Järgmisel planeedil elasid joodik. See külaskäik oli väga lühike, kuid tõukas väikese printsi sügavasse kurva meelsusesse. Mis sina seal teed, küsis ta joodikut, kelle ta leidis suure hulga igasuguste tühjade ja täis pudelite ees sõnatult istumas. Joon vastas joodik süngele ilmel. Mispärast sa jood, küsis väike prints. Et unustada aastas joodik. Seda unustada päris väike prints, kellel temast juba kahju hakkas. Et oma häbi unustada, tunnistas joodik ja laskis pea norgu. Missugust häbi? Uuris väike prints, kes tahtis teda aidata. Häbi, et joon, kostis joodik ning sulgus lõplikult vaikimisse. Briti prints läks nõutult minema. Suured inimesed on ikka tõepoolest väga imelikud, ütles ta endamisi. Kui ta oma teekonda jätkas. Neljas planeet oli ärimehe oma. See mees oli ametis, et ei tõstnud väikese printsi saabumise puhul peadki. Tere, ütles väike prints. Teie sigaret on kustunud. Kolme, kaks on viis, viis, seitse, 12 12, kolm, 15, tere 15 ja seitse on 22 22 kuus 28, pole aega uuesti süüdata. 26 ja viis on 31 kuu. Nii et kokku teeb see 501 miljonit 622731 500 miljonit, mis asja? Ah sa oled ikka veel seal? 501 miljonit? Ma ei tea enam isegi, mul on nii palju tööd. Ma olen tõsine inimene, mina juba igasuguse tühja-tähja aega ei viida. 257 siis 101 miljonit, mis asja kordades, väike prints, kes veel kunagi oma elus polnud loobunud küsimusest, mille ta kord oli esitanud. Ärimees tõstis pea selle 54 aasta jooksul, mis ma siin planeedil elanud on meil ainult kolmel korral segatud. Esimene kord oli see 22 aasta eest üks põrnikas, kes oli siia sattunud jumal teab, kust ta tegi hirmsat lärmi. Ja ma pidin liitmises neli viga. Teinekord see oli üksteistkümmend aastat tagasi tabas mind jooksva hoog puudust kehalistest liigutustest. Mul pole aega ringi lonkida, ma olen tõsine inimene. Kolmas kord oled sina praegu. Nii et ma ütlesin 501 miljonit. Mis asjaärimees sai aru, et pole mingit lootust rahu saada. Miljoneid pisikesi asju, mida võid teinekord taevas näha vastaste kärbseid. Oh ei pisikesi asju, väravad, mesilasi. Oh ei, pisikesed, kuldsed asjakesed, mis panevad Logardid unistama. Minagi olen tõsine inimene, mul pole aega unistada. Ah sootähed, just nii, tähed. Ja mis sa teed, 500 miljoni tähega? 501 miljonit 622731. Ma olen tõsine inimene ja täpne. Ja mis sa nende tähtedega teed? Mis ma nendega teen? Jah, mitte midagi. Nad on minu omad. Tähed on sinu omad ja. Aga ma nägin juba kuningat, kes kuningad ei oma midagi. Nad valitsevad, see on hoopis midagi muud. Ja mis kasu on sul tähtede omamisest? Kasu on selles, et olen rikas ja mis kasvun rikas olemisest. Võin osta uusi tähti, kui keegi neid veel leiab. See mees arutleb umbes niisamuti kui joodidki lauses väike prints endamisi. Sellegipoolest esitles ta veel küsimusi. Kuidas saab tähti omada? Aga kelle omad nad siis on? Küsis ärimees Torisedes vastu. Ma ei tea mitte kellelegi omad. Siis on nad minu omad, sest mina mõtlesin nende peale esimesena. Kas sellest aitab? Aga kindlasti. Kui leiad teemandi, mis pole mitte kellelegi oma, siis on see sinu oma. Kui leiad saare, mis pole mitte kellelegi oma, siis on see sinu oma. Kui sul esimesena tuleb mingi mõte, võtad selle peale patendi ja see on sinu oma. Tähed aga kuuluvad mull, sest enne mind pole keegi nende omamisele mõelnud. See on tõsi, ütles väike prints. Aga mis sa teed? Majandan neid, loen neid ikka ja jälle üle, vastas ärimees. See on raske töö, aga ma olen tõsine inimene. Ent Väike-printsi jäänud veel rahule. Kui minul näiteks on sall, siis võin selle ümber kaela panna ja endaga kaasa võtta. Kui mul on lill, siis võin ta noppida ja endaga kaasa võtta. Aga sina ei saa ju tähti noppida. Aga ma saan nad panka panna. Mis see tähendab? See tähendab, et kirjutan paberitükile oma tähtede arvu ja panen siis paberitüki sahtlisse luku taha. Ja see on kõik. Sellest piisab. Naljakas mõttes väike prints, son luuleline kuid