Nõmme on nii mõnus, armas ja kodune paik et kirjanik Vladimir Beekman teist kodukohta ette vist ei kujuta. Ja elada on mul tulnud elus küll väga mitmel pool sõja ajal Venemaal ja ja küll ka Narvas ja Tallinna linnas. Aga sünnipäraselt olen ma Nõmmekas ja valdava osa oma elust. Nii enne sõda kui ka vaheaega, siis pärast seda olen ma nõmmel elanud, nii et minu jaoks on muidugi kodupaik. Ja loomulikult on ta selle tõttu ka kõige paremaid paiku maailmas ehkima. Kurvastusega vaatan tema allakäiku ajas, ta on ajale alla jäänud tublisti. Nüüd läheb ikkagi palju vaeva ja aega selleks, et tõsta nõmme väärilisele tasemele, ütleme nii. Ma mäletan neid kirjatükke ja probleem arutelusid nõmme kohta, mõned head aastad tagasi, kus Vladimir Beekman tõstis väga tõsiseid küsimusi üles, kuidas nõmme tagasi tuua tema loomulikku olekusse. Sest ega Nõmme ei ole ainult ju magala kui hir roheline ja inimesele niisugune loomulik kodukoht. Oh ei, sugugi mitte minu lapsepõlves, ta ei olnud üldsegi mitte mingi magala, ta oli ikka linn oma organis, kusjuures suuruselt neljas linn Eestis pärast pärast Tallinnat Tartut Narvat koma 20000 elanikuga nõmme oli arvestatav linn ja linn kõigi linna juurde kuuluvate struktuuridega kogu infrastruktuuriga. Mina mäletan isa töö järgi juba, ma olen jälginud, kuidas nõmme ehitati, sest ei saa, eks vahe vedas veoautoga Harku kivimurrust vundamendikive gaasi üle kogu Nõmme, eriti tol ajal ehitati Vabaduse puiestee kanti väljaspool seda vana Nõmmet. Hiljem ta vedas hoidi lauaveskisse Märjamaa kandist palke, kus neid saeti laudadesse jälle läks nõmme ehituseks. Pääle selle. Kuna mu eluaeg nõmmel elasin, siis ma kõik olulisemad kaubanduslikud, keskused ja ka mõned mõnes mõttes ka ärimehed olid tuttavad, kõik Bilderid ja saared ja Kahro majad olid, olid, elasime sealsamas Pärnu maanteekõvera tänava nurgal, Nõmme turg ja noh, ühesõnaga kõik see nõmmekoolid, kus ma ise läksin nõmme linna, Hiiu algkooli esimesse klassi 37.. Ja see kõik oli nii, nii oma keskkonda ja see oli linn, mis funktsioneeris nagu linn ikka, sellepärast seal olid majaomanike seltsimajaomanike pank oli meil vastas seal ja linnavalitsus ja kõik muugi oliga oma ajaleht ja ja isegi minu esimene raadioesinemine toimus ka nõmmel ja nagu ma praegu suudan meenutada, pidi see olema 38. aasta lihavõtte eel, sest see oli üks jänku luuletus, mida ma lugesin kaitseliidu Nõmme saatjale. See tema stuudio asus linnavalitsuses. Hoonesse on vanas Kahro majas, seal, kus kino Victoria Palazdona nüüdne võit on Victoria kolmandal korrusel, seal oli üks väike tuba, heliisolatsiooniga, uks oli üle lööde nii. Ja siis ma olin esimeses klassis hakkas lõpetama esimest klassi ja kuna ma lugesin juba viie aasta vanusest Pääle õppisin lugema Itaalia Abessiinias, sõjaajalehe pealkirjadest ja Hispaania kodusõja ajal, ma lugesin peenikest kirja ja kõike päriselt siis nähtavasti fiktsioon oli mul ka küllalt selge ja kui oli vaja esinejaid raadiosse mingisse lihavõtteprogrammi, siis valiti mind ja veel üks, üks tüdruk meie klassist, kumbki lugesime luuletuse. Siis ma mäletan, et me läheksime tõesti ühel hommikul sinna mäe lugesime otse-eetrisse, sest tollal helikirjutusseadmestikku seal ei olnud. Kodus meil raadiot ka ei olnud, raadio oli tol ajal