Hea luulesõber. Sellel aastal oli iseloomulik marutuul ja vetemöll inspireerinud luuleklassikuid ka eelmistel aastasadadel. Täna õhtul kuuleme Aleksander Puškini poeemi vaskratsanik Betti Alveri tõlkes mille esitavad Maria Klenskaja ja Andrus Vaarik. Pelk tühjal lainet veel veel täis võimsaid kavatsusi, meel. Ta seisis kaldal. Voolus vabas jõe lagendikul oli teel vaid vilets lootsik. Vaade tabas tal kaugust siin ja seal, kui mett, muld mustalt, madal suitsuvits soos tõusis, kust sai ulualust keht Soome kalanes ja kõik. Tuul kandis rasket udusalust. Mets Mehises. Ta mõtles. Nõrk ning jäetud minu meelevalda. Nüüd oled rootsina Berg sest muudan linnak selle kalda seid, padrik, elutu ja kurt. Euroopasse saab aken, murt ning igast streigist lipuridu, pea pikki uudseid mehedeid, siis ilmub tervitama meid ja pühitsema uljast pidu. Läks mööda sajand näha võis, kuis kerkis nooruslikult ruttu linn, Põhjamaade uhkem õis, Undwette Disnikute otu, jõe madal muda, palistus, kus keset soode pilliroogu kord loodusele alistus. Kurb soomlane ja vahtis voogu, mis kurjakuulutavalt hahk. Nüüd ümberringi kihkja kahk reaskannalt torne, hiiglamaju müür kerkib nööril nagu nool. Võõrmaadest liuglev laeva pool ööl päeval sadamas ei haju. Kaarsildadega kaetud veed. Saar saare kõrval kihab keevas graniiti soomustanud Neevas täisaedu kõikjal puiesteed. Ning Moskva silmitsedes linna vee väärset imet põhjamaist tead painutas, kui leskkeisrinna noort nähes purpurmantlis naist. Meel ammu sinusse armus, Su külge köidab Peetri teos mind, sinu sirgus sinu karmus, su kallaste graniitne seos, su videviku mõtlik varjund, helk läbipaistvas valgus, joas kui lambita, ma olen harjunud ööd veetma kirjutades toas. Ning ümberringi müürid, hooned, malm, väravate kaarte, jooned, kõik selged, vaikus igal pool täis tuld. Admiraliteedi nool. Me lõhetavalt õhtu taevalt ei taandu päeva looja loit öö hämaraks lööb hädavaevalt ning Ehaga ju kohtub koi. Mind köidab sinu talve järskus, karm pakane, raudne õhk, sõit Neeval tütarlaste värskus, nool, kärme, saani liugleb, rõhk, lärm, valgus, vestlustantsu vööris peosaalides, kuid enam veel ööbilgar seltsimeeste sõõris ja puntši sinkjas tulekeel. Mind köidab Marsi välja virgus väe karastatud mänglev, ramm, maad, lõhkuv ratsanike samm ja ridade üksluine sirgus lipp kuulsusrikka rivi ees, helk vask, selgiivreil, kuhu uljus ja kuulirahe jäljed muljus. Kui seisis mehe vastas mees. Mind köidavad graniidist kandsite mürisevad suitsumäed, kui maale uusi keisrid andsid keisrihinnad või kui sõjaväed said jälle kuulsust, kuulisajus või merre vabanedes taas jäätükke siniseid, kui klaas viib Neeva oma rõõmuga, raius. Jää seisma Peetri linn ja saa kui venemaagi vankumatuks veest kindlalt eraldi lugu maa, et unustuse hõlma matuks kõik vanad vinged vihahood ja linnalooja rahu valda kui murdja kari üle. Kalda ei virutaks end vetevood. Need olid kohutavad lood, kõik juhtus nagu alles eile. Ei varja tolm veel ajastut ning asju, millest räägin teile. Kuid sõbrad, see on kurblik jutt. Novembrituulte kõle hingus kesköisel Peetri linnal vingus Vett vahupallidega koosley mühab Neeva üle kalda kui tõbine, kes valuhoos maas vaikselt lamada ei malda. Öö oli pilkane ja veel just nagu salakurjas sunnil, vihm vilistades undas jõel ja tagas akendel. Sel tunnil teel tundis tuule paisumist Colomna kandis koju ruttav Jevgeni. Teljega on vist see ristinimi kaunist tuttav. Noormees oli vanas soost. Võib-olla, et me lugesime küll Ramsiini ajaloost iidset perekonnanime, üht nime, mis, kui võiduhüüdkord minevikus, kõikjal kaikus üht nime, mille ümber nüüd on