Pärast õhtu mingi kell sai 16 ja varem, kui tavaliselt läheb eetrisse aasta viimane Päevakaja number on sedapuhku 13400 ilus ja ümmargune, nagu aastalõpupäevale kohane, ongi. Tänase päevauudiseid on selles saates vähe, enamasti püüame heita pilku tervele aastale. Eesti suurimaks eduks lõppeval aastal peetakse vaieldamatult läbimurrete välispoliitikas ja meie kutsumist Euroopa Liidu laienemisläbirääkimiste esimesse ringi. Eesti-Vene piirilepingut ei sündinud veel selgi aastal, kuid ilmne soojenemine on suhetes toimunud. Lõppeval aastal oli taas õhus Lahesõja puhkemise oht, sest Iraagi juhtkond eiras ÜRO nõudmisi lasta kontrollida kõiki objekte. Majanduskasv tegi rõõmu paljudele börsil toimunud rahvani järele mõtlema, samuti paljusid. Kõigest hoolimata loodab peaminister, et Eesti tuleva aasta majanduse kasvutempo on taas kuus kuni seitse protsenti. Esmakordselt suudeti riigieelarve koostada jäägiga ja vaatamata tulistele vaidlustele Riigikogus võeti enne jõulupuhkusele minekut eelarve siiski vastu ja president Lennart Meri kuulutas sele vastuvõetuks oma otsusega. Erastamiseks astute edasi. Suur samm. Eraomaniku on leidnud valdav osa Eesti ettevõtteid ja algus tehti infrastruktuuri ettevõtete erastamisega. Sotsiaalminister Tiiu Aro kinnitas, et aasta märksõnaks võib-olla probleemid. Ennekõike ei ole ta rahul, et jäi vastu võtmata pensioniseadus. Ilm on pilves, sajab lund ja lörtsi, külma on kolm kuni kaheksa kraadi, saartel on kuni üks kraad sooja. Aga nüüd siis kõigest pikemalt. Ja esmalt tõelised tänased uudised. President Lennart Meri kuulutas täna välja 15 seadust, sealhulgas tuleva aasta riigieelarvepornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageeriva teoste reguleerimise seaduse. Tolliseaduse kriminaalhooldusseaduse, meresõiduohutuse seaduse ja ringhäälingu seaduse täiendamise seaduse. Ja aasta lõpu eel on ka meie politseistruktuur täiendust saanud. Pärnu politseiprefektuuri ja keskkriminaalpolitsei Interpoli Eesti rahvuslik keskbüroo said uue juhi. Siseministri käskkirjaga on Pärnu politsei prefektiks määratud Jaan Rubin. Keskkriminaalpolitsei, Interpoli Eesti rahvusliku keskbüroo komissariks määrati jaga politseiameti käskkirjaga alates esimesest jaanuarist lennuhreimat. Nõnda palju tõelisi uudiseid ja nüüd alustame siis kokkuvõtet. Ja me alustame loomulikult kõige kaalukama sündmusega Eesti jaoks ja selle sündmuse ajalugu tehti Brüsselis, Luxembourgis ja Madridis. Täna aasta viimasel päeval, kui meie saade eetrisse läheb, on siis meil stuudios Eesti vabariigi suursaadik Euroopa Liidu juures Klaid Kull ja Eesti vabariigi suursaadik Beneluxi riikides ja ka NATO juures siis Jüri Luik, eriti Euroopa liidule NATO suunal on Eesti jaoks toimunud päris mitmeid otsustavaid sündmusi, võib-olla alustaks siis Euroopa Liiduga kaid kull. See aasta on olnud tõesti murranguline Eesti suhetes Euroopa Liiduga võib-olla isegi nii murranguline, et läheb veel tükk aega, enne, kui me saame aru selle. Olukorra muutuse tähtsusest esimene murrang tegelikult toimus aastal 93, kui valmistati ette Kopenhaageni tippkohtumise materjale. Nagu mäletame, oli Kopenhaagenis see koht, kus avati Euroopa Liidu laienemise võimalus. Kandidaatriikidele sätestati ka kriteeriumid ning juba seal dokumendis püüti piiritleda nende riikide hulka. Ka Jüri Luik NATO suunal on kindlasti kõige põhjalikumaks läbimurdeks olnud Madriidi tippkohtumine selle aasta suvel, kui me vaatame neid võimalusi, mis on kolmel väikesel Balti riigil, kes asuvad Venemaa külje all saada sõjalise bloki liikmeks, kus suured lääneriigid ütleksid meile, et ainult headel ja, ja rahulikel päevadel nagu praegu vaid ka kriisiolukorras, isegi võimalikus sõjaolukorras ollakse nõus meile appi tulema siis need võimalused on muidugi üsnagi väikesed. Omamoodi ime on see, et üsnagi magedast situatsioonist on Eesti ja teised Balti riigid suutnud ennast siiski välja rabeleda. Jaga dos saada riikideks, kelle saamine kunagi täisliikmeks on tõenäoline ja keda toetavad mitte ainult nende lähimad naabrid Nato liikmed, Taani, Island, Norra, vaid ka sellised olulised riigid nagu näiteks Ameerika Ühendriikide sõjaline julgeolek hästi paranenud, kui me vaatame balti riikide olukorda täna ja võrdleme seda olukorraga, kas või selle aasta alguses, see olukorra paranemine on kindlasti loonud soodsa pinnase ka kõigiks teisteks laienemisteks. Millest kõige olulisem meile. Ma olen Klaidega täiesti nõus, on olnud Euroopa Liidu laienemine, see Madriidi deklar, ratsiooni paragrahv, mis ütleb, et hoolimata oma geograafilisest asukohast võib iga riik valida oma julgeolekupoliitika, tähendab sisuliselt seda, et vana mõjusfääride aeg on möödas ja lääne suurriigid on nõus isegi just sellises magedas olukorras asuvale riigile andma toetust ja kaitset. Maailma ajakirjanduses on kujunenud teatud mõttes olukord, kus kandidaatriike vaadatakse justkui niisuguseid hobuste võidujooksu teatud niisugused rebimist oli tunda ka, eks ole, meie balti naabrite hulgas. Kuidas te kommenteerite sellist reastamist, kas see on hea või on see halb? Küll see kujuneb välja paratamatult praegu sellest ajaloolisest olukorras, kuhu me oleme sattunud, et nende riikide hulka, kes soovivad taasintegreeruda Euroopasse, on selline, nagu ta praegu on. Võimalused integreeruda on jällegi üsna piiratud. Sellest tulenevalt on olemas tõesti riikide vahel teatud konkurents. See konkurents ei ole horisontaalne. Ta ei võistle iseendivaheline võistlemine praegu selle piiratud kasvukohtade eest, mis on praegu võimalikud. Iga laienemine toob kaasa muudatuse selles organisatsioonis ta ta laieneb adapteeruda ka suurema hulga riikidega ning ma usun, et need järgmised laienemisest saavad olema sellevõrra lihtsamad. Jüri Luik, kuidas on võidujooksuga ei, julgeolekuareenil. No tegelikult on siin sama lugu, et selline olukord on meile mõnes mõttes kergenduseks, sest see näitab, et niisugused organisatsioonid nagu Euroopa Liit ja NATO liikmesriigid hoolivad neist organisatsioonidest, nad ei tõtta. Ta nad hindavad seda organisatsiooni ka kui organisatsiooni, mis on vajalik neile endile tulevikus. Ja selles mõttes teatav ettevaatlikkus on, võiks öelda isegi teretulnud, näiteks NATO puhul me oleme alati rõhutanud seda, et esimene julge oleku garant Euroopas on tugev NATO, alles teine küsimus on see, kas meie oleme selle organisatsiooni liikmed või mitte, sest kõige hullem, mis võiks juhtuda. Et organisatsioon muutub vesiseks mõttetuks jututoaks ja siis ei ole tast kasu mitte kellelegi, isegi juhul, kui me seal sees istume ja mõnes mõttes on sama lugu ju ka Euroopa Liiduga. Ja teine põhjus on muidugi selles, et me elame praegu rahuajal. Ei ole ette näha mingeid väga radikaalseid muutuseid Euroopa julgeolekusituatsioonis ja tuul on nagu öeldakse, aega nokitseda. Algavad liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga vaid kolm, mis on esimesed sammud või kuidas Eesti peab nüüd käituma? No need sammud on tegelikult juba alanud