Missugune paik teie elupaik on kirjanduselus kõige rohkem aidanud kirjanduse ilusamini. Kõige rohkem mõjutanud minu praegune seni viimane elupaik, kus ma juba elan üle 30 aasta, see on minu kodu hiiul sest olen mina kirjutanud lõviosa sellest, mis ma üldse teinud olen. Seal olen ma tõlkinud kümned raamatut, mis mulle ka endale rõõmu valmistavat siiamaani, seal olen ma saanud nii palju kui üldse võimalik, on ka rahu ja, ja omaette olemist ja mõtlemist. Ma arvan, et see on mingil moel aidanud kaasa, et üldisest elust midagi on saanud niimoodi. Te olete saanud maailmas ringi käia ja igast käigust on midagigi. Paberile jäänud mul on, on vedanud, et ma olen saanud. Ma hakkasin väga agaralt kasutama võimalusi, kui need ust natuke kaotati Hruštšovi ajal juba ja mul ei ole kunagi olnud kahju millestki loobuda reisimise nimel, sest ma olin, olen olnud väga uudishimulik alati ja nooremast peast eriti ma reisisin väga kergelt ja nüüd enam nagu ei ole, ei ole enam hakkamist ja peale selle veel palju on nähtud maailmale on praktiliselt, et ring peale tehtud, tähendab puht geograafiliselt on jäänud üks väike jupiks, väike hüpe, see on Fidžilt üle Havai Ameerika läänerannik, kuule see see vahe on ületamata, aga muidu ühelt poolt ja teiselt poolt on käidud siis Austraalia effitšini ja, ja Jaapanini ja teiselt poolt Ameerikas ka, kuni kuni San Francisco Los Angelese nii välja tuleb ära teha. No ma ei tea, see oleks rohkem juba juba statistiline. Ja paigad on, teate väga palju on huvitavaid paiku, iga maa on omamoodi huvitav siinsamas lähedal, hiljaaegu käisin jälle, viibis Gotlandil, see on niisugune paik, mida peab oma silmaga nägema, et ette kujutada, mis tähendab muinasjutumaa muinasjutulinnake. Aga teiselt poolt muidugi oma põnevus on väga eksootilistel kaugetel maadel, mis väga erinevad mentaliteedid, mida ainult kliimata inimesed, võtke mentaliteedist nagu Jaapan, näiteks unustamatud muljed Jaapanist ja jaapanlastest, mu meelest nende eetika ja nende ellusuhtumine, elu, nägemine, elumõistmine, see on midagi niisugust, mida meil lääne pool on isegi raske kujuta, et me õpiksime selle ära, meil on sealt palju ammutada küll, aga teiselt poolt on väga huvitav oli käia Austraalias, Uus-Meremaal, need on, kaoks hoopis teised paigad või Brasiilia omale. Niimoodi. Ma ei ütleks, et on ebahuvitavaid maid. See oleneb õieti vististi ka sellest, milliste silmadega vaadat. Missugune raamat on teile endale kõige südamelähedasem? Ja vot nii ei tohi küsida, kui te küsite vanemate käest, missugune laps on kõige armsam, siis nad ei saa seda öelda, ilmad solvaks teisi ja peale selle iga raamat on omamoodi omamoodi armas, ainult et kui ei ole just ahviarmastust, siis näeb ju ära ka nende puudused. Need kohe pakilt palavalt, kui kirjutatud, paistab, et on, on ideaalne ja läheb natuke aega mööda ja siis vaadata, et oleks pidanud, oleks võinud teha hoopis nii või nii nõnda arvama ka, et mul ei ole ühtki puudustate raamatut. Aga mõned neist on ehk veel veel ka edaspidi loetavad. Lootust vähemasti peab olema, sest muidu oleks kurb, et nii palju on vaeva raisatud nende peale. Ma arvan, et siiski seal üht-teist on. Ja kõige armsamat ei oskagi öelda, tähendab alati on mulle olnud kõige armsamaks raamat, mida parajasti kirjutanud. Kuna