küllaltki kallis ja mitte igas kodus olemasolev ese, aga naabritel oli ja siis ma tean, et ema käis naabrite juures kuulamas ja pärast siis kiitest ma olin hästi selliste lugenud, nii et ka see toimus nõmmel, kõikuline on meil olemas ükskõik millises seisundis, aga ta oli. Nüüd on kõik see justkui kogemata ära kadunud ja praegu käivad ju ka vaidlused, kas nõmme jääks linna Tallinna suure linna alla või peaksid olema jälle omaette linn. Aga taastada seda, mis kunagi oli, on vist võrratult raske ja kas seda ongi niimoodi mõtet teha? Kaks korda samasse jõkke astuda on võimatu, seda on näidanud elusa, näitab iga päev ja iga nädal iga kuu uuesti tähendab endisel kujul sellist idüllilist. Park linna nagu nõmme oli, me enam ei taasta, ühelgi juhul ei ole enam see elanike kontingent, ei ole see majavaldajate kontingent, mille varal elas Nõmme Nõmme elas praktiliselt iseseisva majaomaniku varal, kes suutis maksta linna makse, kohalikke makse, kes suutis maksta maa ees, kes ostis, kui tema hakkas ehitama, ostis linnalt krundi. Ega temast tööstust ei olnudki arenud, aga peale selle oli seal töökohti, seal oli teenindamine, oli kaubandus kõik ja sealt laekusid kamaksud nõmmele. Ma ei kujuta ette, kuidas praegu saaks, kus suur osa Nõmmekaid töötab Tallinnas, kui ta oleks omaette linn. Kuidas nende tulumaksu arvestada nõmmele, millist maksuaparaati nõuakse, see kuluks ju see raha sinna ära, sest siis hakkaks Keila nõudma nende Keila inimeste tulumaksude arvestamiseks Tallinnas töötavat Keilasse bla Raplasse, Aegviidu, Aegviitu ja nõnda edasi. Ma ei usu, et see oleks teostatav aga muul viisil kui nõmme iseseisvuks, oletame ma ei näe maksubaasi, millel see linn saaks eksisteerida, sest tööstust ei ole seal märkimisväärselt olnud ja sinna ei tule ja ei tohigi tulla, sest siis rikuks nõmme ära, see ei oleks enam seal. Ja samal ajal me oleme kaotanud ära jõuka, iseseisva majaomaniku. Me praegu hakkame taastama nende õigusi. Me hakkame tagasi andma maju, need on praktiliselt õnnetud inimesed, enamasti pärijad, kes saavad 50 aasta jooksul rääma jäänud omal ajal küllalt kergelt ehitatud suvila tüüpi, tihti majad, kes tahavad saada kapitaalremonti, mis on täis üürilisi, keda pole kuhugi panna, kellelt ei saa võtta üürimist, tagaks maja taastootmise. Ühesõnaga seda jõukad, kes kihti, kes tollal moodustas Nõmme nii-öelda majaomanike seisuse ja majaomanike pangamajaomanike seltsi ja see, kes andis nõmmele tema majandusliku elumahla, seda pole praegu olemas. Kas me suudame selle keskklassi taastada igal juhul, mitte kahe-kolmega viie aastaga? Järelikult kui võtta loogiliselt, siis nõmme praegu iseseisva linnana ennast ära ei klaari. Küll aga iseseisva haldusüksusena Tallinnas, kus on palju asju üldisemalt võetud. See on võimalik, aga kuigi mulle meeldiks ka, et nõme oleks omaette linn, sest nagu nõmme, kas ma olen nõmme patrioodiks, ilmselt jään. Ma olen kurvastusega sunnitud ütlema, et ma ei usu hästi nende poliitikute lubadusi, kes lubavad pudrumägesid, kui nõmme ainult saaks iseseisvaks. Minu meelest on see poliitiline mäng ja kahjuks juba alates riigikogu valimistest me oleme näinud, kuhu võib viia vastutustundetu poliitika. Andrus, kui sellel ei ole reaalset aluspõhja alla, ka minul on tehniline haridus, ma