kas inimesed saalivad uksest sisse, uksest välja, ma võin küll ennast nagu välja lülitada sellest ja jälgida seda, mismoodi ekraan mind Äravongistab, aga, aga, aga ma, ma eelistaksin üksinda vaadata suures saalis filmi või siis ma vaatan kodus. Aga kino jahja, viimane viimane, palun väga, minu viimane nii-öelda kino külaskäik oli siis Vasaku jala reede selline film sellel lihtsal põhjusel, et Ma ise mängisin seal mängisin seal küll kõrvalosas, noh, selles mõttes, et mul lõigati kõrv ära seal selles. Aga igatahes seda filmi ma käisin vaatamas, suvel sai seda filmi tehtud ja noored poisid tegid seda kuidagi, neil õnnestus mind ära rääkida, esialgu nad tulid selle jutuga, et kas ma aitaks neil kuidagi noh, ütleme nagu režii poole pealt, neid aidata, pigem nagu näitlejate juhendamisel, aga ma olen neid juhendamise jub ja näinud kõrvalt küll, ütlesin neile kohe ära, et ei et sellest ei tule midagi välja, et teil on parem teha ikkagi niimoodi, nagu teie ise tahate, sellepärast et pärast ma juhend on seal jumal teab mismoodi valesti sest film on lõppkokkuvõttes ikkagi nagu režissööri peas ja kui ma seal võtteplatsil seda tegime, kõik, ega me päris täpselt aru ei saanudki, seal niuksed vanad kalad ka seal Võigemastiga ja Teplenkoviga olid nagu mitmed stseenid ja siis me nagu ei osanud kuidagi seisukohta võtta, mõtlesin, et ei tea, mis see siis nüüd on, aga kui ma nüüd seda esilinastust nägin, sõber rõõmuga ütlema, et, et see on üle pika aja üks selline väga hea, hästi toimiv, kerge humoorikas film, mis siis, et temas on hästi palju, ütleme selliseid. Kopib eestilaadseid võtteid kasutatud sealt Palphicsünnist kui ka ütleme, Kairi chi filmidest. Aga see ei ole sellepärast, et asi toimib iseenesest ja mis põhiline on see, et, et ta minu meelest töötab nii eesti publikule kui ka Eestis on palju vene vaatajaid, ma arvan ka nendele väga hästi, nii et saalid on segarahvast täis ja naerdakse ja ja see huumor, mis sealt tuleb, on selline, ütleme kultuuripiire nagu Kületav, nii et loodan, et poistel läheb väga hästi. Aga milline suhe on sulle Hollywoodi filmidega, kas vahel jääb neile ka pilk peale? Olude sunnil ma ikkagi ju näen neid kogu aeg, eks ole, et kui ma õhtul puhata tahan, siis ma panen teleka mängima, noh, kui lugeda ei jaksa ja kogu aeg ja, ja, ja ega veini käiakse kogu aeg juua. Et siis vaatad filme, no siis filmi vaatamine on selles mõttes hea, et see aju lülitub nagu iseenesest klõpsti kohe välja. Ise enam midagi mõtlema ei pea, sinu eest mõeldakse, tehakse kõik ära, nii et, et ma ikkagi näen neid Hollywoodi filme küll ja küll. No on seal väga toredaid filme, muidugi on, aga, aga ma pean üldiselt ütlema, et mulle euroopa film meeldib tunduvalt rohkem ja sellel on väga lihtne seletus. Noh näiteks kui me võrdleme See lohetätoveeringuga tüdruk siis näiteks Rootsi variant, selles mõttes on tunduvalt meeldivam mulle kui ameeriklaste variant, mitte sellepärast, et ameeriklastele kehvasti tehtud. Aga Euroopa kinos on, Euroopa kino ei kasuta. Tähendab ühesõnaga, ta ei rõhukangelastele. Ta ei heroiseeri ilmaasjata inimesi tegelaskujusid ta jääb kuidagi sellisesse meeldivasse inimlikku mõõtmes, ühesõnaga, et ma võin nende inimestega samastuda, Hollywoodi film on reeglina isegi kui ta teeb nii-öelda filmi, noh, reaalelust on heroiseeritud üle, ühesõnaga me näeme seal inimesi. Kelleni, kellega ma ei saa samastuda, ma võin, võin unistada, eks ole, minust võib saada Pruus, Willise mängitud kangelane, aga paraku ma tean seda, et, et seda ei juhtu. Nii et noh, Euroopa film on täiskasvanulikum. Ameerika film on minu jaoks natukene lapsik infantiilne. Aga no hästi neil läheb sellepärast, et inimestele meeldib unistusi osta. Kris filmi siukse jutu lõpetuseks küsida, et kui seda raha, mis siis