Väikene Holly, esmane kui mul kooli ees eme suures sai, kariaan Geose lõudse. Tänavuse suures Sai kariaan Geose lõõtseemematuse suure valge liiva sees musta mullakamara hal suure valge liiva sees musta mullakamara all. Tõsta ta emakene, mina tõstan ka Maharat tõstade, too emakene, mina tõstan kamarat. Ei või tõusta, tütrekene ristameras. Ta pääl ei või tõusta, tütrekene. Risto Numrasseerindub. Sulle kaeba oma hele, mis mu deegee ärasena sul kaeba huma, eme mees, mul teegi võõras, eme. Võõraseeme minnu täis ees kärgpäevani sooga. Võõra seeme minnubess viis kõlbee väänewitsuga. Võõraseeme minnu Hay Guybo so kaitsma Võõra seeme minnu haighi, Guybuaida vitsu õitsema. Miina Karksi Uibo manu. Nii kui lähemano Miina Karksi Uibu manu. Nii kui oma eme manu. Kui pussate häielmit, meenusi, säärit, vaibus sätte häielmit minu silmist piisaarit. Minu silme läbi säära sate kaarega. Minu silme pisara. Eme viidi tarest välja ema aga Eraveti eme viidi tarest veel. Eme hauda, kai veeti. See oli üks laul Rõuge kihelkonnast vaeslapse laul, ema haual. On teada, et selles kandis üldse Lõuna-Eestis ja eriti Võrumaal sealhulgas ka Rõuge kihelkonnas on palju laule vaes lapsest, kes läheb ema hauale oma kurba saatust kurtma. Selle põhjal ei saame küll järeldada seda, et sealkandis oleks nüüd rohkem lapsi, kes emast-isast ilma jäänud on. Aga võib-olla võiks järeldada seda, et, et Lõuna-Eesti niisugune kaunis loodus veidi romantiline on pannud inimesi selle rõõmu asemel hoopiski nukrutsema selle ilu ja kauniduse üle, mis seal on. Aga see laul võiks olla ehk sissejuhatuseks väga tähtsale ja olulisele teemale elu kõrval, see on surm. Kusjuures mõeldes sellele, kuidas varem meie eelkäijad meie esivanemad on elu ja surma mõistet näinud kuidas nad on pidanud oluliseks eluajal mõelda surmale siis võib-olla on see meile tänapäeval natuke arusaamatu. Aga kui minna Võrumaale ja kohtuda sealsete inimestega, kes on seal järjepanu elanud siis me saame sellest Aru küll, sest seal on seniajani mõndagi elu ja surma küsimustes säilinud vägagi IZ ja raskesti mõistetavalt mujale. Kuule eestlasele see on sama raske kui võrulasele või õigemini võrumaalasele, on raske saada aru, kas siis mujal Eestis tõesti nii ei tehtagi. See võimalus Saimel osaks tänu Tallinnas asuvale kultuuritöötajate täienduskoolile armastad, käis koos üks seltskond inimesi, kes tegelevad eri eesti kantides folklooriga. Ja kui meil see kursus lõppes, siis tänu niisugusele heale missioonitundele, mis on sellel kultuuritööde täienduskooli juhtkonnal, nad olid nõus aitama kaasa väikestele käikudele jäädvustamistele eri eesti kantides ja me alustasime Võrumaast. Ma ise olen sealt pärit või õigemini, mu vanaema on sealt pärit ja paljude folkloorikooliviibijate eelkäijad ka sealtkandist ja seda huvipakkuvam see meile oli. See oli nagu kohtumine eel olnuga. Ja mis see meie jaoks siis kõige ootamatum seal oli? Me saime neid teateid ja teadmisi. Kõigepealt Rõuge kihelkonna kirikuõpetajalt Valdo Reimann nilt, kes ei ole seal pikka aega olnud, ta pole seal veel kahte aastatki olnud, ta on Tartumaalt tulnud õpetaja ja, ja võib-olla tema poole pöördumine oli sellepärast oluline ta kaugelt tulnud või teisest kandist õigemini tulnud, et tema oskab nagu kõige rohkem näha neid eripärasusi, mis seal on ja sai ka siis kõneldud paljude kohalike eakamate inimeste naistega ja ka lastega, kes kõik kinnitasid üsna üheselt järgnevatest huvitavatest vajalikest väärikatest nähtustest Võrumaal. Esimene nendest oleks ehk see, et sealkandis on säilinud komme puu sisse teha risti. Ühest küljest igaveseks