unustuse hauavaikus. Me sõpra isad need ei häirinud, sest ettevõtlik ta polnud, astus oma teed, käis kuskil ametis, näis mõtlik ja suuremate seltsi endei toppinud. Kui vähem vend niisiis kesköelda koju pöördus, lõi mantlist vee ning ootas hull. Läks mööda tunni järel tund, kuid une vaimsast hoopis võõrdus. Ta mõtles kaua, mida just, eks vaese mehe teenistust, kus iseseisvust ega rahada iial piisavalt ei saa ning samuti, et poleks paha, kui korraga ta nii või naa saaks nõukaks jõukaks. Bonjulaiskukest Ühe kunagi ei paisku, kelle elu kergem, ent kui mäng. Ta mõtles veel, et vihma müha läks väljas vihasemaks üha, et varsti Neeva kivi sängi pea vist kinni vetepildujat jõelt vist võetakse ju sildu ning eparaaž hakata siis ei kohtu päeva neli viis. Ta ohkas hellalt juba vohasta unistus, kui laulikul. Ja abiellun. Kuigi mul küll pole hõlpu kuskil kohas, ma rühin, rühmann kõigest väest. Mu tervis on mulle omast käest. Eks lihtsa pesakese ikka Parsalema Pulundist küll pärast lühemat või pikka peost suhu äraelamist, kord parem koht ka mulle koidab, meid kodusega hoiab, toidab parraša siis mu laste seas. Me jääme kõrvu elulauda niikaua kuni viivad hauda meid lapselapsed, rauga eas. Jah kuigi noorel unistaja neid pilte piisas pikaks ööks. Ta oli nukker, samal ajal huvides, et vihm ei läheks nii ähvardavalt vastu maju. Ta viimaks uinus. Ja enne eks vargsi öised varjud haju ning läbi musta udume. Kui hirmsa päeva hirmus algus. Lööb koit macho hommikune valgus. Rootsis teed ja merre vastu tormi ujus. Kuid Raivust võitu vooluveed ei saanudki, ta hullus tujus. Ränk margumile, tuhin lõi end igavoogu, iga kurdu graniidist kallastele tõi auvalgel rahvast nagu murdu. Tuul vingus kõrgele, käis vaht, lai jõgi, mida õõtsub lahti võtnud, vastu kees. Kui pada siis äkki muutes oma rada, joon, taganes ta vihahoog viis tagurpidi lainekaared. Liigerutatud eksivoog vee alla üleni lõi saared Läks pöörasemaks tormilend, puid, kive Neeva lahti kiskus ning üle kaldaheites end kui murdja linnale nüüd viskus. Kõik jooksis, põgenes ta eest peale, ainetasid platsid, veest voog hüppas keldriaknast alla ju kanalitest karges valla. Linn häkib ette pilgaril, kuid triiton oli ujuvill. Nüüd pääst kukkessent suudab päästa õela vesi, kedagi. Ta lööb kõikjal sisse ukse suust latva, ainult paistab raagus puust. Silhootsik pilpad eemal käänus, vee viras mustav silla käänus, lett, kandekastid, korvid, vaht, hein pakuvad sead, voodid, vaibad, puuristid, hauast kistud laibad, kõik ujub tänaval, kesksaasta lööb rahvast looja viha, loid vees hävib elamu ja toit. Kust võtta uut? See oli aasta kadunud Keyseri juhtis veel meie riiki kindla käe ja nõuga. Laup sünge murekat, kes meelda, lausus ürgse loodusjõu väitule, toi metsa aritki. Siis pilk tuhm ja nukker vette minna. Ta vahtis rõdult ruuviis, veti järjest vihasemalt linna, lõi raskeid laineid siia-sinna mis muutsid hävitavas hoos teed läbi tänavate, matsid, raudvõred, puiesteed ja platsid, kui järve põhja tuhmis voos näis loss kui kale kaljumägi. Tsaar tõstis käe. Ja sedamaid ta väike kindralite vägi ju sõudis pikki tänavaid liiglainetuse ohtu trotsis. Kes kukatust neid päästis, otsis, kes hüüdsid hävitamas joas või veega heitlesid veel toas. Kuid Peetri platsil, samal ajal kus vastse maja trepi najal käpp löögivalmis elutruult kaks lõvi valvab marmorloomal käed kuue hõlmu hoidmas koomal märg juuste pahmakas täis tuult. Ühtsoodu istus vahti. Hirgeeni ei ta näinud siis kui stuulda mütsi lendu, viis kuis vesi taldadeni ruttu tal tõusis, kuidas metsik jõud vet läheduses õhku loopis pilk tungiv, hinges hirm ja õud