Tere õhtust, tänases Vello Mikk saalis kõlab kandlemuusika. Räägime selle pilli õppimise võimalustest ja loomulikult ansamblist Kukulind, milline hiljaaegu tähistas oma 20 viiendat sünnipäeva. Stuudios on meie kandlemängu ema ja vanaema Els Roode ja tema noor kolleeg ansamblist kukulind Rutt Rahula. Nii et ühelt poolt aastate kogemused elutarkus läbielatu, teiselt poolt nooruse Tarm tegutsemislust ja pealehakkamine. Kandlel meie mällu kirjutanud Kreutzwald, kes Kalevipojas ütles, et laena mulle kannelt, Vanemuine, kaunis lugu mõlgub meeles. Els Roode ja kannel on olnud lahutamatud. Kas sündisite siia maailma koos kandlega? Oi, päris kindlasti mitte, ma olin ikka päris suur tüdruk, 15 aastane juba kui alles mind kandle juurde tee, viis. Aga ma tahaksingi seda öelda, et kahjuks meie rahva mällu on see Vanemuise kannel niivõrd sööbinud, et teda ikka ühendatakse ainult tolle vanamuusikaga, nii nagu Kreutzwald siin Kalevipoja üles tähendas. Aga meie eesmärk siin on see, et näidata, et kannel on lihtsalt muusikainstrument, mille peal saab mängida mis tahes muusikat. No selle juurde me jõuame, aga räägime natukene teie muusikud teest, kui te ütlesite, et 15 aastaselt sait alles kandle pihku, kes siis selles süüdi oli? No tol ajal oli ju see nõukogude aeg, kus taheti tingimata kõike kunsti teha vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku ja sellepärast ka ilmselt avati muusikakoolis rahvapillide klass. Ja see oli tollal tõesti rahvapillide klass, seal olid Numra laika kannel, bajaan ja küllap vist veel midagi. Ja oli eesotsas üks niisugune aktiivne mees nagu Eik Toivi kesklihtsalt ütles, et tema hakkab nüüd muusikakoolis kannelt õpetama. Ehkki kahjuks seda pilli ta ise nagu ka suurt ei osanud. Aga ajalehekuulutuse peale siis astusingi sinna muusikakooli kandleklassi. Nõrgal toona ei olnud ju seda repertuaari võtta ja ja ka instrumentaariumi oli vist veel nõrguke. No muidugi, esimene kramaatiline kannel oli koolis valmistatud pillimeistri Harald Kristali poolt ja seal oli Kromat issand väga kuidas öelda, niimoodi raskesti käsitletavad lahendatud. Ja see pill nagu varsti tõrjuti kõrvale. Õnneks Valga pillimeister Väino maala. Eik Toivi mõtte järgi ehitas lõikuvate keeltega grammatilise kandle, mida hiljem siis hakkas klaverivabrik valmistama. Ja tõepoolest see on pill, millel on võimalik kõike mängida. Teda võiks ainult veel kõlaliselt täiustada, aga muidu tehniliselt on ta suurepärane pill. Ja ma mäletan, et omal ajal oli ka Eesti raadio juures, oli ju rahvamuusikaansambel tegutses. Ja seal sai päris kaua mängitud, Uno Veenre juhatas seda ja see oli niisugune huvitav noorte heliloojate. Kuidas öelda sepikoda. Nimelt palju töötasid tol ajal helirežissööri täna siin noored heliloojad nagu Jaan Rääts, Arvo Pärt ja teisedki ja nemad siis tõid meile oma värskelt küpsetatud loo, panid pultidele, mängisime siis tund aega proovi ja siis läks kohe linti. See on üks päris huvitav niisugune varamu, ma ütleks eesti muusikast kõrval veel registris. Teine kannel oli siis Maie Kivita tuntud koorijuht ja ka telerežissöör. Aga see oli niisugune ansambel, kus mängisid