Armsad kuulajad. Mina, Mark Soosaar, olen teinud ühe kergemeelse otsuse, andnud, et vikerraadiole nõusoleku. Nüüd, mil ma olen Toompeamäelt vaba mees, teha tosinkond saadet, et oma põhielualalt ehk siis filmikunstist seoses sellega, et Eesti film on saanud sajaaastaseks ja ja selles sarjas tahaks nagu välja selgitada, et kas see on sünnipäev või on see sünniaastapäev? No ütleme, juubel, sest et sünnipäev oleks ta sellisel juhul, kui ta ikka oleks väga elus ja väga elujõuline sünniaastapäev siis kui teda enam ei oleks. Võib-olla ka sellele küsimusele saame vastuse ja esimesse saatesse kutsusin ma siis kes oma kahe käega ja tugeva autoriteediga hoiab Eesti filmiajalugu seitsme luku taga, aga nüüd, lukud on siiski avalikkusele iga aastaga üha rohkem ja rohkem hakanud avanema. Ja mehe nimi on Pearu Tramberg, Pearu, sina oled Eesti filmiarhiivis töötanud juba nüüd sel aastal, sul saab täis 40 aastat. See on jah, 40 ja see on suurem osa sinu elust. Jah, ja ei saa öelda just 100 aastat, aga 100-st aastast 40 olema noh, nii-öelda mingil määral seotud selle eesti filmiga. No vaatame sinna kaugetesse aegadesse. Esimene filmietendus, avalik filmietendus, euroop, pass teatavasti oli 1895 jõulude ajal kaputsiinide bulvaril Pariisis, inimesed olid ehmunud, rong sõidab nende suunas ja panid kisades osa siis esimestest ridadest tagumistes osa võib-olla põgenesid kohvikust välja. Aga Eestis filmi tegemiseni jõutud eriti palju, palju aega hiljem. Me väidame praegu, et see on aasta 1912, kui esimene eesti mees teeb oma eestiainelist filmi ja eraldi. Seda ka näitab ja see nimi on siis meile kõigile teada. Johannes Pääsuke, kui täpne see aasta nüüd on? Noh, ta selles mõttes võib ju olla küllalt täpne, et tegemist on Eesti mehega Eesti-ainelise või vähemalt Eestis filmitud materjaliga kuid seal on üks väike, aga on juures. Kui me räägime Johannes Pääsukesest siis tihti unustatakse ära üks professionaalne Eesti filmimees, kes küll põhiliselt tegutses Venemaal. Tema nimi oli Rudolf hunt. Ja mingid vihjed on ka sellele Ta näiteks aastal 1908 filmis ka midagi Eestis. Ta tegi seda tegelikult Kommuuni patee kuleeri firmadele, välisfirmadele, kelle harukontorid olid Moskvas. Ja nii palju on teada jah, et ta oli professionaalne filmimees, kusjuures ta tuli tagasi Eestisse. Kui mu mälu mind ei peta, vist 1922. Räägime filmimisest, aga filmide näitamine saiu teoks palju varem. Minu meelest üks aasta aega pärast seda, kui Pariisis oli esitletud oligi lumi äride vendade lummeeride esimesi rull, siis üsna pea oli ka siin see atraktsioon juba Revalist tollases Tallinnasse. Tiliselt aasta läks mööda 1896 Tallinnas suurgildi hoone väikses saalis näidati esimest korda liikuvaid pilte. Ja egas vaatajat aitäh, reaktsioon ja tegelikult oli sama nagu omal ajal Pariisis, kes ehmatusega, kes õudusega vaatas, kuidas nüüd äkki fotograaf afiaga või fotodega harjunud inimesed näevad ekraanil liikuvaid pilte, et seal jah, reaktsioon kõigi eelduste kohaselt oli sama, kusjuures muidugi siin tuleb tähele panna ka seda, et kui mujal Euroopas pass tekkisid väga kiirelt paik kinod, siis Eestis see nii lihtsalt ei käinud. Nii et esimesed paik kinod tekkisid aastal 1908 ja selle au muide ei saa endale mitte Tallinn, vaid tark. Tartu kino Illusioon hakkas tegutsema 1908 ja pärast teda tekkis neid paikinosid nagu seeni pärast vihma. Nad olid kas kohandatud ruumides või, või siis mingites niisugustes laadapalagani putkades, aga nad olid paiksed, aga enne seda jah, nii-öelda projektariga mööda maad ringi kasseeriti inimestelt raha ja näidati film. Johannes Pääsuke, meie filmikunsti pioneer filmis siis teatavasti 1912 esimese lennuaparaadi õhkutõusmist Eestimaa pinnalt ehk maarjamaa pinnalt, aga kas siin ei võinud käia ka mõned välisfilmi korrespondendid ja need pategommuunil olid ju kuulsad Uudiste surnaalid. Et kas kusagil mujal teiste maade arhiivides ei või olla säilinud jäädvustusi liikuvas pildis eestimaalt enne enne Utaskini lendu? On säilinud ja tegelikult võiks öelda nii, et sajaprotsendiliselt säilinud Moskvas nendest materjalidest oleme Eestisse toonud küll koopiatena juba suurem osa ja esimesed niisugused võtted, mis on dateeritud kindlalt, on aastast 