mineja mälestuseks. Teisest küljest sellepärast, et surnu ei hakkaks kodu käima ja need ristipuud asutus asetsevad siis nende teede äärest ääres, mis viivad kalmistule, ükskõik siis millises kandis. Tavaliselt on see mänd, see puu, aga mõnes kandis seal Põlva kandist oli ka teada, et see võibki olla kuusk ja mõnel puhul on see ühe puu sisse paljuriste teinud, tehtud, mõnel juhul võib see ka olla, et siis, et üks ris tehakse ja siis teatakse, kelle puu ja kellerisse seal siis on. Ja kuidas risti tegemine siis toimub, kui matuserong käik on jõudnud selle puuni peatutakse kinni ja keegi siis sugulastest läheb ja teeb selle risti, kusjuures ei ole niisama noaga joone tõmbamine, vaid see tuleb ikka korralikult sealt välja sealt kraapida selle puu sees, nii et ta ei jääks võimalikult pikaks ajaks ikkagi ristikujuliseks ja kinni ei kasvaks. Siis teine komme teekonnal kalmistule antakse esimesele vastutulijale nii-öelda ohvriand. Me teame taolist niisugust kinkimist või andmist ainult pulmade puhul, kui antakse samuti tort või põhiliselt viinapudel, kes tulevad tee peale. Aga seda tehakse ka matuste puhul. Selle me oleme vist juba ammugi unustanud. Teeme siis nii, et peatatakse, peatutakse taas kinni ja esimese auto peal on siis lähim sugulane või mõni muu inimene, kelle käes on siis viinapudel tort, kui see mees, siis antakse viinapudel, kui on siis naine või laps, andakse tort. Kusjuures siis tordi või pudelisaajale on see siiski üsna ebameeldiv ja ehmatav. On teateid, et isegi lahinal nutma hakatud sellest saamisest. Aga loomulikult ei visata seda torti sugugi ära ja pudelid samuti mitte, see ikkagi juuakse, süüakse ära ja, ja meil on seal mitmeid mõtteid. Arvamusi selle kohta esimese vastutulija kohta, et nii ruttu kui tuleb esimene vastutulija vastu, niikaua tuleb järgmine matus ja, ja mõndagi muud. Siis kolmas on väga mitmekordne söömine kui selline. Ja üsna tavapärane on nelja-viiekordne söömise, seda võib tõesti öelda rituaaliks, sest ei oska arvata, et enamikul matuselistel nisurisu on, et nad nii palju peaksid sööma. Ja kuna on ka teada varasematest matusekommetest Saaremaal, Saaremaalt, see oli üks 18 sajandi alguses, kus surija ise istub peielauas koos peielistega et pikalt ära minna, et rahule jääksid, elavad ja rahule jääks ka mineja tähendab surnuna. Söömine on siis surma puhul surmarituaali puhul niisugune oluline vahend, mille kaudu antud nii-öelda siirderituaal saab paremini toimuda. Ja loomulikult ei mõtle need inimesed, kes Võrumaal seda toimetavad, tänaseni. Ei põhjenda seda just mille pärast, aga nii on tehtud ja nii tuleb teha. Ja kuidas see siis välja näeb? Kõigepealt enne matusetalitust. Kodus pakutakse nii-öelda suupisteid, põhiliselt just enne kalmistule minekut on kõik suupisted magusat huvitaval kombel pits viina. Teinekord, kui on kirst juba auto peal või hobuse peal hobuse vankri peal siis väljas samad pakkumised. Kolmas kord ristitegemise juures, kui peatutakse ja üks läheb ristipuu sisse tegema. Distele pakutakse taas. Siis järgnevalt loomulikult kalmistul. Seal pakutakse kaks võileibu, pirukaid jäiga pits viina, kusjuures midagi tagasi tuua ei tohi. Kas jäetakse hauale või antakse kirikuõpetajale kaasa. Mõnes kohas on ka veel Haanja lähedalt on ka teade ka kalmistu väraval pakutakse veel samu samu suupisteid ja on ka siiski teateid selle kohta, et nii mõnigi inimene tuleb matustele, et saada ka tükk torti ja pits viina. Ja viimane muidugi kõige olulisem ja tõesti juba söömise moodi söömine on peielauas taas kodus. Ja võib-olla veel ei ole tavapärane sugugi mujal Eestis, et