Mu süda usub õnne. Sellist pealkirja kannab mari tarandi koostatud kava Anna Haava luulest mille esitab Velda otsus. Helisalvestis pärineb aastast 1984. Kõige ilusam luule see ilmuks, sõnata, ei igaühel siin ilmas ta ennast. Ilmuta kõige ilusam luule siin ilmas. Kodutu huh, ainult silmapilgud luures viibib ta. Kuid inimese hinges seal heljuks surmani. Kui kauge kauniskaja. Sest luulest ameti. Kanarbiku Skasvasin sambla süles, sirgusin. Kaste külminud, kaisutas pilve, puhkel paisutas. Olen nõmmelill. Tuli päike, tuli silm teiseks, teiseks läks kõik ilm. Laasi hakkas hiilgama õhud, õrnad, õitsema, ilutsema. Metsas liikus muistne jutt, minu laugel halenud võinud ei õnnel hõisata ega leinan laulda ka. Olen nõmmelill. Oleks sügis, sureksin sambla süles, närtsiksin ei või õnnel hõisata. Ega leinan laulda ka. Olen nõmmelill. Me olime nagu lapsed, kes mängivad lilledest ja Kuldene päikene ise. Meil sätendas silmades. Me olime nagu lapsed, kes eksivad lilledest ja koduteed, ei leia. Ja silmad pisarais. Me olime nagu lapsedki, rännates raugevad ja kuristiku kaldal ööbinedas puhkavad. Me olime nagu lapsed, kel ümber vaid inglite Kund kes kuristiku kaldal näevad õnnist und. Süda usub õnne, suurt mere sügavat, kus säravad muinasjutud ja imed puhkavad. Mu süda usub valgust, mis tõuseb sealt sügavast mis kutsub tuhanded õied kõik elusse uimast. Süda usub elu, mis selge õnnistus on, mis maine ja okkaline. Kuid siiski taevane on. Süda usub surma, suurt sügavat õnnist ööd kuhu mahuvad ära kõik õndsus ja valgus ja elutõed. Ei, mina õnne, usu, mis paistab rikkuses. See õnn on väärtuseta kui vaesus südames. Ei mina õnne, usu, mis aus ja kuulsus, sest see õnn on külm ja kare ja okkaks teiste ees. Ma usun ainult õnne, mis põues peidus on usk, armastus ja lootus. Ja see on ainus sõnn. Kui puhus mu katusekambri tuul all soojades tubades, kuuldus see luule. Ja kaebasin tasama laulik linde leivata, jättis mind kodumaapind. Liik hell, sa oled, Natra eestisid mind ka jumal ise, kes loonud, on, tuulecademagi naeris ja vastas mulle ka toas sul tuulesümfooniad siis tunned ju taeva lähedat ja lehvivad vaiksed seal reumalilled, Sumberg, hallad jäisel, vii need siis laulik, need on looduse imed. Ja katab ka kahvatu nälgus lauda, suur mahajäetus sind meelitab hauda siis lauliks sulle, kui loodud on maja, muid mõnusid, neid on teistele vaja. Looluguusid laulik loo kirjuta, kuid kirjutas südameverega. Sest inimesed, nad ihkavad maitsta all soojades tubades, muidu neil külm ja jääs tarretaks ilus maailm, kui luulet ei oleks. Kui luule südameverest ei Helex, ent kisendab tõtt su luule viis, siis elab su enda kõik Elubi siis haarab see neid, kui kange viin ja õnne nad sinule soovivad, siis jätad kord maha su maise töö kus hüüab sind igaviku kõla. Siis tuleb Kainimlus pärjad käes ja maksab su haual kõik oma võla. Ja puhus mu katusekambri tuul ja lehvisid vaiksed seal reumalilled mu ümber, jäised hallad vined all, soojades tubades kuuldus see luule. See oli suurem kui su saatus ja kõrgem kõigist ohtudest. Su kiibumisin kõrgel kandvat sa ära heida enesest. Tuul ja tormid kohisevad, kui ainult