filmi tegemine ikkagi väga palju nõuab, oleks rohkem, kas sa lööks nagu rohkem kaasa kas lavastajana või, või ka siis noh, näitlejana kas või selle sama filmi siis nüüd impulssi arvestades, mis, mis nüüd äsja oli, noored poisid tegid filmi nagu naksti sai valmis? Nemad tegid jah, filmi nagu naksti ja Nad muidugi panustasid sinna oma isiklikku raha ja sellise riskikapitali peale selle on meil tehtud, sai. Vot noored noortel inimestel on see pluss, et nemad veel ei tea, mis asjad võimatud on. Tänu sellele, et saavad teha igasuguseid võimatuid asju. Et see, minusugune inimene kui ma, kui ma teaksin, et mu filmi eelarve on 35000 eurot ja täispikk mängufilm ma juba ette oleksin pessimistlikult meelestatud ja ma tõenäoliselt jätaks selle tegemata. Aga nagu näha raha olemasolu, filmi tegemist ei takistada, aga loomulikult ma teeksin hea meelega. Aga paraku siin Eestis on ju niimoodi, et, et seda raha, mis jagatakse filmitegijatele, on ikka ikka väga-väga vähe ja ja filmitegijaid ja nii et ma selles mõttes mõtlen, et mina kui teatrilavastaja mula vähemasti nahti minut, teater, minul, lava, see on mul alati olemas, ma saan seal oma asja teha. Ma saan lavastada, ma saan seal oma need vajadused nagu ära rahuldada, et mis ma ikka trügin siis nagu teiste poiste mängumaale, et ma võtan nagu nendelt nagu võimalus ära just nimelt nendelt, kes on tegelikult ju õppinud seda ja, ja kelle professioon see tegelikult nagu päriselt on. Noh, ütleme võltsviisakus, aga mis teha, noh. Aga ma hea meelega teeksin loomulikult, sest et kino on igavesti tore asi. Hendrik oled valinud järgmiseks looks yhted World suudestoptydei, mis lugu selle Loogan? Selle looga on nüüd selline tore lugu, et see soundtrack õigemini tegelikult live-esituses laul on minu viimases lavastuses kolm õde, siis nüüd ütleme selline nagu põhimotiiv selles mõttes põhimotiiv, et alustab ja võtab tegelikult kogu selle ringkäigu nagu, mis seal kolme õega toimub algusest lõpuni sõlminud kokku ja seob ta nagu ühtseks selliseks nagu meeleolu tervikuks ja selle loo mina avastasin ikkagi väga juhuslikult meil teatris on palju inimesi, meil on lavamehi. Meil on helitehnikuid, menu, valguse mehi. Ja tihtipeale me üldse ei tea, millega need inimesed no selle teatritöö kõrvalt tegelevad ja mis on tegelikult nende nii-öelda nagu päris tegevus ise. Ja palun väga, meil on üks selline uus helimees teatris Andrew Wilson kelle kirjutatud lugu see on ja kelle bänd see on ja tal on nüüd ka just äsja ilmunud plaat hüpno Puuster, soovitan kõigil osta päris tore nii-öelda noh, sihukene, muusikaline pakk, ütleme niimoodi. Ja selle looga on siis sedasi, et kui mina seda kuulsin, siis oli mul kohe momentaalselt selge, et kuna laulu esitaja on Marta Laan, minu õpilane, kes töötab ka Eesti Draamateatris, ühtlasi mängib ka kolme Sõesi ehk kõige nooremat õde Irinat, siis, siis oli mul kohe hoobilt selge, et see lugu just nimelt väga täpselt kirjeldab. Seda audiopoole pealt nüüd emotsionaalselt, kuidas mina seda lavastust plaanisin, ühesõnaga see lugu. Ja see teadmine, et ma seda kasutan, oli ammu enne olemas, kui me oma proovidega alustasime. Ja ta sobib sinna nagu ideaalselt. Seda enam, et Marta Laan on meil ju superlaulja ja see tuleb talle seal päris hästi välja, mõjub päris kenasti. Meil on külas täna lavastaja ja näitleja Hendrik toompere juunior ja kuulasime justel lugu, mida kuuleb siis Hendrik sinu kõige värskemast tükist. Kolm õde. Nii ta on ja tõesti kaunis Marta Laan, see laul on tema esituses ja see laul juba see sissejuhatus tegelikult annab ikka väga tugeva märgi kohe sellest, et sedakorda siis on kolm õde väga teistmoodi, kui võib-olla paljud on harjunud. No Hendrik see tundub, et ongi üks niisugune läbiv iseloomulik joon, et ikkagi tuua tuua siis