peale meie tõepoolest väga head muusikud. Kaks viiulit oli seal akordion, klarnet flööt ja kontrabass ja kõik olid niisugused. Nimekad mehed nagu viiulitest, Villem õunapuu Herbert kulm, klaarnetil ja teisedki väga tugevad pillimehed. Ja ma ütleks, see oli minu jaoks väga hea kool peale konservatooriumi lõpetamist just lehestlugemise osas. Aga millal kannel jõudis laulu? Pidudele. No see oli üsna ammu juba ta seal oli korra suurte suurte orkestrite koosseisus, juhatasid seal küll Juhandseigeria olev hõlpus alguses vist isegi Eik Toivivel mängiti küll, aga eks need vaesed kandlemängijad ja rahvapillimängijad on ikkagi tüliks olnud sellel suurel laulupeol, kuna nad ei ole väga mobiilsed. Ja nii sealt neid välja tõrjutegi, aga nüüd viimasel ajal on siis Aarne Mikk kasutanud laulupeol niukse liikumise varjamiseks kandle kõlasid. Eks me loodame kunagi jälle, mingil kombel ta sealt osa võtab. Aga ma ütleks, ega kannel ei ole niisugune õue pill. Kunagi mul üks ühe õpilase vanaisa väga toredasti ütles, et akordion, see on ikka õue pill, aga kannel on toapill. Mis aastal tuli esimene õpilane teie käe alt välja? Vaat siin ongi üks asi, millal ta minu käe alla tuli ja millal tema välja tuli. Nimelt hakkasin mina kandleõpetajana töötama Tallinna laste muusikakoolis paralleelselt muusikakoolis, õppimisega seal 53. aastal. Aga kahe aasta pärast läksin mina ise edasi õppima Riia konservatooriumisse ja niimoodi need lapsed sealt laiali läksidki. Üks nendest oli ka kunagine siin väga hea helirežissöör sarv. Üks nendest on praegu Kadrioru Saksa Gümnaasiumi direktor Annemendver, nii et näete, elu annad laiali puistanud. Ja üks minu paremaid õpilasi läks koorijuhiks. See on Reet Ratas. Ja ma võiks hakata rääkima oma õigest pedagoogitööst alles siis, kui ma tulin tagasi konserve kooriumist 60. aastal, kus oli nii-öelda täiesti lage plats, kandleosakond oli suletud nii laste muusikakoolis kui muusikakoolis. Ühtegi õpilast ei olnud ja kandleid, sest need olid ka klaverivabriku tootmisest maha võetud. Ja niisiis tuli nullist alata. Ja esimene minu õpilane tol ajal oli Urvi Palm, praegune Haasma, kes on Viimsi muusikakooli direktor ja lõpetas konservatooriumi muusikateadlasena, kuna tol ajal ju õppida ei olnud võimalik ei muusikakoolis, rääkimata kontserdit, tooriumist, mis seal praegugi suletud meie ees, praegu juba tähendab Muusikaakadeemia. Aga nii see tasapisi läks. Ja niisugune esimene tõsine lõpetaja, kes juba otsa kooli lõpetas, oli tuule kann. Kes siis edasi omandas kõrghariduse Leedu muusikaakadeemias. Järgmine oli siis Kristi Mühling, kes kohe-kohe lõpetab magistrikraadiga Sibeliuse muusikaakadeemia ja nii on nüüd sinna riburada juba neid päris palju olnud, aga nüüd olen ma nad kõik juba edasi andnud üle andnud Kristi müülingu kätesse ja tema vormid nendest juba päri. Soosikud. Nii et meil endiselt ei saa kõrgharidust kand erialale. Jah, kahjuks mitte, sest et meie lugupeetud Muusikaakadeemia professorid, seal rektoraadis ikkagi ei saa aru, et see pill tõesti võimaldab kõike, et ta on võrdväärne pill teistega, ütlevad, et klaver on ikkagi parem ja tugevam. Ma arvan, et me