Täna 20 aastat tagasi koitis päev millel oli määratud ajalukku minna kõikides keeltes, märgiti seda lühikese sõnaga. Alles mõni kuu tagasi olin viimati Elbe kaldal ja ütleksin kõhklemata. Midagi saksa likumat ei ole ma näinud midagi romantilisemat, väga harva. Teenis märkamatult mäkke. Märkamatult vilksatas mööda sildikesed Kraupa ja pastai varjurikas pöögisalus väljume autost. Keegi ütleb vaiksel häälel, et sellel rajal on korduvalt sammunud Wagner, Veeber, Göte Schiller aine. Kusagilt hakkab kostma lauluke. Mis küll Määri neid suuri laulikuid. Kuid ometi sobib siia. Ja sa tunned äkki, et siin saab tõesti teha ainult kaht. Kas hüüda nii, et mets ja mäed vastu laiatavad või olla päris vait. Versin Liis, me. Mere tulime mereavaruse tunne saksa maismaa südames otse sinu jala eest, ainult vaksa võrra sealtpoolt kaitsevõret on 140 meetrit tühjust. 140 meetri kõrguselt langevad alla järsud fantastilise kujuga liivakivikaljud, moodustades sambaid, koopaid, lõhanguid, kuristik. Kolm Ontika kallast üksteise peal ja seal all põhjatu sügavuses. Nagu helesinine pael saksa kreetseni kiharail. Lookleb Elbe. Alles nüüd märkad, kui hämmastavad kaugused siit avanevad. Hiiglaslik. Praamid jõel, mis meenutavad männikoorest laevukesi, linnakesed, mis meenutavad mänguasjade kaupluse vaateaknaid. Ja keegi kohalik loetleb vaiksel häälel. Selle silla lasksid õhku fašistid. Selle asula hävitasid lendavad kindlused. See põles maha. See tehas oli mineeritud. Seal oli lahing. Seal langes mu isa. Aga seal kaugel allavoolu. Dresdeni ja maisseni taga on torg au. Ja vaata. Nüüd kuuled sa midagi hoopis muud, kuuled teistmoodi laulu. Sealt päikesetõusu poolt tuli täna 20 aastat tagasi Elbele sõdur vabast. Sealt tulid need, kes olid üle elanud taandumist valurestis, Smolenskis, Sevastoopoli, Jaborodino, kus taganeda. Polnud enam kuhugi, need, kes rinnaga kaitsesid Moskvat, nälgisid Leningradis klammerdusid maasse viimasel meetril enne Volgat, kuid ei alistunud. Need, kes haavadest nõretades vapustasid maailma ja lõid puruks 300000 mehelise Pauluse armee kes läksid tulle Velikije Luki lumehanges Kurski tolmus valgevene soodes toonil neprile Nestril toonaul Vislal ooderil Elbe poole rühkisid need, kes olid talunud kohutava sõja suurimaid ohvreid. Surunud põlvili Hitlerliku annastus armee ning alles eile sisse piiranud Berliini Elbele tuli nõukogude armee ja õhtu poolt ruttasid talle vastu liitlasväed. Sealt tulid need, kes Egiptuse piiril El Alameini all lõid puruks Romnely ja meredel fööniksi ning tõid pöörde sõtta läänerindel. Need, kes tegid maatasa Saksamaa linnad. Atlandi valli, kes tulid relv käes, Euroopasse ning surusid põlvili fašistliku Itaalia ei olnud sõduri süü, et veel selgi tunnil 20 aastat tagasi üle nende peade sepistati sobinguid Hitleriga liitlasmaa nõukogude liidu vastu. Nii et sõdurid olid üle elanud hirmsa tünn kerki ja Fau kahed pöörlevad Harbour i ja Singapuri katastroofid. Nad olid võidelnud Liibüa kõrbetolmus Birma džunglis ja kõigil ookeanidel olid põgenenud lekkivates aerupaatidest Prantsusmaalt hüppanud vette Pearl Harbour is põlevatelt laevadelt ning ujunud Atlandil saksa lennukite tule all. Nad mäletasid veel hästi Arden sügisel 1944, kui nõukogude relvavendade ennastsalgav pealetung Winston Churchilli isiklikul palvel kõrvaldas nende peade kohalt uue Dankerki giljotiini. Tera. Nemad tundsid samuti, mis on sõda, mida maksab võit ja mis on sõpruse hind. Kuid siiski