noh, 20 20. sajandi alguses see etendus ikkagi nüüd meie juurde päris nii-öelda lähemale. Ega selles mõttes, et iga aeg nõuab ikkagi ju Oma oma inimesi lavale, et, Ja oma aja nii-öelda nagu peegeldust, et seetõttu tõepoolest jah, see kindlasti erineb nendest eelnevatest kolme lavastustest, mis on nii Draamateatris kui ka Eestis varemgi tehtud. Ja kas ma ütlen, siin on üks selline oluline erinevus, näiteks. Varasematega seisneb selles, et näidend on ju kirjutatud, eks ole, et 1901. aastal ja meie mälu siin hakkab minu, minu oma hakkab selle Shapiro lavastusest peale, mis oli seitsmekümnendatel, tuli välja ja sellised hilisemad. Ja seal on see oluline erinevus seisneb selles, et kui nõukogude ajal tehti Tšehhovi kolm õde siis. See seltskond, kes seal 300. esile astub, on siis ütleme selline kõrgem ohvitserkond lisaks nende siis tütred, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et nõukogude ajal isa leti taga ühte mingisugust kadunud aega, mingi tsaariaegset aristokraatiat, ühte teatud sellist hingelist peensust, mis nagu erist väga tugevalt tolleaegses Nõukogude aegsest nii-öelda nagu olme labasusest ja tühisusest ja siuksest sekeldamisest. Et seetõttu need tegelased, kes varasematel aegadel on kolmelavastustes nii-öelda nagu lavale inimesteta astunud, on olnud peaaegu alati monumentideks raiutud nagu nad on millest on tehtud väga pühad tegelased. Ja selle, selle pühaduse tekitamise juures juhtub selle minu meelest Tšehhovi ka kohe üks selline asi, et ta muutub meeletult igavaks. Sellepärast et Tšehhov algselt ja kui lugeda tema teksti ikkagi tähelepanelikult ei ole plaaninud sugugi esitada inimesi hästi kitsalt pidulikult ühesugustena muutumatutena. Seetõttu meie tegelased ja need inimesed, kes seal on, on, on päris inimesed. Need on oma vigadega oma väga nii-öelda ütleme sellise nagu kõikuva ülesehitusega, nendel on plusse, nendel on miinuseid ja nad on kohati erakordselt naeruväärsed. Nad on väga koomilised. Samased igatsevad neid, on unistuse ilu armastuse kõige järgi, aga käituvad selle, selle kogu selle asja sees ikkagi, nii et see kõik läheb untsu, lörri. Nii et. See meie kolm õde on? On, ütleme niimoodi, ta on päris inimestest ja eks tõenäoliselt on ka praegu nii, et paljud inimesed, kes on kelle noorusaegsed mälestused on seotud varasematega mingis mõttes pettuvad, sest nad ei näe enam, nad ei näe seda taaskord ellu äratatuna, seda nende noorusaegset imelist elamust, siis äkki olid laval ilu, armastusihalus, eks ole, nüüd nüüd on need asjad nagu teistmoodi. Minu meelest kaasaja inimene erakordselt palju tegutseb, erakordselt palju rabeleb. Varasemates kolmes õdede lavastustest on inimesed, on suhteliselt staatiliselt oma meelelaadilt nad küll igatsevad, unistavad, tegutseb, meil tegutsetakse tohutult, aga lõppkokkutuleb ikkagi välja see, et ikka jõutakse samasse kohta tagasi rabelemist, rabeled, elu teeb ikkagi omad käänud ära. Aga kui sa viitsid siin, eks ole, et, et kui omal ajal oli see mõte, et tihaleti tagasi sellist noh, kaunist kuldset aega, kus kus oli vähe labasuste kassetid tegelikult ütleme ka ei noh, mitte ainult dollastest, siis lavastus, aga võib olla ka siin ikkagi on jätkuvalt see teema ka, et ega me ju räägime, et on liiga palju, eks ole, mis iganes vormis labasust, tõusikud on saanud nii-öelda troonile ja nii edasi, et seal on ka see tõusik, tüdruk ja nii edasi, et need on ikka olemas. Põhimõtteliselt. Ka sellele noh ikka ikka noh, selles mõttes, et ega, ega Tšehhov on ka selline kirjanik paraku, et seda Tšehhovi don väänatud igatpidi tähendab seda kolm õde ja kirsi ajada kõik, et küll on sellest tehtud füüsilist teatrit ja, ja ikka väga moodsat asja. Aga noh, ma olen jälle sellel seisukohal, et kui tahaks nagu sellist asja teha, et siis