Hea luulesõber. Täna õhtul kuuleme Marie Underi luulet Ellen liigeri esituses. Helisalvestis pärineb aastast 1983. Ees lavee sügi sõite, kallast kilkab. Mõistatusse. Kuis tuiskas vete sädemete kiiskust kui vahutavast suust karm meri, karjus nyyd päeva soojas põõsas sinist niiskust. Ja unistrahtuja õhtu varjus. Metsroosimarjad punetavadki. Trullet rohelisse õhku. Üks laine tuleb tasa, teine tase. Eeldasemalt neist tähisasin, tardub. Hõib kõrbepühak olla üks silitas N maailmalapsest. SEST plahust. Taas küünitud mu künnisel, kui igavene sõber, muld kui näikes sõsarvõimsat well, sind usaldan. Kes meist on, kelle üksteisest võtame, me tuld? Ei paiskad endast lumerahu ning oled kuulatav järk. Taas segad elus salalahu, sa enam endasse ei mahu, sus käärinud pakitsus ja kerk. Kui rõõmulik Sõvete vääne, kui lahti kargab nire sõlm, siin juurdevool seal ära kääne, kaob piinautu kõnts ja jääne ja vahukirme raja hõlm. Sa ime tasid rohuraku, juur sitkus kingul kõrte siid, ei ise meelt ei vastuhakku, kõik hargneb, püüdleb määratiaku, missiste kuulub ühte liid, mis sügisel su sülle kukkus, kõik karjas, sinu käsi, soe, mis üle jäi, mis muidu hukkus su hingeaurus vaikselt tukkus, lihtleitsas surmast. Elu kohe. Sa teed, mis tegid igimuiste, su rahutus on korda seal Su üsas talvis, teises Suiste aegade joot ja koolie luiste suur saladus põue jäänud. Ja kuhu kevadel siis tulla, kui poleks sind, mis teekski tuul puhuda, kui poleks sulle. Ja kohut paneks päike kulla. Milleks hõbeleda kuul? Taskeenitud moos südamel, igavene sõber, muld, kui väikes sõsarvõimsat välja, sind usaldan. Kumb meist on, kelle? Üksteisest? Võta memmed tuld. Räägitud on iga samm ja tale. Edukesel jahti lõid ja panid Jelaristeelesson puulselt kuulekalt. Tulise kui messi sõnum alt kuum punast lill. Tuli nool ees, juhtis sinu hingust südant silma. Ning maha jäi su elu kergempo. Nii läksid läbi hirmu värava tissid ülis kandle särava ning seeessid lauldes. Loodud lauluks, seent lasen salmista. Küllalt olla mul Üllelt ju hüljelt olla häbistet piinaga. Nii tunnen ästjas, mis uuesti täidet, soovi kiusalamiinaga. Nüüd olen kuu, kus viie kõrval tuksub terveid Urbydi lehelt mis uuesti hõiskama puhut. Pärast diviis nihkurbigi. Oh kuulata mis kostab, seal. Firgutab muvalust. Oh ei, oh jaaa, see linnuhääl on minu kodus salust. Kui läksin häält kuis Heikkis nii tee haavalehti punas. Sessaadik küsib, alati meel mõtleb, kunas ses mõttes säimusist tee. Sest talunud võõrattalme, kui saatsin üle jää veemäe oma vaikse palve. Jääb oma laulu linge. Oh ei, oh, ja ma kuulen sind mu kodukohas hinge. Sireli siniseid tähti on Anastan tuuleke põrm. Kuid rooside kuumi lehti võõral nööril veel silitab ser. Kõik Synlab hüvastijätu ja kõigub jäämise tund. Külma kaugusserretu jalgastuma valmistunud. Kassi vaatama. Ons lootus vaid nagu juga mis langebsijat tõusta ei saa? Kui unes tõusnud korraga pysti silm tõele hell poolvägisi aru andma, sind kisti. Kui oleks sind äratanud hädakell. Kas kodu otsis sind, mitu varast Sa vaeseks jäänud mis on sul veel alles vastu varrast? Asub sirvima säiluma, käte käelt. Ja tuulutadki siis kirstu ja salve. Kus on sinu kuld? Liiglühitas Suve liigpikka sait, talveliik paljuseks, kulutanud südamed tuld. Ja ikka kõik päevad. Nad kutsusid, aga Nad olid su ees. Kuid nüüd kuis on, et kõik käkkis Suttaga. Kuid millal siis olid sa nende sees kõnnu pitsa, punaseid tundide vihust? Kui palju neist sai, mis läbi käinud, sinu hingest ja ihust? Liig kiirelt neelas nad möödanik, lai. Kus küpseda kehtab? Tervitab kalmistu vari. Kui surm magab keras südame all. Eksjalg astub ellu. Ja teine surm. Kas elliks nii kaks kuidas lonkamine ihurkama ja iga mees jookseb, kuis annab jaks? Elada siis üleval oi, surm, kõnni kannul, kui päritses. Eks hukaks. Nii suurt ballenerg me elu. Tavarievaks metsa tukaks ta see meie liha joob meie verd. On äge suvi. Haudjas Ruskest