Keelesäuts. Head kuulajad sel korral loen teile alustuseks ette ühe lõigu ajalehe uudisest liikluse rubriigist. Tsitaadi algusõnnetuses osaleb klasid sõiduautod Audi A6 ja Mitsubishi Space Runner. Esialgsetel andmetel oli õnnetuse põhjustajaks Mitsubishi, mis liikus jõhvist Narva suunas. Mitsubishi sattus külglibisemisse ja kaldus vastassuunavööndisse. Narvast Jõhvi suunast liikunud Audi A6 sõitis tema sõiduritta kaldunud Mitsubishi-ile külje pealt sisse. Tsitaadi lõpp. Nüüd on mul teile küsimus, mitmel korral kuulsite, et tsitaadis oleks kõlanud, kes tegutses. Õige vastus. Null korda. Tegutsejateks olid sõiduautod, mille margid meile täpselt teada anti. Lapsevanemad ja teised animahuvilised on kindlasti näinud filme, autod ja autod, kaks. Võõras pole ka kit telesarjast nait, Raider, Stop autod. Ükskõik missuguse varustusastmega on siiski masinad, mis ise ei tee midagi. Inimesed teevad. Võite nüüd küsida, mis eesti keelde puutub, puutub nii palju, et see, kuidas me asju sõnastame, räägib nii mõndagi sellest, kuidas me ümbritsevasse suhtume. Kas me oleme ise otsustajad, tegutsejad ja vastutama Ajad või oleme objektid ja ohvreid, kes ei suuda asjade käiku mõjutada. Mis juhtub, kui asjad, nähtused, sündmused juhtuvad, leiavad aset toimuvad kuid mitte keegi neid kunagi ei korralda, ei põhjusta. Tule nüüd kõlanud liiklusõnnetuse näite juurde tagasi. Loomulikult ei ole võimalik toimunut kirjeldada nii et igas lauses oleks tahtlik tegija sees. Eriti kui olemasolev teave on üsna lünklik oletuslik, kuid õnnetuse põhjustaja oli kindlasti emma-kumma autojuht, mitte auto ise. Üksikust sellisest lausest näiteks sellest samast auto sattus külglibisemisse ja kaldus vastassuunavööndisse. Ei juhtu veel ühe teksti seisukohast väga hirmsat midagi, küll aga tegelikkuses surev inimene. Kui aga selline sõnastus laiutab paljudes lausetes, millest kokku saab meie olemise tekst, mis siis saab? Vastan Helju valsi sõnadega. Keel on olemise koda, mis me oleksime ilma selle Koiata kodutud tuulte tallata, saatuse tõugata?