1908 ja neid on suhteliselt nii palju, kui mõelda sellele, et Eesti oli ju noh, ühe suure impeeriumi provints. Lisaks sellele käidi siin Peterburist filmiti niisuguseid sündmusi, mis võisid, et huvi pakkuda laiemale impeeriumi publikule kui ainult sellele provintsi publikule küsimused need olid siis noh näitena võib tuua näiteks kui Rootsi kuningas, kus läbi läbi Tallinna, kui ta läks pulma Peterburi. Noh, see on pikem lugu, kes seal abielus ja, ja miks just rootslasega. Aga siis oligi nii, et seal käisid, et teadaolevalt kindlalt üks Peterburi filmioperaator käis siin. Aga selle ka seoses on ka mingi vihje, et Tallinnas keegi rändkino omanik oli ka kohapeal filminud, sest siin tasub nüüd tähele panna ühte asja. Olid olemas räntkinud aparaat tuur oli, ei saa öelda nüüd, et sajaprotsendiliselt sama kui võtta aparatuur. Aga need mehed tundsid tehnikat. Ja need, kes asja vastu laiemat huvi tundsid, hankisid omale ka filmikaamerad ja, ja tegid lühikesi uudisnuppe. Suurem osa nendest kinonäitajatest olid küll pärit Riiast Venemaalt, mujalt eestlasi meil teadaolevalt nende hulgas ei olnud. Filmirullid olid tollal minu teada 30 meetrit pikad, mis tähendas seda, et käsitsi vändates 16 pilti sekundis kestis ekraanil üks minut ja 30 sekundit. Kiire peast arvutusega midagi taolist ja nii ta oligi. Ja siis pidi aparaadi seisma jätma, paneme uue rulli sisse, juhul kui oli veel teist rulli, sest film oli ju põrgukallis. Kas need kaadrid kuninglikust pulmarongkäigust on siis säilinud ja kas oled neid oma silmaga näinud ja on Tallinn seal ka äratuntav? Ei ole näinud ja, ja nii palju kui mina tean, ei ole nad ka säilinud. Aga mis on säilinud, on aastast 1908 prantsuse presidendi visiit kus ta kohtus siis Tallinna reidil Venetsaariga On olemas tsaar Nikolai, teise visiit Tallinnasse paneb Peeter Suure sadamale põhjakivi nii-öelda nii, et neid on kuskil meie kogudes praegu üks seitse, kaheksa niisugust lühikest filmijuppi, mis on võetud enne pääsukest. Mulle tulevad silmad ette ka need kaadrid, kus Saksa keiser Villem siis kohtub oma sugulase Nikolai teisega Tallinna reidil. Ma ei mäleta, kumb kumba purjekale seal üle üle ronib. Olid nad ei kohtunud mitte Tallinna reidile Paldiski reidil ja vaat seda meie kogudes ei ole ja, ja mul praegu kuu ei tulegi meelde, kas me oleme ta Moskvast ka üles leidnud või mitte. Aga see töö, noh, nende vanade materjalide otsimise osas veel käib alles hiljuti meie inimesed käisid Moskvas. Ja nüüd varsti saabub meile siis saadetis Moskvast, kus me oleme siis lasknud Vene Föderatsiooni filmi arhiivil kopeerida filmilt filmile ka selle noh, mõnes mõttes jutumärkides õnnetu Uutotškini mida esimese hooga ja vaimustusega peetigi pääsukese võetud filmiks Tartus, aga tegelikult ta seda ei ole. Aga mis teha, me oleme niimoodi kokku leppinud. Skinny lend on sünnidaatum, nii nagu oleme kokku leppinud. See on fakt, muidugi ainuke asi on see, et see materjal, mis nüüd sellest UTatšini lennust on, see ei ole muidugi Eestiga üldse seotud, niipalju kui ainult jah, et sama mees käis ka oma lennuaparaati demonstreerimisel lendamas. Aga noh, nii palju, kui mina seda nüüd olen edasi-tagasi kerinud, siis seda filmi jupikest siis tegemist kas Riia võivad essaga? Filmitud on jah, aga mitte Eestimaaga ja, ja nüüd ongi niimoodi, et kui me nüüd selle Moskvas selle filmilindil kätte saame, siis uurime veel luubiga, aga praegu võib juba sajaprotsendiliselt kindel olla, et see ei ole Eestis filmitud materjal. Aga kokkulepped on kokkulepped ja, ja me teame fakti, et pääsuke filmis Tartus Utaskini lendu lihtsalt see jupike vaid seesama minut 20 pole säilinud. No nii nagu ei ole ühtegi fotot sellest, kuidas Hugo Kuusner 23. veebruaril kuulutas Eesti vabariigi välja Endla teatri rõdult aga tähistatakse vabariigi aastapäeva hoopis päev hiljem, kui seda ei loetud mitte avalikult ette, vaid Eesti Panga siseruumides hoopis, sest et Tallinnas polnud veel võimalik seda ilmselt tänaval teha. Ma olen niimoodi nagu ise sisimas mõelnud, et mine tea, et mis see põhjus on, see, mis ma praegu nüüd ütlen, ei ole üldse ajalooline tõde, vaid ühe mehe visioon, et äkki Pärnumaalt pärit talupojapoeg Konstantin Päts, kelle sünnipäev oli 