Väikese printsi planeedil on alati olnud Lilli ühe ainsa kroonlehtede Reaga üsna lihtsaid lilli kes ei võtnud palju ruumi ega seganud kedagi. Hommikul ilmusid nad rohu seest nähtavale kadusid siis õhtul jälle. See lill aga oli tärganud ühel vähemalt teadmata, kust tulnud seemnest. Ja väike prints valvas hoolega tema tõus neid, mis Lanenud teiste tõusmatega. See võis olla mõni uut liiki ahvileivapuu. Põõsas aga lakkas kiiresti kasvavast ning hakkas valmistuma õitsemisele. Väikesele printsile, kes juures viibis päratu suurt õiepunga paigale pandi, oli kindel tunne, et sealt tuleb välja midagi imetaolist. Lill aga ei jõudnud oma rohelise kambrikese varju lenda ehtimisega kuidagi lõpule. Hoolega välistada, Sõrve. Aeglaselt pani ta end riidesse, seadis ükshaaval kõik kroonlehed oma kohale. Ta ei tahtnud väljuda, üleni kortsus nagu mõnimoon. Ta tahtis ilmuda oma ilu täies hiilguses. Ah jaa, ta oli ju väga edev. Tema salapärane tualett oli kestnud juba pikki päevi. Ja siis näe, veel hommikul just päikesetõusu ajal ta näitaski ennast. Ja tema, kes ta oli nii virgasti töötanud, sõnas nüüd haigutades. Ah, ma just nüüdsama märkasin. Vabandage mind, ma olen veel täiesti kammimata. Selle peale ei suutnud väike prints oma imetlust enam tagasi hoida. Küll te olete ilus, eks ole, kostis lill mahedalt. Ja ma sündisin koos päikesega. Äike prints taipas, et lell ei olnud kaugeltki mitte tagasihoidlik. Kuid ta oli nii erutav. Andist hommikusöögiaeg, lisas ta üsna pea. Lahest oleksite nii sea ja mõtleksite ka minu peale. Väike prints ülemis hämmelduses Läks kastekannu järele, mis oli täis jahedat vett ja ta andis lillele juua. Nõnda hakkas lill teda juba üsna pea oma natukene kirtsaka enesearmastusega piinama. Kord näiteks ütlesite oma okastest kõneldes väikesele printsile. Nüüd võivad nad tulla need tiigrid oma küüntega. Minu planeedil ei ole tiigreid, vaidles väike prints vastu. Ja pealegi tiigrid ei söö ju rohtu. Ega ma ei olegi rohi, lausus lill mahedalt. Vabandage. Tiigritelt pole mul midagi karta. Aga mul oli hirm tuuletõmbus ees. Kas teil pole mõnda tuulevarju? Hirm tuuletõmbus ees? Taimedele on see küll õnnetuseks, tähendas väike prints. Küll see lill on, aga ikka keeruline. Õhtul pange mulle klaaskuppel peale, teie juures on väga külm, on siin väga halvasti korraldatud seal, kust mina tulen. Kuid ta jäi vait. Ta oli ju tulnud seemne kujul. Ta ei võinud teistest maailmadest midagi teada häbenedes, et oli lasknud end tabada nii lihtsameelse vale pealt kõhista kaks või kolm korda, et anda väikesele printsile temast süüd tunda. Kuhu see tuulevari nüüd jäigi? Läksin seda otsima, aga te hakkasite kõnelema. Selle peale hakkas lill veelgi tugevamini köhima, et väikest printsi ikkagi kahetsema sundida. Niisiis, väike prints, hoolimata oma armastuses heast tahtest hakkas üsna pea lilles kahtlema. Ta oli tähtsusetuid sõnu tõsiselt võtnud ja need tegite väga õnnetuks. Ma ei oleks tohtinud teda kuulata, usaldas ta mulle ühel päeval. Kunagi ei tohi lilli kuulata, neid tuleb vaadata ja nuusutada. Minu oma täitis terve planeedi magusa lõhnaga. Mina ka ei osanud sellest rõõmu tunda. Kogu see lugu küüntest, mis mind nõnda Harrytas oleks pidanud mind hoopiski liigutama. Ta usaldas mulle veelgi. Ma ei saanud tookord