ei tohiks üldse niimoodi pille võrrelda, sest kui ma hakkan klaverit ja orelit võrdlema, mis siis saab? Rutt öelge nüüd, millal teile sisse kannel pihku pandi, kes sunni korras või vabatahtlikult võtsite pilliga. No see on natuke pikem lugu, kuna mul nii ei maa tädi kui ka isa on seda pilli mänginud ja pill hakkas meeldima tänu sellele, et mu ema mängis siis tol ajal, kui ma veel väike olin, kandle ansamblis kukulind ja võttis mu proovi kaasa. Ja sellest ajast mulle meelde jäi, meeldima hakkas ja mina tahtlikult, ise palusin ema, et ta tooks minu siia kooli ja nüüd juba ja kuna sel ajal oli kaks õpetajat seal Els Roode kõrval ka Malle Vihul siis oli minu kindel tahe ja minu nõue, et mina tahan õppida Els Roode juures ja siis ma käisin tol ajal neljandas klassis, üheksaaastasena astusin mina Tallinna laste muusikakooli kandle erialale. Kui teil kodus kõik mängisid, olid teil siis ka kodused musitseerimised olid veel oma perekonnaansambel. Oli küll isa mängis rahvakannelt ema, siis grammatilist kannelt, mina tol ajal veel kannelt mängida nii palju ei osanud, siis rütmipilli ta hiljem, mina mängisin viisi pilli. Ema rahvakannelt ja õde rütmipilli ning isa siis kas akordionit või mõnda muud instrumenti, mis kodus parasjagu oli. Rahvavidina on ju kannel väga levinud, aga kui me nüüd räägime kontsertesinemistest juba ja salvestustest, siis on ikka natuke vaja vist seda ikka tehnilist külge arendatakse. No seda küll et alguses mulle ei meeldinud esineda, aga cum ja hakkasin mängima kukulinnus kaasa, siis tuli ikka Kukkoline kontserditel mängida mõni üksik siis tehnilisem lugu või gene labast soolopala just. Tuli ikka kodus harjutada ka. Oja seda kindlasti. Täna on nii mitmel korral juba need kõlanud siis ansambel kukulind, nii et ütleme siis tõesti kukku, millal see ansambel siis kukkuma hakkas? 25 aastat tagasi. Ja see on tõesti päris huvitav, et tollest ajast järjepanu on mänginud isegi neli liiget. Ja väga tore on ka see, et tõepoolest on niisugune järjepidevus, ma ütleks nagu siin Ruti ema mängis nüüd Rud, tema enam ei mängi, mängib rutt ja mitte ainult ei mängib, vaid sellel juubeli kontserdilt ka esimest ordada. Juhatas ansamblit dirigendina. Ja veel on väga tore märkida seda, et Rutt on minu elu kõige parem sünnipäevakink. Sellepärast et Ta on sündinud minuga ühel päeval ainult 45 aastat hiljem. Ma kukku linnust muidugi läbi käinud, väga palju inimesi, sest mitte kõigil ei ole olnud võimalust jääda mängima, sest nagu teada, ega taidlus nõuab siiski omajagu. Ja meil ei ole niisugune kolmeduuriansambel, vaid seal tuleb ikka tõepoolest osata mängida seda pilli. Ja. Ma ütleks, et see 25 aastat on siiski läinud meil tõusuteed, ma julgen seda öelda. Alguses oli ikka repertuaar väga lihtne. Aga nüüd tasapisi on meie oskused tõusnud. Ja mis kõige toredam, et enam ei ole vaja ainult seada teiste heliloojate lugusid vaid tõepoolest, meie oma heliloojad on hakanud osutama meie ansamblile see näitab meie heliloojate kasvavad huvi selle žanri vastu, selle tuli vastu. On meil ongi nagu kolm nägu, nüüd kujunenud välja sellele ansamblile. Alguses mängisime rahvamuusikat