oli nende jaoks seda Euroopas ja tule Kelbele hoopis-hoopis midagi muud kui teisel poolel. Suure kohtumise eelõhtul kell 17. Null null okupeerisid prantsuse ja Maroko väeosad silmapaistmatu Hessingeni Lõuna-Saksamaal kuid ammu enne seda hommikul kell kaheksa kolm kümmend, kui hingeni linna peale siis jalgrattakumme pumpas, muid liiklusvahendeid enam ei olnud. Et valge lipuga liitlasvägedele vastu minna, sõitis Hessingeni autokolonn, mille eesotsas oli soomusauto külgedel valged viisnurk. Tähed sinisel põhjal. See oli Ameerika spetsiaalne teaduslik sõjaväeline luureüksus Alsos mis nagu veendusime üsna muretult ristles oma ainsa soomusautoga 10 ja pool tundi eespool rinnet. Soomusautost väljusid kolonel Boriss Dash ning füüsikaprofessor Samuel kaudsmit. Kogelevast bürgermeistrist ei teinud nad väljagi, vändaku aga Maroko laste juurde ja kaugel, kui nendega Alsost tühine Hessingen ei huvitanud. Peale ühe väikese erandi. Asi oli nii. Sel ajal sõja lõpu eel oli USA teadlastel selja taga esimene edukas ahelreaktsioon uraani reaktoris. See tähendab Nad veendusid lõplikult, et aatomipommi valmistamine on tehniliselt võimalik. Seda hakati kõige kiiremas korras ka tegema. Kuid samal ajal haaras kindralstaapi hirm. Aga mis siis, kui Hitler teeb sedasama, ongi juba teinud ja tema reklaamitud Under vahve osutubki aatomipommiks. Eks olnud ju tuuma lõhustatavuse avastajaoto Haan, sakslane. Ameerikas olid kõik asjaosalised sügavasti veendunud, et saksa tuumafüüsikud on nendest ees või vähemalt sama kaugel. Muide sellesama saksa teaduse ületamatuse müüdi teised ohvrid olid sakslased ise, kellel ei olnud aatomi relvastel õiget aimugi. Kuid kes uskusid, et kui juba mitte nendel Kuid vahepeal loodi Ameerikas missioon Alsass, kes pidi kibekiiresti kindlaks tegema kõik natside aatomisaladused üles otsima nende projekti u ning kinni nabima juhtivat tuumafüüsikud. Muidugi ei öelnud seda tehes äraga muudest uurimistulemustest ja patentidest pihku juhtusid. Selles hasardis mindi isegi nii kaugele, et haarati Bremm tänavalt sõna lausumata kinni keegi paskval Jordan topiti appi, karju mees autosse, kihutati lennuväljale ja toimetati kiires korras Ameerikasse. Alles seal selgus, et kisendav mehike ei olegi kuulus füüsik vaid tema nimekaim. Kuid nüüd, 20 aastat tagasi oldi kindlamatel jälgedel. Hinganis asus maailmakuulsa nimega füüsiku Werner Heisenbergi instituut. Missioon also ess vallutas instituudi vastupanuta ja otsis professionaalse põhjalikkusega läbiaiast. Maa seest leiti konteinerit kahe tonni uraani, kahe tonni raske vee ja paljude dokumentidega. Kuid peagi selgus, et kõige olulisem puudub otsinguid. Jätkati. Hirmunud personal kuulati üle ja keegi laborant seletas, et üks kinni tinutatud plekk nõu olevat salaja uputatud teadlaste elumaja käimla kasti. See ongi Tseti välja ameerikaliku tempoga ja kõige kõrgemal tasemel. Leitnant veeretas anuma avamiseks professor kaudsmiti ette, kes hoidis taskuräti näo ees ja kandis ette, et tema töö on nüüd tehtud. Siitpeale algab juba teadus. Võiksime selle loo sinnapaika jätta, kui seal poleks üsna täpne kaksikvend. Kui Ameerika armee jõudis Reini äärde, sai Alsos Washingtonist salatelegrammi viivitamata võtta Reini veeproovid. Muidugi selleks, et teha kindlaks, kas jõe basseinis ei asu aatomitööstusi jõkke sattunud radioaktiivsed jahutusvee tuleksid selle silmapilk reetnud. Käsk on käsk. Kapten Robert Black Roomas natside tule all mööda mingi