see pole just eriti tõsine. Väikesel printsil olid tõsiste asjade kohta sootuks teised vaated kui suurtel inimestel. Minul on lill, ütles ta. Mida ma iga päev kastan? Mul on kolm tulemäge, mida ma iga nädal puhastama, sest ma puhastan jõuga kustunud vulkaani ei või iial teada. See on kasulik minu tulemägedele, see on kasulik minu lillele, mis mõlemad kuuluvad mulle. Sinust aga pole tähtedele mingit kasu. Ärimees avas oma suu, kuid ei osanud midagi vastata. Ja väike prints läks minema. Suured inimesed on ikka õige veidrat küll sõnasta endamisi lihtsal meelel, kui ta oma teekonda jätkas. Viies planeet oli väga imelik. See oli kõigist väiksem, seal jätkus parajasti ruumi latern Ale ja laterna süütajale. Väike prints ei suutnud kuidagi mõista, mis kasu on kusagil taevas, latern, mast ja laterna süütajast. Pealegi planeedil, kus pole ei maju ega elanikke. Siis aga mõtles ta endamisi. Võib-olla on see mees siin mõttetu, kuid ta on siiski vähem mõttetu kui kuningas, uhkeldaja, joodik ja ärimees. Tema tööl on vähemalt mingi mõte. Kui ta paneb põlema oma laterna siis otsekui sünniks tema läbi uus täht või ka uuslill. Kui ta kustutab oma laterna, siis panete selle tähe võilille magama. See on väga ilus amet. See on tõesti kasulik, sest see on ilus. Kui ta planeedile jõudis, tervitas laterna süütajat aupaklikult. Tere hommikust. Miksama laternad kustutasid. Kord on niisugune, kostis latern süütaja. Tere hommikust. Mis asi see kordon kord on see, et pean kustutama oma laterna, tere õhtust ja ta pani oma laterna jälle põlema. Aga miks oma latern uuesti põlema panid? Kord on niisugune, kostis laternasüütaja. Ma ei saa aru, ütles väike prints. Symbol kuidagi aru saada, sõnas laternasüütaja Gordon kord. Tere hommikust. Kustutas latern. Siis ta pühkis punaseruudulise rätikuga oma otsaesist. See on üks hirmus amet. Kunagi oli see mõistlik, ma kustutasin hommikul laterna ja panin õhtul jälle põlema. Päeval oli mul aega puhata, öösel aga magada. Kas siis sellest ajast peale on kord muutunud? Kord ei ole muutunud, vastas laternasüütaja. Seep see häda ongi. Need pöörleb iga aastaga ikka kiiremini. Kord aga ei ole muutunud. Ja mis siis, küsis väike prints. Nüüd ta teeb juba ühe pöörde minutis ja mul pole enam sekunditki puhkust. Igas minutis süütan ja kustutan mal laterna. Küll naljakas sinu juures kestavad, näevad ainult ühe minuti. See pole sugugi naljakas, vastas laternasüütaja. Oleme juba terve kuu väga juttu ajanud. Kuu aega ja 30 minutit. 30 päeva. Head õhtut. Ta süütas oma latern. Päike, prints vaatas teda ja hakkas armastama laterna süütajat, kes nõnda kohusetruult korrale allus. Ta meenutas päikeseloojanguid, mida ta vanasti oli oma tooli nihutades otsinud. Ta tahtis oma sõpra aidata. Kuule, ma tean, kuidas sa saaksid alati puhata, kui aga tahad. Muud ma ei tahagi, lausus laternasüütaja. Võidakse ju olla ühtaegu kohusetruu ja paiskorst. Väike prints jätkas. Sinu planeet on nii väike, et kolme sammuga võid ümberringi ära käia. Sul tarvitseb ainult nõnda tasa jalutada, et oled kogu aeg päikese käes, kui tahad, vaata siis jalutad ja päev kestab nii kaua, kui ise tahad. Sellest pole mulle suuremat abi, ütles laternasüütaja. Kõige rohkem elus armastan ma magada. Siis pole küll mingit lootust, ütles väike prints. Ei ole lootust, ütles laternasüütaja. Tere hommikust ja ta kustutas oma latern. Seda meest seal, lausus andamisi väike prints. Oma teekonda jätkates põlgaksid kõik nii kuningas uhkeldaja, joodikuid, ärimees. Ometi on ta neist ainus, kes ei tundu mulle naeruväärsena. See on võib-olla seepärast, et ta tegeleb millegi muuga kui ainult iseendaga. Ta ohkas kahetsusega ja lausus siis. See oli ainus, kellega oleksin võinud sõbraks saada. Planeet oli tõepoolest liiga väike olnud ruumi kahel sest väike prints ei julgenud tunnistada, et ta seda õnnelikku planeeti peamiselt 1440 päikeseloojangu pärast päevas aga