Homme tähistab kuuekümnendat juubelisünnipäeva Elle Kull. Leidsime arhiivivaramust kava Viivi Luige luulest rängast rõõmust, mille esitab juubilar. Mis läbi aja leigatab on tume, talvey. Kes sellel korral libiseb Seppidama, ei? Ja seda tõusta aitab vaid enda jõud ja jonn. Alt ei paista midagi. Kuid midagi seal on. Sest samu salapragusid täis on su hõimuvere hääl. Maa valgeil läigatab seesama hell mis kuskil seal. Jäälagendike kõminat on täis ta luulegi. Rongid vilistavad jaamas. Lennuk tõuseb õhku juba jälle, põhjamaal on pime, sügisõhtumaal ehk seda valgustavad õunad aiapuudes. Linnas, fosforkellades ja inimeste luudes. Koju õnne videvik väljadelt ei tulda. Jälle rahva küünte all on musta põllumulda. Läbi kahekordse klaasi läbi vihmasaju. Jälle keegi aknast vaatab halle vastasmaju. Ja ta silmad jälle saavad igatsema läike. Linna Suurus linna sära. Aga linn on väike. Koju enne videvikuväljadelt ei tulda. Väikerahva küünte all on püha põllumulda. Ikka rahvas leiab käe, kus eales vaimulik ei vaju. Hääle selles keeles kiitva salapärast inimaju. Suuri ilma lõppude tyh kukub jälle läbi, tuuletrammid lähevad depoosse. Proosa jälle on kui luule. Pliiats soojaks läks näpu vahel ainsat ridagi kirjutamata. Keda on näpuga näidatud vahel? Sellel see jääbki, unustamata. Silmavalgetes veresooned lõude ö, pooleli, talipik, nekude täiesti uued jooned, ehapaiste ja igavik. Kes ei kuule kunagi lõokest elus näeb ainult lund ja jääd. Kas see peab oma noore ja tõotus teha ainult ausat jääd? Või olude süüks kõik ajab ja kurblikult käega lööb. Näe, päike teeb kollaseks, majad pilve, häältki veel vastu ööd. Nagu elu või lõpmata pikk, ühte hetke on valikuks vaja. See hetk on tulles nii harilik, et hirmugi pääle jaja Tumedate vete kohal kolletavad Kased. Mure seisab ilma kohal hingata Ta ei lase. Udu liigub üle vee. Udu keerleb jalus. Hingadika. Kuigi see raske on ja valus. Sellesama tänava ääres nad teineteist Äretasid. Rohi kolletas plangu ääres ja pilved veeretasid. Õhtu ümarik hajus ruttu üle krohvitud Raatusest. Nad elust ei teinud juttu ega eneste saatusest. Üks taskutest otsis tiku, teisel käes oli sõidupilet. Seal seisid nad lähestikku. Sügispuu otsas, ajas vilet. Ta krõbistan siin ja seal. Ja järsku jäi vagusi. Siis alles läks nende hääl täis sügavaid pragusid. Järsku on kõik nagu kunagi tänav ja lumi ja majad. Ja loojangu pilkav Punagimis judinad selga ajab. Kas sa kõnnid korteris ringi, need mööblit ja väljavaadet seinakapi peeglit ja kingi ning poolikutele saadet? Paneelid kostavad läbi. Altpäevauudiseid kuuled? Valusalt kõrvadest läbi lõikavad maailmatuuled. Kuid seinale langeb üks särav triip, külm pühalik valgusekiir. Kui kunagi üldse, siis praegu siin, et käib elu jalule piir. Liiguvad päevad ja aastad. Teiseks võib muutuda maailm raskete hoonete all, aga endiselt mustendab muld. Mere päält puhuvad tuuled. See pime ja raiune ilm õhutab külmalt ning visalt grippi ja südame tulid. Päev hakkab õhtusse jõudma rahvast täis, on kõik ärid. Poola ja sulanud lund pritsib autokummide alt. Korraga käib üle keha, külma võis kuumusel. Üks elu, luule ja saatus. Mind puudutas lähedal. Keset raekoja platsi sammu pealt seisma ta jäi hingates põhjama sügise pilkavad traagilist lõhna. Huviga liigutas sõrmi, kas käsi veel käib või ei käi. Siis hakkas sadama lumi ja valgustas silmnägu kõhna. Sest Ühele ta silmavaadet ja toimusid surelike. Külvata päeva küll lambi valgel läbi aja pragude jahi kaskusta vahetevahel tiivalööke säält murelikke. Või on see kirjutusmasinal lint, selle tasane kahi. Majahoidja