silla rususid keset jõge ja võttis sealt proovid. Need saadeti kiires korras Washingtoni. Kui tead sealsetele tuttavatele ja sõpradele rõõmu teha, lisati veepudelitele pudel kõige hõrgutavamat prantsuse veini ja kirjutati nalja pärast sildile. Uurige, kui aktiivne on. Mõne päeva pärast tuli kiirtelegrammiga vastus. Vesi negatiivne vein, aktiivne, saatke veel. Luurajad, said südamest naerda, et näe, seal ei ole kah mehed suu peale kukkunud. Kuid keskuse järgmine Telegram päev hiljem sülitas juba tuld ja tõrva. Miks ei saadeta uurimisele radioaktiivset veini? Tuli välja, et see oli tõepoolest aktiivne. Ja nüüd algas kibe töö. Veini Marcoli Russil, joon toodetud Tulooni lähedal, Prantsusmaa teises otsas. Kiires korras komandeerite sinna, major Fischer ja kapten, rajan. Prantsuse veinitöösturid said asjast valesti aru. Nad arvasid, et siin võib peituda ainult suurejooneline eksport, import ja ujutasid ohvitserid sõna otseses mõttes hea veiniga üle. USA-s saadeti tonnide viisi Pürenee jalami mulda, ojade vett, viinamarju ja veinitünne. Muidugi mitte tühjalt. Ettekanded veinikomandol läksid järjest segasemaks. Lõpuks selgus, et mõned Prantsusmaa mineraalvee allikad on looduse tuju kohaselt lihtsalt nõrgasti radioaktiivsed ja see oligi kõik. Veel kurvema bilansiga lõpes Alsuse operatsioon Hessingeni WC's. Pärast salakonteineri avamist selgus, et Heisenberg ei teadnud aatomipommist pooli asjugi. Kui taromaatsest prantsuse veinist oli uurimiskeskkond küll väga kaugel. Nõukogude armee tuli suurele kohtumisele Berliini võtmetega. Muide, need olid tõepoolest juba 1760.-st aastast vene sõduri käes, kes seitsmeaastases sõjas sundis kapituleeruma kõrgi Preisimaa pealinna. Ja nagu mäletame, heitsid Nõukogude lendurid just hetk enne pealetungi ooderil rinde kohal langevarjudega alla nende võtmete tohutud koopiad mille litikutele oli kirjutatud sõbrad, kaardiväelased. Saadame Teile Berliini võtmed edasi võidule. Nüüd, üheksa päeva hiljem olid linnaväravad ammu selja taga. Mitmendat päeva käis lahing Berliini tänavail parkides kaldapealseid, vee juhtmeis, metrootunnelis, kõikjal väejuhatuse poolt valitud taktika kohaselt ei tunnustatud selles võitluses pause ega puhkeaega. Natside garnison pidi näevad vahetpidamata tundma pealetungi närvesöövat survet juba idas ja kirdes ületatud spreiadeltovi kanal ning läbi murtud linnasisene kaitsevöönd, kuid valdavas osas see veel püsis. Ja õigupoolest oli kogu miljonilinn üksainus suur must tuhandet oluline betoonpunker mille relva päästikuid hoidsid 300000 meeleheitest hullunud matsi ja linna taganenud rinde väed. Rindejoon läks läbi majade korterite võideldi iga toa vannitoa garaasi pärast Nõukogude pommituslennuvägi ja rasked kahurid olid võimetud sõdureid otseselt abistama. Nad said purustada ainult nähtamatust rindejoonest kaugemal asuvaid kesklinnas olevaid objekte. Välisuurtükid tulistasid tihti naabermaja kolmas võimas löögijõud tank kaotas tänavail ja rusuhunnikutes oma peamise eelise. Manöövrivõime piisas kahest keldriaknast välja tulistatud tankirusikas. Üks esimesele, teine viimasele soomusmasinale, et blokeerida ning ükshaaval hävitada kogu kolonn. Tankirusika reaktiivse granaadi aga suudab välja tulistada iga Hitleri Junge juba pärast pooletunnilist väljaõpet. Kuid linna oli taganenud ka Hitleri armee hambuni relvastatud ja suurte kogemustega eliit. Vabatahtliku ESSi surnu pealuuüksused, kes võitlesid viimse mehe ja viimse