Kuidas kaaluda hingesuurust, kuidas mõõta tundeid, pühendumist? Mõned küsimused, aga kui palju erinevaid vastuseid mis liidab, mis lahutab nagu aeg on näidanud, raskused liidavad, mis lahutab seda näidanud tänane päev. Vaatamata kõigele on optimism see, mis aitab nii eilsest kui tänasest üle saada. Oma kaheksakümnendat sünnipäeva pidav otniel Jüri Saar on just vastu pidanud tänu optimismile. Aga tema elu pole olnud sugugi meelakkumine. Sõda tõmbas unistustele nagu paljudel toonastel noortel kriipsu peale soomepoisina arvesta, et sünnime, kaitsmine on püha asi. Paraku läks kõik teisiti. Ja punkri aeg asendus Siberi aastatega. Võeti metsapunkris kinni, lihtsalt heideti mind toetava perre mehe poeg punkrisse. Ja poiss nuttis, ütles kolm minutit on aega, oleme ümber piiratud, igavene kari, verekoerad tuleb punkrist välja kolme kümnendi jooksul, muidu tuleb Nad hukkume ja minu pere tapetakse ja maja põletatakse maha. Ma olin ju metsas kolm ja pool aastat, enne kui kinni võeti. Metsa me läksime sellepärast soo veere mujale enam minna ei olnud võimalik pärast Soome armee ohvitseri tegevust Eestis päraskaja kuri taanduse metsadesse. Meid oli palju seal. Nii et see oli saatus selline. Ma olen ka mõelnud soomepoiste legendile ja nende katusele. Kui nüüd ühe lausega kokku võtta, siis, et noored mehed olid kõik aateinimesed, praktiliselt tuldi siia surema. Nojah, keegi meist toona surmas ei mõelnud. Me ei mõelnud surmas, kuna tulime elama ja uut elu looma. Me olime noored läinud kaugele, me nägime ainult seda väikest armast isamaas. Me tulime kogu rügemendiga siia selleks et kusagil Narva rindel kohas leegioni peatada. Idast tulev vaenlane aga kõik läks, nagu ta läks. Nüüd tagantjärele on ka vahelt mõttes läbi käinud, et suurriigid mängisid. Looming muidugi selles mõttes hea, sest punkriski kuulates raadiot ja Ameerika häält, ei jäta me neid balti riigi hätta. Ei, oled küsimuse allagi, et nad saavad vallutatud ja nii me lootsime ja lootsime seda abi, me lootsime kõige rohkem, et pööratakse üldist tähelepanu meile. Aga kliendile metsast tuli lihtsalt elama jääda. Me lootsime viimase hetkeni, kuni siis võeti kinni nagu mindki. Ja viidi sinna, kus tuhanded käis, siis enne meid ja pärast neid tulid. Kuidas ülekuulamised möödusid? Punkrist möödujaid, nii ma sain lugeda rongis neid 16 oli, see oli Lääne metsas marimetsa rabas. Siis ülekuulamiste alguses toimunudki pagariuksest, nagu sisse saime, löödi pikali maha ja peksti seda lüürilised, luuletajad ja heliloojad peksti seljakottidega jalgadega. Siis kone peredega ja kuni ma kaotasin teadvuse ja siis löödi poksi. See oli see esimene tutvus pärast algasid norm maalased ülekuulamisel. Nagu kõigil seal enam ei pekstud, ei olnud vaja, kõik oli nendel teada. Mannerheimi käskkiri oli käes, meie nimed kirjas Polnud mõtet udu ajada. Nii et nende vastuluure oli head tööd teinud. Jah, ühelt poisilt fassaadi tagataskus, Oyster, koolipoiss, naersime käskkiri kätte ja sellega kolhooside nimede kaudu kõik üles, nii et kui natuke viltu panid, nad kohe tegid selle asja nagu tõepärasemaks ja ütlesid, et jätame korra, me teame, kõik soomepoiste saatus on, olen kokku võtnud ühes luuletuses mis on kirjutatud seitsmendal oktoobril 944. aastal Läänemaal marimetsa rabas metsavenna punkris. Ja olen jätkanud seda augustikuul 1998. tal aastal suvekodus Keila-Joal. See on avaluuletus minu ballaadilik kogule suupillilugu mis ilmus 2000. aastal. Ja see kahel erineval ajal kirjutatud luuletus on siis. Karjala kannase kangust et peatada aegade vahel maa teistkordset häbisse, langust. Me tahtsime olla meie ise kui vabadussõjas, isad eks pärinud ju püsimise ja isase