Meie väikesel Eestimaal pole just ülearu palju lummavaid hääli lavalt või eetrist. Rein Malmsten kuulusega kahtlemata jäta meelde jäämamate hulka. Õnnelikud on need, kes Rein Malmsteni lavalaudadelt mäletavad. Aga küllap samovar rõõmsad teisedki, kes tema hääle alles pärast meistri lahkumist avastanud. Üleeile saanuks sain Malmsten vaid 70 aastaseks. Täna on võimalus kuulata tema esituses luulekava eesti autorite luulest. Helisalvestis pärineb aastast 1986. Sa võta ilust viimne ilu ja tõest võtta viimne tõde. Peab olema siis võltsist, viimne võlts ja kaunidusest viimne kaunis. Pääst viimne võimeline hääl. Ja naiselisest õrnem õrna. Ja võta valust viimne palu. Ning kannatuse viimne katse. Mis lõitsas selle tule süles, see tõstab sind ja teisi üles. Mis mu põues pakitseb? Mis mu meele nukraks teeb, mis mind ära ehmatab, kogunisti kohutab. Et nõnda palju ilu on suure ilma sees. Et nõnda palju valu on elus elades. Et nõnda palju ilu on merelainetes, et nõnda palju ilu olnud taevatähtedes. Et nõnda palju õrnust on armusilmades. Et nõnda palju soojust on noores südames. Et nõnda palju elu on rinnas sügavas, et nõnda palju valu on põues palavas. On iluelu valu nii palju ilma sees. Ja sellest kõik nii vähe olnud teie lauludes. Üks laevuke läheb üle vee läheb üle vee ja lainete. Kui valge luik kaob üle vee, kaob üle vee ja lainete. Mu armuke, mu kullake, läks üle vee ja lainete silm kaugele käib üle vee käib üle vee ja lainete. Kuid lainet ei kõnele mul üle vee ja lained. Mu armuke, mu kullake, on üle vee ja lainete. Roviibiks tasa, tasa. Mõtleks, tulles ka. Tasa, tasa. Miks niituksud, rind tasa, tasarahu, Otsipsin. Tasa. Tasa. Olgu see armas või olgu see kole Ükski mees enesest Ja me ei ole aega, nad mõõdavad enne ja praegu. Usun see kõik on ilmaaegu. Õhk on kord soojem, teinekord karem. Millal me teame, mil aeg ajast parem? Istu sa kaalul kas vannu või palu. Raskus on üks. Olgu, kui suur su talu? Sina ju aegasid mõõta ei saa. Osa sa oled Temasta. Aeg aga on sinu kaaluja. Halvim aeg on rammides süda, tall. Kui vaikus, valged nõiakatab, punub ja tühjavõitu nagu viljasalv, on ka mu kujutlus kus juba unud kesksuveküllus, laine laule, uha ja kõik mu ümber, kordab. Ükstapuha. Suurmeister loodus magab. Heldest käest ei toida enam keegi linnuparve. Pard Härma nõelus astub üles mäest hall külma kubjas üürudab tuulesarve ja pillub kahjurõõmsalt pilvevakast jää, kildusid ja klirisevat pakast. Kõik lootus kaob ja tuli kustub leel just vastu talve vihasemat, järsku. Kubu seljas. Käin ma tühjal teel kuskil kuskil elust ainsat märku. Külm paugub vaid ja sammukee nihku. Seal variseb üks lume tähtma pihku. Ning laadis, kuidas liitub kant, Jakant võib igavesi Peikli lööke tunda. See väikehelbeke on kindel pant. Et meister valdab kuisketall või undama, tean, ma tean, mu ootab hinge inertsi vaid näeb kord suurt ja lunastavad märtsi. Ma l. O masendav diaatri logu. Sos sammastik on ammu vajunud längu silinder peas. Eks vikatiga kogu all saalis jälgib näitlejate mängu. Mis veider tükk, mis udused repliigid. Noor jumal suudleb aralt psühhe põske, paks seintel vahelduvad ilma riigid ja kroon türanni peas on verest raske. Kuid samas vanad linnad, kroonid kaovad, paar munka keisri kirstu kinni taovad ja küürus psühheistub seegi vilus. See mäng meist ühelegi pole soodus. Kuid särama jääb kergemeelses ilus suur primadonna. Igavene loodus. Paneb oma pikad lõimed, iide. Läbibasksete piide logiseb kangaspuul. Tuul. Ö kõnnib tasa mööda kiirte Errzi keset klaasi seid. Kõrsi läigib tühjuses lumine naaber, kuid Pader. Mustveski vahib kõõrdi, ületab surnud aknakäija. Roidunud remmelga seisavad orus orus. Mu meeled on haiged ja pingul. Kõrgel kõledal kingul täis Poltarretanud valkjad, juga välgutab nuga läbi õõnsa kuivanud puu. Elu see on lühike aeg aga on pikk kirju koor on sel elul tumesüdamik tume, otsekui uni kõikidega koos, kes on sinuga olnud ajas ja ajaloos. Sest et meil on üksainus elu ja eluruum. Ja sügaval meie allmaa tuline tuum. Meri ionees laht on vahel lained, paadid ja kajakad lahel, teispool lahte metsad, ajad koera, haukad, müradiaca ajad, vee joomel, kivid ja adru ja liiv radar rannast külasse viiv mööda mändidest luitepallist, midagi sooja, kauget ja kallist. Tuleb meelde, kui mõtlen sellest rajast ja nendest mändidest Leesikatest ja liivateest ilust, mis kaob ja hajub eest. Ilust kohut tagasi püüdminud kandis tuule ja kannab nüüd. Kõik, mis minul on öelda, on ainult see Pole tõde ja elu on ainult p. Ma ei tea, kust algab, kas algusest temast mina siis räägin ja valgusest, mis paistab all ja ülal ja vahele ees ja valust, mida ei näe, sest seal sees valu on valgus ise. Ja valguse mõõt ja tee tõde ja elu ja rist ja mõõk. Te kuulsite luulekava Juhan Liivi, Betti Alveri, Jaan Kaplinski luulest Rein Malmsteni esituses. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja oli Külliki Valdma toimetaja Helju Jüssi. Helisalvestis aastast 1986.