padrunini. See oli ränkraske tuleproov välilahingutega harjunud Nõukogude kaardiväelastele. Igas majas oli tulepesa, iga koridori sopp nõudis ränki ohvreid. Paljudes laskur roodudes jäi mõne päevaga rivisse vaid 20 30 meest. Paljudes pataljonides tuli kolmest roodust formeerida kaks ja ikka puudusid roodus pooled mehed. Ei maksa unustada, et Oderist Riigipäeva hooneni läks maksma 300000 nõukogude sõduri ja ohvitseri elu või tervise. Ning ikkagi mindi edasi samm-sammult korruselt korrusele, toast tuppa, granaat ees, automaadivalang järel. Sellesse heitlusse pandi kõik oma unistused rahust, mis pidi tulema siis, kui see viimane töö on tehtud. Kui langes üks, võttis lippu, teine see lipp tuli Riigipäeva hoonele viia. Samal ajal lehvisid suuruselt järgmises Kesk-Saksamaa linnas Leipzigis juba seitsmendat päeva valged lipud. Ja kui Ameerika kolmas armee tulistamata ühtki last linna sisse sõitis jäid heisata ainult tähed ja triibud ja linn oli vallutatud. Mõni päev hiljem külastas messi linnanõukogude sõjakirjasaatja Konstantin Siimanov. Ta märkas suureks hämmelduseks, et leipzigi tänava ristidel seisavad täies mundris Saksa politseinikud. Kummalised rohelised kiivrid peas ja kumminuiad vööl. Ainult haakrist ja püstol puudub. Ameeriklased pildistasid rahvaste lahingumonumenti ning jäid Averbahhi keldris saksa õlut. Nad tundsid viisakat huvi mister köötaja minister Fausti eritega leedi Margarete vastu, kes olevat selles keldris õlut joonud juba ammu enne neid. Ning kui ühele rikkale markitandile hakkas seinal silma noore Göte võlakohustus kolme pudeli šampuse peale pakkus ta selle eest silma pilgutamata 10000 dollarit. Lõppude lõpuks peab sellelt neetult sõjakäigult ka midagi põnevat kaasavõetud saama. Võib-olla just samal ajal 20 aastat tagasi läks Berliini kuurvürst tammi rajoonist tulle tank T 34, kust äsja tõsteti välja langenud laaduri surnukeha. Ta läks asendama kaardiväe seersant German šaškov. Tank sööstis edasi. Võitlus jätkus. Äkki sähvatas kusagilt keldriaknast tulejuga. Otsejuht-mehaaniku vaateava ees lõhkes tankirusikagranaatmehaanik, langes Sasgow, tõstis ta kõrvale ja asus tankijuhtkangide taha. Samal hetkel vajus talle selja tagant peale tankikomandöri elutu keha. Seersant jäi tanki üksi. Keldriaknast ähvatasid uued lasud, süttis tankimootorigrupp, šasgow lülitas sisse tagurpidi käigu ja sõitis hooga vastu pool varisenud kivimaja seinamüür varises tankile ning kustutas tule. Seersant asus kahuri taha, ta tulistas läheda maa pealt vaenlase tule pessa, kõik mürsud sai ise haavata. Asus kuulipilduja juurde. Varsti jäid järele ainult käsigranaadid. Rinda tabas teine kuul. Uuest täistabamusest süttis uuesti tank. Natsid kollikisid juba püstolkuulipildujapäradega vastu tankisoomust, soovitades Ivanil välja ronida, kuid luuk ei avanenud. Hetk hiljem, kui seltsimehed haavatud seersandile appi jõudsid, oli ta veel teadvuse juures. Ta ütles ainult aitäh. Poisid. Tanki ümber purustatud tulepesas lebas 30 natsliku sõdurit. Selline oli tee ooderilt Berliini ja. Seekord võime öelda juba päris kindlasti. Just samal ajal kuulatati Elbe ääres Alton krabovi koonduslaagris suure erutusega kahest suunast lähenevat lahingukõminat. Nojaa, äkitselt sõidab üks kerge sõiduauto sinna komandandi maja ette. Ja astub, eks, Vene polkovnik välja. Punaarmee polkovnik. Vaat siis läks madinaks, vot siis kõik need seitse 8000 püssis lasevad sellist hullem kui lahing Saluut, Saluut ja, ja