Täna on kodukandi lugude sarjas peategelaseks härra Heino Gustav son. Te olete härra Gustav son, Tallinna teenetemärgi number üks omanik. Ma olen enne enne vist võib-olla veelgi tähtsam olnud, ma olen nimelt Tsaari-Venemaa aukodanik. Minu isa sai nimelt Stanislav ordeni vapruse eest. Ta oli meremees, sõjalaeva abikomandör, sellega koos anti temale ka eluaegne aadliseisus ja kõik meessoost järeltulijad on tsaaririigi aukodanikud. Kui veel rääkida, siis võib-olla ma võin ütelda, et ma olen Nõukogude Liidust väljasaadetu. Kui ma seal vangist lahti sain, siis kuidagi leiba teenida ja kui velsker, hakkasin ma tegema ülemuste naistele aborte. Aga keegi kaebas ja and that kinni panna, aga üks nendest õnnelikudes, kellele ma olin abordi teinud, jooksis oma tuttava juurde, see oli prokuröri. Naine ütles, et oh issakene küll, et kui nüüd Gustav son pannaksegi kohtu ees rääkima, siis ta räägib kõik meid sisse. Päev hiljem kutsus prokurör mind oma juurde. Ma olin siis juba vaba mees, muidugi elasin seal, ainult ei tohtinud välja sõita, veel ei olnud seda võimalust, andis mulle passi kätte ja andis mulle peale selle veel paberi, kus on kirjutatud, et seltsimees Heino Augustavitš Kustas on, on välja saadetud Magadani oblastist, alalise elukohaga balti nõukogude vabariikides välja arvatud linnad Tallinn, Riia ja Vilnius, nii et ma olen ka veel välja saada. Midagi imet ei ole, sest kui ma rääkisid oma koolivennale, kes oli õigusteadlane seda asja, et noh, et Venemaal ei ole vaja millegi üle nimelt tunda, oli 50.-te alguses Mina mäletan teid, härra Kustas on sellest ajast, kui ka ise ajakirjanik Colin ja kodu-uurimisega pisut kokku puutusin, siis härra Voldemar Miller ütles, et meil on üks niisugune mees, kes on just kodu-uurimisega hakanud teadlaseks teadust tegema. Ja see oli just Heino Gustav son ja siis kunagi apteekide uurimisega ja arstiteaduse uurimisega on kihina, kus Dawson vist teinudki kodulugu. Aga peale selle on siis kaks põhilist eriala, millega sai leiba teenitud? Ma nimelt töötasin spetsiaalset toiduainetööstuse ajaloo uurimisel toiduainetööstuse ministeeriumi alluvuses nõukogude perioodil, aga sellega paralleelselt hiljem juba, kui need olud natukene kergemaks muutusid, hakkasime aga uuemate kindlusrajatiste ajaloo uurimisega, sest kõik olid kangesti tegevuses nende keskaegsete kindlustustega, mis muidugi on ka väga huvitav. Aga kuidagi see, mis oli kuidas möödunud sajandist olnud ei paistnud kedagi huvitavat. Et ma juba koolipoisina olin peaaegu kõik Tallinna ümbruse tsaariaegsed, kindlustused ja maa-alused käigud läbi käinud, oli see huvi mulle jäänud ja nüüd, kui mul uksed olid arhiivide ees avatud hakkasin, siis maga Fortifikatsiooni ajalugu läbi vaatama ja üht kui teist on sellest ka avaldatud, et üldse on minu töid ilmunud kuues eri keeles ja tööd ei ole ka mitte vähe. Läheme ajas pisut nüüd tagasi oma vanematest, võib-olla mõni sõna. Minu isa sündis Viru-Nigulas 1894. Ta õppis merekoolis, sai kapteni diplomi ja kohe pärast seda mobiliseeriti esimesse maailmasõtta kus ta alguses oli paar kuud lihtsalt tavalise madrusena. See oli niisugune õppekompanii, edasi juba sai ülendatud, nagu ma alguses nimetasin, sai temaga juhtivad kohad. Nonii tuli revolutsioon ja ta kasutas juhust ja Helsingist, kus seisis tema laev, tuli tema ühe Eesti puidupurjekaga mis vedas soomlastele müügiks sinna igasugust küttepuud tuli oma kodukohta, temast sai Eesti vabadussõjaaegne ohvitser oli mereõpilaste roodu ülem, sõitis Suurtüki laevale Lembitu selle eest, et ta Lätis oli üles näidanud vaprust, sai tema, Läti