Homme on 70. juubelisünnipäev Paul-Eerik Rummol. Täna õhtul kuuleme saadet meie arhiivivaramust. Mari Tarandi koostatud luulekava lumevalgusäärelinna puiesteel esitab Indrek Sammul. Jõuluhommikul. Rudisemat kõnniteed ja vast löödud kellade kaja kardanud tardunud jõe kohal ja läbipaistva Is puupõrandas. Kõik see ja kangialuste kuuselõhn. Nii pagana patriarhaalne, et isegi mina sündinud ateist ristimisveest puutumatu peaga pistaksin tuua pudelit benetektusti, kõnniksin katsikule Marja manu. Tere, Marja oimis Priske poisslaps. Jeesus Kristus, tõepoolest ilus nimi. Ja sa loodad, et temast saab suur mees. Kõikide teistel lunastaja. Mu ema mul pani nimeks Paul-Eerik. Ja küllap ta lootis samamoodi. Santa Maria Aleksander Suumannile tema sellenimelist maali vaadates. Panime õige laeva ja läheme merele. Valge pilvise taeva all läheme merele. Ja läheb Santa Maria ja meri on sinine. Nii rõõmsalt. Oh Santa Maria on meri sinine. Ka sünguse peidus on helgus, kuid sünguse helgus on mor maha tülpimus, toimuse pelgus olla endale tuld näitav torm tuleb korstnast ohvrisuits kaarjalt ja pardal käib priiuse brass. Meilt endilt ja ilmsüüta, Maarjalt tuleb lunastus meile. Sass. Teile, kes te oma kõnetoolid kohvilauad, amet, lauad, turuletid, kohtulaudadega, kas olete muutnud? Kerge on hukka mõista tarvis on mõista. Teile isehakanud ja teiste tehtud käsk, kirjanikud, põhimõtteist pungil, pahaloomulised kasvatajad teile, kõiketeadja ta näo ees näägutavad selja taga sekeldajateile. Kerge on hukka mõista. Tarvis on mõista. Kuulge, ma tean ühte inimest, kellel on ilus hing tema käed võiksid teha midagi sellist, keegi teine ei oska. Kordaga löödi uksed kinni ta taga ja ees. Siis läks ta sinna, kus ootas uhkaks püsti päiseks ehitud üksindus kes surusta keeltele poogna. Ainukest viisi oskab see tšellomängija üht ainsamat monotoonset. Ei ole silda inimesest teise ei ole silda. Kuulge, ma tean sellist inimest, mõnda sellist, kas kuulate teil, kelle käes on kaaluvihid Teile, kelle käes on käsulauad teile kinniseotud silmadega õiguse jumalad teile. Kas mõni teab tammetõru tiveerimisi? Vahtratiibadel rabiseb, vaidlen. Kõigi seemnete tuuleteid, juhuslik puhang pillab, nad teab, kuhu paebraku Liivikule Rällumus, rabasaarele, pillun, kivikesi vett jälgin kasvavaid ringe ikka laiemale laiemale laiemale ika olematumaks, olematumaks kõik. Ja mitte kui midagi. Lagedus juba puuritakse, juured paesse, pigistatakse pihud liiva, et Rudiseb juba sünnivad, juba hakkavad jääma ringid teab kust toodud alguse ümber. Juba seisabki buumu ees, vaatab otsa ja pärib. Milliseid ringe lootsina. Aastatenäoline tädi, sa istud akna all, millel õitsevad heledad jäälilled ja punnpõsk sead, lõngakerad jooksevad kõhnaks läbisu varrast. Aastatenäoline tädi, palun koomul kindade kampsun. Kooneisse Bigurlik Vikerkaar ja kuu, mis luusib kuuskede ladvus. Ja päike, mis päevitab pääsusilmade puhmas. Kooneis tähtsusetuid, tähti ja tähtsaid tähe, närijaid ja kummaliselt tumm elevant, kohmetu naeratus londi all. Ja koosinna sõna yllalla, mis tähendab õhtul ja sõnad olla la drill alla, mis võiksid tähendada, et päikeseprillides peegelduv päike on roheline nagu suur naerunäoline konn koos sinna pehme mängukaru, mälestused. Ja veel palju veidraid asju, sest veidruses on oma soojus. Kui vanatädi koob, harutab kassipoeg põrandal lõngapall lahti. Niisamuti hargnevad lahti