siis see komandandi maja peale tõmmati kohe punane lipp, ülesgrupid läksid kohe välja ja. Jutustab alampolkovnik velt mander, keda ennast enam meie hulgas ei ole. Viisime sinna komandandi majas ja siis polkovnik oli armee poliitosakonna ülem ja siis üksipäini sõitis, vaat siis ameeriklased ja Itaalias need ei taha täna vara sõita, vaatavad, mis nüüd tuleb. Ja siis nagu see punane lipp sinna komandandi maja peale kerkis, nii hakkasid kõik karjuma, itaallased, prantslased, kõige rohkem itaallast lokstama, mütsis üles, ronisid autodest maha ja tankide kolonn sõitis sinna sisse, meie punane tankid, aga no ma ei oska niimoodi kirjeldada, aga siis need prantslased, itaallased, näiteks ameeriklased ja need olid nii vaimustatud. See polkovnik sena sõitis punane lipp, tõsteti, tankid sinna, Nõukogude tankid, sõitsid sisse, kargasid seal maha ja siis seal ronivad meie tankide otsa ja kasutas tankiste ja sõitsivad ära veel ikkagi karjusalike itaallaste Kivivaarus, Vivarus. Nii saabus päev, mis läks ajalukku 20 500.. Prill 1945 täna 20 aastat tagasi. Oli vaikne öö. Selgesti selgesti kostis läheneva esimese Ukraina rinde tankikolonnide mürin mida vaikne Elbe kaugele edasi kandis. Torg au Elbe kaldal oli välja surnud. Ei ainust, hingelist, ei ainsat tuld. Ainult vanad tuletõrjujad konutasid pritsimajas ja kustutasid omaenda kõrbevad sisemust. Plahvatus 400 aastast hartan Felsi kindlust. Lasti õhku torgausild. Ühendus üle Elbe katkes. Möödus mõni tund. Elbe loksus vastu kivisilla rususid ja tähed, pilvitu taevas kahvatusid aegamööda. Samal ajal liikusid lõunast torga poole Ameerika ühendriikide esimese armee 69. jalaväediviisi eelosad kraaditsi kohal linnast kagus jõudsid jõe äärde Nõukogude kaardiväeüksused. Kella üheksaks saabusid ameeriklased linna piirile. Kell üheksa 50 peatus nende esimene auto purustatud silla kohal. Kuus ameeriklast ronisid neljakäpukil Kivisillasamba rusudeni, tõusid neid mööda vaenlase eest varjatult üles ning võtsid sisse kaitsepositsiooni. Iga silmapilk võis kohata vaenlast. Kuid kõikjal valitses vaikus. Ameeriklase tasusid eikellegimaal. Kell näitab veidi üle 10 helbe vastaskaldal mõnekümne meetri kaugusel tõusevad pikkamisi õrnrohelised aasad ja väikese madaliku juurest läheb üles kitsas tee. Äkki ameeriklased vaatavad teraselt sinnapoole, seal liigub midagi. Ja tõepoolest, pikkamisi kerkib nähtavale rohekas teraskiiver. Kuid see pole ju saksa oma. Patrulli ülem, paplovski ei taha silmi uskuda ja küsib imestunult Allobois. Mis see on teraskiiver, teisel pool jõge aga hüppab seda kuuldes välkkiirelt üle lohu. Mööda aasa jookseb lähemale mees, pruunia sallis, sinelis nägu täis kergendustunnet ja rõõmu. Tema järel tulevad teised ja nüüd on kõik selge. Ameeriklased hüppavad samuti samba rõdudelt alla. Mehed ühtedel kiivridel valged, teistel punased tähed segunevad nagu tähesadu saavad üksteisele õlgadele, naeravad keegi annab automaadist valangu õhku. Kahe armee patrullüksuste ülemad, vanemleitnant David šeff 58.-st kaardiväe diviisist ja leitnant William Robertson 69.