ma momendil praegu ühtki raamatut ei kirjuta, siis ma ei sarjast. Muidugi, kirjandust, raamatuid ja mõtteid meetrite ja kilodega ei mõõda kuid kui palju siiski ilmunud on? Mul on. Ma olen kunagi statistika teinud, vaat siin on jälle see tehniline haridus mis nõuab teatud täpsust. Mul on 35 raamatut minu kirjutatud ja teist saab natuke rohkem, isegi on tõlgitud raamatuid. Ja menuraamatuid on tõlgitud ka erinevatesse keeltesse, ka ma ei tea, üks veerandsada võib-olla või niimoodi, et tegelikult küllalt küllalt palju kodus paar riiulit neid täis koormavad juba. Te olete mõne raamatu ka oma abikaasaga kahasse kirjutanud või kuidas need on kaks kirjanikku ühes peres. Omad plussid ja miinused nagu kõiges dialektika dialektika täiesti. Me oleme kirjutanud vähekaaslane, ühe reisiraamatu oleme kahasse teinud ja siis me oleme kirjutanud näidendi kahasse ja teinud paar stsenaariumi. Ma leian, et niisugune meetod on võimalik. Nii nagu me kirjutasime reisiraamatut, seal on nii, et jagame ära sfäärid, on ju selge, et, et isegi see on puht füsioloogiliselt tähelepanuvõime on ühele ühtedele sfääridele rohkem teravdatud, teisel teistele, nii et nad võivad teineteist täiendada või samuti ka draamateose puhul on nii, et, et seal on ka isegi võib-olla kasulik kahest erinevast vaatepunktist vaadata ja neid saab arutada omavahel, aga ma ei kujuta ette, et romaani saaks kahe peale kirjutada. Seda pole kunagi tahtnudki teha. Ja omad plussid ja miinused on, tähendab miinused on see, et kunagi pole puhkustest. Kirjaniku töö on niisugune, et kuni sa, kui sa oled tööst sees, siis sa mõtled ööd, kui päevad sa magad ja sa ka peaaegu et näevad unes igavese üles, tõuseb kuni äraminekuni oma oma rasva sees ja kaks niisugust inimest on majas, siis võib tekkida täitsa hullumeelne õhkkond, teine korruseline pinge, õhk väriseb sellest lausa pingestatud. Aga teiselt poolt muidugi on omad suured plussid. Ma ei pea kunagi otsima kuskilt väljastpoolt endale kriitikut peale selle veel mõtlema, kas ma nüüd usaldan tema seisukohta või mitte, mul on see, see kriitik olemasolevat ja kui tema karm, ent õiglane otsus on negatiivne, siis mul tuleb otsast peale hakata. Et midagi on viltu, sest ma ei arva, et seal mingit pahatahtlikkust oleks. Aga kui seal on öeldud nii, et see kipub allapoole marki olema, no siis tuleb margi Audleb ikka silmas pidada. Nii et kahe kirjaniku kooselu seal ikka positiivne nähtus Temal on omad suured positiivsed küljed ja ega meil muidu siis ei oleks Eestis ikkagi küllalt traditsiooniliselt kirjanikepaare alati olnud ja neid on ju praegugi, need on praegu õige mitu. Olgu need Ellen Niit, Jaan Rosraelfarvelilly Promet, Viivi Luik ja Jaak Jõerüüt ja, ja neid on teisigi olnud ja ju neid tuleb veel. Sest ma arvan, et ühine elukutse ühendab ühelt poolt teiselt poolt ka võib-olla nakatab isegi kui niimoodi, sest et ütleme, võib juhtuda ka nii, et inimene hakkab kirjutama teise mõjulga või eeskujul või innustusel või õhutusel major vaid otsesel mõjutusel. Loomulikult see ei ole võimalik, kirjanikuks ei saa kedagi teha, aga kui inimesel on mingisugune seesmine halge sees, siis mingi impulss impulsside rida võib nähtavasti aidata sele ilmsikstulekul. Ja ma arvan, et selles pole midagi paha, see on vähemalt eesti kirjanduse