millestki aru, oleksin pidanud otsustama tegude, mitte sõnade järgi. Ta lõhnastas valgustas mind iialgi oleks tohtinud põgeneda, oleksin pidanud märkama õrnustamad tühise vigurdamise taga. Lilled on ju nii vastu oksusi täis. Kuid ma olin liiga noor, et osata teda armastada. Areneda Ta kasutas planeedilt põgenemiseks rändlinde ärasõidu. Hommikul seadis ta oma planeedi hästi korda. Ta pühkis hoolega puhtaks kaks tegutsevat tulemäge. Tal oli kaks tegutsevat tulemäge ja üsna mugav oli nende peal hommikueinet soojendada. Tal oli ka üks kustunud vulkaan. Aga nagu ta ütles, ei või iial teada ja pühkis puhtaks ka kustunud vulkaani. Hästi puhastatud tulemäed saavad rahulikult ja korrapäraselt ilma pursetata. Vulkaanilise pursked on nagu tahma põlemine korstnas. Küllap maa peal liiga väikesed, et oma tulemägesid puhtaks pühkida. Seepärast nad teevadki meile nõnda palju pahandust. Väike prints, kitkus pisut kurvameelselt välja, viimased ahvileivapuude tõusnud. Ta arvas, et kunagi enam ei tule ta siia tagasi. Ja kõik need kodused tööd tundusid talle tol hommikul eriti armsad. Täna kui ta ka viimast korda lillekastis ja teda klaaskupli alla varju tahtis panna siis tuli talle himu nutta. Hüvasti, ütles ta lillele. Aga lille ei vastanud talle. Hüvasti, ütles ta veel kord. Lill, köhatus. Aga see polnud mitte külmetusest. Olin rumal, lausus lill lõpuks. Anna mulle andeks. Püüa õnnelik olla. Etteheidete puudumine üllatas väikest printsi. Ta jäi hämmelduses seisma klaaskuppel käes. Ta ei mõistnud seda vaikset õrnust. Muidugi, ma ju armastan sind, ütles lill. Minu süü läbi saanud sa midagi teada. See pole tähtis. Sinaga olid niisama rumal kui minagi. Püüa õnnelik olla, jätta see klaaskuppel rahule? Ma ei taha seda enam. Aga tuul? Ega ma ei olegi nii väga külmetanud. Öine jahedus teeb mulle sead. Olen lill. Aga omad? Tuleb vist paar-kolm täielikult ära kannatada, kui tahan liblikaid tundma õppida. Nad olevat nii ilusad. Ja kes moment ikka külastab? Sina oled ju nii kaugelt. Mis puutub suurtesse loomadesse, siis ei karda midagi. Mul on ju küüned. Ja ta näitas lihtsameelselt oma nelja okast ja lisas siis. Mis sa enam venitad? See läheb juba tüütavaks. Otsustasid lahkuda. Mine ära. Ta ei tahtnud, et väike prints näeks teda nutmas. See oli ju nii uhke lill. Väike prints asus asteroidide 325 326 327 328 329 ja 330 piirkonnas. Nii ta siis alustaski nende külastamisega, et endale tegevust leida ja õppida. Esimesel neist elas üks kuningas purpurisse ja Hermeliin. Rõivastatuna istus ta uhkelt väga lihtsal, kuid ometi Maieszteetlikul troonil. Ahaa, seal on üks alamhüüdis kuningas, kui ta väikest printsi märkas. Väike prints aga mõtles endamisi, kuidas ta küll võib mu ära tunda, kui ta pole mind veel kunagi näinud. Ta ei teadnud, et kuningate jaoks on maailm väga lihtne. Kõik inimesed on neile alamad. Tule lähemale, et ma sind paremini näeksin, ütles kuningas, kes oli väga uhke sellele, et on lõpuks ometi kellelegi kuningas. Väike prints otsis silmadega kohta, kuhu istuda kuid terve planeet tuli täis uhket Hermeliin, mantlit. Nii ta siis jäigi püsti seisma. Ja kuna ta oli väsinud, siis ta haigutas. Haigutamine kuninga juuresolekul käib etiketi vastu, ütles ainuvalitseja. Ma keelan sul haigutada. Ma ei saa sinna