23. veebruaril tagasihoidliku mehena arvasid, et Eesti vabariigi aastapäevaks ei sobi nagu tema sünnipäeva kuulutada, et las olla see järgmine päev, siis olgu, las see hüpotees praegu õhku. Et sel aastal siis tähistame tõepoolest sajandat, et Eesti filmielu või sünniaastapäeva mistahes, kuidas me seda käime. Ta ja pääsuke on siis siis meie filmikunsti pioneer. Ja, ja siin ta on vaieldamatult ja ma olen mõelnud, et pääsukesi ja Kristjan Jaak Petersoni vahel on suur analoogia mõlemad Tartu mehed, mõlemad elasid ainult veerandsada aastat, sest et ka pääsuke ju hukkus raudteeõnnetusel. Esimese maailmasõja ajal ma ei tea, kas ta sai 25 täis või, või jäi tal see 25. sünnipäev ka pidamata et see, mida ta visuaalse materjali näol Eesti sellesse esimesse esimesse, niisugusesse sajandi alguse perioodi oma pärandina on jätnud, on ju hindamatu. Kui me vaatame tema fotosid Saaremaalt, Muhumaalt ja Põhja-Eestist, siis lihtsalt teeb. Nonii südamel hakkab valus ja hing hakkab verd tilkuma sellepärast et miks ta jõudnud Kihnu, miks ta jõudnud Pärnusse, miks ta ei jõudnud Lõuna-Eestisse kui see mees oleks veel edasi elanud, milline, milline pilt meil kogu Eestimaast oleks? Et tema puhul me räägime küll kui Eesti filmikunsti pioneerist, aga mulle tundub, et see, mis ta fotopärandina jättis, on veel suurem. Seda kindlasti siin ongi nüüd küsimusi, milles ta oli ikkagi noh, elukutselt tuli ta fotograaf. Ja teine aspekt selle asja juures on see, et see film tekkis sinna foto kõrvale. Nii muuseas ta tundis asja vastu huvi, ta ju käis oma ekspeditsioonidel kui Eesti Rahva Muuseumi teda kuskile komandeeris. Ta võttis sellesama hiiglama suure kasti Shirduma filmi aga ta rei siiski niimoodi, et need asjad olid tal omapärases kirstus ja nii-öelda hobuvankriga mööda Eestit. Muideks on vist tehtud, kas ta kuidagi automaadiga või keegi lasi talumehel ennast pildistada, ta jalgupidi selle kirstu otsas, kus talle aparaat sees. Ja, ja siis oligi niimoodi, et see oli ta noh, nii-öelda erahuvi ja, ja sellega seoses ta siis lõigi selle osaühing Estonia-Filmi. Kuivõrd Osaühing tulime, seda ei tea, mehe firmad ja FIE nagu tänapäeval öeldakse, aga, aga ta kandis nime jah, Estonia film ja noh, sellega seoses muidugi, kui siin nüüd Pärnust oli juttu, et ta jõudnud Pärnusse, siis on muidugi üks niisugune küsitavus asja juures. Me teame, et ta on võtnud aastal 1913 niisuguse filmi, mille pealkiri on suur Eesti laulupidu Pärnus. Noh, see on põhiliselt filmitud seal noori ja lõpus on ka üks võimlemispidu, kõik need kaadrid on ka tasuks ei võetud siis räägid juba filmist või? Jah, ma räägin filmist, aga küsimus ongi nüüd selles, et läbi aegade olema kogu aeg kahelnud taan, kantud pääsukese pääsukese, nii-öelda nimekirja, aga ma olen läbi aegade kahelnud selles, kas pääsu on selle filmi autor. See on igavene uhke materjal, sellepärast et seal üsna selgelt näha, et Eesti ühiskonnas on sakslased, eestlased täiesti nagu eraldi gruppides eraldi riides ja täiesti näed nagu kahte eesti hääl. Ja seal muidugi on, on äärmiselt uhke see avaplaan vanast Endla teatrist tan kõrgemalt võetud ja, ja, ja suurepärane plaan. Aga. Kuulus Endla, mille rõdult siis Eesti vabariigi välja kuulutas. Jah, aga, aga ma kahtlen selles pääsukese autolulises ja miks sellepärast et seal on mõned detailid. Esiteks pealkiri on venekeelne pääsuke reeglina kasutas kas eesti keelt või kolme kohalikku keelt, aga mitte nii, et ainult vene keel. Ja teine kohe alguses algustiitrite all on väike kiri. Kino, teater, ideaal. See oli Pärnu teater, Pärnu kino ju. Pärnu kino ja vaat siit tekibki see küsimus, kui teised pääsukese filmid kannavad algustiitrite allkirja, Estonia film, miks siis Pärnu filmil on ideaal, seal võib muidugi üks jalatus olla see, et rahastaja oli kinoideaal. Tellija vaevalt lina pea seda filmi tellis, sellepärast et tollal oli prakkuman linnapea ja ta oleks tellinud kindlasti saksakeelse filmi. Ja, ja noh, kui oleks veel küsimus olnud seal veidi hilisemast ajast, siis oli selge, et et prakmann poleks lasknud pääsukest isegi Pärnu linna piiridesse Teades seda, et ta oli, siis, siis küll vist ei olnud veel teinud seda magusat? Jaa, seda küll. Aga kui me pääsukese pärandi