lõõsast. Palav praksub. Longus, kõrte kõrgus, ei pilguoja silma lõtvunud põõsest. Ja Hayes Allik nähtamatuks nõrgus. Rangelt valitseb püha päike, ta valus tuli, sööb kõik sina taevast. Kes kummi, Kaiusid, kas käärib, äike? Mets, tuulte linn? Kui närtsinud rohu, noorus ja enneaegu vili küps, mis ihar on känkond mis nii rõõmsalt õitest koorus. Päev on nii pahaendeliselt tummalt põud pannud kääda, hõiskab suule. Ants meelte väärisutus. Kõikon, illummat, silm, pime, valgusest, kõrv ei kuule. Ent ööd kumisema otsekohe täis täitmata jäänud soove, kurba kiivust. Kes hõiskab seal. Ons ebaindia ohe? Võis sünged kohin surnaingljektiivust. On tuuled lõõtsudes lõhkunud jõge. See turtsudeskees Maas hülgasin pihku ja sõudsin, kui sõge mas sõudsin, mis jõudsin, või täismeremees. Siis tõukasin lootsiku rända. Kas tohin? Ma kuulen ja näen, mis Nurdunud taevas, mis lohutav kohi? Ei tohi. Või tohin ma siia jään? Ma hingasin välja ning hingasin sisse tradises, rind Kesk- rohelisemast rohelisse ürghall sosin meelitas mind raudürtide vahel mind küsitles Oja. Ma vastasin, hõi su kaldale, ehitan kalmustest koja. Ei, teisal ma enam elada või siis kummuli heitsin, jäi ein lagunnisast. Must sigines ramm kui esiisad eedeni isast, kes neis siin must enesest lähedam. Ochoa õievärvimetshobuste karju, neist müdises laas siniseid marju, silm siniseid marju, neid tilises vartellija kõlises maas. Siis ütlesin ma käsitsi kentsed, käit, kalu. Tidriku lend tõi südame alle nii magusat valu. Edenam määra ei tundnud end. Ja kui me siis tõstsin suurte auravate vihku, kui jumalat tar siis kuulsin, kus keegi itsitas pihku, et kiivalt sisises kogu saar lei kilisemas armulik, rahu. Rebaslik hõik, pärani silmi all haihtuma vahu. Üks Harryter püsis. See oli kõik. Siis tundsin näiti, et nüüd tuleb minna, kuid vaat, oli lähik ei guuglubas, siis jäi, kuulume sinna. Jäist. Ta ühte ma pole veel näinud. Ja miski mind tõmbes ja miski mind kiskus. Koht pole silma rõõmusses, õnne piskus, mis haavaial vaevama kaasa viinud. Kohtlaselt unelma õndumistut olemas. Saatanlik saatus mis kuratlik, käsk? Endeid sind ja tolmu seal tee kivil nutmas. Siin kui orbe nutsin, kui lesk Pauline pannud lukku. Ja nägin, kui jahedas klusten nurgas suurt tumma nuku palganud kargem kuust. Kõrred olid kõik kuus köidet kitsasse vihku. Laialituules ja sous ei korjata kellegi pihku. Tarm tallab ümber maja ja kõik segi löönud. Ma kardan seda ööd ja enda kauget kaja. Kae, seda ja teist. Nende süda on neis nii kodus kui vili kaunas. Kuis kõigutab sind, sinu paigalseis? Näed rahul, kui kivid Raunas. Mis oled teinud? Mis on sinus süü? Eelminevikkondab unne. Kui oleks sul seljas võõras frii, et keegi sind ära ei tunne. Kui tulekski, On ta ehmataks sind kõigi, küll seda oodata, tagus see Kaiseks alla, kui murdja lind? Pigem tund oleks jube, kui magus. Miks ikkesse kikivarvul letist püüdmaks jahedat, tähtede pärga ihkate vastutust? Võta see püharist. Karikas kibedalt, keele märg. Keskuinovaid õisi, tuul luurab puus, saaks neid lõhkuda mahti. Tseevile Jerruutu. Neid kummuta kruus, kiuse kiusa end lahti. Nii tuuled magavat rõhus. Jää aeg on täis. Kes harjunud käima, ohus see kaugemalt, teistest käis Land uhkusest alandlikkus. Jäetrotsist Alla heitsoe munesid ja arhite pikkus. Mu Mahan ööd, pilguleid. Jääte tee kast ees, jalge Kuu õetab kõrguse jääs. Kõike vaikselt, nii valge et kõnnib, kui küünal käes. Paljude peaakna taga. Ma ei maga. Ma ei maga. Kui veel hoidsin nuku süles naersin teie poole üles. Vaatlesin teid, Mu ennekõike õnnetust ja. Vaatlen Niitki imest ilma imestellest eile silm, ratajate härduskihku, nagu nutaks keegi pihku. Oh neid tee aknatega. Main maga, ei mammaga. Mustad jõed kohisesid eilses. Kuuldu oli kava Marie Underi luulest, mille esitas Ellen liigel. Saate helirežissöör oli Lilian Möldermann. Muusikaline kujundaja Merike võitma. Helisalvestis aastast 1983.