ja alanud õige pikka aega tagasi. Praegu meie põhiline ülesanne olekski säilitada see dünaamika, mis on olnud ettevalmistusel Euroopa Liiduga ühinemiseks, need sammud, mida me oleme ka võtnud ja mida on valitsus planeerinud pikema aja peale, neid võib vaadelda ka täiesti lahus Euroopa Liiduga mehaanilises liit, sest nad on äärmiselt olulised meie endi siseolukorra parandamiseks ja, ja adopteerumiseks selle keskkonnaga, kus me asume, kõik need sammud, mis me oleme ette võtnud, tegelikult ongi suunatud sellele, et toimiks võimalikult parem majanduskliima ettevõtjatele. Aga konkreetselt muidugi on ka alustanud juba valitsus ettevalmistusi liitumisläbirääkimisteks, mis ei saa olema kerge, et ainuüksi juba sellepärast, et Nad on niivõrd mitmekihilised ja need sammud, mis praegu on ette võetud valitsuses igatahes annavad julgust, et aprilliks valmis istuma laua taha, et alustada siis seda sõelumist ja vaadata, mis on meie olukord konkreetselt juba liitumisläbirääkimised on ühelt poolt Euroopa Liidu kui organisatsiooni kui institutsiooniga ja samas 15 liikmesmaaga, kes sinna kuuluvad ja me peame arvestama iga liikmesmaa huvisid igas erinevas valdkonnas. Nagu Euroopa Liiduga on enam-vähem siiski rööpad maas ja suund suund selge siis suhetes NATO'ga Eesti on ikkagi veel ütleme küll nimekirjas, aga mitte veel noh, ütleme ootelehel, aga, aga mitte veel siiski ukse vahel, kuidas peaks jätkuma, TÖÖ Natoga Natoga on selle võrra keerulisem, et NATO-le ei ole. Väljatöötatud protseduuri niinimetatud kandidaatriikide käsitlemiseks põhjus on loomulikult selles, et sõjaline julgeolek on riigi huvidele niivõrd oluline, et ei taheta isegi mingeid veksleid välja anda tulevikuks see otsus ühe konkreetse riigivõtmiseks tahetakse teha konkreetses poliitilises situatsioonis kõiki asjaolusid arvestades, nii et töö peab meil jätkuma tegelikult kahel suunal. Üks on poliitiline debatt NATO riikidega, kus me peame tõestama ja uuesti tõestama ja veel kord tõestama. Balti riikide ja, ja sealhulgas Eesti võtmine NATOsse on just neile riikidele kasulik. See on kasulik üleeuroopalise julgeoleku ja stabiilsuse huvides. Ja teine, mis praegu on ehk olulisemgi ja mis tõuseb kindlasti järgmisel aastal esiplaanile praktiline töö kodus. Meile on üsnagi lihtne ära öelda, juhul kui Eesti kaitsejõud ei ole piisavalt tasemel selles mõttes, et kaitsejõudude juhtimine ei ole korrastatud, et kõik, mis kaitsejõududes toimub, ei ole piisavalt selge, demokraatlik ja arusaadav, kui kaudse jõududel ei ole piisavat varustust. Ja loomulikult, kui kaitsejõudu ei ole ka piisava suurusega. Kõik arvestavad muidugi sellega, et tegu on väikese riigiga ja midagi üleloomulikku meilt ei nõuta. Ka see vähene, mis on, see peab kindlasti korras olema, sest muidu me muudame oma oponentide elu väga lihtsaks. Nad ei pea meiega vaidlema mitte poliitilistest argumentidest lähtudes vaid võivad lihtsalt öelda, et vaadake, et teil on kodus asjad niivõrd korrast ära, et sellepärast ei olegi mingit tõsiseltvõetavat kanditud. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et Eesti välispoliitikas järgmisel aastal ilmselt mingeid drastilisi suuri muudatusi ei tule, töö pigem süveneb ja on siiski saavutatud teatud riiklik suveräniteeti ja iseseisvus ja, ja mingit Tase võib olla härrased lõpetuseks veel midagi, mida uude aastasse kaasa viia. Tegelikult see olukord ei ole praegu nii paljulubav veel ka Euroopa liidu suhtes. Samad probleemid, mis on meil sisemiselt ja puudutavad too valdkonda, võivad esineda absoluutselt kõikides teistes valdkondades ja ja me peame lihtsalt endale teadvustama, et see areng, mis meie oleme teinud läbi praegu viie aastaga on liikmesriikide suhtes mõnedel 50, mõnedel üle 100 aasta on areng saavutada teatud sisemine küpsus. Nii et seda sisemist küpsust meil nagu paljudes valdkondades praegu ei ole. See tegelikult kutsute ettevaatusele seed, meiega alustati või alustatakse läbirääkimised aprillis, ei tähenda veel, et, et meil on mingisugune garanteeritud lõpp kolme-nelja aasta pärast. Ma tahaksin tegelikult rõhutada sedasama aspekti, et me oleme üsnagi nõrgal jääl, kuigi eesti rahva meeletute pingutuste hinnaga on meid mitmetes organisatsioonides ja eriti Euroopa liidus aktsepteeritud, siis see aktsepteerima Need on seotud just meie praeguste edusammudega, aga läbirääkimised kestavad pikka aega. Läbirääkimised Natoga. On veel keerulisemad ja võivad kesta väga pikka aega. Kogu selle aja. Me peame näitama positiivseid tulemusi, ei ole niisugust hetke, kus me paneme käed rüppe ja ütleme, et nonii, nüüd me oleme töö teinud ja võime võime ennast lõdvaks lasta, aga praegu jääb tööd teha ja selles mõttes õhk praegu asub minu arust just kodutööl ka meie ülesanne peab olema see, et tuua need positiivsed aspektid, see soodne potentsiaal, mida annab meile nendesse organisatsioonidesse kuulumine tuua see kõigi eestlasteni ja tõesti teha nendest pürgimustest. Et üldrahvalik üritus, kui see vähegi võimalik, anud need jääb soovida, nagu sa küll nimetasid, et me oleme praegu sihukesele õrnal jääl libastuda ju võib, aga mitte läbi jää kukkuda. Stuudios olid siis Eesti vabariigi suursaadik Euroopa Liidu juures Väino Kull ja Eesti vabariigi suursaadik Beneluxi riikides ja NATO juures Jüri Luik raadiokuulajatele head vana aasta lõppu ja vaatama, et siis läbi jää ei kuku. Niisugune oli seis Madis Mikko Klaid kullija Jüri Luige vestlus Eesti kõige tähtsamatest teemadest, meie kõrgem sellest Euroopa liitu ja võimalikust NATOga liitumisest. Läheme välisteemadega edasi. Lõppeval aastal oli õhus taas Lahesõja puhkemise oht. Iraagi juhtkond eiras pidevalt ÜRO nõudmisi lubada rahvusvahelistel relvainspektoritele kontrollida kõiki objekte, mida viimased vajalikuks pidasid. Kui Iraak lubas riigist välja saata ühendriikidest pärit relvainspektorid, lubaski USA relvajõuga sundida Iraaki maailmaorganisatsiooni nõudmisi täitma. ÜRO on lubanud Iraagil ja Iraagiga kauplemist alustada siis, kui ta on veendunud, et Iraagil ei ole enam massihävitusrelva ega ka selle loomise plaane. Bagdadi sõnul võivad tema vastased sanktsioonid tuua riigis kaasa massilise näljahäda ja suremise, kommenteerib Hillar Nahkmann. Lõppeva aasta novembri viimastel päevadel oli kõik valmis uue Pärsia lahe sõja puhkemiseks Ühendriikide 27000 sõdurit ja 22 sõjalaeva ootasid vaid saali, et alustada võitlust diktaator Saddam Husseini ja tema toetajatega. Sõda tänu Venemaa välisministeeriumi ja tema juhi Jevgeni Primakov Vi aktiivsele diplomaatilisele tegevusele. Seda ka vist suuresti seetõttu, et Iraagi liider Hussein ja asepeaminister ta rikka siis ei tahtnudki enam ühegi teise riigiga vaikimisi pidada ja ei ole teistel riikidel selliseid poliitilisi ja majanduslikke hoobasid millega Bagdadi mõjutada kõige paremini. Tarikasiisi kohtumisele Kremlis Venemaa presidendi Boriss Jeltsiniga novembris eelnesid ja järgnesid mitmed Vene välisministrid Rimi ja tema juhi kohtumised USA, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Hiina