peale mõtleme, siis minu meelest kõige geniaalsem ja kõige sügavam mõttelisem foto on pääsukese loomingust see, kus üks Eesti talupoiss kusagil kesk-eestis seisab puust jalgratas käekõrval. Ja see on nii sümboolne eesti rahvale üldse, et kui ei ole võimalik midagi osta kuldrublade või hõberublade eest, siis võtame kätte ja teeme ise ja sama lugu juhtus ka Pääsukesega, sest ka filmiaparaadi ei toonud ta ei Berliinist ega Pariisist, vaid tegi ise. Jah, aga mina paneksin selle foto kõrvale ühe teise foto pääsukese autoportree, mille ta on pildistanud kasutades peegelsüsteeme. Ta on seal küll juba tsaariarmee sõjaväevormis, ta istub peegli ees, aga ta on paigutanud need peeglid niimoodi mitu peeglit, niimodi prismasse. Et me näeme seitset-kaheksat pääsukest ühe pildi peal. See näitab nüüd see puujalgratas, eks ole, see, kuidas kõik algab ja, ja teisest küljest näitab, eks ole, seda inimese tehnikataipu ja arengut vaat sellest samast puujalgratast kuni nüüd selle auto portreini, kus, kus on kasutatud noh, nii-öelda oma mõtet. Mine tea, äkki oli ta siiski uudishimuliku mehena tuttav ka prantsuse Impressionistide loominguga Eduard maneemaliga Polyberžeer, kus esiplaanil on baaridaam ja, ja siis baaridaami taga olevast peeglist paistab kunstnik ise välja. Ja kui ta oleks Pariisis käinud, siis oleks ta kindlasti sealt niisuguseid mõjutusi saanud. Aga Eesti filmiarhiivi hoiab lisaks filmidele ja fotodele ka ju esimesi helindeid ja ja mul ongi selline ettepanek pea aru, et äkki teeme ühe väikese sellise pausikese, sest et esimese maailmasõja ajal, kuhu me siis oma jutujärjega oleme jõudnud, tekib ju ju üsna suur tühimik filmiloos ja äkki kuulame mõnda kõige vanemat helindit. Mis on see aeg või see ajastu, kust need esimesed helisalvestised tehti ja nüüd siis teie oma arhiivis hoiate. Noh, need esimesed on ikka jälle 20. sajandi esimestest aastatest, meil on olemas koopiana üks, üks niisiis Peterburi laulja koltissoni väike lauluke. Ja noh, ütleme niimoodi, et ta võib eesti heliplaadi ajaloos on ta kindlasti nii-öelda esimene ja, ja, ja selles mõttes tuleks ära märkida, aga noh, kui me vaatame kunstilist poolt, siis ega ta eriti midagi ei paku. Et see õige õige plaadimuusika, see, mida Eestis siis hakati tootma, see saab ikkagi alguse kahekümnendatel aastatel tal ja, ja ja saavutab oma tipu kolmekümnendatel, kus, kus tõesti väga paljudes kodudes olid grammofonid ja, ja, ja seda muusikat kuulati ja lauljad olid armastatud ja aga, ja nüüd, kui rääkida filmimuusikast, siis eks ole, seal tuleb tähele panna seda, et et tegelikult ju Eestis õige helifilm sai alles aastast 1937 oma hoo sisse, nii et enne seda kassist tehti plaadi muusikat tummfilmi kõrvale või mängis väike trio või mängiti klaverit. Et aga noh, ma ise arvan niimoodi, et kui rääkida plaadi muusikast, siis tuleks ikkagi alustada 20.-test, mitte varasema. No aga kuulame mõnda esimest salvestist ja, ja mis siit siis võiks olla. Aga see on teie valik. Siis jätame operaatori Morrise otsustada ja, ja siit sellest nimekirjast on siis ühe loo valib ja siis pärast me juba selle loo valguses liigume edasi. Maikuu ja päevaraamat. Siis seal ka kaadingaardeismine. Saarna reviis, elu ta, nüüd ma siis a'la ja moore. Ja südame, et läks just nii ja mitte teisiti sitale sündima. See lugu, mida te kuulsite, sattus eetrisse nii, et helioperaator maris, Tombak pani silmad kinni ja siis näpuga kas kusagile sinna nimekirja keskpaika ja juhtus saatuslik valik, sellepärast et tipa-tapavaltsi laulis Ants Eskola. Ja nüüd ei jäägi meil Pearu Tramberg sinuga muud üle, kui peame rääkima, siis esimesest Eesti-Soome ühisfilmist, mis oli ühtlasi ka esimene eesti soome helifilm pealkirjaga auring, on lapsed ehk päikese lapsed. Ja autoriks meie tuntud filmiklassik Theodor Luts, Oskar Lutsu vend. Et sellest filmist me nagunii ei oleks üle ega ümber saanud on see film sulle armas. Kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis ma ei pea ennast mingiks mängufilmispetsialistiks. Jah, ja võib-olla peaks olema meile kõigile, kes vähegi filmi tunnevad ja, ja filmi austavad selles mõttes armas. Et Ta oli tegelikult ju viimane mängufilm, mis Eestis üldse tehti enne 1900 neljakümnendat