praktikas, mu meelest on see ennast õigustanud peale selle nägemuse subtiilsus üldse ja, ja eristamise peenus ja psüühilised erinevused on täiesti olemas, nii et ei ole ju juhus, et kõik meiegi eesti kirjandusolevad paarid koosnevad küllalt erinevast autori palgelt üsna erinevatest inimestest, nad võivad olla elus küllalt sarnased oma nii-öelda kokku harjunud käitumise ja käitumismallide, aga aga kui vaadata nende loomingut, siis seal on erinevused, aga seal on väga teravad erinevused. Ei saa öelda, et keegi oleks kellelegi hõlma alla läinud või kuidagi ühteviisi Nevelleerunud seda ei ole ja see on normaalne. Enam ei luuleta. Ai võtaks enda suud täis, ütleks, et ma nüüd enam kunagi ei luuleta, aga võib-olla truu tähendab siis, igatahes viimastel aastal mõned luuletused kirjutanud ja kirjatööga, mina olen selles mõttes vähene etteplaneerija, et mul peab idee tulema ja kui tema tuleb, küll tema mind kirjutama paneb. Ja ja ideest oleneb žanri valik on asju, mida saab hästi ära öelda luuletuses ja milles ta jätkub roosaks ja on asju, mida ei mahuta, mitte kuidagi ei pressi sisse luuletusse, isegi mitte poeeniumindid, mis vajavad romaani. Nii et siin see oleneb sellest, missugune mõte mul pärast lähedal. Aga mõtteid, no loodame, et neid tulevikke. Kunagi ma küsisin, kas kirjanik olla on tänapäeval kerge või raske ja põhjendasite liigagi raske. Nüüd tuleb teil ju kirjanikud kukutajate konverentsi ja siin on põnevaid asju sellest kultuuripoliitikast ja kirjaniku rollist ja seesama eetiline tasand meie ühiskonnas. Kirjanik saab teda väga palju mõjustada, aga kas praegune õhkkond, see võtab selle vastu nisu, see eetilise mõtlemise või surve, mida näiteks haritlaskond peaks andma? Mul on teatud kõhklusi selles suhtes kahtlusi tähendab et kirjanik ja kirjanik kond Peab avaldama eetilist mõju ja eetilist survet, see on enesestmõistetav. Aga kuivõrd aldis on ühiskond seda momendil vastu võtma selles suhtes ma ei ole kindel, sellepärast et ühiskonna üldine eetiline nivoo on praegu selline et väga raske on ette kujutada, kergelt võtab vastu mõjutusi. Ma olen kunagi isegi võrrelnud praegusaegset eetikakriisi vaimse AIDSiga. Ma tahaks, et ma eksiksin, et ta nii lootusetu ei ole. Et veel leidub vastukaalu seerumit. Aga kindel ma selles olla praegu ei saa. Ja see ongi see üks kõige tõsisemaid probleeme, mis meid paneb ültse konverentse tegema ja arutama ja midagi looma, sest üks asi on see, et kirjaniku seisund on raske ja kultuuriseisund on raske, see on, on praegu seal ainult meil praegu on üle Euroopa majandus retsessiooni tulemusena, kõigepealt kärbitakse kultuuri ja selle üle kaebavad isegi meie meelest üsna jõukad rootslased ja sakslased. Ma tean, ka ühte võiksid ettekannet tasemel, ma töötan neid materjale läbi, mis viimasel ajal on kätte tulnud ja mille, kellega on kokku puututud ja arutatud neid asju. Need on üldised küsimused, aga meil on nad nüüd eriti teravad lähtuvalt meie vaesusest ja meie oludest praegu ja pääle selle muidugi stabiliseerumata oludestabiliseerumata ühiskonnas ei ole pinnale kerkinud just eetiliselt intellektuaalselt kõige paremad jõud ja kõige paremad nii-öelda kvaliteedid ja seetõttu tihtipeale on mul tunne, et eetiline üleskutse jääb hüüdja hääleks kõrbes. Ei taheta kuulda, sest