välispoliitika liidritega. Ehkki Vene pool rõhutas lõpuks, võitis terve mõistus ning saavutatud kokkulepe lubab poliitilisel teel laheneda konflikti ÜRO ja Iraagi vahel võib arvata, et Moskva tegi lihtsalt Bagdadi-le selgeks, et seekord enam maailmaorganisatsioon ega Ühendriigid oma nõudmistes järeleandmisi ei tee, sest taganeda pole neil enam kuhugi. Järjekorda järeleandmine Iraagile oleks teinud nii ÜRO kui ka USA lihtsalt maailma ees naerualuseks. Moskva omalt poolt sai pärast Iraagi tehtud järeleandmisi paluda Ühendriikidelt ÜRO teatud järeleandmisi, mis näiteks puudutavad kauplemist Iraagiga, on ÜRO Iraagi-vastased sanktsioonid ehk suurriikidest kõige negatiivsemad mõjutanud just Venemaad. Moskva ei ole saanud Bagdadilt tagasi suuri võlasummasid. Tihe koostöö toimus varem Iraagi ja Venemaa NSV Liidu mitmete tööstusharude, eriti sõjatööstuse vahel. Lisaks on Iraak lausa eluliselt huvitatud relvade tagavaraosade hankimisest just Venemaalt ning nii suurt varuosade ostjat venelastel vaevalt maailmas enam nii kerge leida on. Nii võibki väita, et Moskva on huvitatud Iraagi-vastaste sanktsioonide tühistamisest peaaegu sama palju kui Bagdad ise. Pealegi tundub, et Moskvasse paljud poliitikud mõtlevad ikka selle vana malli järgi, mis halb Ühendriikidele on hea Venemaale ja tõesti Jevgeni Primakov ja tema alluvate pingutused tõid edu. Sõda Pärsia lahel jäi puhkamata. Aga samas konflikti Iraagi ning ÜRO USA vahel kestab ka järgmisel aastal vist Iraak lubas küll taas oma territooriumile ka koos teiste ÜRO relvastus, kontrollijatega ka Ühendriikide omad, aga Iraak hakkas taas valima objekte, millistele relvakontrollijaid siiski ikkagi lubada. Vahepealne inspektsioonide katkemine andis Iraklastele, tundub, et hea võimaluse peita oma olemasolevaid massihävitusrelvi mujale. See, millise järjekindlusega rahvusvahelised relvaeksperdid nõuavad pidevalt teatud objektide nüüd, siis aasta lõpul Saddam Husseini palede inspekteerimist näitab tegelikult üsna selgelt ja lubab arvata, et nad olid teel Iraagi massihävitusrelvade ja nende arenguplaanide avastamisele jätkuks vaid maailmaorganisatsioon meil julgust ja jaksu kindlameelseks jäämisel ning siis past suudetakse ka tõde kunagi välja tuua. Selle takistamiseks on aga astunud samme juba mitmedki riigid kas või Venemaa, mis leiab, et tasuks tema poolt saavutatud kompromissidele novembris ÜRO oma senist Iraagi-vastast poliitikat leevendama ja alustama peaks just inspekteerimise vähendamisest ja miks mitte ka lõpetamisest. Venemaa on sellest eluliselt huvitatud, näitamaks Ühendriike ja ÜRO-d maailma üldsuse ees halvas vahel lausa inimpihkelikus valguses, mis tegelikult ei vasta tõele, on Bagdad rõhunud sellele, et sanktsioonide tulemusel on hukkunud juba pea pool miljonit last. Suur osa elanikkonnast vaevleb nälja käes, hariduselu sureb välja ning Iraagi põllumehed ei suuda ka kõige paremate tingimuste juures oma elanikkonda lähitulevikus ära toita. Ka rahvusvahelised eksperdid on kinnitanud, et Iraagi olukord on raske ja on lähedane sellele, mida Bagdad nende maalib. Samas on aga just Saddam Husseinile ja tema valitseval kilpkonnal võimalik ÜRO nõudmiste täitmise korral kohe oma rahva olukorda parandada. Aga ÜRO nõudmiste täitmise korral kaoks Husseini kohalt nõndanimetatud hirmu oreool millega ta tundub iraaklasi oma käe all hoiab. Selle oreooli langemine tähendaks Husseinile valitsemise lõppu, see aga omakorda vist ka surmaelu, on aga sellistele diktaatoritele kallis ja nemad on selle eest ka iga hinna eest valmis võitlema. Niisugune oli siis Hillar Nahkmanni kommentaar uue võimaliku Lahesõja puhkemise kohta ja sündmuste kohta Iraagis. Me tuleme jutujärjega kodule lähemale. Piirilepingut Eesti ja Venemaa vahel ei andnud seegi lõppeva aasta ja seda teemat arendab Uku Toom. Aasta algus oli optimistlik, sest välisministrite primakovi ja Kallase kohtumine oli möödunud paljulubavalt ning kuigi järgnesid lahkhelid siinse muukeelse elanikkonna olukorda vaatleva kontrollkomisjoni küsimuses oldi üsna kindlad, et piirileping 97. aastal alla kirjutatakse. Tegelikult takerdus kõik üsna pea. Lõpuks süüdistasid venelased Eesti poolt, et meil pole õiget läbirääkimiste juhtigi, need saadetakse üksteise järel suursaadikuteks. Nii asus aasta lõpul läbirääkimiste laua taha taas Raul Mälk ehk Eesti suursaadik Londonis aasta jooksul toimunule lühikommentaar välisministeeriumi poliitika planeerimise osakonna peadirektorilt Sulev kannikeselt. 97. aastal kahjuks piirilepingut Venemaaga alla ei kirjutatud. See ei tähenda, et ei oleks tehtud siiski ära tubli hulk tööd, sest 96. aasta novembris Eesti ja Vene välisministrid leppisid kokku küll piirilepingu ja piirijoone kulgemise nii-öelda üldises valmisolekus, kuid piirilepingu lisades nii kaardid kui ka konkreetne piiri kirjeldus jäid parafeerimata, nii et ühelt poolt teatav hulk tehnilist tööd oli tegemata. Sellega on aasta jooksul tegeletud, kuid kahjuks eriti aasta teisel poolel on selgunud, et Vene poolel poliitilist tahet selle töö lõpuleviimiseks ja piirilepingu lõplikuks allakirjutamiseks ettevalmistamiseks ei ole jätkunud. Viimastes voorudes on probleemiks kujunenud eelkõige merealade piiritlemise lepingu kaardid, kuivõrd Vene pool ei aktsepteerinud Eesti poolt ette valmistatud kaarti, nõudis uue valmistamist ja praegu nagu tuleb vene poolega lõplikult kooskõlastada, millise kaartide vormi juurde me lõpuks jääme. Ma kujutan ette, et mereala piirieksperdid võiksid jaanuaris kohtuda sel teemal. Lisaks piirilepingule, mis teadagi üldiste heade suhete alus, aetakse aga ka muud poliitikat. Aasta läbi kestis traditsiooniline arutelu teemal venekeelne elanikkond ja selle diskrimineerimine Eestis, ilma milleta oleks kõik nii hästi. President Jeltsin sirutas kohtumisel Soome presidendi Ahtisaari isegi Eestile demonstratiivselt terekäe. Samal ajal oodates eestipoolseid samme, ei plaani Venemaa mingeid oma žeste, näiteks tunnistamist, et 40. aastal Eesti ikkagi okupeeriti. Ja samuti püsivad topelttollid, nii et ootusi oli rohkem, kui tegelikult aasta kaasa tõi. Kas mingit arengut üldse oli? Riigikogu väliskomisjoni esimees Eino Tamm Areng oli olemas muidugi aasta alguses eeldasin, et sel aastal kirjutatakse alla Eesti-Vene piirileping, seda ei juhtunud, mingisugune vene positsiooni seisukohtade muutus siiski suhtumises Eestisse toimus ja nähtavasti siin üheks mõjuriks oli see, et selgesõnaliselt kuulutati ikkagi suvel välja, et Eesti võib saada esimeste hulgas Euroopa Liidu laienemisläbirääkimistele ja nüüd Luksemburgis leidis seega kinnitust ja ma arvan, et Venemaa on mõneti muutnud maatilisemaks oma suhtumist Eestisse. Eeldades, et suure tõenäosusega saab Eestist Euroopa Liidu liikmesmaa ja siis tuleb Venemaal Eestiga suhteid ajada juba kui Euroopa Liidu liikmesmaaga ja seda on näha ka Venemaa uue suur saada kübara, glühovi suhtumisest ja aktiivsusest siin kohapeale. Ta igal juhul kasutab hoopis paindlikumat