end ise unustades hoopis vaid ühte punkti enda ees, kus maru kuristike kaevas, kus kaugus vahutades. Ta vahtis. Halastaja taevas maantee pole, kõik on vete all. Seal üsna lahe lähedal on tara, maja, hütt ja paju. Lesk elab selles hütis ning paraša tema ta hing, miks hirmus viirastus, ei haju. On ehk meie õnn, mäng, vaid unenägu. Kas ei ole kõik ühtekokku ainult kuule, maapealne taeva naljamäng? Ta istub nagu ära Neetu kui kivi lummal kinnipeetu ja nagu kalgeid kivi pilte ei saa ees, muuda marmorilt nüüd enam tõusta üle vete. Kuid kulatuslik meelte pettemaast kerkib kõrgele ta eeskätt käskijanna, tõstes õhku täis vääramatult rasket rõhku. Pronks ratsul, pronksist hiiglamees. Siis aga lõppes laastav talgus v mässuliselt metsik sööste küllastudes kuritööst taas Neeva kallastesse valgus. Nii tungib külla, röövlikamp, taob uksi, riisub, lõhub salveid, lööb, raiub, rüüstab oige palvet. NUT vanded, müdin, kabja trump. Ning seljas varandust, nahk, aurav pingutavas saunast saaki vagistades, paunast peas, kummitamas. Röövlipalk kaob koju. Riisujate salk. Järk-järgult alamale laskus ning taandus linnast veteneel. Jevgeni rinnas usuv raskusi jõe äärde nutab ikka veel vaht keereldiskees laine harjul, kui hõõguks tuli nende varjul ning Neeva võidukas ja õel veel hingeldades õõnsus vajus kui sõjahobukuulisajus. Jevgeni vaade põikab jõel. Ta lähebki paati, viipab, hüüab nood sõudjad oma nõusse püüab ning muretult viib teda veest. Poiss ülemaskse mündi eest. Ei tahtnud lõppeda neil kahel hulljulge hädaohtlik retk ja vete keeras Mikul vahel paatse õudetega, iga hetk küll oli vajumas. Siis aga nad jõudsid randa. Ja taganenud vete uha. Kuid kõikunud teine segi puha vaid rusu rämpsu kerkib maast. Siin varisenud roikad, aiad siin onni asemel vaid vaiad. Seal katab seinu kõnts ja saast. Seal majast alles jäänud veerand, seal vesi teise viltu keeranud, seal paigalt viinud igal pool, kui sõjaväljal, maalsel laipu. Tuim valu, tumestamast, taipu, Jevgeni tormab nagu nool, nüüd saama lõpu otsust, mida ta veel ei tea. Kuid varsti teab. Jääb maha varemete rida salongi agul. Seal ju peab nüüd kätte paistma väike maja. Jookseb vahib taas. Siin oli maja, siin on paju videol alles maas. Kus on siis maja? Ta ei taju, et möödub aeg. Et seal ja siin lööb juba tulekiiri uttu. Pea raske hinges hämarbiin ühtsoodu ringi käies ruttuda, räägib enesega juttu. Siis kukub naerma laginal. Elak saab vastu laupa. Vaikselt aur kerkis Neevalt kahe paikselt ning inimestele valvel andis Vesta kaua virgelt sel õhtul. Kuldse sirgelt lõi taevaservalt nagu nõel taas helendama vaiksel jõel härg päeva kiir. Ent Kunski lagu ei leidnud enam äsjast lagu. Uus hommik peitis eilsed, sööd just nõndasamuti, kui varem kõik rühkis endist rada, nüüd enim paar vee, halvem, parem käis tänavatel, kuhu taas veoloomi vankreid, koormaid, korjus, salgas, vana leivaorjus taas kumisesid, sammud maas ning nagu ikka kõikjal sagiseks kõikset rahvast. Ärimees täis ootust petmislustist. Keys lõi loogid kaubakeldri ees taas lahti, arvestades mõttes, kuis naabrilt hingehinda võttes saaks tasakahjud sõiduteel ning iga maja ees ja hoovil võis näha paate. Krahh hostovil jooli jumalatel soovil veehädast loodud üleöö. Suur geniaalne luuletöö. Liigrusuv kaduvuse aim lõi kohutava jõuga segi ta siseilma nõde vaimu tummvapustusest kõrvus üha v tume lakkamatu müha. Ta hulkus ringi. Möödus kuu. Kaasinimestest hoopis võõrdunud ta koju tagasi pöördunud. Ei tulnud sõpru. Nii, ta käis, vaim kohisevad kartust täis, päev läbi paigast paika. Magast, kus juhtus, rääkis vähe, sõi, mis helde käsi aknast andis. Oma