Hea luulesõber täna õhtul kuuleme inglise luuleklassiku John Dannyl loomingut Paul-Eerik Rummo tõlkes esituses. Helisalvestis pärineb aastast 1974. Inglise luuletaja John tonni enda nimi ei tohiks olla Eesti tähelepanelikult lugejale päris võõras. Kui mitte mujal, siis kindlasti on eesti lugeja kohanud. Romaani, kellele lüüakse hingekella matu allkirjana selles motos ning mingi romaani pealkirjas väljenduv nii laia tuntuse saavutanud mõtetega kellele lüüakse hingekella. Seda ei tarvitse küsida, kuna alati lüüakse seda ka sinule. Oma elust vaimulik, kuid peale ning selle kõrvalt oli ta ka alati luuletaja. Ning temast kui luuletaja astu leiame samuti eesti keeles paar sõna näiteks tissi õlivate sööde valimikus. Jaak Rähesoo tõlkes eesti keeles ilmus Eliot avastas meie sajandi jooksul varsti selle 16. seitsmeteistkümnenda sajandi piiril elanud autori ning tegi ta. Kuulsaks, muutis ta üheks kaasaegse luulelipuks kaugeks eelkäijaks ning eeskujuks ning küll seetõttu Ta nimega mõne tänapäeval tõlkevalimikku eessõnas, milline isik nii-öelda eraelus võis olla, leiame väikese vihje elulugude sarjas ilmunud Anikski raamatus Šveits piir. Shakespeare seal olid kaasaegsed, ehkki mitte üheealised. Ning alistil oli põhjust oletada, et nad võisid omavahel ka tõesti kokku puutuda. On oli küllalt huvitava elusaatusega inimene, peale selle, et ta oli huvitav luuletaja. Ta sai hiilgava hariduse ning juba õige noorena avanes tema ees särava karjääriperspektiiv kuskil 20 kuue-seitsmeaastaselt olite nord pitsatihoidja erasekretäriks mis oleks olnud esimene samm tema karjääris. Oli romantiliste seikluste poolest ta on väga tuntud, nii katkes temaga romantilise asjaoludel, ta nimelt abiellus salaja oma leivaisa naise vennatütrega ning seeläbi kaotas kõik oma privileegid ning tuleviku säravad kangastused ning pidi oli aastaid oma perekonnaga elama kaunikesti lihtsates oludes ning majanduslikus sõltuvuses austajatesting toetajatest hiljem. Vastused on suurel määral oma toetajate mõjutusel vaimulikuseisusse ning pärast oma naise õige Surma pühendus täielikult kirikule ning religioossele tegevusele. Ka siin see erakordselt andekas inimene jõudis kaugele. Ta oli ja menukas ning mõjukaim jutlustaja. Kui ta pärast pikki raskeid haigusi siiski üsna kõrges vanuses suri, oli ta juba mitu aastat olnud toompraosti amet kohal. Looming on nii vormidelt kui žanritelt väga mitmekesine. Ning nagu siin alguses nimetasin, tema noorpõlv oli rikas romantiliste seikluste poolest ning iga tema noorusluule on suuremalt jaolt Göring ning religioosset luulet selle kõrval on väga kuulsattuma jutlused tonni loomingus kajastub omavahel keerukalt läbi põimunud ilu, tunnetuste kompleks. Siin on keskaegseid järeldusi. Klaasid on pärast keskaegse mõtteviisi harmoonia, lagunemist harmoonia, otsinguid ning ning kaliselt šansliku elurõõmu ja, ja elu vaeva, elu valu. Juba hakkab sisse ulatuma ka uuem barokne maailmatunnetus hirmu ning paanika kajadega. Nii kautiliseks ning väärtuslikutelevatiivseks osutunud maailma ees. Aga täna loeksime mõned väiksed tõlkeproovid ta nii noorema põlve loomingust, tema armastas luuletustest. Õis paljukest mõtled, õieke vaene, keda ma teadsin pungana juba kellele tunnid kusid laenu kasvamiseks ja kell on nüüd luba hõisata puu ladvas päikesest. Paljukest mõtled sa külmast, mis tulekul? Ja homsest, mil oledki kadunud, mul? Paljukest sina, mu süda, vaene, kes, et vaeva, et sõprust leida, lootes siin vahtides võita vaenu võluda keelduvad puud, kes ei heida sinule üht oma viljadest. Paljukest mõtled sa homsele hommikule, mil tuled koos minuga rännakule? Sinaga paati tahad piinata ennast, sa ütled vist võid ju minna, mina jään maha. Sest et just siin on mul tegemist sindaga sõprade juurde viib tee. Nemad ei tee südamest numbrit, kui iga su meelt toidavad silmi ja kõrvu ja keelt. Tee mis tahad ja jää, aga tea, et sa jääd ja teed ennast lolliks. Ausat lahtist südant ei pea naised muuks kui naljakaks kolliks. Kust teab üks naine, mis asi? Ta endal tal seda pole ning pole ta tutvustki teinud sellega kui ka muid asju on näinud. 