männiokasmetsarajad, siilirajad, sipelgad, Ajad, rajad, mille vaiguseid pikki palkseinu mööda sahmib oravaid üles-alla, hargnevad lahti poisi ja tüdruku ees kes muudkui lähevad käsikäes. Kuidas siis veel kassitädi koob ja lõnga orav mängib ja siili sipelgad lähevad ja muudkui lähevad käsikäes. Vanatädi tukub ja kassipoeg mängib ja poissi-tüdrukut lähevad, lähevad, lähevad, lähevad ja muudkui lähevad käsikäes ja vanatädi virgub ja hõikab neile järele, et lapsed. Lumelaul. Mõni istub muremäel, mure, kindad käes, meie jälle suusamäel labakindad käes. Lund oli vähe ja maa oli must. Minu aga kullake, sul meeleolu must. Siis mina võtsin tajude punase, võtsin oma kullakese põskede punase tihase kurgu alt, võtsime kollase, võtsin meie Subedest päikese kollase sinise, sain minust silmapiirist otsatu kaugest metsapiirist sekkamine, segasin kanarbiku, lillat, tuttavate akende õhtueha lillat. Sain sellest pehmad pilvelaulu, laia valge lumelaulu. Mõni istub rõõmumäel, rõõmukübar peas, meie jälle suusamäel, karvamütsid peas. Maa, minul laulust valgeks sai minu aga kullakene. Rõõmsaks sai. Lambi valgussõõr laes avatud pihuga roos kõik rikkus või vaesus selle pihu val koos tule mida me koossaamu rikkus ja vaesus. Ma suur rikkus ja vaesuslambi valgussõõr, laes. Avatud Tihuga roos. Tööd päikeseloojangul. Talv. Palavikuliselt akendega vahivad majad üle lagendiku. Suur sõõr, jäätunud tuld, surub end silmapiirist läbi. Aegamööda kaob ta, majade silmist kaob põletik majade silmist. Siis pole majugi enam. Lagendik, jäi üksi. Jah olla, olla tingimata, olla. Ainult üks rep ainult üks ripp, kuhu panna pea. Ja kahtluste ning tülpimust tupest. Ainult üks Rup, ainult üks ripp, kuhu panna pea mõõk tõmmata, kui alatus ning totrus. Ainult üks rep, ainult üks rep, kuhu panna pea mul lapsepõlve lapselik Ulmi. Ainult üks rep, ainult üks rütm, kuhu panna, pea ähvardab uputada pettumuste mutta. Nii olla samas ometigi teada, et elu pole meie võitlus teada, et see, mis tuleb suurem, on nii minust kui minu vaenlasest. Nii olla. Samas mõelda veel sündimata lapsi, kelle naerust Me mõlemad mate mõõgad pudenevad nii olla, olla olla samas mõelda neid, kelle nime keegi veel ei tea. Ainult üks rep ainult üks rep, kuhu panna pea ainult üks. Ainult üks rõp, kuhu panna pea. Nüüd jälle alatasa mõtlen oma kodu, veinilikust, pöörimaast ala ja tasamaast, kus lumed ja elavad hõbedat langevad. Püsipakases, sabad kas majadel püsti ja nõiasõlmigapäevase käimisega tõmmatud igale õuele peale. Nüüd jälle alatasa mõnedest Ki silmadest kui nad nii pilkuvalt punuvad meenud ala ja tasasilmadest, mis sulguvad. Alumiiniumi tagapõhjal. Läbi talveluulet ema mälestuseks. Kõik üksainus suur pereelu veereb, mõõdab vere mööda ilma laiali. Ühe taela sädemed. Ühe taeva sademed veel on, ema veel on ema, ema sõrmis veel sidemed, laste pilgud raagu jäämas. Ema silmis veel pidemed. Kõik üksainus suur pere mööda ilma laiali. Sõidab, ema, sõidab, sõlmib, sõlmib ema veel sidemed. Kiilas ja kõik üksainus suur pere mööda ilma laiali. Kõik üksainus suur pere mööda ilma emast, ilma emast ilma mööda mööda elutseme elust mööda kõik üksainus suur pere. Kivised lumelademed. Tühjad vettinud pesakastid vaatavad meid kõrgeist poist. Näevad tuttavad said kokku Halli udu tõuseb suist, langeb langev lumekardin rääkijate vahele, lumemündid laugudele mõlemale kahele. Teised aga ümberringi nagu