karutapja ordeni ja Eesti Vabadusristi. Hiljem tema osales ka väga paljudes lahingutes. Nii ta oli küllaltki tuntud ja tema oli esimene Tallinna kooli ametlik õpetaja. Hiljem pärast lõpetas ta juba direktorina oma elu. See oli ka põhjus, miks Siberi poole viidi. Isa arreteeriti täitsa ootamatult, nimelt helistati merekoolist. Härra Gustav, seltsimees, kus sa tookord jah. Et teid ootab siin üks endine õpilane, mina olin parajasti tööl, ma töötasin sanitarina keskhaiglas, et mitte minna Tallinna ümbrusesse kaevikuid kaevama, seal juba sõda oli alanud ja ema ütles, et ma tulen kaasa ja mida ema nägi, et isa läks sisse, talle kargasid juurde kaks püstolitega meest ja viisid tema, nii nagu isa oli suveriietes Pagarisse prii. Kus solia laagris, seal oli muide väga palju neid eesti valitsuse Mehhiga ja teisi riigitegelasi. Suri seal teisel jõulupühal 1941 aga hoidis end varju, nii et siis oli juba sõjaaeg, kedagi enam ei hakatud küüditama ka. Ja samuti oli mina sanitarina väga vajalik ja keegi ei tulnud selle peale, et keskhaiglas hakata sanitare arreteerima või nii edasi. Ja siis tulid sakslased sisse ema kohta ja võib-olla te küsisite vanemaid ema on sündinud kaks aastat hiljem 1896 ja tema sai omal hariduse harva Stahli narvakas, kusjuures ta hiljem täiendas ennast veel sai ka alge hoolide õpetajahariduse ja pärast abiellumist isaga. See oli siis Helsingis, kus isa oli mereväe ohvitser, aga kurameerimise emaga kes oli Eestis, abiellusid nad Helsingis ning siis ema enam tööle ei hakanud hakanud, siis sissetulekud olid küllaldased. Kui rinne uuesti Eestisse tuli 44 hiljem. 44 oli ma veel kiis sani ülikooli juures meditsiini kompaniis on siis saksa sõjaväe meditsiinikompanii, kuna minul oli juba kaks kursust Tartu Ülikooli meditsiiniharidusse olemas saadet lihtsalt sinna edasi oli sõjaväearstidest puudus Saksa sõjaväes. Aga sealt võeti kätte ja saadeti mind septembris 1944 Tallinna, sest nendel oli puudus abiarstidest rindel. Ja jõudsin ma Tallinna üks päev enne Tallinna vallutamist Nõukogude vägede tulekut kui ma koju tulin, ema ütles, esimene asi, et isa sõber helistas sulle ja ma ei tea, mis ta tahab, ütles, et kui ma tulen, kui sa tuled vilu kohta ja et siis võib-olla sa helistaksid talle, ma helistasin, küsisin, kas onu Oskar soli Oskar Gustav son sama nimega, aga üldse mitte sugulane, muide tema sai siis Otto Tiefi valitsuse rahandusminister. Ning meil on vaja neid mehi, kes on saanud mingisuguse koolituse sõjaväes ja oskaks olla turvameheks meie lahkuva valitsuse juures. Kaks poissi neil pidi mõlema mina siis olin kolmas ja nii me sõitsime Puise randa, ema oli ka kaasas, seda lubati igalühel võtta oma lähemaid sugulasi kaasa ja hakkasime ootama paati, mis meid Rootsi viiks. Paraku vaat ei tulnud. Ja meil tuli siis Puise rannast kõik laiali minna, asi oli üsna aega, oli vähe peletada rõhkkonda, õhkkond oli väga rahulik, Peab ütlema. Muuseas, seal olid isegi niisugused targad mehed nagu Keres oma prouaga ja veel palju teisi. Kogu valitsus oli seal ja äärmine distsipliin valitses, ei olnud mingit närveerimist. Muidugi, millest väga kahju oli, öeldi, et kõik põletageva pildid äramistes, fotod kaasas on ja see, see oli üks suur kahju mulle, tegelikult ma jätsin mõned pildid salaja alles. Olgu jumal tänatud, et Edalaseid tagasitulek oli natukene imelik läbi pealetungivate nõukogude sõjaväelaste ridade. Aga peab ütlema, et see frondi mehed, frondi sõjamehed ei olnud halvadega julmad. Nad väga viisakalt suhtusid kõikidesse nendesse kohalikesse inimestesse. Ei küsinud, ei otsinud läbi isegi mitte mind, kuigi