olen harjunud realistlikult mõtlema. Ma mõtlen praktiliselt. Kuigi jahti. Milline haridus kõlab kuidagi kummaliselt, sest kirjanik ja tehniline haridus meetrava mõistuse kohaselt peaksid ju kuidagi lahus seisma. Ma arvan, et see on üks suur eksitus tänapäeva maailmas. Nähtavasti on kehv see kirjanik, kes on nii palju humanitaar, et ta ei taipa elementaarsedki tehnikast. Ma ei ütle seda, et kirjanik peaks olema arvutispetsialist või võitehnikas, väga suur eriteadlane aga ometi ometi käsitsema elementaarseid, kaasaegseid riistuja, vahendeid, elektroonikat. Ta peaks olema võimeline seda omandama, sest et muidu ta jääb oma lugejast rumalamaks. Aga mida suudab lugejast rumalam kirjanik lugejale öelda? Minu sügav veendumus on see, et ta peab ikkagi sammu pidama. Ja kuna meie tänane inimene on muutunud niipalju targemaks ka tehnikas, majanduses, kõiges selles praktilises elus kõiges ratsionaalsus siis ei ole minu meelest enam kohta sellele puht humanitaariast, kirjanikule, kes nende korki parandada ei oska. Ei tea, mismoodi käib see või teine igapäevaselt tarvitatav riist või seade või masin. Nii et see ei ole mingisugune eriline uhkuse asi. See on lihtsalt minu meelest aja sund ja me oleme oma aja lapsed ja aga kaasas käima selleks, et me suudaks midagigi öelda oma oma lugejale, muidu võiks pillid kotti panna. Tõenäoliselt kõik toredad ja põhjalikumad raamatud on kirjutatud nõmmel. Ja seda kahtlemata, kuigi peab kahjuks möönma, et mõned on ka mujal kirjutatud, aga pole viga, ma loodan, et nõmmel kirjutatakse veelgi raamatuid, ega siis nõmme ei ole seisma jäänud oma arengus. See, et me saime Glehni Kalevipoja ehk veini kuradi, nagu seda minu lapsepõlves nimetati ja, ja siiamaani paljud nimetavad, me saime selle tagasi, et Glehni loss on on taastatud ja et meil üks kui teine asi kipub ikka nii enam või vähem vana mõõdu järgi, et meil paljud vanad kauplused on jälle uue elu sisse saanud ja nõmmekeskus hakkab pikkamööda ärkama sellest targiast, kus ta oli kroonulikult ja hallilt sisse surutud aastakümnete jooksul. No see annab lootust, see annab lootust, aga muidugi tee on pikk ees. Mida võiks selle tee käimise juures näha? Võiksime fantaseerida. Kuidas nõmme võiks areneda. Mu meelest oleks ju hea, kui nõmme kasutaks ära oma eelised, aga mis on tema eelised, see on tema asend, tema kliima, tema loodus ega silma praegu omal ajal nõmmele ei tehtud ka kopsuhaiguse sanatoorium, männimets, männimetsa õhk, need joonid, mis seal eriti suvisel päeval käidud tantsiilidega küllastatud õhus seal, kus nõmme kanarbiku peal, niipalju kui kanarbiku, praegune meil veel on seda väheks jäänud, sumisevad maamesilased ja kõik see, see päikesest töötud äärmiselt kuiv ja tervislik õhk on nõmmel siiski veel olemas. Mul oli kunagi võimalus teha ja üks laevasõit siin piki rannikut Tallinnast Kopli lahest mööda ja sinna Suurupi poole ja tagasi. Ja sealt olete Tallinnat siis peab ütlema, et kui Tallinna kesklinna kohal oli üsna kõrge ja üsna hallikaskollane sudu müts selline saasta müts siis ta hõrenese muutus üsna vähemärgatavaks siin Nõmme pool pääsküla poole. See näitab seda, et ikkagi linna atmosfäär on, on eri kvaliteediga, nõmmel on ta märgatavalt parem, kuigi tohutud autode hulgad rikuvad seda ka, aga seal