selleks ei pea tingimata Tšehhovi võtmise tšehhi kirjanik, tähendab ta. Ta hakkab sulle momentaalselt kohe vastu, kui sa teda akad hirmsasti nagu ära käänama kuskil oma maailma parem siis kirjuta juba ise mingisugune uus asi, aga et siin ta nagu balansseeribki praegu noh, ütleme sellise kahe selle piiri peal, et et ühest küljest on seal nagu see autentne Tšehhov alles. Aga teisest küljest on ta saanud ja meie aja nagu tõlgenduse juurde. Nõnda siin tasuks nagu võib-olla mainida ka seda, et kui Tšehhov selle näidendi valmis kirjutas ja läks kunstiteatrisse proovi esimesse proovi ja kuulas seda, siis ta ütles pärast proovi, ütles niimoodi, et omast arust kirjutasin farsi. Aga tuleb välja, et kirjutasin tragöödia, kõik naised uluvad. Kui tulla siis selle etenduse juurde, mis, mis tõesti? Vähemasti kui sa vaatad, jälgid, toimub justkui nagu tänasel päeval seal on või noh, moodsal ajal, et seal on ka lavakujunduses on, on, on seda tunda, seal on seal vähemast ja seal on vanu asju ka muidugi, aga, aga igatahes ilusaid asju seal on. Igatahes ma lihtsalt ei saa ütlemata jätta, et dist omaette on tore vaadata seda ja külgkorviga mootorratast, eks ole, et kuskohas see mõte tuli, see kunstnik? Ervin õunapuu poolt. Jah, see see mõte, et seal on, sellel on väga-väga selge praktiline põhjus ja see oli ka enne ammu enne mul teada, et ma teadsin seda ise oma peast, mida ma sinna tahan ja see on üks lihtne põhjus. Ma tundsin, et sellel selles lavastuses peab olema nende aasta tagasi surnud isa vari põhimõtteliselt kogu aeg kohal umbes niimoodi nagu Hamleti isa vaim teeb kogu aeg kummitamas ja, ja noh, näpuga näitamise ametit juhtimas, nii on ka tegelikult kolme Sões see nähtamatult kujulise isa olemasolu, tema kadumine. See tegelikult mõjutab kogu selle sündmustiku kulgu ja varasemates lavastustes nagu unustatakse see ära. Aga ma leidsin täitsa juhuslikult õnneliku kujundi nii-öelda enda jaoks punane motikas, seal on just et see külgkorviga, kus siis need isa võttis kolm plikad peale ja paninat siis motikaga sõitma sõitsid, no mul on noh, selles mõttes ma nägin seda pilti visuaalselt, ma kujutasin seda endale ette. Ja ma sain aru, et, et see ongi nüüd see pealegi see, et noh esiteks on ilus ja teiseks on ta hästi noh, ütleme niisugune multifunktsionaalne, teda saab igatpidi nagu kasutada. Et jah, et see kujunduse osa jah, tõepoolest, niimoodi ta nüüd on ülesehitus, seal ei ole tegelikult mitte ühtegi juhuslikku asja laval see, et nad elavad, ütleme sellises poolsõjaväelise angaaris, kus ühel pool pole üldse enam sein on alles ega ees, et, et see on ka noh, selles mõttes ta nüüd otsene jätk, nagu kirsiaiale kirsiaias müüakse mõis maha, et no nüüd on noh, osad tegelased on nagu Reinkarneerunud saabunud ütleme, siia peale kiri seada kolme Õe lavastusse, aga see ruum, see keskkond läheb järjest tühjemaks. Tegelikult see raamatukapp, riidekapp on ka kirsiaiast otseselt lohistatud edasi. Ja mõni detail veel, et, et selles mõttes nendel kahel lavastusel on oma selline nähtamatu nabanöör seob neid. Siin võib enne kui me muusikapala juurde lähme veel veel mainida, eks ole, seda, et kirsiaed on võimalik veel paar korda veel näha, et Draamateatris, nüüd sel nädalal ja järgmisel nädalal või noh, saate reklaamist järgi vaadata. Jah, on jah, on nüüd veel viimased korrad, Kirsiaed on meil kolm aastat nagu repertuaaris juba olnud ja see on juba päris hea, ausalt öeldes noh saavutus selles mõttes, aga et nagu meelega hoidsin teda veel senikaua mängus sees, et kui see kolmade välja tuleb, et huvilistel oleks võimalik veel, kes tahab võrrelda neid asju veel uuesti üle, kord vaadata, et, et seal tekib mingisugune täitsa omamoodi nagu seos, aga noh, mis seal ikka, ega siis kahte Tšehhovi aegset nagu repertuaaris