ei ole mugav, kui, kui hakata eetikat jälgima, siis peab ju mõnest asjast loobuma. Aga loobuda ei raatsi. Ja mulle tundub küll, et, et praegusel momendil see on üks põhiküsimusi, kui me selle positiivses suunas suudame ümber murda, on neil šanss. Kui ei, siis on asi üsna täbar. Ja isegi mulle tundub näiteks, et praegu on juttu olnud, et kutsuda kokku uus loomeliitude ühispleenumi. Aruta asju. Mulle tundub, et niisama praegu seda kokku kutsuda ei ole mõtet, sellel ei ole tulemust. Me ainult räägime oma hädadest. Aga praegu ühiskond ei ole valmis meid kuulda võtma, sest praegu Pole enam 88. aasta olud on muutunud, inimesed meie ümber on muutunud, me ise oleme muutunud. Ja nüüd tuleb hakata väiksemast peale üles, et võib-olla me jõuame selleni. Võib-olla me jõuame sellepärast, et haritlaskond peab jõud ühendama. Kui meile on meie rahva tulevik, kallis. Aga kui ta seda ei oleks, me poleks eesti haritlased. Ma arvan, et see aeg tuleb, aga me peame tegema praegu eeltööd. Võib-olla küsimus ei olegi selles, et meie riik on praegu nii laene ja kultuurile haridusele, teadusele antakse vähe raha. Küsimus on aga võib-olla hoopis selles, et selles suures vabanemise ja vabadusetuhinas kerkis esile see, mis meis endas juba sees olnud. Tähendab, kas mitte ei ole meil õrn? Tuuri kihtowne kultuurikiht meil ei saagi olla kuigi paks, sellepärast et olenevalt meie rahva saatusest, meie ajaloost, sellest, et meie pealt on kogu aeg seda koorekiht nagu riisutud Need on pillutatud laiali, ta on sunnitult läinud laiali või niimoodi meie kultuurikiht ongi väga õhuke, ta on sama haavatav nagu on nõmmel see nõmmekamar, kus on natuke liivateed ja kus kasvab kanarbik. Aga kui sealt sõita läbi roomikuga, siis, siis see haav ei parane 10 aastat, sellepärast et ta, noh, ta on niivõrd õhuke ja all on, on küllalt väheviljakas liivapinnas, soss anal. Ja ma kardan, et midagi niisugust see võrdpilt mingil määral võib-olla mitte päriselt ja mitte igal pool, aga mingil määral ta mulle küll tuleb ette. Ta meie kultuurikihi ja tema paksuse suhtes on iseloomulik, aga ka nõmmemaadel, kui läheb aastakümneid ja aastasadu okkad kukuvad, lehed kukuvad, huumus vähehaaval kasvab. See kultuurikiht pakseneb ja et meie ülesandeks ainult teha kõik selleks, et ta nüüd säilinud, eks, et teda ei lõhutaks. Ja selleks on meil tarvis ühist meelt ja ühistegevust ja aru saada, mis sest, et kultuur ei ole mitte luksuskaup, mida võib osta või millest võib loobuda, kui raha on vähe, vaid kultuur on eluline, eluline vajadus selleks, et üks rahvas püsiks. Sest teate, kui meil ei oleks meie kultuurid, kes nii õhuke nagu ta on vaeseke, nagu taga ei ole siis ei oleks meid siin eestlastena ega Eesti riigina ammugi enam olemas. Ei oleks ta lootust meid ellu kutsuda, sellepärast pandustani luua. Kunstlikult, siin võiks ju keegi nüüd, aga see pole ju see, et selles mõttes on tähtis, et, et me teadvustaksime, et kultuur rahvuslikult tuur on midagi hoopis enamat kui lihtsalt üks niisugune väike luksus vigur, mida võib endale lubada siis kui sul kõik muu on juba olemas. Ei, me peame alustama kultuurist, siis tuleb kõik muu. Muidu me mängime kõik maha. See on minu arvamus ja ta ei saagi teistmoodi olla, sest mina tegelen kultuurist. See on minu jaoks minu elutöö. Aga kas