vähemalt ei ole sellist tööstussaastet. Ja seda peaks kasutama samuti seda, et nõmmel on loodust, et nõmme ei ole täis ehitatud, et nõmmel on küllaltki veel suured krundid, omal ajal ei Barcelleeritud neid ka mitte liiga väikesteks, kuskilt on lõigatud, aga siiski on seal majade vahel puid, on põõsaid, on võimalik ja on rajatud palju iluaedu muru, isegi kuigi nõmmele muru rajamine on, on siis Iphose töö sellepärast et see ei ole mitte Inglismaa, kus kogu aeg piserdavad vihma ja kus on niiske, vaid vastupidi, nõmmel on hästi kui ja pole lambaid karges murud allaksida, näriksid, kes teeks seda õiget kultuurkamarat nagu, nagu kadunud Keevallik ütles, et muru peab tallama? Ei, ma kogu aeg nõmmel seda ei ole, aga ikkagi on seal võimalik teha looduslik keskkond ja seda säilitada, seda kaunistada, seda kõike on võimalik teha head tahtmist ja natuke majandusliku jõuga, kust, sest hale on vaadata, kuidas eriti vana-Nõmmes Nõmme vanemas osas, kus majad on tihedamad ja kus elanikkond on vana vananenud, kus elavad põhiliselt pensionärid, kellel ei ole füüsilist jaksu ega majanduslikku. Kuidas seal käib alla, kuidas aiad laostuvad, kuidas seal vohavad lumemarjad, tehnikud, kuidas lõik pügata põõsaid ega puid, kuidas puud ripuvad üle aia, kus ei saa enam käia vihmaga? Muidugi küürus. See on kõik räämas, plangud kukuvad ümber, inimestel ei ole jaksu ja võhmanõmme tahaks, vajaks värsket jõudu, värsket verd. Ja muidugi tahaks ta natukene saada ka majandusliku tõusu, sellepärast et kui ikkagi vaesus on väga suur, siis kõigepealt inimene peab hoolitsema lihtsalt oma igapäevase leiva jumala eest. Ja siis ta ei suuda enam, ta ei jaksa enam hoolitseda oma keskkonnaümbruse eest oma kodu eest, nii nagu ta tahaks ja nii nagu peaks. Aga küll ma arvan, et, et ehk see asi saab hoogu. Nõmmel on juba üksikuid saarekesi tekkinud, kus on näha uue jõuga nooremad inimesed, uue jõukusega on tulnud ja tahavad midagi luua. Ja muidugi see annab eeskuju, sest vanasti ma mäletan, minu lapsepõlves võeti eeskuju kõige korralikum mõtest kõige parematest peremeestest ja neid sealt eeskujuks. No rääkimata sellest, et muidugi ka korda peeti, sest et oli olemas kordnik, kes käis hommikul läbi kella seitsmeks, pidi olema tänav pühitud, jaga kastetud ja kui ei olnud, siis ta tegi protokolli ja võitis kaks krooni trahvi, aga kaks krooni siis ei olnud mitte praegused kaks. Ja sellepärast ka isegi see väikene hirm ja loomulikult ka see tola naabrite kõrval. Räämas ja kehv. See sundis Nõmme majaomanikke hoolitsema oma selle eest, et neil ei oleks kõnniteed rohtunud, et neil oleks sõidutee kastetud, sest tol ajal ei olnud asfalti, tuli kasta. Et neil oleks aiaäärsed hekid pügatud, et aed oleks kena, et värav ei oleks ripakile, aknad oleksid värvitud ja kõik nii edasi. Ma loodan väga, et ehk see hoiak saab tagasi tulla, saab ta sinna, mina näeksin seda küll hea meelega, teeksin kõik minust oleneva, et seda kuidagi õhutada, et seda tagasi tuua. Sisemine kohustus oleks, et kui me elame nõmmel, siis me oleme natuke paremad, kui, kui me elaksime kuskil mujal. Kõneldakse, et Nõmme pidi olema vanade linn see, millest praegu just juttu oli, viitabki sellele. Kuid need uued saarekesed, korralikkuse saarekesed. Vastavalt sellele, et nõmmele tuleb