Kui olin kuueaastane, nägin kord ühes raamatus, mille nimi oli tõestisündinud lood toredat pilti ürgmetsadest. See kujutas boamadu, kes parajasti mingit metsloom alla neelas. Raamatus oli öeldud, boamaod neelavad oma saagi tervelt alla, ilma et nad seda näriksid. Siis ei jõua nad end enam liigutadagi ja magavad kuus kuud, niikaua kui nad oma toitu seedivad. Siis mõtlesime palju džungliseikluste üle järele ja ka minul õnnestus teha värvipliiatsiga oma esimene joonistus. Näitasin oma meistriteost suurtele inimestele ja küsisin, kas minu joonistus ajab neile hirmu peale. Nemad aga vastasid mulle, mispärast peaks kübar hirmu peale ajama. Minu joonistus ei kujutanud kübarat, see kujutas boamadu, kes elevanti seedib. Siis ma joonistasin boamao sisemuse, et suured inimesed aru saaksid. Neile on ju alati seletusi tarvis. Suured inimesed soovitasid mul jätta nii kinniste kuigi lahtiste boamadude joonistamine sinnapaika ja pigem maateaduse dialoog matemaatika ja grammatika vastu huvi tunda. Viimases jätsingi kuueaastaselt maalikunstniku toreda elukutse maha. Minu esimese ja minu teise joonistuse ebaõnnestumine oli minult julguse röövinud. Suured inimesed ei saa ju ise kunagi mitte millestki aru. Lastel aga nii tüütu neile ikka ja jälle seletusi anda. Viimases pidingi endale teise ameti valima. Ja õppisin lennukeid juhtima. Olen igal pool maailmas natuke lennanud ja maateadusest, tõsi küll, on mulle palju kasu olnud. Oskasin kohe esimesest pilgust vahetaja Hiina maa Arizona vahel. See on väga vajalik, kui oled öösel ära eksinud. Oma elu jooksul olen suure hulga tõsiste inimestega kokku puutunud. Olen suurte inimeste seltsis palju elanud. Olen neid üsna lähedalt näinud, see ei ole minu arvamust nende suhtes just eriti parandanud. Kui kohtan neist mõnda, kes mulle natukene teravamalt tundub, siis teen temaga katsetama esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene ja ikka on ta mulle vastanud. See on kübar. Siis ei räägi ma temaga, ei puha madudest, ei ürgmetsadest ega ka taevatähtedest. Laskun tema tasemele. Kõnelen temaga bridžist, golfimängust, poliitikast ja kaelasidemetest. Ja suur inimene. Meil on väga rõõmus, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud. Nõnda elasingi üksinda, ilma et mul oleks olnud kedagi, kellega tõsiselt rääkida. Kuni ükskord sellest on nüüd juba kuus aastat tagasi juhtus minuga Sahara kõrbes lennuõnnetus. Miski oli mootoris katki läinud ja mul ei olnud kaasas, ei mehaanikutega ka reisijaid. Siis pidin ise proovima, kas mul õnnestub üksipäini nii rasket viga parandada. Minu jaoks oli see elu ja surma küsimus. Joogivett jätkus mul vaevalt nädalaks. Niisiis uinusin ma esimesel õhtul Liival 1000 miili kaugusel kõigist asustatud paikadest. Olin üksildasena kui merehädaline keset ookeani oma parvel. Nüüd aga võite isegi kujutleda minu üllatust, kui päevatõusu ajal üks naljakas peenikene hääl mu üles äratas ja ütles. Oleni, sea, joonista mulle lammas. Joonista mulle lammas, kargasin jalule, otsekui oleks mind välk tabanud. Hõõrusin hästi oma silmi, vaatasin hoolega. Ja siis nägingi üpris iseäralikku mehikest, kes mind tõsiselt silmitses. See seal on parim pilt, mis mul