ma noor olin, muidugi mingeid mundreid mul seljas ei olnud ja siis jõudsime Tallinna ja Tallinnas ei olnud mitte midagi muud peale hakata, kui tuli mõtelda, mida edasi saab. Siis sõitsin Tartu, kavatsesin minna edasi õppima, aga seal oli juba üks kive, mees ütles, et ahaa, nii, teie olete siis see, selle sellenimeline ja, ja me teame, tulge homme tagasi, siis räägime edasi. Ma mõtlesin, et noh, niisugusi, rumalaid küll maailmas ei ole, kes seda meest kuuleksid ja läksin Tartu lähedale ühte talusse sulaseks seal, aga siis mõni aeg hiljem tuli mobilisatsioonikutse, ma olin ju seal siis sa registreeritud. Et ma ka ei tahtnud sellesse sõjaväkke minna. Siis ma tulin jälle Tallinna tagasi, jooksis sealt kooliõpetajaks arukülla ja arukülas oli üsnagi rahulikena olemine. Kuni jälle ühel heal päeval ema tuli Tallinnast ütles, et teadet sind nuhitakse, otsitakse taga, mis siis muud, kui tuli minna otsima võimalust pageda. Alguses ma läksin Hara külas seal Loksa lähedal. Mul oli üks tuttav taas sõjaväelane, elas seal, hea poiss, haras ja temaga ütlevad, oo mis meiega ikka tehakse, et vaat olema ka edasi, ei mina ei taha kuskile Soome põgeneda, omal paadid ja kõik asjad käepärast. Kaluri poeg seal tulin sealt ära ja mõnda aega varjasin end isa õe teise tädi juures siinsamas Tallinna lähedal ja ühel heal päeval nägin oma endist kooli kojameest, kes oli muide olnud Saksa sõjaväes allohvitser, teretame, räägime liiana ja küsib, et kuidas siis elu on, kas sulle midagi liiga ei tehta ja ma ütlesin, et pagan, et ma kardan küll, et hakatakse tegema, tema küsib minu käest, et kas sa põgeneda tahad. Hea oleks, kui saaks. Aga tead, mul on võimalus. Ma tean, et kuidas saab, mismoodi saab ja mul on tutvusi seal ja seal on piirivalve ära ostetud, et võid minna, aga nii ja nii palju oleks vaja sulle kaasa võtta, sellesse väärtuses kulda jäävad tuled sel ja sel kuupäeval minu juurde. Ma läksin, läksin sinna ja ta ütleb, et aha. Oota, istusin toas, ma olen, helistan ühte kohta, ootasin siis seal koolimajas praeguse seitsmenda keskkooli, seal ta oli kooli kojamees, seal tema korteris tuleb tagasi, ütleb jah, et kohe tuli minuti pärast on autosiini, saab minema vaid tuleb kaasa ka üks arst, kes kada põgeneda, läksin autosse, ei olnud seal ühtki arsti, istus minu kõrvale üks sünge noorhärra, autot juhtis ka sünge noorhärra. No mis tähendab sünge, palju, mis endised sõjaväelased võisid sünged kujud olla, ainus asi, et keegi ei vastanud küsimusele. Kui jõudsime Paldiski maanteele, seal autoga mustjõe sillale, see väikene Tallinna lähedal kohese mustjõe, sild, mustjõelinna osakene, siis seal jäi auto seisma ja ümber auto seisid relvastatud mehed, öeldi rukki Verhia võeti kohver käest ära, kuld kõige sisuga, mis seal olid, kullad, karradia ja sõit tuli Pagarisse seal veebruaris 1945 veebruari algul. Ja seal oli päris huvitav olla kuus nädalat all keldris näha, mis seal keldris on ja kuidas seal on ja kes seal olid, muide Ma pean ütlema, et mina olin ainus kõige madalama haridusega inimene. Mul oli ainult kolm kursust ülikooli, teised olid kõik kõrgema haridusega inimesed. Eesti teadlased, riigiametnikud, nii edasi. Üks nendest oli, kes oli Venemaal olnud ja tagasi tulnud ja uuesti kinni kukkunud ja ma mäletan tema õpetust, et kui sa lähed laagrisse, siis pea meeles Õpi valetama, õpi varastama, õpi petma, ainult nii saad sa omadega toime tulla. Ja tal oli jumala õigus. Need mehed, need eesti mehed, kes koos minuga hiljem olid vangilaagrites ja kes olid ausad, ütlesid kõik need, kes ütles, et ma näitan, et ma, mees olen, et ma