20 päeva vingu ja siis kohtume sinuga jälle siin linnas. Küllap on minul siis rõõmsam viis, et majja, tänud sinuga rinnas siia nagu armetu hull. Loodan, et sul ka läheb nii vinget, leiame mõne, kellele meeldib mu keha ning ka mu südamekõne. Tere hommikust, mis me küll sinuga armastust tegime. Kas me siis olime võõrutamata hoopis lapse mängust? Või norskasime, nägime unenägusid. Seitsmemagajakoopas jah, sest just nagu uned on olnud kõik senised rõõmud. Kui ma ka olen mõnd kaunidust näinud ja maitsta saanud, siis on see ikka ainult unistus sinust olnud. Nüüd aga meie hinged, tere hommikust ärkavad, märkavad edasi-tagasi, saata pilke, täis arga huvi siin keset armastust, armastust, mis on toakene keset laate. Lask kutsub meresõitjaid maailma järelma, ilm. Las nendega parte imetleb kõikide teiste silm. Meil on teine teisegi maailmast maa ja ilm. Meie näod, need täidavad üle ääre teineteise silmi, mis on meiega? Kaart on veel kuskil niisuguseid helisfääre Bilbolex põhja ja vinged vesikaart koguneb kõik, mis pole tasavägine segu. Kuid sinu ja minu armastus, need on nii ühte nägu. Et kui nad selliseks jäävad, ei tule meil surmaga tegu. Armastajate lõpmatus, kui ma ei ole ikka veel endale saanud kõike su armastust siis jääbki nii kõik minu ohete hoidlad tühjaks. Ja pisaraid pole mul ka enam mitte piiskagi. Kogu mu varandus pisarat, tõotused, värsid ja ohked, mis ma su südame ostmiseks turule tõin on nüüd üle antud ja vastu mul rohkem loota. Ta pole kui see, mis ma lepingut sõlmides sain. Nii et kui jagasid ennast määrates ikkagi minule ainult osa, et saaksid teisedki siis mu kallis see asi jääbki nii. Kui aga siiski sa andsid kõik mulle siis see kõik oli see kõik, mis oli siis ning kui hiljem keegi peaks pakkuma sulle uusi uhkeid ja vandeid ja nii nagu naiste viis, võtad sa neid ka uurida, need aga pole veel loetud, nii nagu minul ja seede tekipsus värske armastus arvele võetud meie leppes siis kellele kuulub see armastus? Kui su süda sai mulle siis samuti kõik, mis seal iganes kasvab, mis siis polekski, kuulub minule kallis ja jääbki nii. Kui aga kõik poleks ikkagi minu jagu poleks seal kõige saajalgi midagi muud pinget, mu armastus kasvab siis kaubad kokku, nõuab, et sinagi lisaksid iga päev midagi uut. Ega sa oma südant saagi minule anda, sina annad ära, kuid tema jääb sulle, sest armastus armastab tagasi kanda kõike, mida ta kuskil südamest antavat näeb. Südameid vahetama meie ei hakkagi, liidame parem nad ühte, nii saame ikkagi mõlemad endale kõik ja lõpuks jääbki nii. Kõik kuningad ja nende soosikud aukandjad, daamid, Sullid, muusikud ja vana päikegi, kes kannab seda hoolt, päevi lisanduks, kui kulub, teiselt poolt. Kõik on nüüd aasta vanemad, kui, siis kui saatus, meie pilgud kokku viis. Meid nagu muid see aasta andis lõpupoole, kuid me armastus ei tunne aastaid ega, kuid ta on see looja päev, mis ei tea loojanguid. Kui meid kord maetakse, on kahte hauda vaja sest muidu surm ei oleks lahutaja. Ükskord jah lõppevad. Me rõõmud, kuninglikud, sest kuningad, kurb