üldse jah, kahjuks kõlab küll halvasti see seltskond kes praegu meid juhib, keda me ise oleme valinud juhtima mõistabki selle sõna tähendust võib-olla selles vanas propagandistlikkust tähenduses mõistab ta praegugi. Tuuri võimalik võimalik, vaatame, millal see seltskond on kasvanud ja kus tema oma kogemus on ammutanud ja midagi on külge jäänud, isegi kui seda ei tunnista või ei taheta tunnistada või arvatakse, et mõeldakse hoopis nüüd vastupidiselt. Ma kardan siiski, et mineviku varjud ei jäta kedagi niisama puutumata ja eriti kui ei ole mahti või ei ole tahtmist sügavamalt sisse mõelda, sest siis tulevad välja ebameeldivad tõed võib-olla või, või sunniviisiliselt, peab midagi tegema, mida muidu ei tahakski teha. Ma arvan, et need tõdemus, et kõik neid tõrjutakse isegi ja sisu stereotüüpi olemas, siis võib kultuuri suhtuda kannanda, see on, see on nii, siis on kahju. Muidugi jääb loota, et võib-olla tuleb nii-öelda pikapeale teadmine ja selgimine ja kui ei tule, ehk siis tulevad teised. Te siin juba korra ütlesite, et kõige ohtlikum, kui puudub eetika ja me võime nii ka üldse rahvusena ära kaduda. Kui varem oli massikultuuri tugev vool idast, siis nüüd tuleb läänest. Eestlane ise on oma kultuuriga täiesti ära kadunud, muidu ei teki ka niisuguseid tobedaid nimesid. Nii nagu mõnikord kõneldakse, et mis vahe on Klav Hims põtil või Est kompeksiimil. Ega ei olegi vahet, vahe on võib-olla ainult sellest, et ehk on teised mehed eesotsas, aga võib-olla on isegi samu mehi, kõik võib olla. Ja loomulikult ma ei arva sugugi, et massikultuur oleks ühes ilmakaares parem kui teises. Jääd oht oleks väiksem, sugugi mitte. Ma arvan, et Euroopa Ühendus ei ole ka sugugi ohutu asi, Euroopa integratsioon. Ta on siis suhteliselt ohutum kui oma identiteet on küllalt tugev. Aga kui see meie oma eetiline ja, ja igasugune muu selline vaimne stabiilsus ei ole taga siis võib see väga kergesti ära kaduda ja lihtsalt noored põlvkonnad kasvavad peale, ilma et nad tunnetaksidki mingisugust identiteeti. Ja siis minnakse ju kergema vastupanu tee sünnipäevselge. Ja siis integreerumine võib tähendada sisse sulamist. Väga vabalt. Ja me võime märkamatult muutuda kellekski üldeurooplasteks. Ega see pole parem kui Nõukogude Liidu kodanik. See on sama rahvuse Turahus. Arvan küll, et massikultuur võib siin teha meile suure karuteene, kui meil ei ole piisavalt immuunsust tema suhtes. Aga just see immuunsus on loodud eetikas ta eetilisest selgroost. Kui me selle minetame, vaat siis me oleme kaitsetud, vaat siis on see siis on seesama toime, mis vaimsel Aizzil. Ta võtab ära immuunsuse võõrmõjude ja äraspidiste mõjude kõigi haigusetekitajate vastu ja siis on juba ükskõik, millesse sa sured, kas kas ida gripi või lääne mumpsi. Me oleme kõnelenud nüüd kodust, kirjandusest, ühiskonna elust ja kõik, mis sinna juurde mahub. Lähenemas on jõulud, härra Beekman, kuidas on seotud jõulud ja kirjanik ja kirjandus? Ma ei tea täpselt, kuidas on seotud just jõuludega kirjanik ja kirjandus aga eks kirjanikele ka inimene inimesena talle jõulud on midagi erilist. Minule lapsest peale juba ütleksime, nii et kõigepealt puhtformaalselt kirjanik, eriti praegusel ajal järjest enam on seotud jõuludega selle läbi juba et kui tal on raamat siis tal on lootus, et