ka, no ja nähtavasti see põlvkondade vahetus, mis ei saa olla päris valutu, sest keegi ju ei taha vanuigi oma eluaegsest kodust ära minna. Nähtavasti see peab toimuma ja see toimub aja jooksul, aga mu meelest oleks vist õige ja hea, kui see toimuks loomulikul viisil, me ei saa seda väevõimuga kuidagiviisi soodustada või kiirendada, kuigi kannatamatus on suur ja tahaks, hakkaks kohe ju tõusma. Ju jääb oodata seda, et need, need korralikkuse ja taassünnisaarekesed laienevad ja hakkavad omavahel kokku liituma, tekivad terved rajoonid, niisugust terved tänavad juba, millest võetakse mõõtu. Ja küllap on Cisco soovijaid nõmmele tulla, aga ma ütlen jälle, see oleneb kogu meie ühiskonna arengust sellest, kuivõrd kiiresti, kui edukalt meil tekib uus jõukas keskklass. Sest nõmme, las keskklass enamasti, tõsi küll, ja vanas-Nõmmes oli olemas üks südamik, kus elasid küllalt vaesed inimesed, kes omal ajal nõmmelt alustas nii-öelda alevi päevil ostsid veel parunihärra Fongleenilt ostsid krundid odavalt järelmaksuga veel, kes ehitasime odavad saepurumajakesed, hoidi ja teised lauaveskid, saagisid lauda. Kaks lauda keskel saepuru, selline põrgastik ainult toeks sisse ja saadik kiiresti ja odavalt maja. Kaks kivikest vundamendiks ainult keldriks uuristatud üks väike kartulikelder keskele ja oligi kõik. Ja need inimesed muidugi, see oli minu vanavanemate põlvkond juba järgmine põlvkond, kes 30 20. lõpust peale ja 30.-le nõmmele ehitas, need olid teised vaja need olid kas nad olid siis palkmajad, püstpalkmajad tahutud palkidest või nad olid ka juba silikaat trepikodadega või nad olid juba juba, kui silikaat hakkas tööle, siis silikaadist? Need olid täiskeldritega, nad olid juba suuremad, avaramad suurte akendega, sellises funktsionaalses arhitektuuris. Siis joonistus oma esimese maju Edgar Velbri nõmmele ja paljud teised tuntud arhitektid Vabaduse puiestee kant ja säält edasi kivimäe poole ja nii see on see uuem Nõmme. Ma arvan, et noh, nüüd on juba nii arhitektuuris kui kui majaomanike hulgas uus põlvkond, ammu uued põlvkonnad peale tulnud. Muidugi näeb ka nõmmel praegu imevigureid, näeb ka äärmisel maitsetusi, on olemas selliseid nähtavasti üksikuid väga rikkaid ja oma rikkusest joobunud majaehitajaid, kes palkavad arhitekti ja tahavad, et neil oleks vähemasti kolm korruste keerdtrepid sees ja natuke Glehni lossi tüüpin tornikesi ja kõik nad ei mõtle, kuidas ta ekspluateerida ja mis see kõik tähendab, kuidas hakkab kõik läbi jooksma pärast parimatelt sellel tahavad, oleks, oleks nii nagu kellelgi teisel ei ole. Aga noh, see on lapse haigus, mis tuleb läbi põdeda, need on siiski üksikuid, nad tervet tõmmet ei jõua rikkuda ega talle ilmet anda, nad võib-olla tulevikus on ka sama naljakad ja huvitavad vaadata nagu praegune Glehni loss, mis oli ju ka jahilossina ehitatud ja väljaspool oma aega ja kõike lihtsalt Kleini fantaasia vili, ma arvan, see ei riku nõmmelt. Aga muidugi On selge, et toimub põlvkondade vahetus, vahtkonnavahetus toimub ja siis saab Nõmme uue hoojärk-järgult. Ja siis tuleb elu tagasi, sest siis võib-olla leitakse käivitaks uued äriprojektid, uued ideed, mis suudavad nõmmele anda nii elu kui jõukust. Ja võib-olla siis tuleb aeg, kus nõmme ütleb, et me ei taha enam Tallinnast üldse