aastat. Selle ja järgmise eesti mängufilmi vahe oli 25 aastat. Järgmine oli juba Nõukogude Eestis tehtud elut Citodellist 1947 mida võiks ka nimetada koostefilmiks, sest režissöör oli sisse toodud seal üht-teist oli muutunud veel sisse toodud. Aga väikese laste puhul võib olla Tasuks toonitada seda, et Theodor Luts oli selleks hetkeks juba võtnud kindla seisukoha, et ta läheb Eestist ära. Sõnasta 1931 ja Soome tehnoloogia, Soome töökorraldus ja kõik olid juba siis Eesti omast oluliselt ees. Olid ja, ja ei saa tegelikult Theodor Lutsu süüdistada selles, et ta neid kodumaa tolmu jalge pühkis, sellepärast et kui me vaatame kogu seda tausta, mis tol ajal Eesti nii-öelda filmisfäärides oli, siis see oli tegelikult väga traagiline. See kõik oli seotud ju 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisiga. Aga enne seda ta oli jõudnud ju teha veel ühe suure filmi Eesti vabadussõjast 1926, kui ma ei eksi, noored kotkad, mis nüüd on restaureeritud ja, ja rullid õigesse järjekorda pandud. Kusjuures huvitav on see jaheda tegi see 1927 ja selleks hetkeks oli jõuda tegelikult filmi teinud professionaalina ainult aasta. Ta alustas tegelikult 1926. Ja kui nüüd rääkida jah, et tema mängufilmidest hästi, need olid selles mõttes nad olid oma aja lapsed nii-öelda, aga mida kindlasti Theodor Lutsu puhul tasub märkida, on tema dokumentalistika. Aga räägime selle päikese lapsed veel lõpuni lahti, sellepärast et seda filmi on hinnatud ka, kui ütleme noh, niisuguse eesti armastus kultuurinäidist ja ma julgeks võrrelda seda küll India filmidega, kus suudluseni asi ei jõua Ja aga seal tuleb ka tähele panna seda, et tuli arvestada kinopublikuga muide ja olid ju tol ajal kinokülastuse vanusepiirangud tunduvalt rangemad kui tänapäeval. No siis seda enam oleks võinud ju minna kaugemale erootikat. Aga tegelikult on ka niisuguseid filme Eestis näidatud ja näidatud isegi juba tsaariajal. Tõesti, mina arvasin oma naiivsuses, et alles globle lus oma filmiga mees ja naine näitab mehe ja naise ühtimist 60.-te aasta ess paigal. Ei, see kõik toimus juba Eestis, toimib niisuguses õudus muidugi õudus kuubis ka, aga Eestis näidata tenniseid filmi juba tsaariajal, aga see oli nii-öelda kohalikud tsensuuri ka. Teatud hetkedel torkas filminäitaja aparaadi objektiivi ette sõrme. Ja siis, kui mingi niisugune Frivoolne stseen oli läbi, siis võetise sõrm valgus valgusallika eest ära. Aga nüüd, kui, kui rääkida sellest päikeselastest jah, siis nagu ma ütlesin, oma aja toodang. Aga temas muidugi peitub teatud mingi niisugune armas võlu, ütleme niimoodi. Naivistlik kino võlu tänapäeva. Sa nii sinisilmselt nii siiralt, nii otseselt. Ja kusjuures seal on muidugi muidugi võib-olla see siirus ei kuku üldse mitte võltsilt välja, aga põhjus võib peituda hoopis milleski muus. See ei olnud taotluslik, aga seal tuleb alati arvestada, kes näitlesid. Need olid teatri näitlejad, Eestis professionaalseid näitlejaid, noh, läbi aegade kino näitlejaid, ma mõtlen, ei ole ju olnud. Jah, aga see see armuke, kes siis Eskolal tekib, kui ta oma oma ilusa eesti naise jätab Keila joale siis suveks üksinda mereranda ja läheb lühikeseks ajaks Pärnusse sinna, sellesse patupõrgusse ja ja seal leiab siis Nadežda peedi Hoffmanni, kes teatas Eesti missiks saab aasta hiljem pärast filmivõtteid veel minut, ta sai hiljem selle saaja, et ta pidi ikka olema, eks ole, üks üks selline eriline tibi ja, ja siis, kuidas ta siis sellega seal üle aisa lööb ja muidugi see kuigi kaugele ei jõua, aga, aga ikkagi, et see niisugune niisugune üsna naiivne armastuse kolmnurk seal Koidula pargis, kõik see asi toimub, et see on noh, täiesti niimoodi halearmas minu meelest. Ja aga seal üks üks moment, millele tasub veel tähelepanu pöörata kogu mängufilmitoodangu puhul, mis, mis nüüd enne 1900 neljakümnendat aastat Eestis tehti? See oli stsenaariumite küsimuse, stsenaariumid olid äärmiselt nõrgad, äärmiselt nõrgad, seda isegi. Meil ei olnud ju tol ajal niisugust elukutselist filmikriitikat olemas, aga isegi need tavalised ajakirjanikud, kes siis olid filmi vaatamas käinud ja pärast siis pidid mingi uudisnuppu kirjutama. Väga paljud toonitasid nagu ühest suust, et käsikirja ei ole, käsikirja ei