Hea luulesõber. Täna õhtul kuuleme mari tarandi koostatud kava Aleksander Puškini luulest. Talvine tee, mille esitab Villu tari. Helisalvestis pärineb aastast 1984. 19. oktoobril. Nurme lõng külvanud hõbe alla. Vastumeelselt, pilvistu vaatab all. Varakult, siis silmapiiril kaob. Nüüd sõber öös üksinduses vein rindel rõõmsaks tee. Mindi. Prooviks kätt surudes veel palju aastaid sooviks matta Emalasel tähtsale õdangul. Joon üksinda. Ja ihkan ilmaaegu sind tagasi, mu kallis sõprusring. Sest tulemas ühtki pole praegu. Kui Neeva kaldal hoos on sõbrad, nüüdja peavad rõõmsat pidu. Kas aga aeg on säästnud teie ridu? Kas olete kõik peale minu kohus? Kas külm maailm ei suutnud ära osta mõnd teie seast? Kui loendust peab meil lend ju mitmehäält ehk vastuseks ei kosta? Ei ole seal rõõmu jagamas, meke Harbijad on vaikinud, magusvalus, kitarrimäng ja laulik mördisalus Itaalias on vaikselt magamas. Ei emakeelset sõnal leinata, eks ta pead siis näe. Rõõmu kohates karm põhjapoeg jääks võõrsil seisma, väheks. Ja kodumaale mõtleks. Ohates. Kas teiste seas istud, seltsimees, kel rännukihk vara oli veres või kes külma nüüd viibib Põhjameres või Loskav kõrb sul lai pilgu ees. Õnn sinuga sa kodu leidsid laevas, kui lõppes kool ju elu hommikul. Sestsaadik on pea kohal võõras taevas, sul lainete ja tormil, lemmikul. Ja kus iganes tõtlesid, ei ununud sul meie noorushele koolile ja kooli rõõmudele keskmarust merced tihti mõtlesid. Ja mulle näib, et üle lainte haua sirutad poole sõbrakäe. Lahkudes laususid kaua ehk kaaslasi meist mitmedki ei näe. Me sõpruskond mis kindlust hoovab, siit meid ükski jõud ei suuda lahku heita. Ei kindlam vot maailmas liitule heita, kui muretu ja vaba noorte liit. Ükspuha kuidas õnn ka vahel pööraks, ükspuha, mida saatus veel ei too. Kuid muu maailm jääb meile ikka võõraks. Kodupaik andsars kui sello. Kui vaevlesin ma elu, kui te saatus mind maailma teedel loopis, meelt heitsin, ma, julgus kadus hoopis võõraid põrmu põrkudes, siis tal hinge kurva tormilisema. Avasin täiskuu saldust, jätut kes mööda läks. Kes hädas oli ise. Kuid hingetuks jäi võõra osavad. Siis äkki siin kus ümbermustavad ju sügiseööd ja kõik on peagi hanges. Kui kingitus, õnn äkki osaks langiste hulgast, kolme sõbrad, ustavad Sainz, sülelda? Sa, kallis bussin, leidsid mu kaugesse ununenud May tee mu maapao öösse kirgast valgust heitsid ja lütseumi päevaks muutusse. Oh kortsakov, ma teadsin, et ei saa sind köita külmasäraga fortuuna, et sõbraks jääd. Iialgi ei suuna muud sihid sind kui au ja Isamaa. Neid lahutas vara saatus, pime ja eri teid viis elu rajudes. Kuid kõrvalteel siis äkki kohtusime teineteise kaissu vajudes. Arvuna mu hing maailma jäi. Ja armutult kõik enesest heitsid sind sõpradeks. Kell helikuni neitsid ma ootama, jäin tormis noruspäi. Sadulidki täis tuvastust ja hindu ohtelvik, hea suhe seal mu mure viis ja und rõõmu jälle süütas rindu. Meis hõõgus luule, India püha tuld. Me aimasime endas ju varakult kaks muusat alla lendas. Ja nende arm siis soojendas sind ja mind. Kuid kiitusest pea rahuldust ma leidsin Savarjasid, mis uhkes südames maaelu kui ka. See loobuma peab kõigest muust, mis juhust teele kanna. Ent halba nõumi noorus meile annab meid Viirestustest panebjoobuma. Kui märkame, siis hilja on, sest kuules Me jäljedki on tolmu mattunud. Oh Wilhelm vend, nii saatuses kui luules. Eksama liisk meile sattunud. On aeg, siis jätkem hingepiin, sest niikuinii maailm ei mõista seda. On targem üksindusse põgeneda. Oh, tule siis sind, sõber, ootan siin. Su kõnehoog viib kurbuse, mu majast. Haavaksab kauge