jonni, visa. Sööstsime surma matma, hulljulgusest kuumad meeled. Jäi emake lauda katma jäi tüdruk ootama. Teele. Me tulime lahe tagant. Me tulime surma matma. Kuid elavat lootust, mis jagand? Me pidime mullaga katma. Ja 54 aastat hiljem suvekodus Keila-Joal, jätkasin luuletust. Veel terra pöörleval laval tragöödiat, mängiti kaua. Jäid urmad veretavad jäid nimetud, lahtised hauad. Olime vaatuste vahel üks lühisuupillilugu. Ja liikus aegade ahel. Ja aegadel olnud, sest lugu. Oli kord üks väike. Kus oli? Ja. Naelu veetud. Me teame, et Siber on täis ka eestlaste haudu. Paljud inimesed ei pidanud pingele vastu, kuid siiski ka paljud tulid tagasi, mis aitas üle elada. Mul oli ERR-i olukord. Juba meedialaagris sain ma kapellmeistriks. Sellepärast jäin ellu. Siberis sain kohe muusikamehe tööd, seal ei olnud sadade kaudu sellised konservatiivid, Rimi üliõpilasi nagu mina, üldsegi rääkimata kontseptsiooni lõpetanutest, nii et mul oli kohe hea minek. Koorid orkestris ja nii ma seal elasin, kuli elasin lõpuni välja. Nii et pole midagi, aga mind aitas muidugi looming tohutult laule kirjutanud siis 300 laulu, ma kirjutasin sunnise laagris olles dirigent tainas välja tuua. Ja nüüd siis oleme neid võimsatega Estonia teatri parimate solistidega ja heade näitlejatega teinud tiir ümber Euroopa 14 aastat. Memento ansambliga Memar. Rääkimata Soomest, Soomes ma olen esinenud oma loominguga 226. kohas Rootsi kaks tiiru peale Norras, Taanis räägin Saksamaast, rääkimata luuleõhtutest Inglismaal ja veel. Nii et 14 aastat olnud õnne mul kirjaniku liidu liikmena varsti liikuda ja ennast teostada. See on õnn. Seal, lõikuse aeg. Saatus on mulle määranud rahva kannatustel lauliku töö. Seda on mul õnnestunud hästi teha. 14 raamatut on ilmunud. Nii muusikat, luulet, roosat, kirjutan praegu just soomepoistest belletristikasse muidugi kevade poisis kevade tüdrukuid. Romaan ilmus juba nii, et elu on ilus. Seda on tore kuulda vaatamata läbielatule ja mis annab muidugi lauludele ja nendele tekstidele sisu, et see kõik on ehe seal. Isiklikult kogetu ja selles ongi see asi ja et ma ei ole kasutanud oma lauludes rohkem võõraid tekste kui soones Ain Kaalepi sõnadele kirjutatud tõhusa malevalaul. Ivar Grünthal kirjutas Soomes väga populaarseks saanud laulule pahialan, kauno tar sõna, nagu juba jutuks muusika, ajakirjandus see on aidanud ja nüüd on vist pearähk rohkem Läntsist hästi mälestuste kirjapanemisele. Ma ei ütleks puhtalt mälestuste ikka loomingule väga tõsisele loomingule taustal õige täpne. Aga sellest on nüüd välja arenenud põnevad kujundid ja viimane raamat tuleb täiesti tuuri raamat. See kaasasündinud huumoritaju ja tugeva tahtejõuline optimism käib sellest nüüd läbi. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi virisenud elus ja ma ei mäleta, et ma kunagi oleksin olnud õnnetu kõikides olukordades elus, nagu sajad meie poisid kas siis soomepoisid või üldse Siberisse saadetud, on tugevad ja on tugevad ka täna, kes on läinud selle kooli läbi miskipärast nad elavad kauem. Imelik küll, me võiksime vilistab, oh mis nüüd sai ja näete, kuidas, kuidas meie elu oleks võinud parem olla. Me võitlesime selle eest lüüa rinna peale, aumärgid rinda ladus ja olla kole tähtsas. Näed kus tehti? No kuulge, kui ma vaatan praegu oma lapselapsi milline haridusreaalkoolis kompuutrid, oma leheküljed poisil seal teeb juba raha koolipoisil reaalkoolipoisina, milline tulevik ootab, sellest saab ju elada. Aga meenutame natukene seda aega on, kui te olite ka õpetaja, see oli veel N Liidu ajal, kui paljusti saite noortide rääkida Siberist ja kui paljud nemad Teadsid või oskasid küsida teilt, meie Ta pidi ju kinni olema. Ega siis