küll, on kõiki surelikud kõrvad ja silmad pole antud igaveseks. Kui hästi sosin neid ka soojendaks, pisar peseks. Kuid hinged, kust leiaks keegi muudkui armastust, muu on vaid läbisõidul nendest hinge just siis hauast pääsevad ja saavad ülendust. Ja siis on meie õndsus täielik, nii nagu sealpool ongi harilik. Kuid senikaua algem maa peal kuningad sest harval kuningal on nii head alamad keda me valitseme teineteist ja kes siis võiks meid reeta ainult teine meist? Kartmata sellepärast olgem siin rõõmsad oma kuningriigisärast, mis ükskord 60 kauni aasta pärast veel hiilgavamalt jätkub eemal ilmakärast. Kummitus Kuima subpõlastusest, suren. Siis sina, mõrvar, loodad muidugi. Et said mu soovidest nüüd lahti ometi. Kui toote ükskord öösel ma veel tulen, seisan voodi ees, kus puhkad ilusti roidunult ei tea, kelle selja taga. Ja siis lööb tusse Su küünlatule, keel. Sa kohkud, miksid meest, see mõtleb aga, et tahad veel ja ainult norskab, kuigi päriselt ei maga. Ja siis ja sul muudkui suple külmas higis näost valgem kui mu vaim ja värise, kui haab, siis vaene oled pigis. Praegu ma ei ütle, mis siis saab, sest kui sa seda praegu ette teaks, siis tuksid veel hirmu pärast heaks ja pääseks kergemini, kui sa peaks. Pisarad piirajateks piinajateks ohked, tulin ma siia, et leida kevadet ning mu silmad ja kõrvad saidki rohket palsamit, mis neid ikka parandab. Aga et enese vastu olnud nõnda sohket, võtsin siiagi kaasa armu, mis armu ei anna. Siis muutis sapik siinse Raivo manna. Ja et see koht oleks tõesti täiuslik paradiis, on mul Madugi meeles, kes rahu minema viis. Aga meil oleks kergem, kui kogu see kaunis koht oleks maetud pilkase talve alla. Nii et puud oleks tummad ja puuduks oht, et nad naeravad näkku ega lase mul olla. Mullaga puudub seegi väikene Loht, tehku armastus mulle siin valmis mu viimane ase, kus ma siis viibiksin kaua, kui mingi eluta ese ägades all Rauni juurena mullas, et lõpeks päev või lõputult nuttes, nagu see kivine purskkaev. Kristallnõudega tulge, oh armastajad, siia armastus kallab veini mu silmadest, seda saate võrdluseks kaasa viie teise maitsega pisarad ei tule süda, sest häda, et naiste süda tee üleliia peidetud, nii nagu mõtteid ei mõistata varju järgi. Nii ei saa eales uskuda naiste Silmegi märgi. Ko haiglane sugu, kus kõik on vajunud valede rappa ja tõtt räägib ainult see üks, kes tahab mind õega tappa. Hüvastijätt, mis keelab kurvastamast? Kui mõnel suurel mehel saab aeg ümber ütleb ta oma hingele sosinal, mine ja kurvad sõbradki sängi ümber raste riskiks ütelda, vande all läks hing nüüd veidike hiljem või varem. Me kallis meiegi seekord nii lahku vältides pisarauputust parem kui oma tundeid turule. Ah ei vii. Maavärin hirmutab kõiki, mine tea, kas pole hullude asjade märk. Kahju ei tee aga sfääride vappumine. Olgugi sellel hoopis suurem järk. Tentsid maised armastajad, talu lahusolekut, kuna ju nende meelt toidavad ainult meeled, teeb neile valu, kui pole käepärast käsi ja silmi ja keelt. Meie armastus aga nii palju kõrgem, et tema tarkust ei mõista. Meie divist pühendab meeli nõnda, et meil on kergem taluda huulte ja käte puudumist praegu minna, kuid meie kahe liitunud hingehirmuta vahemaad tema ei katke, vaid sillutab meie vahepingul otsekui õhuke kuldne plaat. Aga kui ütled, et tegelikult on hingi siiski kaks, siis vaata, sirklil on kaks Varu, teine joonistab oma ringi, teine peab ennast paigal püsivaks. Siiski ka tema seal keskel see sinu jagu liigutab, kallutab ennast raske poos teise poole ja pöörab nägu, selle järgi tõuseb vaid temaga koos. Minul aga