kalmule jääb nimed, turist tihtipeale ei ole midagi kirjutatud ei nimega sünni, surmadaatumid ja ristivärv sõltub ka heast ja ka vanuses east ja ka soost see võib-olla siis mustast, kuni valgeni. Ja mõnel puhul siiski pannakse hiljem sinna plaadid nimede sünni, surmadaatumit, ega, aga mõnel puhul jäävadki ainult need nimetatud ristid ja ainult siis kaaskontsert teavad, kuhu on kuhu on keegi maetud ja ainult nemad leiavad selle ülesse. Need olid Pole kõige eripärasemaid oli mõndagi muud väga huvi pakuvad kas või seegi, et kalmule tehakse labidavarrega rist enne, kui sina pärjad pärjad ja lillekorvid ja muud lilled peale pannakse või mis järjekorras seda tehakse, millele lina pannakse surnukirstule peale, kui varem oli see texis. Nüüd nüüd on see surilina, kuid taas on tellid tellinud vanemad inimesed kohalikelt rahvariiete ja muude kangaste valmistamise meistritelt kauneid rahvapärastest mustritest teke kirstu peale panemiseks või ka rahvariideid, surnu Liieteks ja mõndagi muud. Kuid kõige olulisem võib-olla oli see, mida ka siis Rõuge kandi memmed rääkisid. Ja samuti kirikuõpetaja Reimann, matuserituaal kestab siiski pool päeva kindlasti sinna minejal on ikka, peab olema igas mõttes väga hea varustus ja valmistus selleks, et sellest matuserituaalist teisi uusi osa saada. Ja, ja siin üks kohalik memm oli käinud ka Tallinnas matusel ühel oma sugulasel ja ta oli väga rabatud selles, nii nagu tema ütles, kuidas siin aga inimene auku aeti. Ja kui me selle peale mõtleme, kuidas veel elavad kombed surmaminia jaoks kõige rohkem siiski elavate jaoks, kui suure tähendusega väärtusega need loomulikena Nende inimeste jaoks on siis ei teki ka võib-olla niisugust vabane inimesele natukene. Hirmu tekitavat mõistet, nagu see samane surman. Et kuidagi me oleme jõudnud sinnakanti, et parem, kui me sureme jala pealt, me ei tea, et see admine hirmu nahka. Aga samas me ju teame, et varem seni ei ole olnud nii, nagu eluks on valmistatud, nii on ka selleks vaja valmistuda ja see on täiesti rahulik ja normaalne tegevus ja ei tekita ära minemisega sineja ees niisugust tragöödiat nagu võiks tekitada nendes, kellel ei ole niisugust sidet ja teadmist. Ja võib-olla selle jutu lõpetuseks. Nii tänapäeval nüüd, et näiteks keske eas vanemas eas inimesed on sealkandis vähemalt need, keda me kohtasime mõne mõnesid inimesi osanud selle tähendust väärtustada ja nad on nüüd hakanud kõikidel võimalikel puhkudel väga jälgima, kuidas ja mida tehakse siis, kui seesama asi peaks juhtuma nende perekonnas. Kas osatakse kõiki neid toiminguid õiges järjekorras ja, ja õigesti teha. Ja nii nagu ka kinnitasid lapsed, keda kohtasime Antslas Antsla keskkoolis küsitlesime 10-st kuni 16 aastase noorteni neide ja noormehi, nende elust mida nad peavad oluliseks oma kandis Eestimaal, siis me saime nende nende käest väga palju olulisi vastuseid, eriti meie, kui kes me praegu linnas Elena, linnainimesed ja neil olid üsna taolised mõtted ja mured, mis nendel vanadel memmedelgi järjepidevus sealkandis tundub täiesti olemasolevat. Nüüd on võimalik kuulda ka ühte Rõuge kihelkonnast pärit laulu juu kloostri kellad mäe peal hüüdvad. No see on muidugi niisugune laul, mis on ka mujal Eestis levinud, need on niisugused natukene halearmsad taga melanhoolselt laulud neidude tundmatust kurvast saatusest või põhilised armastuse kurvast saatusest, kus üks poolest tingimata ennast tapab, sellepärast et ta ei saa selle kokku, kellega ta väga tahaks saada ja, ja võib ka siis juhtuda nii, et lõpus ka see teine pool otsustab ennast tappa, et koos siis olla seal