ole. Kui käsikiri on korralik, küll siis film ka korralik. Kuule, seda nõukogude ajal Tanitati väga kaua, et Eestis pole stsenaristi ameti oli Arvo Walton ja teised vennad olid juba saanud väga kõrge ja hariduse ja, ja kui me vaatame siin reliikviad, kui, kui tugev seal kirjutati Kõrboja peremehed ja kõik Paul-Eerik Rummo ja me jõuame veel rääkida, jõutakse. Aga küsimus on lihtsalt selles, et tol ajal ütleme, Nõukogude Eestis, see oli heaks tooniks materdada Eesti filmi aga, aga enne neljakümnendat aastat see eesti filmi materdamine käis tegelikult asja ette. Nojah, aga jah, see, see, see, see mood ei lähe siiamaani üle, nii mõnigi meie kolleegidest püüab ennast tõsta sellega teisi nagu sügavamale, sinna sohu. On ka selle kohta öeldakse niimoodi jah, et kes ei oska, tehase õpetab ja kes ei oska õpetada kaalse. Aga oleme ikkagi nüüd tagasi Eesti filmi, noh, kuidas öelda sellises puberteedi eas, eks ole, see on siis kahe maailmasõjavaheline periood, on loodud eestikult tuur, film juba tulevad, väga toredad, ilusad ringvaated ja Theodor Luts jätab hindamatu pärandi meile filmiga, kas tunned maad ja siis võtab, et sõidu Ruhnu ja teeb Ruhnu saare elust väga armsa filmi ja, ja peaaegu ainsa dokumendi sellest unikaalsest kultuurifenomenist, mida täna enam ei ole. Et kas need filmid on ka arhiivis kõik sinu kindla valvsa pilgu all? Jaa, on küll, aga seal need, kui nendest suurtootjatest rääkida, siis tasubki jagada kogu see filmimaailm Eestis kuni aastani 1940 kolme suure vahel. See esimene periood, Johannes Pääsukesest Estonia film, järgmine periood 1920 kuni 1932 Estonia film kus see oli siis niisugune osaühing, kus esimest viiulit mängisid fotograafid, vennad, aga kes ise kõigi eelduste kohaselt kordagi filmikaamerat kätte Ta ei võtnud. Ja kes meelitasid sellesama müstilise Rudolf hundi Venemaalt tagasi 1922. aastal, kes kuus aastat oli seal niinimetatud peaoperaator selles firmas. Aga nüüd Estonia-Filmiõnnetus oli muidugi see, et tal ei olnud mitte mingit riiklikku tellimust, nii et seal ei saa öelda, et ta tegi nüüd nädala kinoringvaateid ehk kroonikaid. Kui minu arvestuste järgi võis Estonia film üldse valmistada umbes 15 tundi filmi, need olid siis lühikesed kroonika jupid, need olid ka mingid niisugused viie minutilised dokumentaalid aga ka niisugune suurteos nagu filmikaameraga läbi Eesti. Aastast 1924, mis oli Rudolf hundi töö ja mis oli tõeliselt mastaapne, ta oli ikkagi andis peaaegu täispika filmi ehk pooleteisttunnise mõõdu välja. Neid filme oli tegelikult väga vaja, sellepärast et televisiooni veel ei olnud ja ja inimesed ei olnud tol ajal sedavõrd liikuvad, et visuaalselt ette kujutada, missugune see Eesti on, sest et räägitakse, et isegi veel 20. sajandi lõpus oli Saaremaal üks naine ära surnud, kes kordagi mere äärde jõudnud, mis siis rääkida Tallinnas käimisest või eestimaanägemisest. Ja, ja seal muidugi ütleme niimoodi, et kui see naine, kes mere äärde jõudnud, tal kõigi eelduste kohaselt siiski oli võimalus vähemalt üks kord elus filmi näha, sellepärast et tema elab maakondades maakondades käisid ju ikkagi rändkinod edasi. See traditsioon jätkus, aga jah, seesama filmikaameraga läbi Eesti, see oli mastaapne film, ta oli jagatud teemadeks, aga vaat siin nüüd tekib üks niisugune kurb moment asja juures tol ajal filmimehed, filmi autorid ei austanud filmi originaali ja see tähendab seda, see ei olnud mitte ainult Estonia filmis niimoodi, see oli hiljem ka Eesti kultuur filmis. Vajadusel löödi originaali käärid sisse ja monteeriti asjad ümber. Ja sellepärast meie kogus on seesama filmikaameraga läbi Eesti on olemas, aga ta on erinevatesse kohtadesse paigutatud tähendab, erineva toodangu alla ja nüüd tagantjärele kindlaks teha, mis, kuhu kuulub, on äärmiselt keeruline ja raske, sest tuleb kogu aeg korrutada seda, et dokumenteeriti paberil kogu seda filmi tegemist tol ajal äärmiselt vähe ja ka need üksikuid paberid, mis siis lõpuks koostati, need tegelikult teises maailmasõjas hävisid. Theodor Luts minu arvates oli üks prohvet selles mõttes, et ta mõtles, et filmi tegemise kas tunned maad ja minnes Ruhnu. Ta jäädvustas kõike seda, mis pärast teist maailmasõda oli hävinud. Kadunud. Jah, ja tema