-st jalaväediviisist vahetavad ühinenud võitjate esimesed õnnitlused. Õnnitlused ajaloolise kohtumise puhul. See oli täna 20 aastat tagasi, umbes kell 10, null viis hommikul. Kell 10 12 tehti foto, mis praeguseni on tuntud kogu maailmas. Elbe jõe Kivisilla rusudel ulatavad venelased ja ameeriklased üksteisele käe. 19 minutit hiljem lehvib Hartenfelsi kohal juba valge lipp. Sel ajal tunglevad kätest kinni hoides, lauldes ja oma kodumaa lippe lehvitades Nõukogude Ameerika sõdurite rühmad. Ameeriklased proovivad vene vodkat ja balalaikamängu Nõukogude seersant konstantiinova noor neiu laulab BBC mikrofoni ees vene rahvalaule. Ajakirjanikud märgivad üles poplovski sõnad torg au on maailma rahu. Mount Everest. Torgo raekojas kohtuvad varsti mõlema riigi väeüksuste vanemohvitserid. 58. kaardiväediviisi ülem kindralmajor Russakov ja Ameerika Ühendriikide 69. diviisi ülem brigaadikindral Reinhardt. Siin annavad nad vandesurm fašismile kõik jõud alatiseks võitlusse. Rahu ja rahvastevahelise sõbraliku koostöö. Varsti kandsid ligi 40 Hitleri-vastase koalitsiooniga ühinenud maa raadiojaamad kõikjale teate ajaloolisest kohtumisest Elbel. Ja loomulikult ei puudunud nende hulgas ka sõjajärgne pisike Eesti raadio, kes teatas purustatud Estonia teatrimaja keldrist. Täpselt nii. Tähelepanu avaldame kõrgema ülemjuhataja käskkirja tegevarmee vägedele. Esimese Ukraina rinde väed ja meiega liidus olevad inglise ameerika väed lõikasid löögiga idast ja läänest läbi saksa vägede rinde ja ühinesid 25. aprillil kell 13 30 Saksamaakeskuses torg au linnarajoonis. Seega on Põhja-Saksamaal asuvad Saksa väed ära lõigatud saksa vägedest Saksamaa lõunarajoonides. Saavutatud võidu tähistamiseks ja selle ajaloolise sündmuse auks saluteerib meie kodumaa pealinn Moskva kodumaa nimel. Täna kell 19 esimese Ukraina rinde vapratele vägedele ja meiega liidus olevaile inglise ameerika vägedele. 24 kogupauguga 324-st suurtükist. Elagu vabadust, armastavate rahvaste võit Saksamaa üle. Kuulake Suurbritannia peaministri Winston Churchilli raadioläkitust. Pärast pikki sõjakäike rasket tööd ning võite maalia meredel läbides. Paljud lahinguväljad ületasid suurte liitlaste armeed Saksamaa ja vahetasid käepigistuse. Nüüd on nende ülesandeks kõigi Saksa sõjalise vastupanujäänuste hävitamine natsliku võimu välja juurimine ja Hitlerliku riigi alistamine. Selleks otstarbeks on olemas küllaldaselt jõude ning meie kohustusime truus ja võidukas sõpruses ja vankumatu tahtega täitma oma ülesannet ja oma kohust lõpuni edasi vaenlase vastu. Avaldame Ameerika Ühendriikide presidendi Harry Trumani raadioläkituse. Meie relvade liidul Saksamaa südames on kogu maailma jaoks selline tähendus, mida maailm ei jäta tähele panemata. Rahvad, kes võivad koos välja töötada plaane ja koos võidelda õlg õla kõrval selliste takistuste juures nagu suured vahemaad, keele ja sideraskused, mis meie oleme ületanud, võivad ka koos elada ja koos töötada ühise rahu organiseerimisel rahuliku aja jaoks. Kuid seni, kuni meie vaenlased ei ole Euroopas ja Vaiksel ookeanil lõplikult purustatud ei tohi olla tagalas meie kangelaslike sõdurite ja meremeeste toetamiseks suunatud jõupingutuste nõrgenemist. Sest me kõik teame, et ei tule vaheaega võitluses rindel. Nendele pidulikudele, helidele ja tarkadele sõnadele ei ole nõukogude inimestel mitte midagi lisada sest nad väljendasid väljendavat seniajani kõigi maade rahvaste mõtteid ja tahe. Ja selle juurde oleme jäänud. Kahjuks aga ei tuleta Lääne juhid neid häid sõnu enam meelde isegi suure kohtumise aastapäeval mitte. Pigem koguni vastupidi. Kuid me ei taha teie meenutusi rikkuda. Pärast väikest mõttepausi Eesti Raadio saatekava 20 aastat tagasi jätkus. Nüüd kuulete kontserti inglise, ameerika, Nõukogude vennasrahvaste ja eesti heliloomingust. Elgar tervitus armsamale. Raadiokuulamise