hoida on, on keeruline ja kolmandast võtan teda mängitud ja aitab ka. Järgmine lugu on karavan muus out ja seda samuti kuulabki sellesamas kirsiaias. Kommenteeri seda paari sõnaga. No Philip klaas, eks ole, ja see on nüüd tegelikult muidugi filmi soundtrack. Aga Philipp klaason. Ma olen teda mitmeid-mitmeid aastaid, ma olen teda kasutanud erakordselt hea nii-öelda nagu visuaalne muusika on, see tähendab, kui ma seda kuulen. Mul hakkavad kohe nagu pildid silme ees jooksma, nii et ta noh, ta ongi tegelikult ju filmi soundtrack. Kun tunnist, eks ole. Nii et jätke ja teatris mõjub ta ka väga hästi ja eks seda peab nüüd kuulama. Hendrik toompere juunior iga näitleja-lavastajaga räägime siin täna siin. Me oleme saates juttu ja rääkisime just lavale tulnud kolmest õest, Tšehhovi kuulus näidend ja võib-olla Hendrik paar sõna ka, et et mis Noh, kuidas nüüd öelda, aga mis, mis, mis kala sul kitkuda on siis Anton Paavli džiga Tšehhovi ka, et sa oled see või oled sa selline lihtsalt süvitsi minev, et hakkad korra pihta, eks ole, kirsiaed, siis läheb edasi. Ei ole mul seal mingit kana kitkuda, lihtsalt asi on selles, et, et Tšehhov on minu jaoks lihtsalt erakordselt hea kirjanik. Ja eriti hea on ta dramaturgi just nimelt sel põhjusel, et ta võimaldab. Tähendab, ta on selline dramaturgia, mis iseenesest ei mängi, tähendab, kui teda lavale panna, siis ta Võlmeid pleina ei tööta, ta kukub kohe kokku, et seal tuleb päris kõvasti nii-öelda nagu töötaja vaeva näha, mis muudab tegelikult selle tegevuse erakordselt huvitavaks ta läbi põimunud väga mitmetest-mitmetest motiividest, ta meenutab päris elu. Samas on ta nii-öelda nagu kujundlikuna tugev, jõuline, nii et see töö iseenesest terve see prooviprotsess on nii lavastajale kui ta näitlejatele erakordselt erakordselt huvitav, lihtsalt ja väga palju avaneb seal äkki noh, inimesed saavad enda kohta teada, ta annab suurepäraseid võimalusi nagu väga häid rolle mängida ja et selles mõttes ta sihuke ülitänuväärne nii-öelda materjal, aga, aga ka väga nõudlik, et, et noh, selles mõttes, et mul on nagu hea meel, et nüüd ka selle kolme on suhteliselt hästi meil läinud, et et vastuvõtt ja sihukesed noh, retsensioonid on olnud ikkagi väga, üllatavalt väga positiivsed. Tead, ma eeldasin ikka palju hullemat nii-öelda nagu pasarahet. Et, et mis on selle asja juures nagu tüüpiline, et sa, sa pead nagu selleks ette valmis olema, aga. Ei lõpeta. Ma tahtsin küsida seda, et kui uus stipp tuleb lavale ja näitlejad on kindlasti ikkagi natukene närveerivad, näiteks kui nad kõige esimest korda astuvad lavale, aga mis toimub lavastaja sees, kui ta istub seal saalis ja samamoodi ootab oma tüki esimest korda? No mina, mina näiteks ei suuda esietendusel saalis istuda, sellepärast mina istungi mina käin mööda teatri koridore ringi ja sest ma kuulen seda ja mis ma aeg-ajalt saali ukse vahel piilun, et vaata, mismoodi, nagu olukord on. Tõmban suitsu ja, ja, ja joon veini, et selles selles mõttes, et ega sul ei ole nagu midagi teha enam ja, ja kõik, mis nagu öelda on, see on nagu noh mis parandas, on kas juba öeldud või siis on need ühed samad asjad, tuleb uuesti öelda, et ega seal minu jaoks nagu suurt üllatust enam nagu ei saa tekkida, et Savisaar, aga ma lihtsalt ei pea vastu. Sabina ja mulle selles mõttes mulle nagu näitlejana meeldib esietendused nagu esitatud rohkem sa lihtsalt lähed ja saad tegutseda ja see noh, sul ei ole aega närvitseda, mõelda seal kõrvaliste asjade peale. Aga mis tunne, eks ole, see on, eks ole, nagu siis kolme õega nüüd ka. Läksin eelmise etendusega, et Tõnu Aav kahetsusväärselt viidi haiglasse, ka said ise olla laval. Et see on vist, ma kujutan ette, päris hea, et saad nagu olla kohapeal võib-olla kontrollida, natukene mõjutada. Ja, ja ma