midagi. Klaarime ennast ära. Me suudame ennast ülal pidada, arvan, et on vajalik mingi loomulik, normaalne üleminekuperiood, et mitte midagi ära lõhkuda, olemasolevast, mitte midagi kaotada sellest, mis võib praegu kasvada loomulikul viisil. Aga kõik parem ära kasuta. Ma arvan, et see on võimalik, aga aga no ma ei ole ka niisugune putru loogiat. Ma suudaks projekteerida selle päris selle skeemi, kuidas see peaks toimuma. Küll olema, aga kindel, et see võib toimuda. Siit tuleb välja see üks omapärane põhimõte, mis väga paljudel elualadel praegu kehtib, nii et see platsi puhtaks pühkimise või puhtakslöömise idee on tegelikult ju väga paljus ka. Kui me ise ei tee täpselt täpselt nõnda, minu elukogemus, mida nüüd on ka ikkagi juba liigagi pikk ja aukartust äratav aastate rida ütleb seda, et platsi puhtakslöömise loosung on bolševistliku loosung, see on neobolševism ja mitte midagi muud ja mitte ja, ja samad hädad tulevad temaga kaasa, mis tulid bolševistliku platsi puhtaks löömisel, siis löödi ka plats puhtaks. Asjatundjad löödi kõrvale, sest nad olid endised inimesed, nad pandi seina äärde või, või lihtsalt saadeti kuskile virelema. Aga tulid omad ankeedi põhjal oma partei poisid pandi kohale, kuigi nad võisid olla absoluutselt asjatundmatu kõik asjad ära rikkuda. Täpselt needsamad lapse haiguse ilmingud on paljuski meie noorte poliitiliste parteide tegelikus poliitikas näha. Ja ma väga ei tahaks, et sel ajal peaks kannatama terved inimkogumid, terved asulad ja eriti mulle kallis nõmme, hoidku taevas selle eest. Minu meelest. Evolutsioonitee on siiski ainus normaalne inimlik-d ja revolutsioonilised muudatused ühiskonnas on hirmus ohtlikud ning tihtipeale toovad nad palju rohkem kahju kui kasu ja isegi see kasu, kui ta tuleb, tuleb võib-olla üle järgmisele põlvele. Nii et võib-olla me ise tahaksime näha ilusat nõmmelt ja meie meie lastele selle jätta, siis me võiksime natuke mõistusepärasemalt käituda, mitte joobuda väga efektidest loosungitest, midagi kohe puhtaks teha, midagi ümber murda, midagi kohe täiesti teiseks teha ei tule, välja loodussõda ei andesta. Ja ühiskond on ka üks osa loodusest elavast loodusest. Elaevat võib murda, kokku kasvatada, oi kui raske. Kui tuleksime nüüd kirjaniku päris tegevuse juurde, kas olla kirjanik täna on raske, kas raamatuid ostetakse? Olla kirjanik täna on väga raske. Ma ei räägi seda mitte ainult isiklikest kogemusest, vaid oma ameti tõttu Eesti Kirjanike liidus kus ma olen parajasti 10 aastat need esimeheks võib-olla liigagi kauaks jäänud, aga noh, olud on nii kujunenud. Näen, kui raske on praegu olla kirjanik, sellepärast et me oleme jällegi suurest platsi puhtakslöömise vaimustuses, hüljanud mõned vanad tõed ja tahtnud kõike teha hoopis uuesti, otsekohe uute seaduste, turumajanduse seaduste järgi. Aga ei ole nii lihtne minna ühelt sisse töödanud süsteemilt teisele üle ja hüppega seda teha võib osutada nii, et see kraav oli liiga lai. Me tahtsime üle hüpata, maandusime äkki kraavi põhjas ja nüüd silume muhke, mõtleme, mis me siis valesti tegime, halvasti hüppasime, kraav paha. Aga fakt on see, et praegu kirjanik olla? Jah, sest enamus kirjastajaid ja mitte ainult mitte oma pahast tahtest, vaid nad on sunnitud, nad on majanduslikes tingimustes