veteranid küllap tundsid juba ammu ära meie teadustajate vana kaardiväe, need olid Silvi krunt ja Vello Rummo. Kuid kas sõjajärgselt teadustajad ise mäletavadki enam, kuidas need erutavad teated saadi, mis võiduaastal iga päev eetrisse anti? See oli enamasti Moskva raadiost vastu võetud ja meie endi poolt otse sealsamas pärast esmakordse diaat ärakuulamist ka nii-öelda ümber pandud kiires korras, kiires korras kohe oma jõududega kõik stuudios viibijad võtsid pliiatsid kätte. Pärast vastastikku võrdlesime, kas tekst sai õige? Tõlkisime sealsamas ja selleks ajaks, kui Moskva raadio oli teistkordse tähtsa teadaande ettelugemise lõpetanud, siis püüdsime kohesele järel juba. Lindistamise võimalust ju ei olnud? Ei olnud siis jah, magnetofoni meil veel ei olnud, oli ainult üks plaadi Mahamendimise ketas medalid, kaatest vaatasime säält vanast atlasest ja nii, kuidas juhtus jah, et enam õiget õiget nime tabada, seda ainult kuulmise järgi ju ju võis mitte just täpselt, et vastu võtta seda, mida taheti öelda, otsekohe võrdlesime kaardil, kas võis selle rindejoone läheduses antud punkti läheduses midagi selletaolist olla, nagu me kuulsime, need mingil määral kindralstaabi tööd tuli ka teha. Ja tingimata meil oma kindel rindejoonega. Veel on ka aeglane. Ja noh, mis riietuses Vello Rummo tol ajal tööl käia, rõmmalisedoor, mina olin, jah, sõdur, mul oli. Nii, et 12 tundi oli otsest vahtkonna teenistust ja 24 tundi, mis selle järgi vaba oli kulusid enamasti ühisraadiomaja ülesannete täitmisel, mis sellel asus Estonia teatri keldris. Aga kas te seda raamatut ka veel mäletate? Mida ta arvustajad aastakümneid on neednud, aga näete, nüüd on temast suur käsu. Võtame selle päeva lähenevat käekirja, paistaksid angerja oma, jah, ei, see ei ole, see oli seal krunt, vaat siin on nagu minul, revolutsioon ei ole ka seal, Heiki, härra eri. No näete, äkki läheb poole päevapealt kava täiesti punaseks, mis see tähendas, see tähendas saatega muudatust. Näete, siin on nüüd see kontsert, mille me taastasime. See tähendab Taavile. Nii et Elgari tervises, Arvi esindas siis Inglismaad. Aga Eestimaad, mis? A Aleksander Läte malemäng. Meie tolles napis helikogus heliplaadikohus tuli teha. Ainuvõimalik valik niisuguse tähtsa kontserdi puhul ja see laul nähtavasti tundus meie selleaegsetele toimetajatele meile kõigile, kes seal töötasid kõige sobivana küllalt sõja, selle päeva tähistamiseks ja küllalt sõjakana kuivõrd on ju seal ka juttu tule andmisest, justjust ja võiduka lõpuga lõpeb kassetid olid Tallinnast põgenedes hävitanud nii sõna otseses mõttes purustanud kõik küllaltki suure heliplaadikogu, mis oli ennesõjaaegsel Eesti raadiol ja kui ma õieti mäletan nagu juhuslikult kuskilt raudteelt peaaegu vist Valga jaamast saadi kätte siiski üks vagun, mis oli kavatsetud ka ära viia Läti kaudu taganevate vägedega kaasa, kus siis oli see pisku plaadikogu sees, mida me pika aja jooksul kasutasime? Täna 20 aastat tagasi langes teise Valgevene rindevägede kätte viimane fašistlik kindlus Ida-Preisimaal meeleheitlikult võidelnud Pillau ning statiini linn Oderi suudmes. Praegu 20 aastat tagasi valmistusid stardiks Berliini kohale 1486 Nõukogude rasked pommituslennukid, et anda linna tsentrile seni tugevaim hoop õhust. Operatsioonileppenimi oli tähendusrikas Ruut. Niisaluteerisid lendurid liitlasvägedele, kes kohtusid Elbel võidulippu heiskamiseni oli jäänud ainult viis päeva. See oli täna 20 aastat tagasi.