kõige rohkem ja kui me võtame osa mingisugustest rahvusvahelistest folkloorifestivalidest, siis loomulikult tuleb mängida sealt ka rahvamuusikat. Meil on kõigil omal väga ilusad rahvarõivad, paljud neist isegi omavalmistatud. Aga meile on sellest, kui vähe ja paljudel niisugustel rahvusvahelistel festivalidel näiteks just Saksamaal. Me oleme mitu korda käinud Oilot rehv oleks niisugune üle aasta toimuv festival kõikidele žanridele siis seal on meil võimalus kalad tulnud paralleelselt rahvamuusika kavaga esineda kammerkavaga suurtes kirikutes. Ja ma ütlen, et meil on väga hästi vastu võetud. Samuti oleme mänginud kirikus Norras, Rootsis, Belgias, nii et ei ole kordagi öeldud, et kuulge, mis nalja te teete selle kandlega vaid lihtsalt on imestatud, et tal on piisavalt suurt dünaamiline skaala. Ja kui üks hea akustika seda toetab, siis ta on suurepärane pill. Aga nüüd sellel kontserdil esmakordselt me tõime avalikkuse ette oma kolmandana ja see on kerge muusika näo. Ja seda just nimelt tõestamaks, et kui inimene on õppinud seda pilli ja oskab seda juba käsitada siis ta ise valib endale selle mula, mida ta soovib täpselt nii nagu viiulimängijad, klaverimängijat ei ole vahet. Aga ma ei väsiga toonitamast seda, et kukulind on siiski põhiolemuselt ansambel, kes koosneb laste muusikakooli lõpetanutest praegu, neid nimetatakse küll muusikakoolideks, aga mõte on ju sama. Mis siis oleks, kui kõik need mängijad oleksid akadeemilise kõrgharidusega, siis võiks ju lausa imet teha. Seda ma juba praegu tunnen, et osa on lõpetanud otsa kooli nagu rutt, siis diviis makis, äsja siirdus edasi õppima Sibeliuse Akadeemiasse. Ja osa õpilasi, kes praegu otsa koolis õpivad, nii et ikka juba tunda ansamblis niisugune mängijate tasemevahe, mis sugugi ei tule ansamblile alati kasuks. Ma pean väga kuule, aga mõtlema, keda, kuhu ma mängima panen. Ja sellepärast on siiski minu unistus, et kunagi saaks veel käe tõsta selle kukulinnu ees, kus kõik on võimelised nii-öelda kõrgtasemel mängima. Ma ei tea, kas mina seda jõuan, võibolla mina jändiga oma vana ansambli juurde, aga ma usun, et Rudd küll. Ja samasse repertuaari muutus on vajalik ka selles mõttes, et anda noorematele natukene teist tuulde, eks ole, et kaua sa seda labajalga ikka tinistad, eks ole. Ja loomulikult ja ütleme, et, et üks asi on selle labajala tunnistamine ja teiseks on ka see, et me ju kõik väga hästi teame, me ikka läheme keskkooli mängima ainult Bachi ja Handelit, siis kipuvad ka nii mõnedki haigutama ja selleks olekski vaja niisugust üleminekut kergema muusikaga. Kusjuures seda peab ju ka hästi tegema loomulikult. Et kutsuda üldse rohkem noori inimesi muusika juurde. Sest ega siiski ei saa ju võrrelda niisuguseid. No ütleme, meie kandle niisugust kergem muusika repertuaariga, mingisuguseid tümps muusikaga, see on just see niisugune kõrvu paitab muusika, aga mis siiski meeldib nii vanadele kui noortele. Need seaded on meil siin juba rutt ja Edise väga tublid olnud, sest muusikakoolis nad õppisid Lembit Veevo käe all äranžeerimist ja Hedi viis, ma isegi läbis ühe niisuguse kursuse Olav Ehala juures. Aga muidugi väga