temast hiljem õnnestus teha. Aga minu joonistus pole kaugeltki nõnda kütkestav, kui ta ise. See pole minu süü, kui olin kuue aastane, siis võtsid suured inimeselt mult julguse maaliaks hakata ja ma ei ole midagi muud joonistama õppinud peale kinniste boamadude ja lahtiste boamadude. Nii ma siis vahtisin seda ilmutust, silmad ehmatusest pärani. Ärge unustage, et viibisin 1000 miili kaugusel kõigist asustatud paikadest. Minu väikemees aga ei paistnud olevat ei ära eksinud ega ka surmani väsinud. Ei nälja või janu kate suremas ega surmani hirmunud. Ta ei olnud üldse mitte kõrbesse ära eksinud lapse moodi, kes viibib 1000 miili kaugusel igasugusest asustatud maailmast. Kui ma jälle sõna suust sain, ütlesin talle. Aga mis sina siin teed? Ta kordas üsna tasakesi, otsekui oleks see väga tõsine asi. Oleni, sea, joonista mulle lammas. Kui salapärasus juba liiga suur on, siis ei julgeta enam vastu hakata. Nii mõttetu, kui see mulle 1000 miili kaugusel kõigist asustatud paikadest surmaohus ka tundus. Võtsin oma taskust paberilehe ja täitesulepea. Siis aga tuli mulle meelde, et olin õppinud peamiselt maateadust, ajalugu, matemaatikat, grammatikat. Nagu ma ütlesin, mehikesel üsna pahaselt, et ma ei oska joonistada. Tavastas sellest pole midagi. Joonista mulle lammas. Kuna ma polnud iialgi lammast joonistanud, siis tegin jooks ühe neist kahest joonistusest, mida ma mõistsin. See oli kinnine boamadu. Ma olin väga hämmastunud, kui kuulsin genest vastamas. Ei, ei, ma ei taha elevanti boa kõhus. Boamadu on ju väga kardetav, elevant aga on liiga suur. Minu kodu on üsna pisike lammast vaja. Joonista mulle lammas seisma, joonistasingi. Ta vaatas seda tähelepanelikult ja sõnas. Ei, see on juba liiga haige. Tee veel üks lai, joonistasin. Mu sõbrake naeratas lahkelt ja kannatlikult. Vaata ise, see pole ju lammas, sinu oinas, tal on sarved. Joonistasin veel kord. Ka see pilt lükati tagasi nagu eelmisedki. See on liiga vana, tahan lammast, kes kaua elaks. Siis lõppes mul kannatus otsa, sest väga kiiresti mootor lahti võtta, oma kritseldasin selle pildi siin ja juhmasin seon, kast, lammas, mida sa tahad, on seal sees. Aga ma olin väga üllatunud, kui nägin, et minu noore arvustaja nägu oli äkki särama. Just tahtsingi. Mis sina arvad? Kas sellele lambale on ka palju rohtu tarvis? Mis siis sellest on? Sellepärast et minu kodu on üsna pisike. Küllap jätkub. Kinkisin sulle väga väikese lamba. Ta kummardas oma peaga üsna pildi lähedale. Ta polegi nii väikeaata ta magama jäänud. Nõnda ma saingi väikese printsiga tuttavaks. Kulus tükk aega, enne kui taipasin, kust ta pärit oli. Väike prints, kes esitas mulle palju küsimusi ei paistnud minu omasid kunagi mõistvat. Ainult juhuslikult poetatud sõnadest sain ma vähehaaval selguse kätte. Näiteks esmakordselt mu lennukit märkas ma joonist oma lennukeid, sest minu jaoks oleks see pilt liiga keeruline. Küsis ta. Mis asi see küll on? See polegi asi, see lendab. See on lennuk, seal minu lennuk ja ma olin uhke talle, öeldes, et ma lendan temaga süüdis. Kuidas sa oled taevast kukkunud ja ostsin ma tagasihoidlikult. Ah, see on vast nali ja väike prints puhkas lõbusasti härma, mis mind kangesti