sineleid veel kandis kõik, aga narmendama lõi, kulus, katkes. Karjakaupade kannul kive loopides käis lapsi, tabades ta laupäeval. Ei, kutsar piitsahoopide seda pihta oma meelehärmi. Ell, märkamata vankreid, lärmi, kerjus jalgu. Üsna pea see pisku ummista vaevu tajus kõik meelte müginasse, hajus. Nii kogu oma kurva ja Ta mõttetule tammust rügisei rauk. Ei laps, ei mees, ei veis. Ei üks, ei teine. Oli sügis. Tuul undas kurjalt, Neeva seis taas näitas tõusu kõrges Loogase ööpimeduses vesi voogas ja kaev olles erkvel vagudest graniidist astmeid tagudes kui hageja Kell peale hävi on jäänud ainult kohtu läbi. Kus peaga peksab lukus ust? Jevgeni Neeva ääres tukkus. Ta virgus, vihmapisar kukkus, öö oli külm ja süsimust tuul sadamasse nuttes põikasin nagu kuuldes küsimust ka tunnimees nüüd kaugel, hõikas. Jevgeni, tõusis tormakalt ja tõttas linna. Vanapaine taas unustuse uduvalt, lõi luhtama, kui merelaine ning häkilisest hirmust jäik pilk viirastuval kõrgel majal ta seisab, vaatab sissekäik, seal trepp ja selle trepi najal käpp põhus, taustaks uksekaar, just nagu tuttav lõvipaar. Ning samas võimsana ja valjult ööbimediku enda, eeskätt sirutades kerkib kaljult pronksiratsul pronksist hiiglamees. Ning hirmus elu selgus lõikus Jevgeni mällu. Kõik ta piin, kõik tuntud unustatud võikus ta rinnas hakkas jälle siin, kus vesi kattis kivipinnavoog hüpitas end üle rinna, ta tundis ära sambarea. Ta tundis ära lõvipaari. Ta tundis ära üsna pea ka vask, see kohutavat tsaari, kes murdes maa ja taeva nõudlil linna voogavasse vete kui koletu on tema jõud. Mis mõtte tõusnud otsa, et mis hiiglapinget peidab piht. Selles hobuses, mis Askus, köik ratsu, kus on sinu siht kus rabab maad Su hüpperaskus, kas nõnda hiiglane kord mäel, kui tuul käis haigutavast hauast ei kiskunud üles karmil käel sa Vene riiki suits, rauast. Kuu ilmus pilvest hulgus käis raudaia ümber laupäeval higi, külm nägu, külma võrreligi, vahtiscalki keisrit. Näis, kui oleks võimu ilma isand ka jõuetule jõudu lisanud ja väge andnud põrguväed näol veretamas viha punavaskmehe poole metsikuna. Ta rabas rusikates käed ja käis käes. Näed, mis küll ehtsa vägev ehitaja ootoot. Kuid samal sekundil ta tormab, tormab tuhatnelja, külm, judin jooksmas üle selja, peas juuksed hirmu kohevil. Näib nagu oleks vaevu-vaevu, ta pole hiiglane täis raevu pead pööranud. Ju mürinal just nagu piksenoolte sajus, rauda, raske ratsutuse raius, julm kahmaja on kannul, tal kuist aga pageda ei katsu, ei maha jää, metallist ratsu. Pea kohal, pool Kuugaamega. Hull jookseb, jookseb seal aga öö läbi ratsutab ta tagamaad kõigutades vaske täitsa. Ja kui ta vahel hiljem eksis veel siia platsile, siis tähista kummargil. Ta süda peksis meelendistavate täis ta särgi põuest kinni Ahmas peast mütsi, näru käte kahmas. Ja hiilis hilbud irevil. Hing igavesti hirmukil. Siit laia linna. Meres näha võib saart löögini räha aeg-ajalt kalur sammu seab. Tule lõkke ääres veedab ja kesist õhtulist, siis keedab seal paadisõidul puhkust, teab ka pühapäeva suvitaja, kes loosib laiul. Sinna tõid novembritormid, ulgumaja murdlained, lõbusasti lõita vastu uputuse uhmas ja kaua, nagu mustab puhmas ta kirik. Kaldal seisis vees. Oleme seisu teisel aastal, sealt vedas parv siis tere, saastal. Laip lamas maja rusu ees. Käed küünitatud läve, ta leitigi moel hull. Ja maeti kivi kallakul sealsamas halastusest maha. Kuulda oli Aleksandr Puškini poeem pask ratsanik, mille esitasid Maria Klenskaja ja Andrus Vaarik. Saate muusikaline kujundaja oli Silja Vahuri helirežissöör Külli tüli toimetaja Mari Tarand. Helisalvestis pärineb aastast 1999.