midagi parata, sõnas väike prints, suures segaduses. Tulen pikalt reisilt, olen magamata. Sel juhul ütles kuningas, käsin ma sul hajutada. Ma pole juba aastaid kedagi haigutamas näinud. Haigutused on minu jaoks väga huvitavad asjad. Noh, haiguta veel kord, see on käsk. See ajab mulle hirmu peale, ma ei saa enam, pomises väike prints, üleni punastes. Kostis seepeale kuningas, siis käsin ma sul vahel haigutada ja vahel ta pobises veel natukene ja paistis pahane olevat. Kuningas pidas kõige tähtsamaks seda, et tema autoriteeti austataks. Ta ei kannatanud sõna kuulmatust. Ta oli piiramatu ainuvalitseja. Aga kuna ta oli väga hea, siis andis ta ainult mõistlikke käske. Kui ma käsitlesin üht kindralit, lausus ta ladusasti petta, end merelinnuks muundaks. Ja kui see kindral minu sõna ei kuulaks, siis poleks mitte kindrali süü. See oleks minu süü. Kas ma tohin istuda, küsis väike prints kartlikult. Käsin sul istuda, vastas talle kuningas ja tõmbas Maiesteetlikult oma Hermeliin mantlihõlma natuke koomale. Väike prints oli aga väga hämmastunud. Planeet oli imepisike. Mida see kuningas küll valitseda võis? Majesteet, ütles ta kuningale. Andestage, kui ma teilt midagi küsin, käsin mind küsitleda, sõnas kuningas kiiresti. Majesteet. Mida te valitsejate kõike kostes, kuningas, suures lihtsameelsuses. Kõike. Kuningas osutas tagasihoidliku liigutusega oma planeedile, teistele planeetidele ja taevatähtedele. Kõike seda küsis väike prints. Kõikeseda kostis kuningas. Ta polnud mitte ainult piiramatu ainuvalitseja, vaid ka maailma valitseja. Ja tähed kuulavad teie sõna. Aga muidugi, ütles kuningas. Nad kuulavad otsekohe minu sõna. Korralagedust ma ei kannata. Väike prints pani nii suurt võimu väga imeks. Kui see oleks olnud tema päralt, siis oleks ta võinud vaadata mitte ainult 44 päikeseloojangut ühe päeva jooksul vaid seitsetkümmet kahte sadat või isegi kaht 100 päikeseloojangut päevas, ilma et tal oleks tarvitsenud oma toolegi nihutada. Ja kuna ta tundis ennast oma väikesele mahajäetud planeedile mõeldes natukene kurvana, siis kogus ta julgust ja palus kuningal osutada talle heldust. Tahaksin näha üht päikeseloojangut. Tehke mulle seda rõõmu, käskige päikesel looja minna. Kui ma käsiksin ühel kindralil liblika kombel õielt õiele lennata, tragöödiat kirjutada või merelinnuks moonduda. Ja kui see kindral minu käsku ei täida, kes on siis süüdi tema või mina? Teie, lausus väike prints kindlalt. Täpselt. Igaühelt tuleb nõuda ainult seda, mida ta anda võib, jätkas kuningas. Võim põhineb mõistusel. Kui sa käsid oma rahval minna ja ennast merre heita, siis teeb ta revolutsiooni. Mul on õigus nõuda sõnakuulmist, sest minu käsud on mõistlikud. Aga minu päikeseloojang tuletas väike prints kuningale meelde, sest ta ei unustanud kunagi küsimust, mille kord oli esitanud. Saad oma päikeseloojangu, nõuan seda. Aga oma riigi tarkuses ootan ma, kuni tingimused selleks soodsad on. Millal see on päris väike prints? Kuningas tegi ja sirvis kõigepealt suurt kalendrit. See on umbes umbes. See on täna õhtul kell seitse 40 ja siis sa näed, kui hästi minu käsku täidetakse. Väike prints haigutas, tal oli kahju nurja läinud päikeseloojangust, pealegi tundis ta juba natukene igavust. Mul pole siin enam midagi teha, ütles ta