olen seda varemgi selles mõttes praktiseerinud, et, et ise lavastades On jah endale mingisuguse rolli broneerinud selle sees see mitmel mitmel põhjusel on nagu väga hea on see, et sa oled nagu kohal kogu aeg ja sa näed seda pilti seestpoolt. Sest lavastajana tavalise pilti ainult väljastpoolt ja see pilt on sootuks teine. Sind võib kirjeldada lihtsalt seda, et, et see on nagu noh, ütleme Muhu kindavaatamine Muhu kinnast vaatame. Kindamuster näeb väljastpoolt väga korrektne välja. Ta nüüd läheb, lavastaja tähendab saalist vaata ja kui me pöörame selle kinda tagurpidi, siis me näeme seda mustrit me enam ei näe, aimama, seda, seal on sees on lihtsalt terve rida lõimesid värvilised lõimed, lõimed, lõimed, lõimed, lõimed, lõimed, see on nüüd see pilt, mis lava seestpoolt avaneb. Sootuks teine. Et, et minu kui lavastaja kohalviibimine rolli mängides on näitlejatele mitmes mitmel puhul kasulik. Ühest küljest nad teavad, et ma ei saa nende kallal sel sel õhtul enam õiendama hakata, kuna ma olen ise laval ja ametis, eks ole, oma asjadega. Aga samas nad võtavad kuidagi kokku ennast teistmoodi. Ma ei ütle, et mitte, et noh, et lavastaja kohal ei ole, et, et siis seda ei tehta, aga see on hoopis teine asi, see on mingi täiesti teine energia. Ühesõnaga Sandra läheb nagu plusspoole peale. Kahju küll, jah, et Tõnu sõnul see insult nüüd tuli ja ega ma pean ütlema, et kui oleksin nüüd algusest peale proovi teinud ja seda rolli mänginud, oleks mu tunne hoopis teine olnud. Ega praegu ma ikkagi ainult markeerinud, ma teen ikkagi nagu tühjalt ja, ja ega mul seal laval hea olla ei ole. No igal juhul väljaspoolt, kui meie Tõnuga seda nägime, siis tundus küll nagu väga sile muster käib, nii et väga tore oli. Nojah, selles mõttes ma ikkagi professionaal, et ma suudan nagu vaate ära petta, et ma imiteerib midagi, et jätan mulje, et kõik on korras. No kui etendus lõppes, siis toodi lavale lilli, et mis, mis, mis tunne see on, et sa said ka ühe tulbi seal ja ja et see on ikka, teeb ikkagi natukene kerge hingeliigutus on, see on tore. Muidugi jah, kui tuuakse lilli ja veel parem kui tuuakse näiteks koti sees pudel veini või? Seda on ka palju olnud. Loomulikult, aga isegi kui mitte midagi, toode lihtsalt plaksutatakse, et noh, minu meelest see on nagu suurepärane ja ega seda traditsiooni ausalt öeldes noh, mujal maailmas väga ei ole. No Venemaal on seda, eks ole, ja aga no näiteks, ega Inglismaal ja Saksamaal nüüd niux pulli küll ei ole. Et, et see on hoopis midagi muud, et selles mõttes Eesti teatripubliku hulgas on juba ka viimastel aastatel väga-väga trendiks saanud ikkagi tõustakse etenduse lõpus püsti. Kui palju näitlejad seda ise ootavad laval, et noh, et kas nüüd hakkavad seal need üksikud tõusma ja siis tulevad ülejäänud. Või, või jah, kuidas sellega on? Ma mäletan, see trend hakkas peale kuskilt sel ajal, kui tegime külmetavad kunstniku ja siis põrgu värki ja siis veel neid sürrealist Viinistul. Et Me hakkasime täiesti teadlikult, see hakkas nagu huvi pakkuma meile, et vaatame, ta tähendab, kas me kangutame täna saali püsti või ei kanguta ja seal on tegelikult täitsa omamoodi tehnika, mismoodi seda nii-öelda nagu tehakse. Et aga ühel hetkel saab isu täis teda, mis noh, milleks seda tähendab, ta muutub selliseks nagu formaalseks juba, et noh, tal ei ole enam seda sisu, paljud inimesed tõusevad juba vastu tahtmist risti, tähendab, või noh, selles mõttes, et noh, ei ole põhjust nii hullusti seda teha. Aga noh, täitsa oma tehnika. No nagu näiteks täna õhtul läheb mängima eelviimast vürtsiine vurphy, seal on no-teatris ja seal on esimene vaatus nagu vaheajale, publik läheb. Mul on seal üks niisugune sõnum, mida ma vaatajatele ütlen, see tulema üllatusena ja seal sõltub nüüd ka sellest, kuidas seda