tuhmunud taust. Kohus vestleme taas Kaukasuse ajast ja Schillerist ja kuulsusest ja aust. Aeg jõuab mulgi. Olge pidu hoos. Kord minagi veel ilmunud Peetrilinna, ma ennustan, saab vaevalt aasta minna, kuid teiega ma jälle olen koos. Unistus kauneim lootus täitub. Sõltub, kui palju siis on peekreid laual reas ja põhjani seal peekri, esiteksime sõpruskond joobes seistes ainsal sõrmul. Muistne hõõg üle kee val rõõmul. Me liidu auks. Me koolid terviseks. Au nendele, kes kordme noorust valvanud, kas elus veel või lahkunud meie seast kõik Unugumis iial rõõmu halvanud täis, tänu meil on ilusast ja heast. Jällegi on karika Isnektaar depõhjani veel korra jooma peate, kelle auks. Kas kallid sõbratajate? Nüüd Saaria oks? Jah, elagu metsaar. Downio nõrk, täis tujusid ja kahtluste võimu tihti päralt kasutas. Ei, meeles peame nüüd ta pahad tahtlustab prantslast, lõi ta kooli asutas siis pidutsegi, kuni Ruusmäe veel. Tund-tunnilt jääb ju harvemaks me pere kes hauas ju, kes üle maa ja mereVenertsime. Aeg kaob ja elude eel kõik jahtuma. Talle uued põlves season, igav, kurb, ta on seal ülearu. Ja silmi pühib, meenutades maru, mis hingedes meil möll Seas ohtundku, siis ta kasvõi nukrat rõõmu sel päeval. Värsid, mis loodud unetu ööl Pargis Alaiutu vahin Miks mind vaevad unetud? Tüütu hääl mis on su mõtteks? Oled sa ehk tühjaks tõtteks kulutatud päeva nutt? Mis sa soovid? Miks mind peatad? Kutsud sa või saatust, teatad? Aru tahan saada sust. Otsin sinus tähendus. Enam edasi ei jaksa, ilm on hull ja teed ei tea. Küll ta müttab. Küll ta sajab, silmi avada ei saa. Küllap sorts meid ringi ajab üle tühja kõnnumaa. Näe, tal õõtsub mulle näkku oma pillerkaari, peab lakka pidi perud täku otse kuristikku, veab verstapostini seal hanges nüüd mind segadusse viis. Sädemena õhust langes, välgatas ja kustus siis. Pilvi keerleb, pilvi õõtsub, kuu on tuisu kat all. Lendav lumekeeris lõõtsub taevas tuhka, öö on hall, seisatama sunnib maru. Aisakelluke jääb vait. Lõputult neid lendab ringi nagu lehtis sügiskuul. Kuhu lähevad need voorid? Miks nii suur on? Nende arv? On Sned Tondil, leinakoorid on see nõiapulmaparv. Pilvi keerleb, pilvi õõtsub, kuu on tuisukat all lendav lumekeeris lõõts subtaevastukab öö on hall. Pilveteni tõuseb putud tondikarja, kiun ja ving. Ulgujate Alaiutu aastades kuulab Hinn. Sonkumatus maa ja taeva vihisev ja vingub tuul. Kord, kui loom täis surma vaeva. Kord, kui laps kelnutton, suur õlgi, raevunud õhinaga katusel, kord kahistab. Maitse kemis looja andnud, kergem saab siis südamel. Laula. Lindudest, kes leidsid mere taga vaiksema kuidas varavalgel näitsitletel käis. Oh laula, sa. Sumpumates maa Taev vihiseb ja vingub tuul. Kord ruum täis surma vaeva. Kord kui laps, kel on suur kui on mure täitkem kandnud eideke eri maitse kemis looja. Läbi halli udu Winan mustab üksik raagus puu. Ülem nukra lumelina nukrat valgust. Valab kuu sõites teed üksluised. Pekka Meil on uneeelselt hell. Ühetooniliseltic kõlksud Aizalgimekkel. Postipoisi laulu ei lõputu. Kui stepitee. Meie uljusest ja meie roostitusest vestapsi. Tuldei ainsat tasapisi lumele med pihuta. Verstapost vöödilise aina vastu kihutab. Koldepaistel sudo pärast lahusolu piina taas end sinust joobelnuks joontunnid. No vat liigub ringi kellatikel rahuta. Aga enne koitu mingi võim neid kogust ei lahuta. Antall mis teha maal? Lund on sadanud sadulasse siis veel hommikuselt hall lagendik siis maas Angela sinetab õrn koidueelne, vari peos, nahkne ratsapiits ja kannul koertekaripäev läbi tuisates, kuid tuuled üle maa, kaht jänest kütime, kuid kätte neid ei