terminoloogiat ja kahtlemata ei tulene see saadiku isiksusest, vaid ma olen täiesti veendunud, see on Venemaa ametlik poliitika. Nii palju siis Venemaa ametlikust poliitikast ja eeldatavalt uuel aastal ehk leiab ka allakirjutamist Eesti ja Vene piirileping. Aga ikka veel kodule lähemale ja jõuame seadusandliku võimutööde ja tegemiste juurde. Riigikogu esimees Toomas Savi võtabki kokku lõppeva aasta. Kui vaadata nüüd tagasi kogu aastale kalendriaastale, siis võiks öelda, et riigikogu on sellel ajal pidanud siis kaks istungjärku. Viienda ja kuuenda riigikogu töö on muutunud stabiilsemaks. Kui näiteks esimese istungjärgu ajal võttis riigikogu vastu 43 õigusakti ja teise ajal 54, siis nüüd viimase, kuuenda istungjärgu ajal oli õigusaktide arv juba 93. Kõige tähtsam ei tohiks olla hulk, vaid me peaksime siiski rohkem mõtlema ka sisule ja minu meelest ka selgusele sõnade tagant ei näe selle seaduse sisu. Seaduste keel on siiski halb ja mul tuleb meelde kuskilt. Üks ütles, et seadusandja peab mõtlema nagu filosoof, aga rääkima nagu talupoeg. Meil on menetluses peaaegu 100 seaduseelnõu, nii et tööpõld on ees olemas. Me alustame 12. jaanuaril oma seitsmenda istungjärguga ja mis tuleb muidugi kiiresti ära teha, tuleb täita kaks tähtsat riigiametit, mis sellele aastal jäi tegemata. Kahtlemata ootab Lees paar poliitilist otsust, nagu seda on surmanuhtluse küsimus. Kodakondsuse küsimus. Pensioniseadus tuleb vastu võtta, jätkub eurointegratsiooniprotsess, on palju küsitud, kas vähemalt see riigikogu koosseis võtab ette ka põhiseaduse muutmise. Põhiseadus on jaoks ikkagi seadus, kuigi ta lähtub ühiskonna väljakujunenud realiteetidest on ta ettepoole vaatav seadus ja tema muutmisega peaks olema äärmiselt ettevaatlik. On öeldud ka, et põhiseadus on nagu meie peegel, et me võimelised reeglit küll pesta ja puhastada või vahel isegi puruks lüüa, meie sellest ise paremaks ei muutu. Küll aga võime me vaadates sellesse peeglisse näha oma puudusi, kui me seda tahame ja seda peaks tahtma. Kui vaadata nüüd järgmisse aastasse ja ma ütleksin, et et praegu on Riigikogus 21 riigikogu liiget, kes ei kuulu ühtegi fraktsiooni siis me peame sellele mõtlema, kas riigikogu koosseis on siis ennast mingil põhjusel ammendanud. Riigikogu menetluses on meie kodukorra seadus, kus on mõeldud sellele, et kas fraktsiooni suuruse minimaalseks arvuks saab olema väiksem arv kui kuus. Praegu on kolm üksust ootel, ma mõtlen siin parempoolseid endist vene fraktsiooni arenguparteid, et kui me suudaksime kodukorra seadust muuta, et selleks arvuks neli siis võiks loota, et tekivad juurde kolm uut fraktsiooni. Ja sellisel juhul pöörduks pilt nagu tagasi meie Meie esimeste tööaastasse, kus riigikogus oli just nimelt 10 fraktsiooni. See oleneb nüüd paljuski sellest, millise poliitilise otsuse täiskogu teeb. Ja kui juhatuse poolt nüüd vaadata, siis mulle tundub, et jah, loomulikult oleks riigikogu üldiselt töövõimelisem, kui need fraktsioonid moodustaksid. See otsus tehakse, mis iseenesest vähemalt minu jaoks tähendaks seda, et meil ei tohiks olla reaalselt erakorraliste valimiste ohtu ja riigikogu läheb sellisel juhul küllalt töiselt vastavust korralistele valimistele. Ja nüüd siis sellest missugune on riigikogus esindatud erakondade liidrite kokkuvõte aasta kohta ja alustab Koonderakonna esimees, peaminister Mart Siimann. Koonderakonnale oli mööduva seda ühelt poolt edukas, kuna valitsuskoalitsioon jätkas vaatamata meie erakonna eelmise esimehe ja peaministri Tiit Vähi tagasiastumisele veidi teise programmiga, kuid põhiolemuselt meie suundumused ei muutunud ning aasta lõpul tagasi vaadates ja, ja ka kirja pandud lugedes võime küll öelda, et enamus lubadusi on täidetud, oli teatud pingeid, mis on loomulik, et liidrivahetamisega niisugused nähtused poliitikas esinevad, kuid võin taas kurvastada neid, kes, kes tekivad võimuvõitlusest Koonderakonna sees, midagi niisugust ei toimu, on loomulik diskussioon on erinevad, et oli ka minul eelmise esimehe Tiit Vähiga teatud rollide muutumisega kaasnevad erimeelsused, kuid aasta lõpul oleme kohtunud ja jätkame koos. Järgmine aasta on kindlasti valimisteks valmistumise aasta, sõltumata sellest, kas valimised tulevad korralised või võib juhtuda ka, et erakorralised kõik erakonnad peavad alustama valimisteks valmistumist ning ma tean, et paljud suuremad erakonnad on juba alustanud, seda teeme ka. Ja, ja viimased avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et ka meie erakond on teatud ajutisest madalseisust jagu saanud ja meie reiting tõuseb, nii et vaatan lootusrikkalt järgmisse aastasse. Jagam suhtun lootusega valimistesse erakorraliste valimiste tõenäosus on umbes 50 protsenti, kõik on võimalik, kui jätkub samasugune poliitiline suhtlemiskultuur erinevate poliitiliste jõudude vahel. Kui enamus erakondi leiab, et valimisteks valmistumiseks ja pikemat perioodi, siis toimuvad korralised valimised. Kui Aga juhtivad erakonnad leiavad, et ta on kasulikum erakonnale, aga võib olla ka riigile varem valimised välja kuulutada, siis niisugused võimalused on ka olemas. Eesti Perede ja Pensionäride Erakonna esimees Mai Treial Meie erakonna jaoks tegelikult oli 97. aasta päris edukas aasta selle tõttu, et meie erakond on juurde tulnud palju rahvast. Kui me rääkisime aasta tagasi, et meid 850, siis nüüd saame rääkida pea juba 2000-st liikmest. Meie struktuur on täiustunud ja me oleme suutnud leida endale toetajaid kõigis vabariigi maakondades ja see on tubli saabuda. Rõõmustav on see, et me lõpuks siiski suutsime kokku leppida laste toetamise osas. Me võime küll öelda, et tegelikult need toetused on väikesed, aga, aga siiski riigis soov on praegu olnud näidata seda ja tahe, et siiski toetatakse peret ja toetatakse suurt peret riigieelarvest saab ju lastele raha üle 120 miljoni rohkem, kui seda oli 97. aastal. Meie toetuse peitsid vastukaja ka selles osas, et oleks võimalik suurel perel osta maad soodushinnaga, see tähendab seda, et tal oleks võimalik selle maa eest. Kui ta välja ostab seda maad, oleks tal võimalik saada siis 25000 maksusoodustust, see annab võimaluse tulla tagasi maale. Me oleme mõndagi saanud ära teha puuetega inimeste toetamiseks ja ega ei saa öelda ka, et tegelikult elatusrahad tõusid küllaltki kenasti, ületades isegi inflatsioon. Ja kui nüüd rääkida sellest poolest pidame ehk ei ole saanud, siis on see kindlasti kohe pensioniseadus, aga mul on hea meel märkida, et viimastel nõupidamistel me oleme jõudnud erinevate erakondadega kokkulepete osas võrdlemisi palju edasi ja ja kompromiss on, võib öelda, et täiesti valmimas ja ma tahaksin väga loota, tahad ka uuel aastal pensioniseadus kohe kiiresti tulev. Eesti Maarahva Erakonna esimees Andres Varik See aasta on olnud edukas, erakond on saanud 1000 liiget täis ja sellega saame ka erakonna ümber registreerida vastavalt erakonnaseadusele. See näitab, et meie toetajaskond on siis suurenenud ja meie poliitika on siis ka vastuvõetavam olnud. Et me ei