Särtsaka saatuse süles. Sellist pealkirja kannab Pille-Riin Purje koostatud kava Betti Alveri luulest mille esitab Üllar Saaremäe. Kui rahvas harjunud jooma halbu viinu, kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks ja nõuab luulelt, et kui Tuhkatriinu ta nende Padale sealt tolmus soriks siis Pillemata ainust etteheidet kaob laulik Parisnike purjus algust, et altaril, mis hulkade eest väidet, kui viimne usklik, ümmardada valgust. Nii nagu lapse kurjustavast kilked, kes tahab kilde murda, väikse kiirist, nii mõnitama, rahva sõin ja pilked ei tumestada silma, selget diilist. Ta teab, et sama jõukes huulil vanded nüüd kõike igavesti kaunis, trotsib käes soobli, nahad, kuld ja teised anded. Kordnutes kõrbest kadunud luulet otsib. Eile tuiskas, linnas löödi kellavarjud, käisid jäätanud akna taga, saabus surma sõnul mõtte, pages ühe mure manu, teisemalt. Hulgud ilmas ringi nagu võõras taske, süda tühi, võtku pagal kõikset tujud, tungid pärib vagel. Sant on meie saatus. Sant. Aga täna põhjatuuled pööranud üle purjepaastu puhal rühib. Mulle näib, et vanglaga veel tingil, et mu elunälg on suur ja eht heidan luulejumal sinu vangiks joobull sinu sangarlikkust rühist. Kuigi näen, et varbad lagunud kingis tindiga sul mustaks teht. Tore autortsaka tuulega tantsida, jalad villi. Tore olla pirtsakad viinaga otsida, leidmata lilli. Toredam aga on särtsaka saatuse süles, uinuda nuttes ja ärgata naeruga üles. Kevadkeeranud selle linna tuultele vastu rutan. Kõik nüüd mulle vendia, sõsar, tahaks laulda, nutta. Roimer nelja täägi vahel peidad silmi kõrvu. Nii tihti mustal tunnil seisime ju kõrvu. Vale välgur, laadaline parkal, kingsepp, varas, iga mees, Molgana sõber, iga iste, paras. Laine, lärbuv süngen, majan, ehid, kõhn, võlgu. Nõnda palju, hirmus palju, olen sulle võlgu. Kellele teinud elu liiga joomar, pätt ja lurjus. Võtke, võtke minu süda rööbakend purju. Selle ilma igav kainus rõhub nagu raudne soomuskõigesse, mis väär ja ohtlik. Kiindub kirglikult mu loomus. Joobumuses viirastuses mind ei köida, kirev kude, kuid ma tean, maailma raskus läheb lendu kord, kui kuude linnad varisevad tolmuks kividelt sööb kirjalesi mõtlejate lagipähe teevad herilased, pesi elu lagu hiiglakotkas ootab kõrgel koli kooled. Säält ta kohisedes alla toovad saagina mu nooled. Tema mustast lihast saavad kiskjad kuningliku sööda. Aga suled, tiivasuled kallavad mind surmast mööda. Tyhi näljaste veri tuksub, mussoon in. Kurku kuivatab igiahnete janu. Sellega minul pole ühtki konfessiooni. Selle plähel kõige kõige kõige manu. Aeg saagu lennule vargsi linnupaela virutab turjale künniveisevaljad ahelad, ohjad, ent kisun katki kaelal. Pulevad vermed teevad mulle nalja, et iga hetk on pähkel täis Pehkivat tuuma pihku võtan kõike elavaks, muudan kõikjalt. Hüppan kõikjal, palvetan kuumalt. Ja ometi olen äraandja juudas. No ülevoolava karika heidan kildudeks vastu põrandalaudu et jälle uuesti uuesti end leida põrmuks saamise ja pimeduse kaudu. Kes tallab äratundmise tühja, tõid koduta isata, teab, milline helerõõm on kõike käest visata suruda tules kuumute, tore oma tuksuvasse rinda hoolides, õllest, õnnetusest kui kulunud kindlast. Magus on puua oma jumalaid, reeta armsamat venda, palju, palju magusam, veel irduda, iseendast igavesti kihutada. Ta ründab tuulikuid, mets lakkamatult kohab. Mina olen udurahe ja vihm. Tuulikute ja metsade kohal. On päris kindel, jalge alla jääb sulle tuge liiga vähe. Kui sa kõik tõkked teelt teid alla ja mööda enesest ei lähe. Kui suur on korraga su isu? Hing härra, ohus, karda hukku, vaid senisest end lahti kisu ja keera vanad uksed lukku. Sind ümbritsevad jäised tuuled, ööst kerkib tühimägiahel, sa aimad sügavust ja kuuled metsloomi kaljuseinte vahel. Kui sa