muidugi, luts oli selles mõttes omamoodi niisugune ka äriline geenius. Kui me räägime nendest teistest filmimeestest, nendest väikestest firmadest, mis tol ajal kahekümnendatel kolmekümnendatel tegutsesid see oli niimoodi, võeti ette üks suur projekt, alustati, lõpetati, mindi pankrotti. Selles mõttes on isegi üllatav, et Estonia film nii kaua vastu pidas. Aga teod hullud, tema oli selles mõttes tore mees, et tema oskas hankida omale nii-öelda riigihanget. Kaitseliidu filmid, kaitseväefilmid, see oli see, milles ta elas. Ta pidi millestki ju oma teisi filme, finantseeriv on ju seal? Ei toonud sellise. Ja siis, kui ta tegi see, kas tunned maad, eks ole, see oli tal nii-öelda südameasi. Aga need tellimusfilmid, need aitasid tal seda südameasja nii-öelda ellu viia. Mina usun, et meil siiski läheb õnneks. Theodor Lutsu film Ruhnu tehtud 1931. Lisaks sellele, et ta sai siin Berliini festivali jaoks paarkümmend aastat tagasi varustatud tollase Ruhnu viiulimänguga varustada ka veel Ruhnu keelse tekstiga, seda keelt räägivad ainult mõned üksikud inimesed veel Rootsis ja ja ma loodan, et et meil tekivad need Nad, ei tea, õnnestub need inimesed leida, kes veel seda keelt rääkides seda filmi kommenteerides tekitaksid siis selle keele ainukese üles ja seega sinu arhiivi jõuab aga teada nüüd ikkagi ajastusse veel ka helipildiga kuulaksime siis üht laulu, mille nimeks on väike postipoiss ja, ja mida siis tuntud ooperilaulja Aleksander Arder ja, ja ma arvan, et ka seda laulu võidi mõne filmi tummfilmi esitamisel kasutada. Ikka. Nafta ja gaas. Ja. Muud. Et. Nüüd kuulub ka olla. Kõva. 30.-te aastate keskpaigas on juba Eesti filmitegu jõudnud nii kaugele, et süstemaatiliselt hakatakse tegema Ringvaade mõtteid ja need on tõesti väga head ajastu dokumendid, küll maaelust, küll linnaelust, kultuurielust, hariduselust ja ja seal on sellised unikaalseid hetki, mis tõesti teevad meelehardaks, no kasvõi näiteks vennas kaubandussõbrakaubandusmahu rannas, kus Soome poolt siis tulevad paatidega ja inimesed siia Eestisse ja tütarsaare soomlased ja jah, ja siis kui kaup on tehtud, tulevad kalaga, teised viljaga vahetavad seal siis siis sõpruse märgiks võetakse poest ikkagi see asunik võis aru või kuidas tahes, seda ka ei nimetata välja ja, ja siis sõidetakse laiali, ma mäletan, nõukogude ajal, kui me vaatasime neid kaadreid ja neid episoode, siis mõtlesime nende aegade peale, et kas ükskord tulevad tagasi ja ja mingil määral on nad tulnud tagasi. Jah aga noh, seal seal muidugi tasub jälle jälle liikuda selles suunas, kes siis need mehed olid, kes seda kõike nii-öelda jäädvustasid ja seal võib öelda niimoodi, et noh, seal on ka selge veelahe muidugi alates seal 1935.-st olid juba kinokroonikat kat kinodele kohustuslikud ja see tõi lisaraha sisse ja, ja nii edasi. Et see organisatsiooniline külg nagu kasvas ja arenes ja 37 saadise õige nii-öelda algkiirendus, kus juba oli uus tehnika ja kõik nii aga mehed, kes seda tegid, need olid siis ikkagi needsamad, kes kõigi läbi nende raskete aegade valitseda, filmikunstielus hoidnud ja, ja ütleme niimoodi, et selle Eesti kultuurfilmi ringvaadet, aga ka nende puhtal kujul kultuurfilmide, see on siis üheosaliste dokumentaalfilmide osas seal muidugi ei saa üle ega ümber Konstantin märskast. Tema filmid olid eriti poeetilise teha, talle meeldisid väga saared, tema film, Osmussaar on üks, üks võib-olla kaunimaid poeetilisemaid. Ja see esialgne variant oli tal kalurid ja siis see teine variant oli Osmussaar. Tema kiituseks võib öelda seda. Kui väga paljude teised operaatorid olid fotograafi taustaga elukutselise fotograafi taustaga siis märskaa, kui tema alustas 1919 tegelikult koos oma venna Teodoriga, siis temal otseselt fotograafi taustpuudus. Ja selles mõttes ta otse sukelduda, eks ole, sellesse liikuvasse pilt. Muidugi needsamad reisid tal täiendades ennast. Ta käis ju 1009 22, läks Ameerika ühendriikidesse, eks ole, elas seal Philadelphias mõnda aega niimoodi. Kas ta läks sinna nüüd ennast täiendama või seda Ameerika õnne otsima? Seda on tagantjärele raske kindlaks. Mulle tundub, et ta pidi olema näinud flirti filme, sellepärast Osmussaares on neid samu motiive, mis araanlase filmis tehtud 