ole kahanenud, vaid meil on pigem suurenenud. Teine rõõmustav küsimus on see, et me saime ka tollitariifiseaduse vastu võetud siin riigikogus ja oleme saanud alustada otsetoetuste süsteemi loomist nüüd tootjatele. Ma loodan küll, et sa 200 miljonit, mida valitsus on lubanud, ei oleks ka põhjus uut riigikogul teist arvamust hakata avaldama selles mõttes, kuna kõik on öelnud, et tegelikult maaelu vaatama. Ta vist ma ei ütleks, et me võiksime nüüd siis loorberitele puhkama jääda ja et me oleksime rahul. Tegelikult me oleme saanud lihtsalt märgata edu, mis eelnevatel aastatel ei olnud nii märgata tuttav ja me ei ole kaugel kõikidel rahul. Sellepärast et meil on ideid ja mõtteid veel hulganisti, et on võimalik veelgi paremini ja tugevamini liikuda just Eesti tasakaalustatud arengumudeli suunas, et me näeme, et kõikides Eesti maapiirkondades peaks olema võrdsed arenemisvõimalused siin veel all üht-teist ja palju teha, aga algus on tehtud vähemalt. Me oleme praegu selline jõud, et oleme võtnud sihiks, et me läheme ise valimistele, olnud siis erakorralised või korralised, lõplikku otsust saab siiski teha, noh siis, kui nad valimised olid juba käega ulatuvad, et kui ikkagi valimisseadust lubaka valimisliitusid moodustada, siis kõik sõltub ju läbirääkimistest poliitilistest hoiakutest ja meil ei ole karta valimisi. Ja Maaliidu fraktsiooni aseesimees Lembit Arro. No, ega me pärismaaliit nüüd oma arvel ei tahagi midagi eriti kirjutada. Me oleme siin koostöös nii emega Perede Pensionäride Liiduga ja Koonderakonnaga ühises valitsuskoalitsioonis ja ma arvan, need asjad, mis siin riigikogu saalis on, on läbinenud, nüüd on enam-vähem ühine töö ja ma võiks seda ka öelda, et paljusid asju on toetanud ka opositsioon maa probleemidest. Põhiseaduses on öeldud nõndamoodi, et riigikogu kehtestab maksud. Aga seal ei ole öeldud seda, et riigikogu peab kehtestama kõik maksumäära. Näiteks maamaksuga on ka praegu niimoodi, et maamaks on kehtestatud ja maamaks võidakse kehtestada kohaliku omavalitsuse poolt 0,5 kuni kaks protsenti maa maksustamis linnas. Aga samasugune lugu on ka sundkindlustusega. See on ka ju maks, mis on sunniviisi peal riigikogu poolt pääle pandud, aga samal ajal ju need sundkindlustuse määrad pidevalt muutuvad. Selle tollitariifiseaduses on ka kirjas määrad, maksimaalmäärad, millest valitsus üle minna ei tohi. Riigikogu otsus jäi, et ei taha hakata orbiitriks presidendi ja õiguskantsleri vahel ja las siis riigikohus otsustab probleemi. Aga kas me just 100 protsenti rahul olema, aga siiski võib öelda seda, et eriti viimasel ajal, kui peaminister on Siimann, on maainimeste toetus leidnud, nagu ka valitsuse poolt rohkem toetust ja tõesti järgneval aastal ma inimesed ja põllumehed, Nad saavad tunduvalt rohkem toetust kui varematel aastatel. Ja Reformierakonna esimees Siim Kallas No aasta iseendast meesterahval oli hea Reformierakond selle aasta jooksul kinnistas oma parameetreid kui erakond. Meil toimus kongressi üldkogu, kus valiti juhatus, kus juhatus on selles mõttes kaunis tähtis, et see juhatus hakkab määrama ka valimisstrateegiat. Meil ei ole lahendamatuid ega ebaselgeid vahekord erakonnas, erakonnal on kujunenud sellel aastal just nimelt tugev staab, noh siis opositsioonierakonna tegevuses on alati vaja küsida, et mida siis just nagu lugeda positiivseks tegelikult positiivseks on vaja lugeda neid poliitilisi võitlemist, pigem mõne teise märgi järgi võiksid negatiivsed olla, see tähendab, et tollitariifiseadus ei võetud vastu sellisel kujul, nagu me tahtsime ja muidugi ka eelarve käigus, me saime tõepoolest oma parandusettepanekut päris palju eelarvesse sisse. Et erakond on kostitueerunud kui erakond, mida võiks öelda nagu negatiivse poole pealt need võib-olla see, et poliitilises võitluses. Me oleme olnud hoidnud nagu niisugust madalat profiili ja sellega ka võib-olla oleme olnud tagasihoidlikumad, kui võib-olla võiks olla. Muud ei ole, sest kõik muud olulised sündmused leidsid aset, mis nüüd, ütleme selle aasta kujundasid, leidsid aset eelmise aasta lõpus, ehk siis 96. aasta lõpus, nii et sel aastal mingeid kvalitatiivseid suuri õnnestumisi ja ebaõnnestumisi oli suhteliselt vähe. Valitsuses on ikkagi maaerakondadel selge ülekaal, poliitiline võim on nende käes, nad ei ole oma seisukohti muutnud. Räägivad endiselt lausrumalusi, mis puudutab rahapoliitika, paha lugu on see, et tõepoolest, et nende häältele on nii palju kaalu Arengupartei esinaine Andra Veidemann No ma arvan, et arengupartei jaoks oli see aasta aasta suure tähega, sest oli aasta, kui arengupartei registreeriti Tallinna linnakohtus vastavalt uuele parteide seadusele, see tähendab seda, et meie parteis on täna juba üle 1100 liikme. Ta on arengupartei jaoks olnud aasta suure teha ka selle tõttu, et meie kongress, mis toimus novembris, võttis vastu partei programmi ja põhikirja ja lasknud liist veel sellel aastal, 22. detsembril avab arenguparteiga oma büroo Narva maantee tänav seitse, nii et ma arvan, et see on hea algus Ühele registreeritud parteile, kellel on viis saadikut riigikogus ja me oleme asunud tõsiselt ette valmistama 1999. aasta parlamendivalimisteks ja oleme asunud oma mõju, kas siis nüüd just laiendama, aga vähemasti me oleme asunud tegema selgitustööd, mille poolest Eesti ühiskonnas on veel vaja uusi parteisid. Näiteks niisuguseid nagu arenguparteid Isamaaliidu esimees Toivo Jürgenson Meie erakond on lõppeval aastal suunanud oma tegevuse põhiteravikku just nimelt kohalike omavalitsuste ja kohalike probleemidele vähendamisele on hakanud meeldivalt kiiresti areneva Isamaaliidu kohalikud allorganisatsioonid ja tänu sellisele protsessile on kohalikud probleemid jõudnud ka siia Riigikokku ja see oleks nagu lõppeva aasta märksõna, et Isamaaliit on kujunemas euroopalikuks erakonnaks, kes tegeleb inimeste tõeliste muredega. Ja mul on väga hea meel, et meil õnnestub järjest rohkem täita tegeliku sisuga mõistet, mis asi on poliitika, poliitika, inimeste reaalsete huvide ootuste väljendamine ja ka reaalsete tulemuste saavutamine. Kui vaadata siit Toompea Mäe otsast Isamaaliidu tegemiste peale, siis mul on hea meel, et Riigikogus on toimunud teatud selginemine Isamaaliit ja meie lähemalt partnerid on moodustanud tugeva ja ühtselt käituva opositsiooni ja see on andnud nagu meie poliitilise kultuuri arengule minu arust väga palju positiivset ja ainult ma ei tahaks viidata sellele suhteliselt edukale võitlusele mõnes üksikküsimus riigieelarve juures vaid ma vaataks selle asja peale veidike tervikumalt ja ma loodan, et lõppeval aastal loodi head eeldused 99. aasta riigikogu valimisteks. Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Kõigepealt üle hulga aja, see oli esimene aasta, kus valimisi ei toimunud, 196 95 olid ju mõlemad valimiste aastal. Kuna valimised alati on mõjutanud parteipoliitilist maastikku, siis võiks öelda nii, et sel aastal erakondlik areng oli selline ühtlane, stabiilne Keskerakonna jaoks tekkisid juurde uued osakonnad Tallinn, Kristiines ja Tallinn. Haaberstis. Kongress jäi erakonna ajalukku meie jaoks väga tähtis omavalitsuste tööle rakendamine, sest Keskerakond kohalike valimiste järgselt on koalitsioonis erijõududega väga paljudes paikades üle Eesti. Nii Tallinnas kui Tartus, nii Kuressaares kui Viljandis ja Pärnus, nii Kohtla-Järvel kui Rakveres ja mujal kannavad keskerakondlased osa vastutust, sest kui rääkida meie fraktsiooni tööst Toompeal Riigikogus, siis me oleme rahul päris paljude seaduste muudatustega, mis meie initsiatiivil said läbi viidud nende hulgas maareformi seadusse, mitmete muudatuste sisseviimine, korteriomandiseaduse täiendamine ja mis seadusemuudatused ja nii edasi. Me leiame, et keskfraktsioonil oli oluline osa ka selles, et õpetajate palka kade osas sai toimuma positiivne nihe eelarve lugemise käigus, kuigi me arvame, et need palgatõus oleks võinud olla suurem, aga samuti ka terve reakoolide, olgu Põlula kool või olgu see Emmaste kool või Rakvere haigla või midagi muud. Terve rida niisuguseid tõsiseid objekte, kellel oli ja riigi toetust ja kes seda ka said. Mis puutub järgmisse aastasse, siis mitmed eelnõud on ju praegu lugeda, mis seal ja meie oleme eriti huvitatud üüriseaduse kohta tehtavast otsusest, korruptsiooniseaduse muudatustest ja nii edasi parlamendis seda tööd jätkub. Mõõdukate esimees Andres Tarand. Mõõdukate erakonda ei olnudki väga vana, 97. aastal, sest 96 talast tekkes ja selles mõttes on olnud palju sellest organiseerimise asja, mis teravalt silma kuskile paista, loomulikult, aga vältimatu. Tas piirkondi eriti ja praegu meil siiski mingisugune võrk üles on nii-öelda töökõlbulike valmis, eks muidugi võib pidada siis seal sellist talguteks valimisi. Teiselt poolt ma usun, et see kaal, mis hoolimata väiksest arvus parlamendis Mõõdukad esindatud on, on tegelikult tunduvalt suurem, meil on tõenäoliselt töörügaja ja pidevalt seadused parandajad olemas. Kolmandaks võib öelda, et ka ühinenud opositsioon sünnis, mida ma tegelikult pakkusin, Nendel on meil märksa suurema osa, kui see on välja paistnud. Ja tihti arvatakse, et nagu me oleksime sellised, ripatsid selles, mis loomulikult ei vasta selle. Aga mis on häda praegu, et ma ei ole seda suutnud selgeks teha ja selle peale nüüd me nagu keskendume siis 98.-st juba ettevalmistus on tehtud? Nõnda palju siis erakondade liidrite arvamusi lõppeva aasta kohta, aga meie läheme nüüd täitevvõimu ja mõnede teiste teemade juurde. Kokkuvõte valitsus aastast teeb lühidalt peaminister Mart Siimann. Tavaliselt aastast kokkuvõtet tehes tuletatakse meelde sündmusi Meil on ka põhjust tuletada meelde sündmusi, neid, mis rõõmustavad ja ma ei ole originaalne, kui ütlen, et aastasündmuseks Eestile on liitumisläbirääkimiste alustamine Euroopa Liiduga ning loomulikult kõige kurvemaks sündmuseks traagiliseks oli kurk seal toimunu, kuid ma ei tahaks peatuda ainult sündmustel, vaid mulle on rõõmu teinud ja teevad ka praegu need tendentsid Eesti elus mida ei saa vormistada veel sündmusteks. Mulle on rõõmu teinud meie ja Vene Föderatsiooni suhete normaliseerimine on õige mitmeid märke, mis näitavad, et me oleme saanud madalseisust üle kuigi tõepoolest ei ole ühtegi dokumenti, mida me oleksime sel aastal alla kirjutanud või mingit tipptasemel kohtumist toimunud. Aga aasta Eesti-Vene suhetes oli oluline ja ma loodan, et järgmise aasta kohta võiks öelda, et murranguline rõõmu tegi majandus vaatamata börsil toimuvale. Majandusareng oli kiire, seda oli vaja veidi jahutada. Kuid on tekkinud kindel lootus, et Eesti majandus järgnevatel aastatel areneb stabiilselt ja kui prognoosidest rääkida, siis umbes kuus protsenti aastas. Rõõmu teeb ka sisepoliitika. Vaatamata mitmetele kriitilistele analüüsidele oli see aasta, kus erinevalt sellised jõud suutsid koos tegutseda otsustavatel hetkedel. Selline uus poliitiline suhtlemiskultuur sai tavaks ja ka minu kabinetis istus just teda sageli kas siis üks või mitu opositsiooniliidrid ning arutasime probleeme, kuid loomulikult poliitika on poliitika, siin olid komad, kriisimomendid rõõmustab see, et me suutsime täita oma lubaduse ning järgmise aasta eelarves on vahendeid rohkem meie maaelu ja põllumajanduse toetamiseks kurvastas ehk kõige rohkem see, et kõik need positiivsed tendentsid objektiivsed näitajad ei kajastu Meie inimeste perekonna eelarves. Kuid ma olen optimist ja arvan, et rasked ajad Eestis on möödas, on lootust, et paremad ajad kuid lootuse peale rajada tulevikku ei saa. Igaüks meist peab pingutama, ideid, välja mõtlema, sisemist energiat rakendama selleks, et see potentsiaalne võimalus Eesti arenguks tõepoolest saaks teoks. Nagu kuulsite, siis esiletõstmist on väärinud ja leidnud tõepoolest sügisel kurbuses toimunut. Ja just see oli see sündmus, mis tõi meie kaitseväe probleemid esile rohkem kui kunagi varem. 11. septembril hukkus Kurkse väina ületamisel 14 balti rahuvalvepataljoni sõdurit jätkab Vallo kelmsaar. Kurkse tragöödia-le järgnes ridamisi juhtumeid, mis Eesti kaitseväele varju heitsid. Kuperjanovi pataljonist lahkus omavoliliselt ligi paarkümmend ajateenijat. Eesti sõdurite käitumine pälvis negatiivset tähelepanu Taanis ja Bosnias. Paldiskis kukkus Kaitseväelane õppuste ajal liftišahti. Need on mõned avalikkuse ette jõudnud näited Kurkse õnnetust just uurinud valitsuskomisjon leidis, et tragöödiat soodustas õiguslik segadus. Palpatiga teranesid ka valitsuse ja presidendi suhted. President Lennart Meri arvates võttis valitsus ringkaitse ja lükkas kogu süü luurerühma juhtinud nooremleitnanti kaela. Mitte toimiva käsuliini põhjuseks peab president vajalikke seadusi puudumist. Nii kaitseminister Andrus Öövel kui ka kaitseväe juhataja Johannes Kerdi tagasiastumisavaldus jäi siiski rahuldamata. Peaminister Mart Siimann avaldas kaitseväe juhtimise temaatikat käsitledes rahulolematust. Põhiseaduses pole valitsusjuhi rolli riigikaitsesüsteemis üldse sätestatud ning et reguleerimata on kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabisuhted. Kindralmajor Johannes Kert tunnistas regulatsiooni puudulikkust. Muidugi on vaja selle koostöö reglementeerimisest palju ära teha, alustada tuleks rahuaja ja sõjariigikaitse seaduste sünkroniseerimise ja väga selgelt ja täpselt, sõnastas ta andmisega nendes seadustes täpsetele funktsioonidele. Kaitsealase seadusloome puudujääkide eest kannab peamist vastutust kaitseminister Andrus Öövel, jäi riigikogu riigikaitsekomisjon kindlaks. Sama on ka presidendi seisukoht Andrus Öövel. Me tõepoolest loome alles oma riigikaitsesüsteem, need seadused, mis olid esmavajalikud, riided, süsteemi käivitamise jaoks, on tänaseks kõik kirjutatud ja me peaksime Nendelt raam seadustelt üldiselt regulatsioonidelt minema. Täpsemate revolatsioonideni selleks aga napib meil ühelt poolt juriste, kes tunneksid kaitseväe spetsiifikat ja teiselt poolt ei ole veel välja kasvanud ka see staabiohvitseride põlvkond, kes suudaks enda poolt kogetut seadustesse vormida. Kaitsejõudude