mängida. Ma olen proovinud seda teha kahte erinevat moodi. Üks on see, et kas ma tahan vaheaplausi saada, tähendab sellele vaheajale minnes või ma ei taha. Ja mul on õnnestunud ja need on minu meelest päris suurepäraselt kordaminekut. Mul on õnnestunud kuus korda nagu publikul kõri niimoodi kinni nööride, et käed aplodeerima ei tõuse. Jube hea tunne, sa oled üksinda lavalt minema kuuledena kontsade klõbinat. Istub vaikuses. Ja seesama veri siin ja Wulfi tükk on väga naljakas ja lõbus teatrikülalisele ja ta kindlasti tunneb selle ära just neid samu päris elu situatsioone. Henrik, sa oled seda mänginud palju ja ka teistes lavastustes on ainult üks kord. Okei. Et noh, tõenäoliselt ei ole enam väga palju neid hetke, et oi, et nüüd on naljakas koht ja nüüd ei suuda ise ka nagu kuidagi reageerida, aga tõenäoliselt on päevade erinevad ja ikka jäävad need asjad naerma. Kuidas sa võitled sellega, et seal tõsiseks jääda? No üldiselt, ega seal nüüd see ennast nagu väga naerma see asi ei aja, ausalt öeldes see on selline tõsine andmine, käib seal seal laval, aga, aga naerma. Ma mõtlen seda, et kui ma seda Ferapontlasel 300. mängisin Maiduga disk ilm, siis mind ennast ajas küll ühel hetkel juba niimoodi naerma. Tähendab mida ma ei kuule, ma ei kuule. Ma tahtsin sellest nii vaimustusse. Alles ma mõtlesin, et poollollakas tegelaskuju kõladzeeveevee irvitada ka omaette lihtsalt ma suudan ennast laval valitseda ja nagu Silvest, aga mustaks ei lähe. Aga jube tore on, kui midagi väga ootamatut tekib naerma küll. Kuulame nüüd ühte tükki Shakespeari võla nõudjatest, mis seal kõlab, äkki tutvustad seda ka paari sõnaga? No ja jah, et see võlanõudjatel jällegi Philip klaas, et siin hea teatri muusika üldiselt. Aga et seal mõtlesin, võlanõudjad on selles mõttes mulle väga meeldib just nimelt oma sellise ka seda visuaalse lahenduse poolest. Ma sain jõuluvana käest, sain, iib tädi ja siis me just parajasti Erviniga mõtlesime õunapuuga, et missugust kujundust nüüd sellele võlanõudjatel ei peaks tegema, istusime temaga köögist, tõmbasime suitsu, sõime ja rääkisime juttu, rääkisime juttu, jutujuttu ja äkki. Me vaatasime seda Iipäädi seda musta pinda. Ja me mõlemad korraga tekkinud siis noh, nii-öelda nagu selle visuaalse lahenduse idee, tähendab see ütleme, see visuaalne pilt, mis meil võla nõudes avaneb, on see etc pilt pöörleb kogu aeg 360 kraadi, ehk siis ma proovisin seal teha niimoodi, et teater mõjuks nagu filmina. Et vaata, filmi põhidominant on see, et dominant on see, et ta peab kogu aeg liikuma. Pilt kogu aeg liigub. Temas on kogu aeg dünaamika sees, kui film on staatiline, seisab paigal, siis ta muutub teatraalseks. Stan igav. Teatris on natuke teistmoodi, aga siin ma proovisin ühendada kaks asja korraga. Et mingisugune suur ruum taga liigub kogu aeg. Ja näitlejad nii-öelda nagu ees mängides oleksid just nagu siis suures plaanis kogu aeg Atreeringu mõttes suures plaanis ja pöörlemine ja see heli nüüd seal, selle juures minu meelest ta iseloomustab päris hästi seda kuidas seda voolamist. Muidugi siin on need probleemid, tekivad osadel inimestel, kellel sisekõrv on teistmoodi ehitatud kes on ka meremerehaigus aldid, eks ole, nendel hakkab saalis pea ringi käima, tähendab, et, aga noh, mis teha, mulle ei käi, ma tegin enda järgi selle. Räägime siis Hendrik Toompere juuniori juttu siin ja ja Hendrik väljapoolt selline tunne, et ikkagi noh, väga tahaks, saad ikka tööd teha rohkem sellise kindlate inimestega ja, ja on on ikka väga palju või nagi oma trupp on kujunenud, et selline oma pere või suur pere noh võib-olla isegi juba teatri samamoodi on, on suur pere, aga, aga ikkagi sellistega, keda sa juba tead, kellega on koos ja suitsu teha, nii nagu sa ütlesid, käsin Ermine puhul, sest mõni ei