palju olen ma ka ise seadnud. No oli jutuks Rottete ka juba juhatasite, kas see on nüüd puhte praktikaga tulnud juhatamine, dirigeerimine, olete natuke haridust kiusanud? Natuke ikka haridust ka kõigepealt otsa, koolis oli meil ette nähtud dirigeerimist tund ja seal olime õpetajaks Heinrich kanjon. Ja nüüd ma olen akadeemias muusikapedagoogika erialal, kus minu dirigeerimise õpetajaks on Ants Sööt. Ja päevad on teil kaunis tihedad, on ju ütlemata kena, et teil on veel tahtmist ja jaksu, et anda oma õpitu edasi lastele ja seda sakuseks. Jah, ma olen õpetaja, Sokos ja ma olen õpetaja ka Tallinnas, nii et üks päev siin, teine seal õpilasi on, keda õpetada? Siis on telekapäevad küllaltki pingelised, kui te ise ka veel õpitakse. No hetkel ma küll puhkan, aga mul on plaan minna ikka tagasi ja edasi õppida. Ja väga tahaks loota, et tal on võimalus edasi õppida oma soovitud erialale sest koolimuusika on muidugi väga vajalik ja väga ilus eriala. Aga, ja ma ütleks, et neid lauluõpetajaid peaks ju juba üksjagu siin Eestimaal olema, sest neid toodetakse ikka päris massiliselt. Aga kandle õpetajaid haritud kandleõpetajaid on liiga vähe. Praegu ongi nii, et mina juba läksin pensionile, Rutt on just nimelt ka minu asemel juba Tallinna muusikakoolis ja mina niisama siin käin ainult targa näoga India ja, ja virisen siin ja seal, mida võiksid veel paremini teha ja nii edasi heani mängida, tarka. Rääkige palun lähemalt, kuidas kukulinnutööd ja tegemised välja näevad, mitu korda nädalas kokku saate. Proovid on kolmapäeva õhtuti kella seitsmest üheksani ja repertuaari siis kas otsin mina või otsi Bels uue repertuaariga, tuleme kohale, jaotame noodid kätte ja siis hakkame aegamisi vaatama. Kui on vanu lugusid, mida oleme ennem juba vaadanud, siis mängime need läbi, aga üldiselt proovisikal uute lugude õppimine rohkem aeglases tempos ja siis vigade parandamine. No seda küll, et see on meie õnn, et väga ei ole vaja lugusid pähe tampida, eks vähene eriti palju vist ei õpigi, et rahvamuusika on asi, mis tuleb kindlasti pähe õppida ja see üldjuhul ka väga ruttu pähe jääb. Aga klassikaline muusika ikka nõuab juba pikemat harjutamist ja kuna meil on siiski Ta ei ole niukene. Kuidas seda nüüd öelda, ta ei ole professionaalne? Jah, et kes, kes saab pähe õppides õpib, kellel tihtilugu ei ole aega ikkagi mängib noodist. No rahvamuusikas pillimängu juurde käib kaati lauljaga, teie olete soliste kaasanud oma. Kavas no rahvamuusika osas isegi ma ütleks, et meil soliste eraldi nagu ei olegi olnud, me ise kõik laulame, kui on vaja. Aga just kammermuusika juures on meil solistid ja kergemuusika juures kammermuusika solistiks, need on meil tihtipeale, pole nõus olnud tulema Anugaal. Aga meil on üks niisugune huvitav noormees nagu Jakko Maltis, kes väiksena laulis meil just nimelt kirikutes niisugust tõsist kammermuusikat. Nüüd vahepeal häälemurde tõttu oli ta eemale ansamblist. Aga nüüd esmakordselt jälle meie juubelikontserti kaunistus juba siin kergemuusikažanris nimelt tema ema Erika Maltis on lapsest saadik minu käe all kannelt õppinud ja mingit praegugi ansamblis edasi. Niisiis, ansambel kukulind 