pahandas. Tahan, et minu õnnetusi tõsiselt võetaks. Temaga jätkas nii, et sinagi tuled taevast missuguselt planeedilt sa pärit oled? Märkasin otsekohe valguskiirt sellesse saladusse mis tema sealviibimist ümbritses ja küsisin temalt järsult. Nii et sa tuled siis teiselt planeedilt, kui ta ei vastanud mulle. Vaikselt pead raputades silmitses ta minul lennukit. Tõsi ta on, sellega sa küll kaugele ei jõua. Ja ta vajus unistustesse, mis kestsid kaua. Siis võttis ta taskust minu joonistatud lamba ja süvenes oma aarde vaatlemisse. Õietigi isegi kujutleda, kui väga see poolik ülestunnistus teiste planeetide kohta mind erutas. Katsusingi selles suhtes pikemalt aru pärida. Kust see tuleb, väikemees, kus see sinu kodu on? Kuhu sa tahad minu lamba viia. Pärast mõtliku vaikimist vastas ta. Senise hea, et sa mulle kastiga andsid. Sest öösel võib see talle majaks olla. Aga muidugi, kui sa hea laps oled, siis annan ma sulle ka nööri, et sa saaksid ta päevaks köide panna ning ühe vaiaga. Minu ettepanek, väikest printsi pahandavad, köide panna. Küll on imelik mõte. Aga kui sa teda köid ei pane, siis läheb ta, kes teab kuhu ja kaob ära. Mu sõbrake puhkes jälle naerma. Heide, kuhu te sinu meelest peaks minema ükskõik kuhu. Otse edasi. Selle peale tähendab väike prints tõsiselt? Ei sellest ole midagi. Minu kodu on ju nii pisike ja võib-olla natukene kurvameelselt kilisasta. Otse edasi ei saa minna kuigi kaugele. Nõnda saingi teada teise väga tähtsa asja. Tema koduplaneet oli vaevalt suurem kui maja. See ei võinud mind eriti üllatada, teadsin väga hästi, et peale suurte planeetide nagu maa Jupiter, Marss, Veenus, millele on nimed antud on veel sadu teisi, mis mõnikord on nii väikesed, et teleskoobiga võib neid suurivaevu märgata. Kui mõni astronoom ühe neist avastab, siis annab ta sellele nimeks numbril. Ta nimetab seda näiteks asteroid 3251. Mul on tõsine põhjus arvata, et väike prints tuli Asteroidilt B 612. Keegi türgi täheteadlane on seda ainult üks kord 1909. aastal läbi teleskoobi näinud. Tol korral tõestas ta suurejooneliselt oma avastust rahvusvahelisel astronoomia Kongressil. Aga keegi ei uskunud teda tema ülikonna pärast. Suured inimesed on juba niisugused. Asteroidi p 612 hea kuulsuse. Õnneks käskis üks Türgi diktaator oma rahval surmanuhtluse ähvardusel Euroopa moodi riides käia. Astronoom tõestas oma avastust uuesti 1920. aastal. Seljas aga oli tal väga elegantne sabakuub. Seekord jäid kõik temaga nõusse. Kui ma jutustasin teile kõiki neid üksikasju asteroidi B 612 kohta ja avaldasin ka tema numbri siis ainult suurte inimeste pärast. Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate neile mõnest oma uuest sõbrast, siis ei pärinateilt kunagi seda kõige tähtsamat iialgi küsinud. Missugune on tema hääle kõla, mis mängida kõige rohkem armastab. Kas ta kogub liblikaid? Nad küsivad teilt, kui vana ta on, mitu venda tal on? Palju ta kaalub, kui palju ta isa palka saab. Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda, nägin 100000 frangist maja, siis nad hüüavad, oi kui ilus. Nii et kui ütlete neile tõestuseks, et väike prints oli olemas, on see, et ta oli kütkestav, ta naeris ja tahtis lammast. Kui tahetakse lammast, eks see tõesta, et ollakse olemas. Siis nad ainult kehitavad õlgu ja peavad teid lapseks. Aga kui ütlete neile planeet, millelt ta tuli, on asteroid p 612 siis jäävad nad uskuma. Jätavad teid oma küsimustega rahule? Nad on juba niisugused, ei maksa nende peale pahane olla. Lapsed peavad suurte inimestega väga kannatlikud olema. Aga meie, kes me elu mõistame, vilistame numbrite peale. Mullegi oleks meeldinud alustada seda lugu nagu muinasjuttu ikka. Oleksin meeleldi öelnud. Oli kord väike prints, kes elas planeedil, mis oli vaevalt suurem kui ta ise. Ja tal oli vaja sõpra. Neile, kes elu mõistavad, oleks tundunud hoopis tõelisem. Mulle ei meeldi, kui minu raamatut kergelt võetakse. Mul on nii palju muret nende mälestuste jutustamisega. Juba kuus aastat on möödunud sellest ajast, kui mu sõber koos oma lambaga minust lahkus. Kui ma siin teda kirjeldada püüan, siis ainult selleks, et teda mitte unustada. Kurb on sõpra unustada. Igaühel pole sõpra olnudki. Minagi võin muutuda niisuguseks nagu kõik suured inimesed, keda muu ei huvita kui ainult numbrid. Seepärast ma ostsingi karbitäie, tärve ja pliiatseid. Minu aastates on raske uuesti joonistama hakata, kui sa pole kunagi teinud teisi pilte peale boamadude välimuse ja sisemuse ja sedagi kuueaastasena. Tingimata püüan joonistada pildid nii sarnased kui võimalik. Aga ma pole päris kindel, kas see mul õnnestub. Üks pilt veel kuidagi läheb, teine, aga pole enam sedamoodigi. Natukene eksin ka pikkusega? Kahtlen tema ülikonna värvi juures. Siis ma proovingi kord nii kord naa, nii hästi-halvasti kui oskan. Eks siin veel hoopis tähtsamad tegi üksikasjadega. Aga selle peate mulle küll andeks andma. Minu sõber ei andnud kunagi seletusi. Võib-olla pidas ta mind enda sarnaseks? Mina kahjuks ei oska kasti sees lambaid näha. Võib-olla olen natukene suurte inimeste moodi. Olen vist vanaks jäänud. Iga päev sain teada midagi tema planeedist, printsi lahkumisest ja reisist. Kõik tuli nagu iseendast, juhuslikudest mõtisklustest. Nii sain ma kolmandal päeval teada ahvileivapuude kurbmängust. Ka seekord oli mulle lammas abiks, sest häki hakkas väike prints mind küsitlema, otsekui oleks tal tekkinud tõsine kahtlus. See on vist päris õiged lambad, söövad põõsa lehti, eks ole. Ja see on tõsi küll, mul on hea meel. Mina küll aru ei saanud, mispärast nõnda tähtis lambapõõsaid sööksid, aga Väike-printsi jätkas. Nii, et nad söövad siis ka ahvileivapuid. Tähendasin väikesele printsile, et ahvileivapuud pole mitte põõsad, vaid suured puud nagu kirikud. Ja kui ta endaga kaasa viiks ka terve karja elevante ikkagi ei saaks nad ühe ainsagi ahvileivapuu taha. Mõtteelevandikarjast ajas väikese printsi naerma. Need tuleks üksteise otsa laduda. Siis aga lisas ta targasti. Alguses, enne kui ahvileivapuud suureks kasvavad, on nad ju pisikesed. Täpselt. Aga miks sa tahad, et lambad väikesi ahvileivapuid sööksid? Ta vaatas mulle otsa. Ma tead isegi, otsekui oleks iseendaski selge. Tuli hoolega pead murda, et seda ülesannet omal jõul lahendada. Ja tõesti, väikese printsi planeedil kasvas nagu kõikidel planeetidel head rohtu ja umbrohtu. Järelikult oli seal ka häid seemneid ja umbrohuseemneid