seal teisel hingel tuleks välja üks lõputut kõverat pidi jooks kui sinu kõigutamatus seda ei suleks ringiks ning seega mind alguspunkti ei tooks. Kirp vaatavaid, seda kirpu ja pane tähele, kui tühist asja, sa keelad mulle mehele mind ja since loomake järgemööda puri, tingi läbisegi, on temas meie mõlema veri. Siiski ei ütleks sinagi, kui mõtled hästi läbi, et see oli süütuse kaotus ja patutegu ja häbi. Oh isegi kirp, kes Ma pole kosjas käinud, on rohkem kui meie teinud ja rõõmu näinud. Igatahes meie verd, mida meie ei ole võinud pea kinni, ära hävita korraga kolme elu ning ühekorraga ka meie ilusat abielu see kirponni sina kui mina, kui meie altariase. Seepärast vasta talle ning eluga minema lase. Kuigi sa ise ei taha ja isa ema ei luba, ühendab meid see väikene, läikiv ja liikuv tuba. Mintsa tapaksid rõõmuga, see on tõsi. Kuid kas enesetapuks tõuseb käsi sa kõige südametu julmade neitsite peres? Kas sa tihti värvid küüsis tutte veres mis hirmsat kuritegu surmanuhtlus nüüd kroonis ühteainsamat piiska verd, mis vähemaks jäänud tsoonis. Kuid vaata, kui võidurõõmsalt sa praegu kuulutad seda et sulle ka mul pole sellest kõige vähemat häda just. Ja kui sa mind kuulda võtaksid, arm, siis eksid, kui ilmaasjata on sinu hirm. Sest Tseedeks sinule veel vähem kahju kui kirbusurma. Kus künkapadjal puhkas päid, hulk raugeid lõhna, kannikesi seal meidki teineteise häid võis kaua näha kahekesi kätest, nõrgus palsamit, mis ühte liitis meie pihud. Ja meie silmi sidusid neist endist tulnud valgusvihud. Ainsaks ligiduseks ning silmis sündinud unenäod Me ainsaks ihu sigiduseks. Ja nagu võit, kesksõjapinget, kui lahing pole lõppenud, veel hõljusid õhus meie hinged üksteise juurde poolel teel ning nendel askeldada lastes. Me tummalt lebasime, kus jäime õhtu kastes kaks kuju hauaplaadi peal. Kui mõni tark, kes kõike teab, saab ka hingekeelset kõnet paistes ning puhast lembust õigeks peab. Oleksime jälginud teemal seistes siis teadmata, kumb räägib just, sest hinged kostsid üht ja sama. Ta oleks saanud uut kosutust lahkunud, sealt veel puhtamana. See pikk ekstaas meid aitas siis, et mõistaksime oma iha. Rääkisime, et kokku viis meid hoopis muu kui ainult liha kaks hingerikast igati kõik elemendid neis peidus, siin omavahel segati ja liideti kõik, mis neis leidus. Kui kannikesed aeda kanda osutada õiget hoolt, võivad nad silmad ette anda ka mõnele, kes kõrgem soolt. Kui armastus on ühte viinud kaks hinge, siis suur ja uus on üksindusest ilma jäänud kuid kaks kord rikkam kõiges muus. See uus hing võtab nimeks meie koosnedes kahest aatomist, mis ongi kõik, sest tema heie ei salli miskit kõrvalist. Kuid meie kehad, kas siis nemad ka ühte sõnakestki vääriks? Nad pole see, mis meie, aga siiski meie omad, nad on meid elatavaks sfääriks. Ka kiitust pälvib iga rakk, sest neist saab toitu. Meie juurkehad ei ole meile Slak vaid jõuduandev ligatu suur taevas peab läbistama maist, et mõjutada inimhingi. Nii peab ka hinged leida teist minema keha kaudu ringi. Seal ringlev veri kannab hoolt, täita hinge kärjega nud hing ühelt veri, teiselt poolt on sõrmed, mis meid kokku pannud. Jah, hinged oma kõrgelt teelt lasku julgelt meelte rüppe ja kõnelikuga nende keelt, et sooritada viimne hüppe ja vabastada kuningas, kes kannab saladuse raudu. See, mida hing on varjamas, siis nähtavaks saab keha kaudu. Ja poleks suutnud kindlaks teha too tark, kui ta meid kuulas veel äkki siis lõpuks hing või keha, nii sarnane on nende keel. Te kuulsite Johnlanni luulet Paul-Eerik Rummo tõlkes esituses. Saade on salvestatud aastal 1974.