teispoolsuses. Muidugi laulud ei ole nüüd seotud meie varasema usundiga ega, ega arvamistega ilusti surmast. Aga nad olid ometigi väga populaarsed. Ja ma jällegi ei julge küll ütelda, kuna Eestis oleksid populaarsemad kui mujal Eestis, aga kuna ma Põhja-Eesti laululoomingut tunnen tükk maad vähem aga Lõuna-Eestis on neid tõesti väga palju ka praegu, kui me nüüd käisime Võrumaal, kohtasime maimu patet, kes sama laulu laulis. See laul, mida me nüüd kuuleme, on aga pärit hoopiski minu vanaemalt. Kes praegu on 93 aastane Jaan sündinud Rõuge kihelkonnas 1900. aastal on kaheksa aastaselt ära sealt viinud oma perede suguvõsad, aga nagu nagu palju muudki inimesed Rõuge kihelkonnast Venemaale seda hinda tema seda maad saama. Kuid laulud nad viisid kaasa või tõid mõned inimesed neile need järele. Ja suur osa just minu vanaema loomingus või laulu laulurepertuaaris on kurvapoolsed laulud, nagu näiteks ka järgnev lugu. Strigellothüük. Üks noor panna, õlad, ei puusärgiga also eila tiiva ette. Ja tasakaal. Ju. Ja ta saab, ta on. Noormees vaatas haleda arsti. Ma suudan sind huult. Suudan Ritsing poolt. On täitsa armus, me ei. Otse. Ja siis ta riidivad Alma Tammelt on lindistatud üle 80 laulu ja see oli üks nendest. Järgnev laul aga on pärit ilmselt esimese maailmasõja aegadest. Võib arvata, et selles sõjas käinud noored mehed on seda laulnud ise need tekstid loonud, kuigi see viis on jällegi levinud nii meil kui ka meil siin kõrval rahvaste hulgas. Ja, ja jällegi üks väga huvitav moment, ma jälle kõiki Rõuge kandi laulikuid ei ole uurinud, aga minu vanaema repertuaaris üks kolmandik on kindlasti sõjalaulud. Need on niisugused uus riimilised pärit eelmisest sajandist, kas venelane Kompanii, Vene-Türgi sõjaaegsed või ka siis nagu nimetatud esimese maailmasõjaaegsed laulud, need on siis võrdväärsena tema repertuaaris ja, ja põhimõtteliselt ta siiski ka teab, et rajasse laul on pärit. Aga väga raske on arvata, et kes võisid tema loojad olla või kuidas tema kujunemise looga võis lugu olla. Aga siit on nüüd üks küsimus nagu minu endale, et kui inimesel repertuaaris nii palju sõjalaul, et miks kas siis tõesti on eestlasele surm pidevalt nii lähedal ja kõrval olnud, et tal on vajadus olnud sellest laulda, sest ta on nii paljudest ilma jäänud. Ja muidugi me saame vastata, et see on tõesti nii olnud, sest vahetpidamata on siin siiski sõda käinud küll ühtede, küll teiste rahvastega ja loomulikult kannatajaks pooleks on alati ka olnud eestlased, nii või teisiti ja sellest ka see suur hulk sõjalaule nende puhul ainult võib niimoodi veel öelda. Ma ei ole kuulnud eriti palju mehi, kes neid laulavad. Põhiliselt on nad siis sattunud naiste repertuaari, nad on oluliseks nii laule on oluliseks peetud. Ja loomulikult see niisugune meestepärane kaunis viis on sealt kadunud. On asemele tulnud lüürilise pehmem esitus ja võib-olla ka tekstiski on nii mõndagi muutunud. Kuid midagi on siiski alles ja on tunda ka Eesti meeste sõtta minemise meeleolusid, tundeid ja mõtteid. Igal juhul, kuulates neid laule, mõeldes hingedeaegsel Võrumaal, olles mõtteid varasemast elust, me ei pääse surmast ja ei pääsenud sellest ka väikeses vestluses intervjuus Antsla keskkooli kolme neiuga, kelleks olid Merike Visla puu kama ja Kaili keel, keel, kõik loovad noored, vahvad neiud ikka kuskil kõrval kummitas mitte hirmutisena, vaid kuidagi loomuliku vajadusena ka surm. Ja seda on võimalik kuulata kõigepealt juba esimese neiu Merikese, Merike Visnapuu jutus. Ja järgnevalt ka nende mõtetes ja ka kerkama laulus. Minu isa poolt päritud, et mulle meeldibki kirjutada ei