hoovis raiub jääd. Raske kangiga, taob kitsas talverada akna juurde jälle seisma, jääd ümber kõmisemas lõppeva aastasada. Selle vaim ja hingeõhk ja hääl puurib ennast läbi sinu luu ja liha. Terves ilmas sama plaat on pääl. Vali muusika. Meelde ajaloost kõik sündmused ei jää. Karta võib, et seal on kannatusi suuris. Vana Täike kajab läbi päe oma sitkeid, rahalisi juuri. Piina Poolat Karafini suust kohvikannud ilast voolab kohvi. Need on tulised. Põletavat surnud, aga valu kõvaks muudab luu. Nii et päris lustav suruda end läbi elu tema kivimüüri palkide ja krohvi hoolimata, sest et väikses linnas, Läänemere kaldal muretsamad on terves laias ilmas. Magelaager suus ja vidukile silmad. Maailm seisab sügaviku kaldal. Aeg on läinud kiireks, aastad kihutavad, raha lõhn on õhus, kõige eest saab raha. Ja kurirahvas selja taha erapoolik uina ennast nihutavad. Sina sõnu tangidega kisu suust. Räägi surmatunnist, reetja kaelaluust, äraandja vere vastu, verest truust, pühast lihasest ja uhkest elupuust. Tallinn üleval, ent allpool ääres Valga keskel külmad suved, baas ning savimuld. Rahvas välja maksab tulehoidja palga. Muidu see jääb nälga ja ideegi tuld. Saab õpetab ning lõpuks kulub ära rängast rõõmust, samuti kui rängast valust. Aga juuni siis õunapuude tõsist valget sära paistab mitme inimpõlve taha. Igast talust. 35 40 eluaasta vahel vastu valgust oma käsi vaata. Ülbet praegu ma 10 küüne vahel verd, mil pole väärtust keeleta jamata. Kov haljad kuusepuud detsembris üle Eesti. Tee all on 12 kuud ja teid saator, raha eestki. Soe vana ja valguste okste vahel vilgub. Maakera viltu, kaldus ta verre, jääüdi tilgub. Õnn on, kui suurt ei panda veel seda tähele. Mis altkäemaksu anda võiks taevatähele. Värsket kartulit võeti, juba võti jäi, uus oli hall. Vanad õunapuud varjasid tuba Mirty, mis akna all ja läikivat postkaardilille ja käekirja kaardi pääl. Ja tuhm ustavaid prille, mis ootavalt seisid seal. Tuul okka lõi kartulipealseid ja mustendas metsa, viier. Raskeid kive, südamed häälseid, kuldas üks päiksekiir. Ladvad liigutavad. Sirab kasetoht. Teispool hüütakse end siinpool vastu kajab. Siin ma seisan praegu. See on minu koht. Minu maailm heitleb, kestad minu sajand. Õhku hammustan soolast taevakaart, nii et silme ees on must. Nii et mõistus kaob. Minut, luu sisse uuristati Eesti kaart, eesti jõhkrus, jonn ja viha. See on minu jaod. Nüüd on minu jagu Tartu bussijaam, kus tolmu tõstatuul õllepudelid, bensiin, pühad, kuusikud. Nüüd on minu jagu ära andia, muie suure sõbra suul inimelus ala lahtreid, kus on irvitades loositud. Nende raskust päris rist on kanda hambad krigisevad silmi jääb kitsaks, külmaks, praoks. Ühtki tolmutera, ühtki vihased, et sellest koormast ei saa ära anda. Mulle on neid tarvis elamise jaoks. Sa igavene hele märtsipäev, nii valus silmadele. Sa ülbelt tõused, läbi jää, jään õe ja läbi konide ja kinopiletite. Kas sa ei näe, et posti pole toodud? Kell on juba kolm. Troostitu diavingelt tuuled puhuvad. Seal, kus oli sool, nüüd on juba tolm. Soolaga vihmad maasse uhuvad. Ütled eesti keeli, õnn ja tulevik. Naise süda valutab ja mehed on hall. Elektrit ei kulu, sest et päev on pikk. Nüüd on palju prahti kodu akna all. Rändlinnud kisendavad kõrgel üleval ja seintelt põrkab kaja tagasi. Ning luust ja lihast põrkab tagasi. Näed valgus rullib lahti oma uhket lippu. Ning siiski mehipsin siis. Elle Kull esituses kõlasid värsid Viivi Luige luulekogust rängast rõõmust. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja oli Külliki Valdma helisalvestis aastast 1986.