arendamisel on aga õnnestunud siiski ka palju ära teha. Andrus Öövel kui ka Johannes Kert tõstsid esile eesti sõdurite edukat osavõttu rahvusvahelistest õppustest balti projektide arengut ja tunnustust, et Balti pataljon on missiooniks valmis. Tuleva aasta suurima saavutusena nimetas kaitseväe juhataja reservohvitseride kursuste algust kaitse minema traga, mainis NATO suunal tehtut. Kõige tähtsamaks sündmuseks 97. aastal lisaks Euroopa Liidu läbirääkimistele kutsumisele on just nimelt Madridi lõppdeklaratsioon ehk NATO riikide selge pöördumine balti riikide poole tunnustades neid võrdväärse partnerina ja pakkudes neile oma abiriigilisse süsteemi taolise võimekuse saavutamisel. Et me tõepoolest suudaksime nõnda võrdset vastutust ja anda sellesse võrdsesse vastutusse oma võrdelise panuse. Erastamisest aasta jooksul toimunu võtab nüüd kokku Eerik Sammel. Erastamisest tehti ka lõppeval aastal suur samm edasi. Nüüdseks on eraomaniku saanud juba valdav enamus ettevõtteid. Algust on tehtud ka infrastruktuuri ettevõtete erastamisega. Erastamisagentuuri peadirektori Väino Sarneti hinnangul oli lõppev aasta agentuurile edukas. Õnnestus siiski erastada mõned väga rasked ettevõtted ja ettevõtted, mida poliitilistel põhjustel väga pikka aega peeti niinimetatud strateegilisteks ja arvati, et nad peaksidki riigi omandisse pikemaks ajaks jääma. Teiste seas erastati Eesti Merelaevandus, Silmet, Emex, Rakvere piiritusetehas elektrivõrkude ettevõte alustati raudtee erastamist. Kõige probleemsemad ettevõtted olid neist Silmeti kiwitter. Silmeti puhul on probleemid eelkõige majanduslikku laadi. Võiks küll öelda, et uus omanik on üritanud päris palju teha juba selle lühikese aja jooksul nii restruktureerimise osas kui ka täiendava aktsiakapitali suurendamise osas. Kuid tänaseks päevaks, ma arvan, on probleeme juba kuhjunud. Nii on silmas näiteks teatanud kavast vähendada kolmandiku võrra töökohtade arvu, see aga ei vasta ettevõtte äriplaanile. Ning kui koondamine tõesti läbi viiakse, on erastamisagentuur valiku ees. Kas karistada Silmetit lepingutingimuse rikkumise eest või seda mitte teha. See on raske küsimus, loomulikult on lepingus ette nähtud piisav hulk sanktsioone, et sundida seda ettevõtet, kes need kohustused on võtnud, kas kohtu kaudu seda toimingut tegema või maksma vastavaid trahve või mõlemit. Aga tihti on valik selles, et kui sellele teele minna, siis uus omanik ei suuda niigi palju oma kohustusi täita ja tagajärg oleks siis ka ettevõtte olukorra halvenemine, et me peame neid meetmeid piisavalt hästi doseerima selleks, et saada maksimaalselt hea lõpptulemus. Suuremaid ja keskmisi ettevõtteid on Eestis erastatud kokku peaaegu 500. Oksjoni kaudu on uue omaniku saanud 1500 objekti. Nendest on erastamisagentuur seni sanktsioone rakendanud ligikaudu viiele protsendile. Järgmisel aastal on ees peamiselt infrastruktuuri ettevõtete erastamine. Väino Sarneti sõnul sõltub see väga palju sellest, kuivõrd on see poliitiliselt vastuvõetav. Põhiliselt on küsimus küll, kui pika aja peale see erastamine tuleb laotada. On olemas küllaltki suur üksmeel poliitikute vahel selles, et erastamine peab toimuma, aga selles tempos on suuri lahkarvamusi siiski veel. Infrastruktuuri ettevõtete erastamiseelduseks on vastavate seaduste vastuvõtmine samuti nende ametite tööle rakendamine, mis monopolide erastamise järgselt peaks ettevõtteid kontrollima. Järgmisel aastal on ees ka Erastamisagentuuri enda reorganiseerimine. Üks teine võimalus on, et erastamisagentuurist saab eraõiguslik juriidiline isik. Teede- ja sideministeeriumi mahukas valitsemisalas tehtu kokkuvõte algab jutuga maanteedest. Lisaks Tallinnas Tammsaare tee pikenduse valmimisele oli veel muidki üle-eestilise tähtsusega ettevõtmisi. Teede- ja sideminister Raivo Vare rõhutas ennekõike Tartu maantee laiendamise kokkuleppeid. Põhimõtteliselt tundub, et on ühiskondlik kokkulepe saavutatud, et Tartu maantee tuleb tõesti välja ehitada, jah, ta on kallis ja Ahto on keeruline ehitus, kuid tuleb välja ehitada, on selleks rühmad, sisuliselt me oleme nagu selle ettevalmistust kohtume sel aastal ka läbinud, kokkuvõttes oli see siiski maantee liiklusele hea aasta ka liikluse poole pealt vaadates. Palju kõmu tekitas käeks kiirusega seotud eksperiment, mille ümber löödi lokku rohkem kui tegelikult oleks põhjust isegi olnud seda teha ja mis tegelikult tõestas seda, et mõnes mõttes kivinenud arusaamad päris hästi ei toimi ja see andis põhjust nii-öelda hakata ka seda valdkonda ümber vaatama. Raudteeliikluse jaoks oli lõppev aasta Raivo Vare sõnul väga viljakas. Esiteks alustas tegevust Edelaraudtee ja ta on toiminud ikka päris hästi ja teiseks me oleme jõudnud suure raudtee osas ka mitmete selliste märkimisväärselt lahendusteni. Esiteks käivitati siis Euroopa investeerimispangalt saadud laenu abil Tallinn-Narva kui põhilise magistraali rekonstrueerimistööd ja teiseks oleme ka uuendanud veduriparki nüüd aasta lõpul ja muidugi loomulikult on ka oluline märkida see raudtee ümberkorraldamise kava, mis valitsuses lõpuks vastu võeti. Meretransporti käsitles Raivo Vare kahes osas. Sadamate majandustulemused on olnud ülihead ning käivitunud on ka mitmed sadamaprojektid. Samas. Ka siin mitmeid skandaalimaigulisi probleeme sadamates eelkõige ma pean silmas siin Bekkeri sadamat, kuid selles suhtes mina tahaksin küll selgelt öelda, et ega kas see on mõnes mõttes edasiminek, sest kuni viimase ajani Bekkeri sadam lihtsalt ei olnudki mitte miski kahjuks kuigi suhteliselt soodsas asendis olid need, mis puudutab merendus puhtas transpordi tähenduses, siis siin olid nagu tähistaks eelkõige merelaevanduse erastamine, mis kulges küllaltki rahulikult, on toimunud järsk turusituatsiooni muudatus eelkõige Tallinna Helsingi laevaliikluses ehk teisisõnu Eesti reederite turuosakaal on niivõrd järsult tõusnud, et nad on sisuliselt saavutanud juhtpositsiooni. Täna lennunduse vallas märkis teede- ja sideminister ära palju kõneainet pakkunud nõndanimetatud lennundussõjas kompromissile jõudmist ja lennujaamade majanduspõhimõtete restruktureerimist. Samuti toonitas Raivo Vare Tallinna lennujaama uuendamise alustamist rahvusvaheliste normidega vastavusse viimiseks. Side puhul tasub ära mainida postiteenuste osutamisest, teegia selgenemist ning laenurahadega uue moodsa postitöötlemiskeskuse ehitamise alustamist. Elektroonilise kommunikatsiooni valdkonnas valmis kaks olulise tähtsusega eelnõu telekommunikatsiooniseaduse eelnõu ning Eesti Telekomi reorganiseerimise ning osalise erastamise kava. Teine moment, millest veel tahaks rääkida, on ka see totaalne mobiliseerumine, mis on toimunud Eestis tänu konkurentsile. Eesti on mobiilsidel kindel liider kogu ida- ja Kesk-Euroopas ja on nüüd ratsutan omas mööda ka enamikust muudest Euroopa riikides, välja arvatud dinaavia. Lõpetuseks selle, mis puudutab kokkuvõtet tervikuna nii-öelda alast, siis ma arvan, et see ala on olnud suhteliselt edukas ja ega tee Euroopasse kulgeb