kuningale. Lähen jälle minema. Äramine, ütles kuningas, kes oli nii uhke, et tal on nüüd alamäramine. Ma teen su ministriks ministriks Ko kohtuministriks. Aga siin pole ju kellelegi ülekohut mõista. Kes teab, lausus seepeale kuningas. Ma pole veel oma kuningriiki läbi käinud. Ma olen väga vana, mul pole siin tõlla jaoks ruumi. Jala käimine aga väsitab mind. Oh, ma olen juba kõike näinud, sõnas väike prints ja kummardus, et heita veel kord pilk planeedi teisele küljele. Ka sealpool ei ole kedagi. No siis mõista iseenda üle kohut, sõnas kuningas. See on kõige raskem iseenda üle on hoopis raskem kohut mõista kui teiste üle. Kui sa suudad iseenda üle õigesti otsustada, siis oled tõeline tark. Iseenda üle ütles väike prints, võin ma igal pool kohut mõista? Mul pole vaja siin elada. Tegi kuningas. Minu arust pidi siin planeedil kusagil üks vana rott olema. Öösiti kuuleme krõbinat. Sa võiksid selle vana roti üle kohut mõista. Sa mõistaksid teda aeg-ajalt surma, nii oleneks tema elu sinu õigusemõistmisest. Aga iga kord annaksid talle kokkuhoiu mõttes armu. Siin pole ju rohkem kui ainult üks rott. Mina ei armasta surma mõista, sõnas väike prints. Nüüd aga lähen ma vist küll minema ei, ütles kuningas. Kuid väike prints oli juba omaettevalmistused lõpetanud ega tahtnud vana kuningat sugugi kurvastada. Kui teie majesteet tahab, et tema käsku täpselt täidetakse, ütles ta. Siis võiks ta mulle mõistliku käsu anda. Ta võiks näiteks käskida mul ühe minuti jooksul lahkuda. Mulle näib, et tingimused on soodsad. Et kuningas selle peale midagi vastanud, kõhkles väike prints korraks, kuid asus siis ohates teele. Teenzi jõust, oma suursaadiku. Hüüdis kuningas talle ruttu järele. Tal oli väga autoriteetne ime. Suured inimesed on väga imelikud, sõnas väike prints endamisi, kui ta teekonda jätkas. Ühel neist planeetidest elas uhkeldaja. Ahaa, näe, sealt tuleb imetleja mulle külla, hüüdis, uhkeldab juba kaugelt kunagi väikest printsi tulemas. Uhkeldajale on ju kõik teised inimesed, ainult imetlejad. Teil on naljakas kübar seal tervitamise jaoks, kostis uhkeldaja. See on selleks, et kiiduavalduste peale kergitada. Kahjuks ei möödusid kedagi. Kas tõesti imestus, väike prints, kes ei saanud temast aru? Löö oma käsi vastamisi, andis uhkeldaja talle nõu. Väike prints lõi käsi vastamisi, uhkeldaja kummardas tagasihoidlikult ja kergituskübarate. See on hoopis lõbusam kui külaski kuninga juurde, mõtles väike prints endamisi ja hakkas uuesti käsi plaksutama. Uhkeldaja hakkas uuesti kummardama kübarat kergitama. Pärast viieminutilist tegevust väsis väike prints mängu üks luisusest. Aga Etti kübar kukuks, küsis ta. Mis selleks peab tegema? Uhkeldajaga ei kuulnudki teda. Uhkeldajad ei kuule kunagi muud kui ainult kiitust. Kas sa mind ikka tõesti väga imetled, küsis ta väikeselt printsilt. Mis tähendab imetlema mind imetleda, tähendab, tunnustada, et mina olen planeedi kõige ilusam, paremini riietatud, kõige rikkam ja kõige targem mees. Aga sa oled ju üksipäini oma planeedil. Tee mulle seda rõõmu ja imetle mind sellegipoolest. Imetlen sind, sõnas väike prints pisut õlgu kehitades. Aga miks see sind küll nii väga huvitab? Ja väike prints läks minema? Suured inimesed on ikka tõesti imelikud, ütles ta endamisi. Lihtsal meelel.