25 aastat. Kui kaugele olete nende aastate jooksul esinemistega jõudnud? No mis meil lausa nii geograafiliselt kõige kaugem, ilmselt Põhja-Norra Tromses käisime truuse konservatooriumis esinemas ja see oli väga huvitav reis muidugi. Aga teisele poole sisse neljakesi, vaat siin aia, aga käisimegi siin rutt oli nende nelja hulgast, kui me käisime isegi Inglismaal ära. Ja siis belgia jah, vist siis Saksamaa mitmes nurgas. Me oleme Lõuna-Saksamaal käinud ja Põhja-Saksamaalt põhiliselt siiski Hamburgi ja Hannoveri ümber on meie fänn, klapid, nagu me naerame ja mille üle mul on tõesti väga hea meel, eriti Saksamaal on see niimoodi välja kujunenud ja muide Rootsis ka. Et me esineme ühes kohas. On kuulajaid siit ja sealt ja nad kutsuvad meid kohe jälle järgmistesse paikadesse. Nii et meil on seal ümbrust kaudu väga palju supp olnud. Aga muidugi Läti, Leedu ojja muidugi Siberis ära käidud ja isegi kahel korral. Nõukogude ajal veel õnnestus meil käia Sverlovskisse. Nüüd on ta siis Rein purk, siis oli just parajasti see üleminekuperiood ja väga lõbus sõita. Ja ausalt öeldes. Ja siis me käisime veel sur kotis meie Eesti ehitajate juures, nii et meil on väga huvitavaid reisijal Minskis oleme käinud kunagi väga ammu rutseda ega ei teagi, siis ema mängis ja ta elu on huvitav olnud. Baltikumis ja Põhjamaades on kannel populaarne, kuidas ütleme, Inglismaal ja Saksamaal ja teid vastu võeti. Väga hästi võeti vastu, ma ütleks just nimelt väga hästi, sest kui Lätis ja Leedus on ju nagu harjutud juba selle pilliga mingit niisugust erilist furoori seal ei saavuta. Ehkki näiteks Leedus toimus esimene rahvusvaheline kandle konkurss, kus siis meie Kristin üling jagas esimest kohta lätlanna, aga aga teistes riikides on ta just väga head kõlapinda leidnud. Mul on isegi kirjalikke tunnistusi selle kohta ajalehtedest väga ilusaid artikleid. Jutt oli need kukul linn, mul on nagu koll nägu, millal tuleb neljas. Ei oska öelda, vaatame, kuidas Rüts seda nägu kujundab. Mis suunas mõtted, liigud? No mulle endale meeldib nagu kergemuusika ja kammermuusika, kõige rohkem, et me praegu ei kujuta ette, mis neljas nagu peaks olema. Jah, ma arvan, et see kolmas nägu veel võtab tükk aega aega ja ega siis ka klassikalise muusika ja üldse selle kammermuusika osas on ju teha veel väga palju. Ja me väga loodame meie noortele heliloojatele nagu näiteks Mirjam Tally on siin juba väga huvitavaid asju kirjutanud, aga esialgu tema helikeel on küllaltki raske kuku linnule, nii et ainult see liik suudab sellega toime tulla, kes otsa kooli on juba kas lõpetanud või vähemalt õpib otsa koolis. Aga nii see peabki olema ega kohaldamuma ei maksa jääda. Nii et ansambel kukulind on, nagu öeldakse, esimesed poisid mitte külas, vaid vabariigis on teil konkurente ka? No see on üks imelik küsimus, sest me ei ole nagu konkurentsi peale üldse välja läinud. Aga ega jah, grammatilise kandleansamblit niisugust suurt teist ei ole, lihtsalt. Suur tänu ansambli kukulind eestvedajad Els Roode ja Rutt rahula. Esimesed 25 aastat on siis selja taga järgnevateks aastateks samasugust tarmu kandlearmastust ja head näpujooksu. Aitäh.