täidan päeva normid pooleteisekordseks, need ei tulnud enam kodumaale tagasi. Nii nukker, kui see ei ole. Ja sealt siis saadeti edasi patareisse, kus ma olin üheksa kuud kummaline tähtaega üheksa kuule muidugi. Meenutab ka muid üheksat, kuid ja kohut ei mõistetud, tookord oli erikomisjon, nõndanimetatud määras karistused Moskvas, siis endistele Saksa sõjaväelastel oli ette nähtud karistus. Neljast aastast kuni kaheksa aastani. Ei olnud veel kätte jõudnud see aeg, kus pandi 25 pluss viis pluss viis. Mina see maksimaalse karistuse viidi Lasnamäe tapivanglasse, kust edasi saadetakse. Seal oli õnneks üks tuttav eesti poiss, velsker päästis mind Venemaale saatmisest järgmise rongiga. Sattusin Kunda lähedale põlevkivi kaevandusse, seal läks õige muud küllaltki raske töö oli, ma mäletan, kui sealt osa poisse põgenes, see oli ka üks raske aeg siis kõiki meid pinniti, pitsitati ja äti meid söömata paariks päevaks, et me räägiksime, kuhu nad põgenesid, noa. Absoluutne totrus, kus meie teame, kuhu keegi põgenesid, ta üldse põgenes, edasi mindi laagrisse, likvideeritakse Ubja laager, nagu ta nimi oli, Kundas tuli põhiliselt raudteed korrastada, puhastada, ehitada siis mitmesuguseid maju. Nii tuli suur õnn kätte. Nimelt laagril, naisvelsker hakkas kurameerime vangiga. Naisvelsker oli vaba inimene ja saadeti minema ja kuna mina olin meditsiinihariduse kvandi, vintsis sinna velskriks ja edasi mina enam nüüd kui sellist ei teinudki, isegi kui saadeti pärast seda, kui Eesti mehed kõik ära saadeti, need, kes olid poliitilised vangid Venemaale eestilaagritest, siis oli minul sõit Magadani oblastisse peale ja ka seal oli mina kogu aeg vangla või ütleme, laagri velsker, ka laager oli ilus, ei olnud mitte mondi, kullakaevandus või selle taolist või seal metsa maakera vaid see laager oli ehitatud autode parandustöökoja juurde. Kõikidel peaaegu olid page load, nad käisid, kus tahtsid, peale minu oli seal veel kolm eestlast. Nendest on üks ellu jäänud ka siin, kõik nad olid meistrid, üks oli puuseppmeister, teine oli meister igasuguste rauatööde alal ja kolmanda võtsin mina meistriks omale haiglasse ülem Salitariks, nii et meil oli väga hea lapp, oli kõigil koos, siis tuli uus pahandus, leiti, et ikka niisugust halba inimest raske minevikuga inimest ei saa ikka velskri-na pidada. Sellises kohas, kus palju rahvast on ja saadeti mind Dorla Iraagis on jälle teemeistrite või teetegijate maantee korrastajate laager ja ma pean ütlema, et seal oli veel parem ja veel kergem oli natukene lõuna poole paar-kolmkümmend kilomeetrit, mul oli seal isegi oma maja kõrval, oli üks sovhoos, kus töötasid naispoliitvangid, leedulannad. Mul oli nendega väga hea läbisaamine, ma sain sealt toidulisa alati, nendel oli seal juurvilja ja nii edasi, aga siis tuligi aeg, millal sai vabaks. Aga ei antud luba lahkuda Magadani oblastist. Nagu ma rääkisin juba alguses, see kujunes siiski lõpuks üsnagi lihtsaks ja kergeks ja nii ma siis tulin Eestisse muidugi Tallinnas elada. Ma ei tohtinud. Ja jälle oli võimalus minna velskri linna tööle. Ja nimelt seekord juba Kehra haiglasse Kehra polikliinikusse ambulats. Teid, arstiteadus ei huvitanud või see võimalus võeti ära, et uuesti õppida. Ei, arstiteadus on mind alati huvitanud ja ka siis. Aga niisugust meest nagu mina ei võetud ülikooli. Ma isegi mäletan hiljem veel, ma olin siis velsker Valgas ja Valga depo tervishoiupunkti juhataja ja sealsed tohtrid ütlesid, et Eesti tohtrid olid seal raudtee peale venelasi ka muidu väga niisugused väga lahtise peaga inimesed, et mis sa passid, et me anname sulle tõendi