niimoodi, et on sunnitud küsima, kas ma müün seda raamatut või ei müü. Ja Eesti kirjandus ei ole ju selline, kes suudaks konkureerida mingisuguse sellise põnevuskirjandusega, eriti sellisega, mida, mille järgi on pikki aastaid nagu nälg valitsenud ja nüüd on ta lahti äkki igasugune detektiiv ja spiooni ja, ja erootiline ja muu niisugune kirjandus, mida on väga paljud üksikkirjastajad hakanud õlitama, need letid on täis. Kui hakata vaatama, mis seal nüüd niisugust korralikumat viisakamalt lugemisvara oleks siis tõepoolest on hirmus. Aga samal ajal tõsine kirjandus ei ole kunagi konkurent, need on eriliigid, neil on eriseadused, nii nagu sümfooniline muusika ei lähe konkureerima kunagi mingisuguse sellise popmuusikaga, neil on kummalgi täiesti oma ülesanne, oma ettealad ja valdkonnad ja publik on eriline. Mõneti ta kohati võib ka kattuda, aga üldiselt kummalgi oma spetsiifiline publik, nii ka kirjanduses. Nii ka kirjandus. Aga me oleme nüüd läinud kõik selle turumajanduslikult mõistetud kommertskirjanduse peale. Oleme unustanud, et see kultuuri rahvuskultuuri ülal ei hoia, tal on ükskõik. Seego kommertskultuur, see massikultuur on sõna kõige üldisemas mõttes kosmopoliitlik, tema jaoks, rahvuskultuuri kui niisugust eksisteeris juba tähtis üldse. Peaasi, et lähete peale, peaasi, et tiraažid on suured, peaasi, et müüakse. Aga mis keeles see toimub või kiik või kus see toimub, see on täiesti kõrvaline. Sest rahal ei ole rahvust, see on avaldanud oma sügavat tagasimõju, tähendab, kirjanikul ei ole oma käsikirjaga tekstidele kuhugi minna, tal ei ole kirjastajad kirjast ütlema, kes mulle maksab. Kas sa garanteerid, kas ostad ära tiraaži, komad ära trükki? Kirjanik ei ole nii rikas, et ta suudaks osta ära, tiraaži, on olnud niisuguse kirjaniks oma kulu ja kirjadega on püüdnud välja anda raamatuid ja käivad Emmüütavad neid suurte raskustega, sest et ka korralik kauplus vaatab, et kasvama müün. Miks ma võtan seda müügile üldse, see ei paku mulle midagi, komisjonitasu on väike. Ühesõnaga terve rida probleeme, millest me püüame nüüd leida väljapääsu ja me oleme teinud terve rea ettepanekuid valitsusele ja kultuur ja haridusministeeriumile. Kuidas toetada seda sellepärast, et ei ole õige, et turumajanduses peab kultuur ennast ise majandama, see ei ole õige rahvuskultuuri ja niimoodi ei käituta, sest ütleme kasvõi ütleme, Soome kogemus, Soome keeleala on meie omast viis korda suurem. Soomlaste arvutused on näidanud, et Soomes selleks, et kirjanik oma toodangust ära elaks, peaks ta müüma 10000 eksemplari aastas vähemalt kogu Soome kohta. Arvatakse, et sellist kirjanikke võib olla maksimaalselt kümmekond. Aga soome kirjanik Einselni 500 liit, kümmekond kirjanikku ütlevad soomlased ei loo rahvuslikult tuuriga rahvuskirjandust, järelikult teisi peab aitama siis riiklikult kuidagi ühiskond peab aitama, kui nad tahavad, et oleks rahvuskirjandus. Muidu on needsamad 10 kirjanikku, kes võib-olla ka ajaloolise põnevuskirjanduse najal suudavad ära elada, aga rahvuskirjandust ei ole, kuna meie keeleala on viis korda väiksem, see tähendab, et meil nähtavasti sama skeemi järgi suudaks ennast elatada praegu kirjandusest, puhtalt kaks kolm kirjanikku oleks eesti rahvuskirjandus. Ma kahtlen selles, järelikult meil tuleb