meeldi, aga igasuguseid asju talle meeldib. Mul on üks kirjand praegu kotis. Tüdrukust no küll pealkirja all ette iga näed teid, õnne ja lahed ühest tüdrukust, kelle talisman nööbid ja korstnapühkija kuuelt keeratud nööpidest. Ja Talle meeldis koguda. Ja Ühte korstnapühkijad ja pakub ennast tema seltsiliseks ja jalutavad ja tallennetusse nüüd saada kätte ilma ette. Korstnapühkija oleks märganud jää, tüdruk ütles, et see tuleb kindlasti õnne. Läks rõõmsalt jooksis kodu poole, aga ta oli ülimalt õnnelik, nii et ei pannud tähelegi suure kiirusega lähenevat autot ja jäi auto alla ja sai surma. Seal jäi lõpp niiviisi, et Aknis lamas maas. Tüdruk oli Agnese nimi. Dagnest lamas maas. Korstnapühkija, kuldne peris pihku surutud, etel tema 13. ja viimane. Mina arvan, täiesti hauatagune elu on olemas, mängime kirjutamas taldrikut, taldrik täitsa liigub ja tulevad täitsa õiget. Ma ei tea, enam-vähem on täppi läinud. Õiged, küsin vastused. Mina usun täitsa, ma usun mõlemad. Ma usun hiietammeusul hiie naiidi ja usun ka jumalat mõlemates mais. Ja ma usun, et kuskil võib-olla mõne teise rahvuse jumal, need Budad ja kes nad seal kõik on. Kõiki sõrgadega, tähendab. Ma ei tea, ma mõtlesin, et vastik on küll see, et see surnanic hastik alla kell. Ma ise ei tea. Ja alguses väiksena olisi õudselt jube maid ainult matustel käia. Ükskord juhtus kuidagi õudselt viltu, vedas, et minu sünnipäeva ajal olid just minu vanatädi matused. Ja ma ei läinud matustele, sest minu meelest oli see nii jube. Kirtlastakse olelisendavastike ängistustunne nagu õhupuudust ja kuigi ma olin siis viieaastane. Meile naabrile on sihukene, on lihtsalt üks kuuske sina, sest siis on veel ajutiselt vanad mesilased vedada ja selle peale on tehtud. Ja kui me sorinaapline säraviki neli aastat aga ei kolm-neli aastat tagasi maksta ajal tehti katseid sisse ja seal on kõik analüüsid, on kuuse siis näha ja vanaema vaid ta seal Põlva lähedal. Kah kuuldervi rühmasid. Kui vanavanaema suri kaks aastat enne minusse Sentinel isteetiliste vanatädi sujuva, siis kui mina olin aasta vanune kiriste sisse, kes. Seal tegin naabri pool, tegi vist naaber tähendab selle sööjale, kes ta oli. Nad sellised, härra Ligi, aga ma täitsa kindel, aga kindel ei ole, aga ma arvan, et ta tegi. Nii, tegi siis tütre Me poegi tal ei olnud. Ei ole ka. Kunagi lihtsalt kallistada ja, ja siis kohta pidi pakku tulijad. Kohtusime esimest, jah, just vaste tulijat. Vanaisa matustel oli nii vanaema matustel oli ka niiviisi. Lihtsalt autorongkäik sõitis siis oli kirss ka veel peal ja tuli vana vana matused olid, siis tuli meile autoga vastu ja ta peab kinni pidama nagu austusest. Ja siis antakse talle audil andeks, tekib muide, aga kui olid vanaisa matused, siis Ali naisterahvas ja tuli vastu ja sisendi tort. Ja seda ma olen kohanud ja siis on, et hauakaevaja, kellele peab andma kindad või sokid. Ma ei näe seda. Ma ei tea, mis saab homme või see mina pida tordi trikitama ja näinud, aga ma arvan, et ikka oli teise klanni tampi küll. Aga siis mind surnuaeda kaasa jutuka naabrimehel olid matult matused. Aga kui naabrimehe vaatuse täidis isa oli kirstukandja, siis sai ka kindaid endale. Kärg on niisugune neiu, kes on iseenda rõõmuks laule loonud ja õnneks oli ta nõus neid laule ka sellel päeval meile laulma. Tal on omad mõtted, miks ta neid ja kus ta neid laulab, kellele laulab, aga sama päeva hommikupoole mul õnnestus teha tunde keskkooli mõnes klassis, sealhulgas Nende seitsmendas klassis ja ma laulsin sedasama laulu, mis kõlas meie saate alguses vaeslapse lauluema haual. Ja meie küsitelul kärg siis