kaasamine, hakka edasi õppima ja saad Tartusse omale ka velskri koha meie raud liinis, aga no ma olin juba 30 kuueaastane ja ülikool võttis vastu ainult kuni 35 aastani. Ja nemad olid nii kenad, et nad kirjutasid Moskvasse ja palusid võimaldada nisukesed, velskri lilled, kes on olnud ja õppinud edasi õppida, sealt tuli kiri, jah, on luba on antud, sõitsin siis Tartusse, läksin ülikooli kõrgema võimu juurde ja see tõuseb püsti ja ütleb, et istuge, palun, naeratab, on väga viisakas, pakub suitsu, mida me muidugi vastu ei võtnud, ma ei suitseta üldse ja ütle, mis see soov on. Jäävad nii, et siin on Moskvast olnud luba, et ma saan ka 30 kuueaastaselt edasi õppima. Ma saan sind töötada ja ma saan siis mittestatsionaarselt lõpetada meditsiini, seda enam minul oli juba läbirääkimine olnud meditsiiniosakonnajuhatajatega, kes ka olid valmis kohe mind vastu võtma. Seepeale seltsimees isand tõusis püsti, ütles, et teate mis, Gustav son isegi mitte seltsimees. Kui minu teha oleks olnud, siis teie töötaksite praegu seal, kust te tulite, aga mitte siin velskryna reetkesi. Palun, kes oli see, kes teid ei tahtnud vastu võtta? Muide, hiljem ükskord, kui ma juba midagi rohkem teadsin sellest meditsiiniajaloost ja pidasin ühe ettekande Vilniuses, seal oli konverentsil ka teisi ka seltsimees Clement oli, siis ta oli väga suurt huvi tundnud, küsinud igaühe käes teiste eestlaste käest, kes olid, et kes see niisugune mees on, ma olen tema nägu vist kuskil näinud. Teie elulugu aga läks siis edasi, nüüd juba siis ajaloouurijana, kodule, uurijana. Ja see tuli täitsa ootamatult niisugune asi. Ma nimelt töötasin kodu-uurimise seltsis. Ja olin seal juhatuse liige. Ja ootamatult tehti mulle ettepanek just siis selle koduri, mis seltsi reaktsiooni poolt, et ma läheksin toiduainetööstuse ministeeriumisse suurima toiduainetööstuse ajalugu, noh, seal oli väga hea palk, ma sain juhtivinseneripalga ja asi oli iseenesest ka väga huvitav, seda enam, et ma teadsin arhiividest, kus, mis oli ühtlasi ma jätkasin meditsiiniajaloo uurimist, nii et ma olin omadega nagu ütelda. Seal töö rahuldas mind. Palk rahuldas mind ja enam keegi puutunud ka nagu seda minevikku ei, ei toppinud oma nina sinna sisse. Tulijal aeg alguses mind jälle ikka ei võetud ka mittestatsionaarselt Tartu Ülikooli. Muidugi meditsiini Ma ei oleks saanud seal õppida, aga ma tahtsin minna siis saksa keele erialale. See oleks olnud väga lihtne. Keel oli mul suus. Aga enne ei saanud kui mõne aasta pärast. Ja siis ma lõpetasin ka kõikide väga headega. Olen ühtlasi siis germaani romaani filoloog, seal läks kõik rahulikult, ainult lõpus oli see, et minu lõpud töö, mis oli 300 lehekülge pikk ja mida selle lõputöö läbivaataja nimetas kandidaadid tööst paremaks see kuulutati, mitte huvitavaks, mitte hinnatavaks tööks. No seal olid juba teatud mängud olid hiljem sellest lõputööst, ma sain kolm raamatut valmis ja nendega ma tegin oma kandidaaditöö siis ära. Raamatute koha pealt ütles ka pärast minu tuttavad, kes käisid ka välismaalt juba, sest tookord, et et tõid juba üks raamat on doktoritööd, väärte dispärast tõsist magistritöö tegite, kolmega oli olukord selline, kusjuures taheti ja seal just selle kandidaaditöö kaitsmisel sõrmed silma torgata igasuguste nippide ja kavalustega selle hindamine, et Moskvas läks väga pikale, siin olid, nagu ma hiljem kuulsin, sõitnud mingisugused inimesed teatanud, et mina olen rahvavaenlane, et ei tohiks üldse sellele raadi andaga kraad siiski anti, täpsemalt kuulsin ma isegi seda, et oli öeldud ühele niimoodi, et mis te meile räägite, minge rääkige