32 34 Åland'i saartel, kus ka saareelanikud äärmises vaesuses on väga vaprad ja Osmussaarel samuti puukingadega nad käivad ja siis oma viletsat võrkudega siis seda mereandi püüavad ja ja samal ajal on see nii ilus. Jah, ja tema tema puhul ongi see, et mingeid mõjutusi on kindlasti saanud, aga ta on sinna oma käekirja juurde lisanud. Siin võib niisuguse klassikalise näitena tuua Tallinna turg. See on siis kauplemispäev Tallinna turul. Aga jutt ei ole mitte kolmekümnendat aastate teise poole, sest tehtutest vaid kõigi eelduste kohaselt aastal 1925 tehtud see on siis minu arvates ta tegi selle 1925, enne kui ta läks Saksamaale ennast täiendama. Nähtavasti selleks, et näidata, mida ta oskab. See on niisugune trikk, silm, mida ei enne ega pärast Eestis pole tehtud mispoolest triksis aga kasvõi seesama viiekordne eksponeerimine ühes kaadris kõik need üle sulamised, need aeg luubid, mida ta seal kasutab, see on tõeline tulevärk. Aga siis võiks vastupidi olla. Walter Lotman võis näha märska, seda seda portfooliot nagu tänapäeval öeldakse, seda näidisfilmi ja siis tegi oma Berliin suurlinna sümfoonia, kui seal on palju ülesulamisi. Võimalik võimalik, sest jah, Berliini, ta läks ennast täiendama. Muidugi seal on, ma ise mõtlen, et seal kas ta võimalik, et nägi kuskil Tseegaavertovi loomingut, ma ei oska öelda Avertovi samal ajal umbes samasuguseid asju teha ja, ja see ja nüüd suur publik ei ole seda filmi veel näinud, see on omad põhjused, seal meil praegu digiteeritakse, omad programmid on seal, aga varsti nähakse seda ja see on, seda tasub vaadata. Aga nii see on nii palju, et kui ringvaadete kohta tekkis siin küsimus nõukogude ajal ühelt Eesti filmikunstiveteranid küsida, et miks te nüüd ringvaateid hakkasid tegema ja mikspärast neid nüüd edasi tehakse, siis ta vastas, et ringvaateid tehti selleks, et soliidsed inimesed võiksid 10 minutit kinosse hilineda et mängufilmile kohale jõuda, aga tegelikult vanemad inimesed ikkagi väga armastasid neid Eesti filme, mis välismaa filmide eest tuli, selles oli oma kodu, mahingu. Ja, ja teine asi on muidugi see, et ta on ajaloodokument tegelikult kui me nüüd võrdleme tänapäevaga, eks ole, televisiooni uudistesaade 20 sekundit mingi klipp, eks ole, tol ajal ringvaatepala minut 20 kuni kaks minutit, et eks ole siis nüüd ma tunnen väga suurt kahetsust nende inimeste tulevaste põlvede osas, kes seda meie tänapäevast aja lugunevad 20 sekundiliste lõikudena, kui meie näeme seda oma eelkäijate ajalugu kuni kahemini selliste liikuda, nii et seal on vaks vahet Täna Ringvaadetele on meil alles ka Konstantin Pätsi viimane väga prohvetlik kõnevabadusväljakul. Minu meelest on see 39. aastal üles võetud ja ma. Kuue Euroopa ja nii edasi ja aga meil siin. Me võiksime seda, seda praegu praegu kuulata siin seda kõnet, sest et see on väga päevakohane. Ja teiseks ma küsin sinu käest praegu, et enne kui me seda seda kõnet kuulama, et kas sa mäletad, kui selles veebruari külmas päts kõnelema hakkab, kas ta oma silindri jätab pähe või võtad Ta peast ära, kõnejaks, võtab peast ära. Sa mäletad seda ja mina ei mäleta, aga ma arvan, et ta pidi seda juba tegema, sest et käitumiskultuuri ja kõik sellised olid kusjuures. Tasub Pätsi puhul tähele panna seda, et ta ei lugenud oma kõnesid paberilt. Ta luges nüüd hingest. Sõdurid ja kaaskodanikud. Me oleme oma riigis rahulikult ühe aasta mööda saatnud. Sel ajal maailm on ärevust täis olnud. Kui rahvad on kartnud uut suurt verevalamist tulevad, on meie väikene Eesti riik rahulikult ja häirimata oma igapäevase töö juures viibinud ja julge olnud oma puutumatusest millega seda seletada. Mitte meie jõu ja kangusega, vaid ainult sellega, et meie oleme oma riigi loonud, õigusele rajanud ja ei nõua ei teiste riikidega ja teiste rahvastega, et midagi ülekohtune oleks rahus elada, rahus tööd teha. Me tahame ürides eemale saada ja saavad need kaasa aidata. Paistvalt rahu võidule pääseks. Selline saigi siis meie esimene saade sarjast film ilm. Külaliseks oli kauaaegne Eesti filmiarhiivitöötaja Pearu Tramberg. Ja järgmistes saadetes uurime, kuidas sündis Eesti filmimuusikat. Kuidas sündis Eesti animafilm, kuidas sünnib väga tõsiseltvõetav Eesti mängufilm. Kuulmiseni.