jõuluks jälle hakatakse raamatuid kinkima ja raamatut lon minekut elevust tekkiv raamatukauplus on rohkem inimesi ja see soojendab iga kirjaniku südant. Loomulikult. Aga ma mäletan ka seda oma esimesi sõjajärgseid jõule. Kui ma olin viis aastat olnud Venemaal ja see oli siis 46. aasta jõulud, ma õppisin tollase Polütehnilise instituudi ettevalmistusosakonnas. Meil oli seal väga segane seltskond, enamasti inimesi, kes olid sõja ajal kuidagi õpingud katkestanud mõnedele tulnud sõjaväest, mõned olid niisama vahele jätnud aasta või paar. Seal ma mäletan, mu kursusekaaslasteks olid hilisem Teaduste Akadeemia president Karl Rebane. Pinginaabriks oli mul Artur Rätsep, kellest hiljem sai Rahva hääle asetoimetaja, kõik niisugused, juba vanemad mehed, suhteliselt vanemad, mõni aasta vanemad igatahes sõjas käinud. Ja oli siis jõuluaeg ja me olime kõik tulnud teisest keskkonnast munud jõule saanud kaua tähistada ja samas ka ei vaadata selle hea pilguga. Aga oli niisugune asi, et tollal oli tihti voolukatkestusi. Energiat ei jätkunud ja energiamajandusele väga halvas olukorras. Ja meil olid alati küünlad varuks. Sel puhul, et kui me olime, töötasime pärast lõunat õhtupoolikul Lasnamäe koolimajas. Ja kui valgusel ära võeti, siis me võtsime küünlad välja, panime pinkidele küünlad ja töötasime edasi rahulikult. Ei, õpetajad, kes olid sõja läbi teinud ei, meie, kes me olime sellega läbi teinud, ei teinud teist nägugi. Ja jõuluõhtul 1946 läks meil Kavoole. Ja alles pärast selgus, et mõned teise kursuse poisid olid korkide kallal käinud ja keegi ei teadnud, kes on üldine katkestuse, mis me panime küünlad endale koolipinkide peale ja meil oli natuke jõulumeeleolu ja südamesse tuli kuidagi rahu ja oli teistmoodi olla. Ja ma arvan, et niisugused jõulud, niisugused elamused jäävad alatiseks inimesele. Missugused on aga käesolevad? Jõulud käes olevad jõulud on mõnevõrra saanud värvingu kogu sellest rahutuseste murelikkusest, mis ajas praegu on, mis õhus hõljub? Ka ilmastik on heitlik, näete, oli, oli varakult, oli kõva pakane ja siis tuli lumi ja siis tuli niisugune torm ja sula. See kõik mässab ka inimestes. Ilmselt see inimlik inimlik olemus peegeldub looduses. Aga ma loodan, et jõulud tulevad siiski rahulikumad, nad suudavad natuke tasandada seda meie hektilist tänapäeva, seda meie tõmblemist. Seda meie muret homse pärast. Lootkem siis, et jõulud toovad rahu ja tasakaalu ja seda pikemaks. Olete te ise usklik või uskunud, vähemalt seda ilusat nimetame seda legendiks siiski jõululapsest. Ma ei tea, kas seda nimetada usklikkuseks, ma olen loomulikult ristitud ja loomulikult oli, oli ka kirikus käimist, kuigi ma olin veel väike, enne seda, aga siiski. Aga see legend on ise nii ilusad, selleks võib olla usklik, aga ei pruugi tingimata olla usklik selleks, et temaga täielikult kaasa minna. On teil mõni jõulusoov, kuigi ütlesite juba välja, et inimeste hingerahu tuleks tagasi sellel Ärevas või heitlikus maailmas praegu. Ja ma arvan, et see ongi peamine soov ja soov on muidugi teisigi, aga piirduge mühega, sest mida rohkem keskendud, seda rohkem on lootust, et võib-olla see ühine vaimuenergia suudab midagi muuta. Ma tahaksin loota, et need jõulud toovad endaga kaasa natuke pikemaks ajaks tasakaalu ja rahunemist meile kõigile.