julgeolekusse Tallinnas selle peale. See mees oli ütelnud. Et aga julgeolek juba. Ma ei tee midagi. Et me mõtleme, et teie ikka kindlasti saaksite oma tööd teha. Ei läinud läbi see asi neil ja nüüd siis tuli jaanuar kui teatati, et see kraad on kõrgendatud filosoofiadoktori kraadi x selle aasta jaanuaris. Nii palju, doktor, jah, palju õnne, aitäh, ei tea, et ma ei kirjuta kuskile alla, doktor või mis asi, ma panen oma nime lihtsalt ja ajaloolane. Pere on teil suur üks tütar, on aga tütrel juba kolm oma last, nii et mul on siis kolm lapselast, kõige vanem on nüüd umbes viiekuune, nooremad on kümneaastane, üheksa aastane või tahate, lugege tagurpidi tütar kooli, õpetaja Jänedal. Ja mis veel kõige huvitavam jämedalt pärineb minu suguvõsa seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust on andmeid sealt, sealt on nad välja rännanud. Nii et kõik läheb tagasi vanasse kohta. Te olete oma sugupuud kolinud ja täielikult ema poolt ja isa poolt, kes nad siis olid, üks osa olid neist mõisa töötajad. Sellised, kes seal mõisas kummardamas käisid vaid metsamees või metsavaht oli. Ja pärast sai temast mõisa veski mölder. Niuksed, lahedat tööd olid ja vabaks said minu eelkäijad juba siis möödunud sajandi algu aastail. Kui mõisnik siirdus Jänedalt Kundasse ja võttis siis sealt kolm noort meest kaasa ja siis said need seal vabaks. See oli aeg, kus haned natukene leebemad, mõisnikud andsid väga kergesti priiuseakte kätte, aga ema poolt sugulased on siis neljandik minu esivanematest, mulgid minust siis neljandik mulgi verd. Ja vanaisa poolt Eva poolt, ema, isa väela on Virumaalt, sealt põlismetsade ligidalt. Niilod. Kui nüüd tagasi tulla uurimistööde juurde. Kokkuvõte on tehtud, kui palju on mida ilmunud? Oi, neid raamatuid juba ja brošüüre on üle 30 siis käsikirjalise võitlev masingi realisi töid on mõni 1000 lehekülge, nii et neid jätkuv ajalehtedes ka ilupartikleid, no raha peab tulema kuskilt praegu. Pensionärina tuleb kirjutada, mis. Ja see põhjus on see, et noh, Tallinna ajalugu niivõrd põhjalikult uurinud siin Tallinna hullu ilmusid põhilised, ka kandidaaditööraamatud olid Tallinna meditsiiniajalugu esimene teine jagu Tallinna apteekide ajalugu pluss siis veel kõiksugused, hilisemad uurimused siin Tallinna ümbruse kindlusrajatistest ja ka Tallinna prostitutsioon joonist muidugi sinna juurde arvata, võib-olla see ka üks, teine praegu arutatakse just seda küsimust väga elavalt. Nojah. Nii et selles osas oli see teene. Mis mõte on koduloo uurimisel igale inimesele kunagi oli ta nagu kaitses hirm meie säilimisele. Ja seda ta oli. Ja seda ta oli ka, enne, kui tema täielikuks kaitses hirmiks muutus. Selle üks põhialuseid on oma minevikku oma vanemate ja koos sellega oma koduhindamine selle hindamise õppimine ja teistele edasiandmine. Sest vaadake, praegu on kuidagi see kodulu asi, kodu, puurimine, mõned sammud tagasi läinud. Kõik mõtlevad ainult sellele, kuskohast ma raha, sa, kus kohas mina saan uue Jaapani auto nii edasi. Ja küsi siis selle inimese käest, kus kohast sinu oma pärit on? Ah ei tea, kuidas su vanaema neiupõlve nimi oli? No kurat, kust mina seda teadma on, vastus, need on mulle üsna hiljuti vastatud niimoodi. Ja see nukker kuulda just meie nooruse hulgas niimoodi peaksid natukene teadma ka seda, kust sa tulnud oled. Need on sinu pere läinud ja sul tekib teatud uhkustunne selle üle, et sul maa põline eesti perekond olnud. Aga nüüd on niimoodi, ma elan homme, mind ei ole valmis kõik, aga sinu järglastele, kes võib-olla natukene jälle aru pähe saavad, nendele sinusuguseid küll vaja ei olnud.