me saanud avalikud, räägid, imed, mida õpetajaks võeti ja pedagoogilise seminari muusikaosakonna juhataja tahaks isegi sain. Saatsin ellu, aga seal, nendes individuaaltundides dirigeerisid tundides me rääkisime kõike. Küll oli toredam võrdlik Saaremaa tüdruk vastuvõtukomisjonis, ma olin minu juures siis, kui juhataja Joost käidi läbi rääkimas jutukas Saaremaa tüdruk, saare nimeline tüdruk tuli. Ja ma siis küsisin, komsomoli soosis. Ei olnud mitte kunagi-le. Ma sellepärast ta siis sa võid, suur konkurss. Nii et küll sai rääkida, aga eriti rõõmsad. Ja vaat siis, kui juba Tüür Berliinis langes, kuulge, ega siis enam tagasi hoidnud, no siis läks lahti, jutuks ja seisma rääkisime klassis, ei keegi enam mind kinni tahtnud võtta. Ei mindud koju lobisema, vaid kas klass sellest naeruses nendest tükkidest, millega me hakkama saime seal nendes olukordades. Nii et küll me tundsime, et kõik me tahame seda. Ja noortel oli õigus, mõnda aega on nüüd tulnud ja küllap nad elavad ja ma olen näinud väga palju oma endisi õpilasi. Neid on tuhandeid olnud. Tulevad ja tunnevad ära ja surume kätt ja vaatan silma ja ja nii õpilane kui ka mina ütleme, hästi läheb. Meil pole häda midagi. Te olete kujundanud mitte ainult noorte maitset, te olete kujundanud oma kaasinimeste kaasealiste maitset tänu mitmetele kooridele, mis teie käe alt läbi käinud. No ja ja vaadake, nüüd on küsimus nõukogude ajas. Kas võib veel olla õnnelikumat aega? Mõtlesin nõukogude ajast, et muigan selle peale küll, aga, aga et me nii palju raha kultuuri tarbeks tõmbasime nendelt välja. Kujutage ette, kuidas oleks praegu võimalik, ei kiru õega seal minu aeg, õnnelik aeg. Ma räägin seda, et ega sa ei saa kohe valmis ühe pauguga, näiteks asutasin Saku maaviljeluse instituudi koori. Me olime teinud tööd Saku lossis Instituudi kooriga pool aastat. Siis oli koori esimene kontsert, umbes 100 liiget oli kooris, kõik tulid kokku, see oli meie kants, meie kultuur ja rahvas tahtis olla koos millegi muuga oleksime saanud siis teha midagi seda, mis meie südantsoojendav ja me koos kampassegime, laulsin paar laululeenist parteist ära, siis läks lahti kogu tegevus. Ja nüüd ma räägin tembu ära, mis ma tegin. Ameti tegelased Tallinnast olid kohal. Ja koori kontsert oli õnnestunud lossis hea akustika, suurepärane akustika. Ja siis üks väga tähtis, ometigi tegelane ei mäleta, kes ta oli vabariiklikust komiteest. Ütles, koorunud sündinud. Valige nüüd endale üks koht vennasvabariikidest, kuhu tahate minna. Mina, vana kaval siberi rebane, mõtlesin Lätti, Leetu, Ukrainasse olime käinud ka. Võtame Pamiiri mäed, ma ütlesin, ma ei tahaks minna, jah, kõva häälega, kogu rahva ees. Me tahaksime minna Tadžiki vennasrahva juurde. Oleme kogu aeg sellest unistanud. Ta kohkus nagu aja algus, tundus, aga rahvas kuulas, ta lubas ju. Saate ja tulemus. Kolm nädalat riigi kulul Tadžikistanis dušanbee hotellis peaaegu sajaliikmeline koor, toit, ööbimine, hiiglasuured, pidulauad vennasrahvaste vahel kõikjal läinud kõhu, rännanud seal ringi, kaasas igavene eestimeelne, vahva sovhoosi direktor Ott Kaldma, kes mulle ütles salaja, kui taheti puksida sealt välja kui endist riigivastast sakoski. Et ka minul põleb, tuli tuha all, kahe lennuki viidi. Ja meid sõidutati kolm nädalat elasime riigi kulul ja keegi jõudnud seda viina veini seal ära juua ja neid lambaid sisse ajada. Kate ja kanu. Nii et see oli kohutav. Riigi raha väljatõmbamine. Suur tänu, et need järjessaaria. Kuna laupäeval on teil 80. sünnipäev, siis ma sooviksin kõikide kuulajate poolt jätkuvat optimismi. Tänan, see on loomulik joon. Ja. Nii see on ja no ütleme kui nuttu Ja. Ja java. Jaa jaa. Ja. Keeli. Jaa jaa. Jaa.