saa. Kui lõbus. Õhtu on tuhm küünlatuli Ruskab tuisk kulub tumedalt, must süda rinnastuskab. Sa maitsed, igavus kui mõrum. Mürgitilk. Ma püüan lugeda, kuid ridu riivab pilk, vaim käib ise teed. Siis võtan kätte sule. Kuid muusa Suigatab ning aitama ei tule. Just nagu hangunud on elav luulesoon. Mulda tooniga ei sula kokku. Toon veider teenija, riim tõrgub kidakeelselt. Värss muutub uduseks ja venib nürimeelselt. Heitlus lüüraga, nii lootusetu. Näib, et saali põgenen, kus parajasti käib jutt suhkruvabrikust. Siis muutub kõneaine. Tuisk kulub endiselt. Vaikiv perenaine on pahur, nagu ilm. Kaardipaki toob. Aeg-ajalt ennustab ja süngelt sukka koob. Oh tüütut Kolgast küll. Nii tuisu tuulte kajal Me päevad veerevad kujaga õhtu ajal toanurgas tülpinud McCabe võitlust pean. Ja saabub. Siis naeratades tean, et elu jällegi on täiuslik ning äre neid külastama. Taas on tulnud kauge pere koos halli emaga kaks nooruslikku õit. Kaks Klondisasaratkel meeldib saanisõit. Eelkõige põgusad kaudsed pilgud, mõned poolvargsi pillatud tähtsusete kõnet. Siis juba elevus, laul õhtusöögi eel. Koos noor piiga pimedas kui põhjamaine roos ei karda pakaseid. Kuis põletab küll huulida suudlustali ööl ess vihisevaid Tuuli. Kuis vene tütarlaps lumetolmus, rõksk. Külm päike ilm on haruldane. Aeg tõusta, ära pahaks pane, mu kaunitar on möödas. Laud, ava une kütkes hoitu ja vastu põhjamaised koitu, kui põhjatäht taas Loit Malle. Veel eile maailm möllas, raius pimedus. Me peale Pajus vaid vaevu aimata võis kuud, kui kollast laiku sünges taevas siis meelemasendus sind vaevas, kui täna. Allaotuse asuursepalge maas lumekate kiirgav valge kui väärisvaip ja eemallaas pool läbipaistev, vaikne harras seas haljad, kuused härma, karras. Jõe peal hiilgab jäine gaas täis kuldset soojapaistet tuba. Puud ahjus praksuvad, seal juba näed leegitsemast. Jõude vahtida on lakke veel parem, panna sur rakke ja teha väikest saanisõit. Ja ülehommik rõõsa välja, siis kihutada 1000 nälja teil tõusva lumepilves seis võis Sõrki sõita metsarajal või piki järve kabja kajal kus kallis kallas kaardub ees. Jälle pilvi koondub taevas ümber valgus väheneb. Süda piinleb, hirmu vaevas jälle häda. Läheneb. On mul veel, kui maru puhkeks jõudu seista, võitlus rajas, jääda visaks kindlaks uhkeks. Nagu ükskord noores eas. Torme täis on olnud, elu loid, nüüd hingan Tarmi veel. Ehk ma veelgi leian pelu. Sadamasse jõuan veel. Aga aimus lasuksingel ees on jumalagajätt. Viimast korda veel mu ingel, tõttan suruma Zucket hüvasti ning teele saatesse. Jälle julgust, indu anna. Nooruse jõudu asendab. AEG puistab alla kõik ükskord näevad hauaund. Kord, kui ei kuulda minu samm veel kõrgub laante kulupea. Last nähes mõtlen jumalaga saab peagi minu koha, saad sul Aegonna õitseda? Minul aga aeg maha jätta õitsvat maad. Kus küll sattunud kord mulle jõuab kas võõrsil maa või Neretail? Varjuriik? Ükskõik kus väsinuna raugen kus mullaks muutub maine kest, ei juhtuks ainult liiga kaugel see. Armsaks saanud radadest. Las sõjalgus, puhkan, hauavilus, uus eluringmäng ärada. Jaama igaveses, ilus, ükskõikne loodus, särada. Maailma laias kurvas stepis toovad kolm allikat merre nulli jahutust. Kõik nooruse heast kargest lättest joovad mis rinna valab rõõmsat rahutust. Siis vaimustus, kui keskpäev jõuab kätte, meid kosutab. Kuid parem mõlemist on viimane. Külm unustuseläte mis leevendab põue põlemist. Te kuulsite luulekava Aleksander Puškini loomingust Villu tari esituses. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja oli Aino Lauri toimetaja Mari Tarand. Helisalvestis aastast 1984.