ütles, et ta võib laulda mõne laulu ka selle laulu, mida te nüüd kuulete. See oli tema tänase päeva või tolle päeva looming. Aga niisugused algmõtted, leiud ta juba leidis sellest minu poolt lauldud laulud, tema poolt esitatu on juba täiesti uus, tema enda looming, kusjuures tema jaoks üldsegi oluline see, et antud juhul vahendusin seda laulu mina temale. Ma ei tea, see on niimoodi, et mul läheb mõnikord lihtsalt vaja mingile millegiga hinge täita uuesti ja see tuleb kuidagi kaela ja siis hakkab pihta ja siis niimoodi hakkab teadmatena minu suu liigub, mille ülesanne see sul peeti käänata ja teised räägivad iseenesest kuidagi hingest välja. Aga mingi erütro magnetofoni lint laseb praegu teises elu, see ongi. Laseb näha, kui kaua, aga ei, no mina ei tea. Ma olen ikena, mingitest tagi iga tähendab, noh niimoodi ise selle üle juurdlema Haaganud teavast aasta pool lehketlejad, vähemalt eelmine talv oli see mul kindlasti ja eelmine suvi oli ka kindlasti juba. Tuligi Vägoligitega Slaga kevadeks, nojah, hakkasin pihta, nii mage. Proovisin ja siis siis oli nii, et telefon, kogu aeg niimoodi elanud, asjad aetud, köömisenud ja ei ole nagu teie tähelepanu veel, aga siis hakkasin olema, mõtlen, et miks see nii on. Lauda, loodusele, südamed, nii kindel koht kusagil. Heimuleeli kindlat kohta ei ole aga kunagi Need on õudselt meeldivad Kiiev. Ja siis neelan maja lähedal Lago Jaanidele tassiks, seda suureks kasvades mõtlesin kunagi lähed, oleks siis niimoodi väike laht mängil jõuab ja siis ma mõtlesin, et seal on nagu vahepeal praegu k le suureks kasvanud ja need kolisevad ja lehed sahisevad ja maja on kahvel kuulda mingi kõrvaltaust veel täiesti, nii et ja siis kah Doraal, aga mulle meeldib, no lauda ainult sünge koosikad seal magada. Karl. Et see siis aita sygejaid, otsiilaadi miinu hiire ikka otsida, hoita otsiilaadi minu laida kogu. Ma ei kaebama et maaga actinzeeleta ta, miks ta jäetud siia ilma Miksa minda fantasy ja ilma ma miks mind? Teedehaarne ta köivu ühe kee. Aidake, aidake, hoiti ta. Vaidakene. Tahaksin väga tänada kõiki neid inimesi, nii noori kui vanu, keda me seal Rõuge kihelkonnas kohtasime. Ja kuigi teema oli omamoodi, väga tõsine, süvatõsine teise meile ometigi palju rõõmu. Just see, et on Eestis küllalt kohti, on inimesi, kus teatakse, kuidas on elatud ja kuidas on ka praegu parem elada. Ja kindlasti meie, kes me teie elujõu ja tervise juures oleme, noored inimesed, meie peame teada saama veel kõik, mida on võimalik teada saada, et ei kaoks nende inimestega igaveseks meie keskelt need suured rikkused ja parandused, teadmised, et kogemused, elutarkused, ilma milleta ei tahaks tõesti siit ilmast ära minna. Ja kuna see on meie teha, kuidas me sellega toime ja mida me nende teadmistega peale hakkame, siis tulebki seda teha, sest keegi meie eest seda tegema ei hakka. Ja jumal tänatud, et see on nii. Ja ma tahan väga loota, et need noored inimesed tahavad praegu Võrumaal nad oma vanad emadelt ja vanaisadelt kas kuuldud laule ja lisaks nendele veel palju muidki ka rõõmsama teemalisi lugusid selgeks õpivad ja neid edasi õpetavad oma lastele ja kui nad ise vanaemadeks ja vanaisadeks saavad, siis nad võivad neid lastelastele õpetada. Aga meie väikese hingedeaegse saate lõpetuseks. Me kuuleme ühte pisikest sarve loo lugu, mis on aga mõtisklusainet pakkunud Viljandi kultuurikolledži noortele rahvamuusikutele, kes on saanud nendest vanadest lugudest või nendest pisikestest viisijuppidest endale palju elujõudu, nii nagu me saame kogu muustki kultuurist, mida meie eelkäijad on meile loonud ja meie jaoks jätnud.