seemned, aga nähtamatut, nad magavad seni mullapõues, kuni ühel neist tuleb tuju üles ärgata. Siis ta sirutab ennast ja pistab esialgu veel kartlikult päikese poole, ühe toreda, pisikese ja üsna süütu idukese. Kui on tegemist redise või roosiliiduga siis võib lasta tal kasvada nii, nagu ta ise tahab. Kui aga on tegemist umbrohuga, siis tuleb taim otsekohe välja kitkuda niipea, kui olete ära tundnud. Väikese printsi planeedil on aga hirmsat seemned, ahvileivapuu seemned. Planeedi mullapind kubiseb neist. Ja kui sa liiga hilja ahvileivapuu kallal asud, siis ei saa osa temast enam kunagi lahti. Ta kasvab üle terve planeedi. Ta puurib oma juured planeedist läbi. Kui planeet on liiga väikene ja ahvileivapuid liiga palju siis ajavad nad planeedil lõhki. See on korralikkuse küsimus, ütles mulle väike prints hiljem kui oled lõpetanud hommikuse tualeti siis pead hoolikalt tegema tualetiga oma planeedile. Peab sundima ennast korrapäraselt ahvileivapuid kitkuma niipea kui suudad neid eristada roosipõõsastest, millega nad noorelt väga sarnanevad. See on küll väga tüütu, aga ka väga kerge töö. Päeval soovitas ta mul ilusa pildi joonistamisega katset teha et see jutt minu kodumaa lastele hästi meelde jääks. Kui nad ükskord reisima lähevad, ütles ta mulle, siis võib see neile kasulik olla. Teinekord pole sellest midagi halba, kui oma töö edasi lükkad. Kui aga on tegemist ahvileivapuudega, siis tuleb alati nii suur õnnetus. Teadsin kunagi üht planeeti, kus elas laiskvorst. Ta jättis kolm ahvileivapuud lohakile. Ahmu, väike prints. Nii ma saingi vähehaaval teada sinu väikesest kurvast elust. Pika aega ei olnud sul muud meelelahutust peale päikeseloojangut, nautimise. Selle uue üksikasja sain ma teada alles neljanda päeva hommikul, kui sa mulle ütlesid. Armastan kangesti päikeseloojanguid. Tule Lääne, vaatame ühte päikeseloojangut. Peabki ootama. Mida ootama? Ootama, kuni päike loojub. Esialgu väga üllatunud ilme. Naersid sa iseenda üle ja sa ütlesid mulle, arvan ikka jälle, et olen oma kodus. Tõepoolest kõik teavad, et kui Ameerikas on keskpäev siis loojub päike Prantsusmaa kohal, selleks, et päikeseloojangut näha, aitaks sellest, kui jõuda ühe minutiga Prantsusmaale. Kahjuks on aga Prantsusmaa liiga kaugel. Aga sinu väikesel planeedil piisas sellest, kui nihutasid oma tooli mõne sammu võrra poisi teha, valgust vaadata iga kord, kui ainult soovisid. Ühel päeval nägin ma 43 korda, kuidas päike loojus ja natukese aja pärast lisasid. Tead, kui oled nii kurb, siis armastad päikeseloojanguid. Ja selle 43 päikeseloojangu päeval, kas sa olid siis nii kurb? Kuid väike prints ei vastanud. Viiendal päeval ikka tänu lambale selgus mulle kogu väikese printsi elu saladus. Ilma igasuguse keerutamiseta küsis ta minult järsult, otsekui oleks ta lahendanud keerdküsimuse, mille kallal ta nii kaua oli vaikuses mõtisklenud. Kui lammas põõsaid. Siis ta ka lilli. Lammas sööb kõike, mis talle ette juhtub. Isegi lilli, millel on okkad ja isegi lilli, millel on okkad. Aga milleks need okkad siis on? Seda ma ei teadnud. Olin tol korral väga ametis, püüdes mootori juures lahti keerata, kõvasti kinnijäänud mutrit. Olin väga mures, lennuõnnetus