leida neid süsteeme, neid mehhanisme, millega me saaksime järele aidata minule, kirjandust, muusikat, kunsti suudaksime elus hoida, suudaksime aidata järele, kuni ühiskonna jõukus nii palju kasvavaid ühiskond suudab, saab endale seda luksust lubada juba päris normaalselt, ilma riikliku sekkumiseta. Et ta ülal peab oma rahvuskultuuri, mille järel tal siiski vajadus on. Isegi kui ta seda vajadust iga päev ja iga tundeid aju. Aga Me ei ütle mitte ilmaaegu, et kui meil ei oleks eesti rahvuskultuuri, siis meid eestlastena poleks ammu enam olemas siin Läänemere kaldal ja kui me sellest aru saame, siis me peame leidma riiklikke vahendeid sellega, et toetada praegu kultuuri, et anda mingisugust võimalust talle edasi eksisteerida, inimestelt kirjutada, kirjutatud, avaldada lugejal seda kätte saada raamatukogust või kui ta ei jaksa osta olemast kümneid süsteeme. Me ütleme, niisugune süsteem Norras 65. aastal ilmnes Norras väga suur langus, originaalkirjanduse osalise tekkis probleem, et juba norra kirjanik, no seal on natuke üle nelja miljoni elaniku Soomest väiksem, tekkis probleem, kuidas üle elada. Ja siis Norra Storting, nende parlament võttis asja arutlusele ja võttis vastu otsuse. Et sest, sest peale järgmisest aastast peale Norra valitsus oma kultuurifondi kaudu neil on olemas selle valitsusfond, seal kohustub ostma ära igast originaalselt norra keeles kirjutatud ilukirjanduslikust teosest 1000 eksemplari. Sellega toetab kirjastajad annatle garanteeritud levi, vähemasti, mis ta üle selle trükib, seda saab müüa ja kirjanik saab avaldama ja saab ka mingisuguse honorari ja need 1000 eksemplari ostetakse ära valitsuse poolt selleks et neid jagada avalikele raamatukogudele väljaspool raamatu uude oma, osta. Lisaks garantii nii et ühelt poolt toetatakse kirjastajat, teiselt poolt autorid kolmandalt poolt rahvaraamatukogusid, edaspidi on Norra jõulud oma tänu naftale jõukuse järele niimoodi, et nüüd igast lastekirjanduse raamatust ostetakse 1500 ja isegi tõlkekirjandust juba soodustakse norra keelde tõlgitud raamatutest valitakse iga aastaga komisjon valib 50 paremat raamatut, millest igastahes ostetakse ka 500 eksemplari, jagatakse raamatukogudele. Sellega toetatakse ja see on käivitanud ja Norras olnud väga häid tulemusest. Norras on kirjaniku staatus, oleks, oleks noh, Eestist võib-olla natuke parem, aga Soomest juba kehvem. See on üks moodus, selliseid jalgrattaid on Euroopas leiutatud kümneid. Meie oleme neid püüdnud tundma õppida, et mitte ise leiutada ja oleme neid oma oludele püüdnud kohaldada ja oleme teinud ettepanekuid. Paraku need nende liikumine on väga visa, sellepärast kõik nad nõuavad mingeid investeeringuid. Aga me oleme liigagi tihti harjunud kuulma valitsuselt ühte väga lihtsat ütlust. Riigil pole raha, raha tuleb teha ja riik peab olema väga rumal, kui ta kõiki oma vahendeid omades ei suuda teha raha oma kultuuri jaoks, peaks suutma. Siit üks ketserlik küsimus. Kas härra Beekman, viie riigikogul ja valitsusel on üldse olemas kultuuri, hariduse, teaduse poliitikat? Ma olen ise mõelnud selle üle korduvalt, ma olen mõningate ametimeeste käest püüdnud selgusele jõuda küsimustega, kas on. Võib-olla see on, aga see on siis väga suur riiklik saladus. Mina ei ole jälile saanud.