pudenenud kee. Halli udu sõlmadega hapralt ühes püsib see udu, sõlmajad, udusõlmed, tervis, tööpoliitika, arvamused, anekdoodid, luuletused, kriitika langeb, langev lumekardin rääkijate vahele. Kõik üksainus suur Peraja, ühegee pudelat, lumemündid laugudele mõlemale kahele. Oli ema oli, ema silmis olid pidemed. Sellel talla täiel mullal. Me ei teagi teineteist. Ainult. Kaugus paisub, maantee magab, maanteevähk reb unes kusagil siinsamas lähedal. Kusagil siinsamas lähedal, telefonipostid puusadeni lumes seisavad. Üks teine vaevu kolmas, ühel pool, üks teine, vaevu kolmas, teisel pool. Muud pimedusse kaovad kusagil siinsamas lähedal. Naaber naabrilt, vaat käed õlgadel, läbi pimeduse, kauguse ja talve, ühel pool. Ja läbi pimeduse, läbi kauguse ja talve, teisel pool. Ja läbi lumevalguse ja minu äärelinna puiesteel ja läbi linna ja jälle läbi pimeduse kauguse ja talve teisel pool naaber naabrilt, traat, käed õlgadel. Kusagil siinsamas lähedal, kaugelt. Tuleb ümin, laul või itk läbi kõigi lumevalgus läbi kõige lumevalgusäärelinna puiesteel. Puudel õitsevad leevikesed aknaklaasidel jää, kellad käel käivad inimesed seisma kellade ja kellad, ei, inimesed ei Me peatume, ei näe. Meie meeled on ikak keset minekut üle mäepuudel õitsevad leevikesed aknaklaasidel jää, oh tuhandet tähtsat Teodor, raber, rabeleb, aeg lennukitaks, maskeerunud teod hirmus hetkede vaegüha rutem, üha rohkem. Siis vast õnn on meil käes. Peidetud pohmelus, pettumus, ohked. Tahtmiste lõppu ei näe. Puudel õitsevad leevikesed aknaklaasidel ja. Tähepuu varjata on minu metsad, mütsi, töökoja töömajad, kõrtsid, tähepuu varjata, mu ajutised tserkused, tähepuud Su nime nokitsen, kullake, täna ja alati. Päike poseerib tähepuu taustal, kullake, täna ja alati. Kaljukitse kergus, tähi väsimatus, ühe oksa küljes, kalad ja Veevalaja armunud skorpion käib neitsiga käsikäes käibe näitsiga ringi, kui džentelmen. Nad leiavad korteri ja teineteise. Pärast armsam sööb skorpioni ära. Kaksikud teineteist kaalumas tähepuu varjata, kõik minu varemed. Kastanipuistud, mis puistavad siilikesi. Kõik mu kaevandused kõikama, kaevikud, uuristanud tähepuu juurte vahele. Kullake, täna ja alati. Päikeseloojaks sai tõrvaks vaikseks sai tuule nuuks. Linn sai kuulavaks kõrvaks, taevas sai rääkivaksuks. Ta rääkis helkivaid pilvi ja puhkevat tähepuud. Tuul aga salaja, pill rääkis midagi muud. Ta rääkis tasa, et seda, kellel on varuks nutt, ei tulegi haletseda. Mis päästab üks kaassoiglik jutt. Ja siiski, et seda, kes lamab, jalaga lüüa ei või ja möödudes nõnda samaga käega lüüa või lõika, kes peatub ja paitab see argul loottkugi eal. Eteista sellega aitab, oh ei, ei, ilma peal. Mis peab ja mida ei tohi? Ei tehase rääkija tuul, ta jutt on kõikuv, kohin, õõts ub tähepuul. Ta õõtsub vaevu ja vargsi, kuid helgid muudab ka see. Ja rappuvad tähevankrid ja põrub taevane tee. Pilvede liikumist kuulan. Kinnisilmi siin lamades niiskes tumedas rohus. Sinu süda, mu rinnus, keskpäevakivina rusk, kohub tundmatu armastus, tema nimi on kohus. Tema nimi on kohustus, 1000 astamine, tusk. Pilvede liikumist kuulan. Võrasid aeglaselt, vangutab kahinat, hingab Vahtrik. Mesilassummana mähkub ta ümber, kohiseb rünk. Nüüd kohe algab see, mis täidab kõik vabad lahtrid kinni, kasvab ja armistub viimne kui sädelev lünk. Pilvede liikumist kuulan. Kuulan, kuis veretuid raagel lõikab lindude keevitus vöötideks