läbi infrastruktuuri kiirendatud arengu ja see on tegelikult ka sõnum, mida, millega ma tahaksin nagu lõppeda. Sotsiaalminister Tiiu Aro märkis ministeeriumi tegevust kokkuvõttes, et aasta märksõna võiks olla probleemid, aga mida ministeerium siiski ära jõudis teha? Alustame kõige värskematest uudistest on see, et, Ikkagi suudame selle aasta lõpus välja saata uue riiklike pensionide seaduse eelnõu, mida nüüd oleme me siis teinud juunis valminud kontseptsioonist alates, siis eks ole veel pool aastat ja noh, seaduseelnõusid, psühhotroopseid, narkootilised ained, see seadus sai vastu võetud ja see inetu kära selle ümber, millel absoluutselt alust ei olnud, aga nüüd on kõik need määrused. See käskkirjad ja mis iganes 70 kord üles loetud on, kõik on olemas. Ärevust tekitas lõppeval aastal ka toimetulekutoetuse uus kord. Sotsiaalminister märkis, et töö selles vallas jätkub, sest üksikud inimesed sattusid raskesse olukorda. Tõsteti ka toimetuleku piiri 460-lt kroonilt 500-le. Stiili ei saa olla selline muidugi, et toetused ja abirahad on need, mis elu edasi viivad seal toimetuleku piir on, toimetuleku toetus ei ole. Sissetuleku selline kirglikke vaidlusi on tekitanud perearsti süsteemi käivitumine. Sotsiaalminister möönis, et esialgsed määrused oleks pidanud olema täpsemini lahti kirjutatud. Samas lisas taga, et paljudes piirkondades on perearstindus edukalt käivitunud. Erandon taas tallingus. Sotsiaalministri sõnul on peaarstide vastuseis üsna tugev. Nõutakse täiendavaid arvutusi ja neid sotsiaalministeerium ka esitab. Tallinn on niisugune teisiti vaadeldav linn ja siin ilmselt mitu süsteemi paralleelselt toimivad veel pikka aega. Samal ajal ei tohiks võtta võimalust nendelt vilearstidelt, kes on valmis töötama, kui perearstid. Eestis on hoo sisse saanud ametiühingute tegevusminister Tiiu Aro hinnangul valitseb ametiühingute seas teatav segadus ja alati pole selge, kes keda esindab. Meie Ratwaniga, kes me valitsuse poolt seal oleme, meil nagu on no selgelt omad seisukohad samuti tööandjad nüüd on ühinenud ja minu meelest nad on väga jõudsalt edasi arenenud ja teinud endale selgeks, mis on nende ülesanded näiteks kasvõi niisuguses asjas nagu töötajate kvalifikatsioon ja nii edasi töövõtjate ridades on tõesti segadust ja noh, klassikaline näide kasvõi on see, kuidas me palgaläbirääkimisi pidasime ametiühingutega nii-öelda siis üks päev toimuste, ametiühingute keskliidu koja teine pool toimustataloga töövõtjate õigused ja mina rõhutan ka kohustused võivad väga täpselt olema fikseeritud, et on võimalik tõesti näpuga järge ajada. 21. novembril tõsteti miinimumpalka 845-lt kroonilt 1100-le. Valitsusliit kiitis lõppeval aastal heaks miinimumpensionide süsteemi sätestava pensioniseaduse eelnõu ehk pensionireformi esimese samba. Enne jõule kiideti heaks ka pensionifondide seaduseelnõu, mis määratleb pensionireformi kolmanda samba. Vabatahtlikud maksed. Eelnõu järgi peab seadus hakkama kehtima 98. aasta esimesest juulist. Praegustele pensionäridele sotsiaalministril paraku midagi eriti rõõmustavat öelda pole. Minu meelest oleme meie siin küll algusest peale ausad olnud, need, kes on seda kontseptsiooni kirjutanud, me ei ole lubanud tänastele pensionäridele mingisugust vapustavat edu rahalises mõttes. Ma sooviksin pensionäridele tegelikult võib-olla sedasama, mida ma soovin hetkeks paljulapselistele peredele või üldse lastega peredele, et tunneme rõõmu sellest, mis meil on. Tegelikult meil kõigil on ikka päris palju, kui me teeme nisukest sõbralikku inventuuri. Ja kultuuriaasta võtab väga lühidalt kokku Riina Eentalu. Igaühel on kahtlemata oma kultuurikogemus sellest mitmekesisest valikust, mida aasta pakkus ka asjatundjatel. Alustame sellest. Teil on oma raamatuelamus sellest aastast üks, kellelt ma seda kindlasti küsida võin, kolleeg Mari Tarand, niisiis, missugune oli tema lugemiselamus Artur Alliksaare luulekogu tema luule väärib seda, et Eesti rahvas seda tunneks ja teda ei ole nii palju välja antud. Meenutame tõsise muusika ostate Eestis igal juhul on Igor Karsnek üks, kel sellest ülevaade on. Suurematest projektidest muidugi ei saagi mööda vaadata, nüüd festivalis nii ja, ja minu arust väga oluline on see, kuivõrd hästi näitasid ennast sellel festivalil meie eesti heliloojad. Tundub, et aasta 1997 oli eri edukas loomingulises mõttes Erkki-Sven Tüürile meeldejääv kontsert oli Olari Eltsi eestvedamisel toimunud nüüd intsidendi pold. Steve krahhi Cityle. Kunstikriitik Reet Varblane valis kolm tema meelest olulist kunstisündmust lõppevast aastast Saaremaa biennaali, säärase kaasaegse kunsti Eesti keskus aasta näituse interstandingaks ja osavõtt Veneetsia biennaalil. Veneetsia biennaalil olime nüüd esimest korda riiklikult esindatud. Meie väikse maa jaoks on Veneetsia biennaal väga oluline platvorm, kust me saame ikkagi ennast maksma panna. Sel aastal võttis riigikogu vastu rahvusooperi seaduse ja see idee mõlkus Estonia teatri direktorile Paul Himmale meeles juba kolm aastat tagasi, kui ta Estoniasse läks. Rahvusooperite üks roll on tõepoolest selle riigi muusikateatritulemuste pakkumine ja tutvustamine välismaal ja mitte ainult välismaal, vaid ka kodumaal välismaalastele. Küllap on kõik märganud, et filme Eestis just palju ei valmi. Kuid need, mida tehakse, näitavad, et andekad filmi tegijad pole kuhugi kadunud. Need on loodud ka filmi sihtasutus, ehk aitab see pingeid leevendada. Seda lootis ka kultuuriminister Jaak Allik, kui tulevad aastale, mõtles kuidas, aga on põhjust hinnata ministeeriumi tööd lõppeval aastal. Ministeeriumi seadusloometegevus on olnud üsna aktiivne, ma arvan, et see loob niikauaks aluse teatud protsesside normeerimiseks. Ja ka Kultuurkapitali nõukogu esimehena võib minister Allik olla rahul. Neli ja pool 1000 taotlust rahuldati sel aastal 68 miljoni krooni ulatuses. See on muidugi väga hea ja järgmise aasta eelarves on see summa, mis on juba 84 miljonit. See kasv on väga kiire. Peaminister ei aja näpuga ainult raha järge ja seaduste järgi, et mis endale hinge jäi, sellest aastast eesti kultuurist. Mulle väga meeldib Schopeeru Kolmekrossiooper linnateatris, minu jaoks on see selle aasta kõige olulisem teatrisündmus. Nii on siis aasta kokkuvõte teemat kuulatud ja meil jääb üle rääkida veel ilmast. Ilma on eeloleval ööl pilves lund ja lörtsi sajab peamiselt Lääne-Eestis. Kohati on udu ja jäidet. Puhub kagu ja lõunatuul viis kuni 10, läänerannikul ja saartel puhanguti 12 kuni 15 meetrit sekundis. Külma on kolmest kaheksa kraadini, saartel on pluss ühest miinus ühe kraadini. Homme püsib pilves ilm, sadu levib ida poole saartel ja mõnel pool ka Lääne-Eestis läheb sadu üle vihmaks. Puhub kagu ja lõunatuul viis kuni 10 meetrit sekundis, saartel ja rannikul puhanguti 12 kuni 15 meetrit sekundis. Külma on kuni viis kraadi, saartel aga kuni kolm kraadi sooja. Ja ettevaatust kõigile. Teed on kohati väga libedad. Niisugune oli aasta lõpu Päevakaja, ilusat aastavahetust ja peatse kuulmiseni.