suitseta, kus sa saatega nagu üldse rääkida. Aga ikkagi selline mingi nagu oma family. Väike on parem selliseks noh, laboratooriumiks või tööks. Et midagi siis lavale tuua, toota. Aga ta on, on tõesti niimoodi, on need noh, kujunenud, et. Mul siin aastate jooksul on välja jah kujunenud üks teatud mitu gruppi inimesi kellega ma siis noh, põhiliselt ikkagi oma lavastusi teen, et kellega ma koos nendele rännakutele siis lähen. Aeg-ajalt loomulikult need inimesi saab ka vahetada ja uut värsket verd juurde tuua, et, et see on nagu asja juures loomulik, nii-öelda nagu näe. Ja see on kõik sellepärast et. Et töö on palju hõlpsam, tähendab väga nad juba teavad ette ei aima, tähendab et mis, missugusel kujul mida võib tähendada minu üks mingisugune märkus sõna, et mängi tundlikumalt, et nõmedad, ühesõnaga meil läheb vähem aega raisku üksteise keele tundmaõppimisele, sest et noh, kui on võõras trupp, võõras lavastaja, mis on omamoodi jällegist. Huvitav, eks ole, kui ma näiteks kunagi käisin, eks ole, Rakvere teatris tegemas ja Vanemuise esiaga, no teatris. Et inimesi oli mul kõik selles mõttes, et ma neid kui artiste nagu ei tunne, Eesti on küll väike, teame 11, aga aga seal läheb jube palju aega läheb selle keele tundmaõppimisele seletamisel, nii et seetõttu jääb mul see oma oma. Selline meeskond on väga hea ja mul tuleb meelde, siin kuulus läti labastaja Hermanist, temagi on öelnud seda, et noh, välismaale lavastamine on tegelikult noh, absoluutne täielik ajaraiskamine. Mitte midagi seal tegelikult nagu ei õpi, ei saavuta, et seal sa lihtsalt teed ära selle teeninud raha, ühesõnaga, aga rikk põhilised olulised asjad sünnivad ikkagi oma oma koduteatris. Vot, see on hea seal oma poiski teeb kaasa Hendrik toompere juunior juunior ja et kohe ei ole vaja. Mul on isegi sõnadesse sättida asja ei ole jah, no ikka vot, sellel on ka see selle asja teine külg on see, et, et kui nüüd liiga tuttavaks või siis võib asi minna liiga mugavaks, jällegist kätte, nii et selles mõttes me noh, mõnikord on vaja nagu neid vanade sõpradega mingisuguseid konflikti idusid kohe kasvõi kunstnikud tekitada. Et tekiks mingisugune uus pinge sisse nagu asjale, et muidu selles mõttes ma ei poolda, nagu öeldud, kui lavastaja nagu karjub või ajab närvi püsti ja juhtme sassi, eks ole, aga et see nagu kuskile ei vii, aga mõnikord harva tuleb seda teha. Et see noh, et võib-olla ma siis mul vaene poiss, eks ole, on just nimelt nagu tema saab tihtipeale nagu teenimatult mu käest. Ilmselt sellepärast, et ma lihtsalt tunnen sonistid Meil hakkab vaikselt aeg otsa saama, kas on ka praegu hetkel sellist, mille kallal töötad, kas tuleb Tšehhovil nüüd võib-olla mingisugune kajaka kallale lähed või siis tööd on, jääb praegu ja need tuleb ikka üks paus sisse. Paar aastat kohe kindlasti või võib-olla isegi rohkem. Aga praegu hetkel on, on ees, on Tõnu kaljustel, tekkis üks väga huvitav nii-öelda nagu idee et kuulutada välja Naissaare vabariik ja selleks meil suvel viime läbi siis ühe sellise nii-öelda nagu referendumi programmi, kus inimesed tulevad hääletama. Et kas kuulutada Naissaar iseseisvaks vabariigiks või mitte, et need huvitav näha tähendab, et et kuhu see nagu välja viid, sellepärast et Itaalias siin mõni aasta tagasi oli ühes väikses linnakeses ma enam ei mäleta Rooma lähedal, kus linnapea kuulutas sellel linna, no linnriigiks hakkas isegi oma raha trükkima. Nii et ja seda enam, et, et seal on tegelikult ajalooline taust olemas. Seitsmeteistkümnendal aastal teatavasti muide kuulutatigi välja Naissaare vabariik oli täitsa ise seisab, Tagel sai eksisteerida paar kuud, haigutasin, löödi laiali, see asi Hendrik toompere juunior suur aitäh meile täna külla tulemast ja sinu valikul paneme peale viimase loo ja seal van Mississippi.