kahetses. Kuues planeet oli 10 korda suurem. Seal elas keegi vanahärra, kes tohutu pakse raamatuid kirjutas. Näe, sealt tuleb ju maadeuurija, hüüdis vanahärra, kui ta väikest printsi märkas. Väike prints istus laua peale ja tõmbas natuke hinge. Ta oli ju nii palju rännanud. Kust sa tuled? Küsis vanahärra. Mis paks raamat seal küsis, väike prints vastu, mis teie siin teete? Mina olen geograaf, vastas vanahärra. Misse, geograaf on. See on maateadlane, kes teab, kus asuvad mered, jõed, linnad, mäed ja kõrbed. See on väga huvitav, ütles väike prints. Lõpuks ometi üks tõeline amet. Ja ta laskis pilgul käia üle geograafi planeedi. Veel kunagi polnud ta näinud nii Maiesteetliku planeeti. See teie planeet on tõesti ilus. Kas siin on Kaukjane? Kust mina võin seda teada, kostis maateadlane. Ah nii, väike prints oli pettunud, aga mägesid? Kust mina võin seda teada, kostis maateadlane. Aga linnu jõgeside kõrbeid ka seda ei võima teada, kostis maateadlane. Aga te olete ju maateadlane? Täpselt nii, ütles maateadlane. Kuid ma pole mitte maadeuurija. Maadeuurijad puuduvad mul täiesti. Mittegeograafide asi pole linnade jõgede, mägede-merede, ookeanide kõrbete üle arvet pidada. Geograaf on selleks liiga tähtis mees, et ringi luusida. Ta ei lahku oma kabinetist. Kuid ta võtab seal maadeuurijaid vastu. Ta küsitleb neid ja kirjutab üles nende jutustusi. Kui mõne maadeuurija jutustused tunduvad talle huvitavalt, siis muretseb geograaf tema moraalse palge kohta andmeid. Milleks seda tarvis on? Sest et maadeuurija, kes valetab, võiks põhjustada geograafiaraamatuis katastroof. Aga niisamuti ka maadeuurija, kes liiga palju joob. Kuidas nii? Sest joodikud näevad kahekordselt, siis geograaf märgiks sinna kohta kaks mäge, kus on ainult üks. Ma tunnen ühte meest, lausus väike prints, kellest saaks halb maadeuurija. Väga võimalik. Nii et kui maadeuurija moraalne pale tundub laitmatu olevat, siis muretsetakse andmeid tema avastuse kohta. Minnakse vaatama? Ei, see on liiga keeruline. Kuid maadeuurijat nõutakse, et ta esitaks tõendeid. Kui näiteks on tegemist mõne suure mäe avastamisega, siis nõutakse, et ta tooks sealt suuri kive kaasa. Äkitselt maateadlane erutus, aga sina, sina tuled ju kaugelt, sa oled maadeuurija. Sa kirjelda mulle oma planeeti ja maateadlane, olles avanud oma registriraamatu, hakkas pliiatsit teritama. Esialgu märgitakse maadeuurijate jutustused pliiatsiga üles selleks et tindiga kirjutada oodatakse, kuni ta on toonud tõendeid. Päris maateadlane. Oh, minu juures ei ole eriti huvitav, ütles väike prints. Kõik on äike. Mul on kolm tulemäge, kaks neist tegutsevad, üks on kustunud, aga ei või iial teada, ei või iial teada, ütles maateadlane. Mul on ka üks lill, Lillime üles ei märgi, sõnas maateadlane. Miks siis? See on ju kõige ilusam seepärast, et lilled on üürikesed. Mis see üürike tähendab? Geograafiaraamatut ütles nüüd, maateadlane on kõikidest raamatutest kõige väärtuslikumad. Nad ei vanane kunagi. Seda juhtub väga harva, kui mõni mägi oma kohta muudab, juhtub väga harva, ookean veest tühjaks jookseb, meie kirjutame igavest asjadest. Aga kustunud tulemäed võivad purskama hakata, katkestas teda väike prints, mis üürike tähendab, olgu need vulkaanid kustunud või tegevuses, see teeb üks välja, lausus maateadlane. Leile pole muu tähtis, kui ainult nägi see juba Aimutu. Aga mis see üürike tähendab, kordas väike prints, kes eluski veel polnud loobunud küsimusest, mille ta kord oli esitanud. See tähendab niisugust asja, mis peab varsti kaduma. Nii et minu lill peab varsti kaduma. Kindlasti või minu lill on siis üürike mõttes väike prints. Ja tal pole muud kui neli okastet ennast maailma vastu kaitsta. Mina aga jätsin ta üksinda koju. See oli esimene kahetsushoog, aga ta kogus jälle julgust. Mida te soovitate mul külastada? Planeet maad, kostis maateadlane. Tal on hea maine. Ja väike prints läks oma lillele mõeldes minema.