oht sulle osaks on kui kadunud nagu unenägu ja kaugel sinust, süüs ja õnn. Kui merest, sügaval su valu maailmas suurem oht ja õud, kui piiramas sind surmavarjud ja nõrkemas on sinu jõud. Meeldasina ära siiski heida ja põrmu sära roomasa. Veel tõsta silmi päikese poole, veel usu, looda, armasta. Siis langeb kate sinusse ilmilt sa ennast pilve piirtel näed, mis tähendab siis oht ja saatus. Sa leiad jälle eluteed, oleks suurem kui su saatus ja kõrgem kõigist ohtudest su tiibu, mis siin kõrgel kandvad. Sa ära heida enesest. Sa käsi, päikest, mitte tõusta, keela tuuli tõttamast ja hüüad vaikiks mühiseb meri ja kose kohin kustuniks. Siis mine laulusid lukustama ja lauliku nuttu ning naeru keelma. Neid saatnud vaikuste heli ja tähte säravad ööd. Kuu-kumas Lumitanud metsad ja vaiksed kaugele teed. Me oleme põhjamaa lapsed, kaks meie mõlemad jääb lume kargelt põue, meil südames sügavam õnn ja südame sügavam valu. Lad ainult aimata on. Jääb igavest ütlemata meil südame õndsa õnn ja südames sügavam valu. Mis vaikiv kui igavik on? Köögis seisab, ootab, ootab, meie armas emakeel. Kulla härrad, prouad, preilid, lasketuppa, eesti kee. Laske tema lauses saali palugeda, laudagi. Imelikud eesti saksad, võtke mõistust vähegi oma kurba maskeraadi, ärge harrastage, nii. Harjutage oma aju avaramaks, ometi. Köögis seisab, ootab vahvalt, palju kannatanud keel. Saalis sahisevad õled, pillerkaari. Kuvad laiali salgus ülema orjade hulgad, orjade hulgad, nad meele pakuks jalus. Vaimulised orjased hulgad, orjade hulgad, neid, ehkki nuid isanda kuues orjasid jõukate hulgad. Mõnusalt mõttetult süües ja juues vaimliselt vaesemad hulgad. Orjade hulgad Nad tallavad emakeele. Müüvad oh vaba ja mehise meele vaimliselt viletsad hulgad, orjade hulgad, nad vaabatud võõrast värvi. Sauesed Orgede hulgad täidavad võõrast kantsides järvi. Ülema orjade hulgad. Eest ära, eluvanker veereb eest ära, muidu alla jääd võidule kaasa tõmba-lükka või juhi, kui sul võimsad käed eest ära püüab elu eest ära elutee peal seista ei tohi ega puhata. Settakistab ja Rutt on taga, sest aeg ei iial seisata eest ära. Meie ei taha olla, ei ole vaikiv, ununeb lehekülgaegade raamatus. Meie otsa ette on kirjutatud elusõna. Meie silmades säravad sädemed, meie põues lainetab julgus ja jõud hoovab elu. Ulatame käed pilvede poole, meie sammume suure sihi poole. Meie tahame elada ja kirjutada aegade raamatusse. Ükskõik kui suur või väike on minu kodumaa. Ja kas ta mul annab ka kõike, mis ihkan ja igatsen ma. Kas mul ka heledaid päevi on siin või millist vaevade teed? Ma käin jooma kodust mu kodumaal ilma ehk jäin. On püha mulle mu kodumaa muld ja koduma päiksest joon mina elu tuld. Ja mis mu vaimus ning hinges elab valguslist. Mis töö see teos saan tuua tululist? Toon mina selle mu kodumaiust. Kuis kodumaa mullast olen võetud jumalast koduma vaimuga laetud ja koduma hingega hingestatud. Ja kui ma muldne kuju mullaks jälle saab mu kodumaa külge see Peotäis põrmu jääb. Te kuulsite kava Anna Haava luulest, mille esitas Velda otsus. Saate helirežissöör oli Mart puust muusikaline kujundaja Jaak Ojakäär. Helisalvestis aastast 1984.