hakkasid minu meelest juba väga tõsiseks muutuma. Joogivesi aga oli lõpukorral, nii et võis karta kõige halvemat. Misjaoks on siis hakkad? Väike printsi ei jätnud kunagi järele, kui ta kord oli küsimuse esitanud. Mutter oli mu vihale ajanud ja ma vastasin talle, mis parajasti pähe tuli. Okastest pole mingit kasu, see on lilledest lihtsalt õelus. Aga väikese vaheaja järelsõnas ta mulle mingi jonniga. Ma ei usu sind. Lilled on õrnad. Ma toon, lihtsameelsed, nad kaitsevad ennast nagu oskavad. Nad arvavad, et oma okastega annad hirmuäratavad. Ma ei vastanud mitte midagi. Mõtlesin parajasti endamisi, kui see mutter nüüd järele ei anna, siis nõnda haamriga puruks. Jälle segas väike prints balletis kõlu. Ja sina arvad, et lilled? Ah, ei, ei, ma ei arva mitte midagi, ütlesin täiesti pähe tuli. Mul on siin praegu tõsised asjad käsil. Ta nägi mind nagu ma olin, haamer käes, sõrmed õlisid, mustad, ise kummardunud mingi asja kohale, mis paistis talle väga inetuna. Sa kõneled nagu suured inimesed. See tegi mulle natukene häbi. Maarja jätkas halastamatult saidi üldse vahet, ajad kõik segi. Ta oli tõepoolest väga ärritatud, raputas tuule käes oma üleni kuldseid juukseid. Tean üht planeeti, kus elab punase näoga, aga ta ei ole kunagi lilli nuusutanud. Ta ei ole kunagi tähti vaadanud. Ta ei ole kunagi kedagi armastanud. Ta pole kunagi muud teinud, kui ainult arvutanud. Ja päeva kordab ta, nagu sinagi. Mina olen tõsine inimene, mina olen tõsine inimene. Ja see paneb teda uhkusest paisuma. Kuid see ei ole inimene, see on. Peen väike prints oli nüüd vihast täitsa kahvatu. Juba miljoneid aastaid valmistavad lilled Okeid juba miljoneid aastaid söövad lambad ikkagi lilli. Kas see pole mitte tõsine asi uurida, miks lilled näevad nii palju vaeva endale okkaid valmistada, millest neil kunagi mingit kasu ei ole kas siis lammaste ja lillede sõda polegi tähtis? Kas see pole tõsisema tähtsam kui mõne punase näoga paksu härra arvutused. Ja kui mina tunnen ühte ainsat lillemaailmas, mis ei kasva kusagil mujal kui ainult minu planeedil ja kui üks väike lammas vaid selle ühe korraga hävitada lihtsalt niisama ühel ilusal hommikul ilma et isegi teaks, mida ta teeb. Kas see siis kuradi tähtis? Ta punastas ning jätkas. Kui keegi armastab lill, mida miljonitel ja miljonitel tähtedel ei ole olemas rohkem kui üksainus siis on sellest küllalt, et tähti vaadates õnnelik olla. Ta mõtleb, seal kusagil on ka minu lill. Aga kui lammas lille ära sööb, siis on see temale otse kustuksid kõik tähed. Ja see siis ei olegi tähtis. Ma ei osanud enam midagi öelda. Ta puhkes korraga nutma. See oli saabunud. Olin omat tööriistad käest langeda lasknud, kuid ühinenud käis mulle nüüd haamer, mutter, januse, surm ühe tähe peal, ühel planeedil, minu planeedil. Maa peal oli väike prints, keda oli vaja lohutada. Võtsin ta sülle. Kiigutasin teda kätel. Ütlesin talle. Lill, mida sa armastad, ei ole hädaohus. Joonistan talle suukorvi, sellele sinul lambale. Joonistan soomusrüü, sinu lillele. Joonistan. Ma ei teadnud enam, mida öelda. Tundsin ennast väga saamatuna. Ma ei teadnud, kuidas talle läheneda, kuidas tema juurde jõuda. Pisaratemaa on ju nii salapärane.