nüüd minna julgeks sillaks su ees, siis kuristikud anduks, hall kivi, raskeid vilju, pillaks ja kiskjad alandlikult taanduks. Maas Skidsid kiskja rahutust kontuurist, tilk purjus lainet lakka toolist, värve teades, et sest puurist viima ise välja ühtki joonist. Kui lõvis, kelle küüntest õnn mind päästaks, ma leiaks kasvõi mõistmist, nagu sõbras. Siis ometi mind kunagi ei säästaks mu enda maalilt majesteetlik tõbras. Mind hõikab keegi. Taevast kukub kipsi. Vormsav uinub usaldav ja truu öö, rohetada suurde musta lipsi, puhub ennast kuum. Nüüd võbisevalt parem silm. Nüüd Fasem. Nüüd pilkab ta nüüd koputab. Nüüd neab varjan end. Hingan lähedasem. Kes teda teab? Ta naeratab, kaob, tal pole mahti. Kuid libisedes läbi uduvoo, ta kirglik suu on valuliselt lahti, kui ümarohu. Mind läbib, lärin. Maa ja taeva vahel, kõik petab, nüüd kõik virvendab, kui vask. Mu armsam, Pirgub silmil on meil kahel must samet vask. Kus ütle, kus mu arm, su vaim nüüd eksleb? Ma arvan, et siin on hullumaja kuid see on klooster mis nõnda rahutult su pilgus peksleb. Mungad kisuvad elusate hanede seljast sulgi. Sa vandusid, et lahku meid ei lööda. Suledalvelverrised, kui ma neid teritama peal ka ons kõik igaveseks mööda? Mungad kirjutavad vahetpidamata hommikust õhtuni ükskide lootust, lootust kasvõi surm. Sulgi tervitasin. Möödus Naatsareti, Jeesus. Kas kohta on sealpool sind su vanas hurmas? Tal olid pikad kollased hambad. Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm kateedrist, hullupalati on ainult väike samm. Ning tugi puuta nöörita. Sind kannab kiikuv tra vaat vaid siis, kui tähed ei pöörita, sul kõrvus akrobaat. Hoob kaugele ei ulata. Mis kaljus selle prao. Kõikumate pärast sulata ja nõtke, eks noolteks. Tao. Toed varisevad kantsides, kui algad kivi Bild. Ent kuristlikel tantsides Sulkergusest Sapsild. Kord viisid kanderaamiga su kallid sugulased sind läbi musta kuusiku, kus kasvasid vaid ka sees mäetipuoru haiglasse keskmaja deta, linnamaalt kanti kokku tõbiseid ja jäetigi neid sinna. Sul puudus tõpra tõsidus. Meil kõigil tuli lasta uut rohtu kaela määrida. Just nagu vana rasva. Me sõime pannil praetud lund, mis kunagi ei jahtu. Serveeriti ka sulatõtt. Suur portsjon seebivahtu. Ükskõiksus vaatas kiikriga su lahas kätt ja puusa ning läki naerma, turtsatas tark, traagiline muusa. Kuid sila mantel, mullane, pea nagu marlikera. Sa nutsid surilavatsil Me kõigi silmatera, fantaasia, fantaasia, hüüdsime sünnime ja hospidalis korraga kõik õue, hopsasime. Kottpimedas, kui südaööl suur valge oli väljas, jooksime kui meeletud, liig hirmsas hingenäljas. Jäid maha kanderaaliga, Su kallid sugulased, jäid maha, mustad kuusikud, kus kasvasid vaid kased. Sõime ahnelt elupuust ja krõbedast konservist. Hüüdsime maailmale, noh, proosit kuku tervist. Nii, alles poole tunni eest Sa juba muiste mullu said lahtitõvest, mida sul ei olnud, vaata hullu. Oh jeerum, sa kõnnid nüüd karguga. Käin trennis, jah, kõbusal jalal. Oh jeerum, sa oled kapine, nonoh, mu teine silm on ju alal. Mis näedsa ühe silmaga? Sind maailma ja taevaperve. Oh jeerum, suguueson augud, muguubon aukude kõrvalt veel terve. Oh jeerum, kus on su naine nüüd? Mu naine läks mere taha. Su õde sai surma trammi all. Su raamatud, kõik põles maha. Oh jeerum, ja nüüd need katusel ma elan kui ema süles. Oh jeerum, nii kõrgel. Eks mild kivi, raudredelid alla ja üles. Oh jeerum, katusel karguga raudredelit mööda. Nii hästi. Oh jeerum, kas midagi veel? Ei muud. Maa kukkudes murdsin paar küljeluud ja muidu elan mahesti. Poeet keskelu põrgut palub saatust. Anna mulle raudsed, närvid ning salakaval saatus naeratab. Säh, võta nad ja mine rahuga. Siitpeale on sul raudsed, närvid kogu eluaja. Siitpeale õnnelik sabole luuletaja. Teist päeva piirab