tuulde, mustadeks. Korraks päikese prees. Kell kiledalt Laigatab taandub, viimane viivitus keerleb peri kui kärestik kuskil mu enese sees. Palmipuud ümber istutades laulda. Kas on see pühapäev või on see argipäev, pikk puhkepäev, tuule puhkepäev? Ei see ole pühapäev, ei see ole, argipäev, ei ole palmipuudepüha. Kas on pühapäev või on argipäev, üks seesama tuisu kombits üha vanadel majadel piha ümber. Kui oled toas ja palmi ümber istutud juurude õhku, mulda, juurte ümber talla, siis laula talle, lausu talle nii. Rändlind, imelind, rändlehvik soojuse vooluga, sulgedes rändpuu. Kivi, mis su vilja südames koondus vihises läbi udu kallerdi. Vähe või kaua, kaugele või lähedale kivi ei tea, keegi ei tea. Kui kaugel üks elu on teisest. Ja taandusid, sündisid Uuena siin rändlind sööniks Kanaari saartelt. Siin algas järgmine päev. Näätsist puretud majas savipütist pesa, kus avanes jälle su tiibadel lehvik kaktust, nõeljuus, asparaaguste kosk põrandal laudadel nagin käib, kui astub su alla üks nutu, Ahern, naeru, kehvik ning kõneleb. Nii. Mul öelda pole palju. Ainult seda, et tuhanädal luusib toa taga, et tuska täis on tuisanud aasta 100 ja pole ühtki, keda see ei sega ja ühtki pole, kes, sest oleks vaba. Õnn sellele, kes mõistab unustada ja minna linnusammul mööda raba, kus kirme varjus halvestikon, vaba õnn linnule, kes mõistab vilistada ja mitte kuulda tuisku turja taga. Muud öelda pole, ainult armastada ja tunda endas tuhka sellel maal, kus puud on üle poole aastast raagus, kus tuikuma lööb kerge tasakaal, kui oma ahenevat aiman rada. Ja pihkudele voogab asbor raagus. Mul öelda pole palju. Ainult seda. Jah, ma nägin lumevalgust ükskord, kui ma polnud laps ning ei kirja seda valgust ükski langev varjuhaps ilma pervest, ilma perve läbi päeva, läbi öö, hirmuäratavalt terve päeva läbi öö. Ja ei kirjand lumevalgust ükski langevarju Habs. Ning ma nägin seda valgust. Sellest saati olen laps. Silm, mis lumevalgust vahtinud, see saab lumepimedaks. Mees, kes lumevalgust vahtinud saab lapseks imejaks. Jah, mu sõnadest saab lalin rääkida, kui proovindast. Maailm mu hinge ei tunginud, vaid imbus südamesse sisse ei murdnud. Vaid sööbis. Pikad ärkvel ööd mu toanurgas ööbis Pähe ümber halo kui pühaku nimbus. Kas tema tahtis mind piinata või lohutada, ainiti kärpida, unelambitahti, tallitada, ärritada, rahustada, kohutada, kohustada millekski, ah, kas ta tahtis üldse midagi, lihtsalt tehke niisama. Tunnil, mil silmatera mõõtmatuks, pisenes mööduvat eelisena tuulevarjus sisenes, oli. Ja tundus, et hakkab piisama. Löö sidus tööle, jälle lahkus viipeta. Nii nagu ennist tuli. Jäi mul Singatada laeguseta, lahkus karmuseta, kargus, ühtlane tuli, tuli, mis ei hävita. Värviline kainus, hääl, mis on igal poolvenna eest tõepoolest kirgas ükskõiksus. Kõiksus on tõepoolest üks üksainus ainus. Kohtumine nüüd kõik teed on kase tohust tehtud. Valge ja valge mustad mustrid sees. Ning need viis kaske keset kirgas lagedust on viis lahus teed. Samasse võrasse. Veel on seal lehti juba on seal lund, lumi juba langes, lehed ei jõudnud veel korraks kokku. Lageduse kohal said teelesaatja teele mineja teelesaatja, valge ja valge teelemineja mustaks mustriks sees. Mari tarandi koostatud kava Paul-Eerik Rummo luulest kõlas Indrek samm oli esituses. Saate helirežissöör ja muusikaline kujundaja oli Silja Vahuri. Helisalvestis pärineb aastast 1997.