valgeving all tammil murdunud rahne. Sa oled kärsitu muhing, liig kõrk ja nõrk ja ahne. Käes kannel ja askeedi piits. Nii tahaksid, mis hullus sa paastuda kui Carnoviits ja süüa kui lukullus? Sa leiad lõpmatusse tee, ent kummalises kliinis just nagu narrikas roblee, sa ütled naerdes, sinis teist päeva peab valgeving all vahutavat tammi. Sa tegid põrguks maa Mohinud ja taevast epigrammi. Kui kõrvus häbi, naeria, hele vile, Salagu surnu oma külmas toas, kesköösel kukud sängis kummargile ja tunned lõpp vaid unustust. Mul pole teguluga. Siis keegi koputab su akna taga. Laul jookseb tuppa, laternaga, toob kaasa elukirjadeks sinule ja loed neid ette oma lapsesuuga. Kes nagu tuuker tungib läbi vaimust ja suudab unustada raskusreeglit see endas teispool mõtet, tunnet ainust võib nagu merepõhjas näha peeglit. Mu peegel, kui kord udu, kerget higi, Su klaasilt äigas kärsitult murranne siis sinus kajastus kui lõõmava pihi, hotello, piin ja näpetite vanne. Neid minevikku kire raskeid radu, Pompei matist, tuhk ja laevasadu. Ning nagu pindamis valus, tõmbus Willi mu jahtunud hing on kivinenud ja pime. Kuid reeglis näen ma kummalisi lilli, mil pole inimeste keeles nime. Kuidas läikesid loorberilehed, ole andrid ja orhideed kui kuningamängumehed hilju vesteldes hilisel ajal klaasmajas jõi, trummiga teed, tasa tantsisid, automaadid soojalt, sobisid üheskoos lummer, nukud ja kammergantaadid, summer, saiad ja supermoos. Kuid äkki, mis Brigeenia praginia põra keskmaja on korraga mõra? Klaastornis lööb hädakell silmad põledes vastu portaali pimedast vaatab saali keegi unedes nähtud näoga. Võimatu vandersell. Sina paganad, paljas pasatski, mis Turaka tempusa teed? Saju hingad, mu klaasmajja katski. Tule sisse. Pane satter selga, söö saia, joo terviseteed. Nõnda hüüdis hüva kroonikandja ning tilluke tooliandja juba jooksiski avam aust. Jubakilises kildusid maha, juba ulatas ukse taha mood vastavat varustust. Kuid see pagana paljas pasatski vaatas vilksti villast. Liv reed kaevastas katuse katki äkitsi. Ja läks oma teed. Metsas ohtlikkuse võikas pine sõdur ringi põikas puusal mõrkja raudne ling. Väega vastu puita põrkus kuni meeli halvas nõrkus. Kehast kadus võitluspind. Alasti pääs kiirtes, tehe ilmus poiss ning Mäele mehe viis, kus lõppes hämarring. Küsis teineteise nime. Olen mõistus, ütles pime laps, ent lausus. Olen hing. Kui äkki linnad muunduks Järviks mäe typelt kajaks konnakrooks pähe, kohal, taevas Pehkiks sooks, õhk muutuks mustaks maalrivärviks. Kui igast mülkast tõuseks päike ning tolmulmiskud tuli, näiks suur tiivuline keskel käiks. See oleks ime küll. Kuid väike. Mind vapustab, et üle kitsa laua üks ingel minu juurde leiab teed et soos, kus kihisevat külmad veed ta seisab laukail mõtlikult ja kaua. Iial maa elava eitamise eksamit ära ei teinud. Alati alla keskmist oli mu ahtake taip, tähtima tänini päris täpselt ei tunne. Numbrite lõppu ei leia suurimat arvu, ei tea. Tähti olla prantsus, modernias peletu, palju arvude vahel olemas partnerid elu hoovuse jaoks. Kuula, kuis kolksatav raskesti rappuval vankril sumbunud sõnade sumad all arvu mürskude all. Aga sinul? Oh, laulik on tuba täis, ärevil tähti, lutused, naerused, numbrid su aknal. Vaatavad kummuli kuud. Sügaval silpide sängis ärkavad äkki su sõnad alasti lauset, kui lapsed, väetimad, vennad ja õed. Juba nad jooksevad kiviste koskede kohal huilates hullates unedest hapramal kiikuval kõikuva valguse kõrrel valule vastu saatuse sülle, liipama, viskuma, õuduste õuel koleda kiuste päikese poole. Võta kinni mu käest. Te kuulsite luulekava Betti Alveri luulest, mille esitas Üllar Saaremäe. Kava koostaja oli Pille-Riin Purje muusikavalik Üllar Saaremäelt, helirežissöör ja kujundaja Külliki Valdma. Raadioteater 2011.