Niisiis oli seitsmes planeet maa. Ja ei ole ükskõik milline tähtsusetu planeet. Seal on 111 kuningat iseendaski mõista mitte unustades neegrikuningaid. 7000 geograafi 900000 ärimeest seitse ja pool miljonit joodikut 311 miljonit uhkeldajat, seega kokku umbes kaks miljardit suurt inimest. Et anda teile ettekujutust maa suurusest, ütlen teile, et enne elektri leiutamist tuli seal pidada terve armee laterna süütajaid, keda oli kuue kontinendi peale kokku 462511. Teatavast kaugusest vaadatuna jättis toreda mulje. Armee liikumine oli korraldatud niisama hästi nagu mõnes balletis. Kõigepealt oli Uus-Meremaa ja Austraalia laterna süütajate kord tööle asuda. Kui nad olid oma lambid põlema pannud, siis läksid nad ära magama. Siis tulid omakorda mängu Hiina ja siberi laterna süütajad. Ka nemad lahkusid jälle kulisside taha. Seejärel jõudis kord Venemaa ja India laterna süütajate kätte. Edasi tuli ta Aafrika ja Euroopa omad, nende järel Lõuna-Ameerika ja lõpuks põhja-ameerika, latern, süütajad. Iialgi ei ajanud nad oma lavaletuleku järjekorda segi. See oli suurejooneline vaatepilt. Üksnes põhjanaba ainus laternasüütaja ja tema ametivend lõuna Nabal elasid logelemises ja ükskõiksusest töötasid nad ju ainult kaks korda aastas. Tahetakse olla teravmeelne, siis juhtub, et natukene valetatakse. Poludest päriselt aus, kui kõnelesin teile laterna süütajatest. Või on ta vale ettekujutuse meie planeedist neile, kes seda ei tunne. Inimesed võtavad maa peal väga vähe ruumi. Kui kaks miljardit inimest, kes maakeral elavad, seisaksid tihedalt üksteise kõrval nagu miitingul siis mahuksid nad hõlpsasti väljakule, mis on 20 miili pikk ja 20 miili lai. Püsimalegi Vaikse ookeani saarekesele võiks terve inimkonna kokku kuhjata. Suured inimesed ei, muidugi ei usu. Enda arvates võtavad nad väga palju ruumi. Nad peavad end tähtsaks nagu ahvileiva puudki. Laske neil aga arvutada, nad jumaldavad numbreid, see meeldib neile ise, aga ärge raisake oma aega sellele nuhtluse peale sõna asjatu. Usaldage mind. Kui väike prints lõpuks maha peale jõudis, oli ta väga üllatunud, ta mitte kedagi ei näinud. Tal hakkas juba hirm, et on planeediga eksinud. Kui mingi hõbedakarva võru end liiva sees liigutas. Tere õhtust, ütles väike prints, hea õnne peale. Tere õhtust, vastas madu. Missugusele planeedile olen ma kukkunud, küsis väike prints. Maa peale Aafrikasse kastis madu. Ah, kas maa peal polegi kedagi? Siin on kõrb. Kõrbetes ei ole kedagi, maakera on suur, kostis madu. Täiti printsistus, Kivila tõstis silmad taeva poole. Tahaksin teada, las ta endamisi, kas tähed on selleks valgustatud, et igaüks võiks leida enda oma. Vaata minu planeeti. Ta on just meie kohal. Aga kui kaugel ta on? Ta on ilus, ütles madu. Mida tulid sa siia tegema? Mul oli pahandusi ühe lillega, vastas väike prints. Ahaa, sõnas madu. Ja mõlemad Vaikesed, kus on inimesed, jätkas lõpuks väike prints pärimist. Kõrbes ollakse nagu väga üksi. Üksi ollakse ka inimeste juures, ütles madu. Väike prints silmitses teda tükk aega. Sa oled ime, kõik loom, lausus ta lõpuks. Peenike nagu sõrm. Aga ma olen võimsam kui mõne kuninga sõrmlauses madu. Väike prints naeratus. Sa ei ole just eriti võimas, sul pole isegi jalgu all, sa ei saa isegi rännata. Vein viia siin kaugemale kui ükski laev, lausus madu. Ta Keersanud kuldse Võruna väikese printsi pahkluu ümber. Selle, keda ma puudutan, annan ma tagasi mullale, kus ta on võetudki sõnasta siis. Aga sina oled puhas ja tuled tähe pealt. Väike prints ei vastanud midagi. Mul on sinust kahju. Oled nii väetisele graniidist maa peal. Võin sind ühel päeval aidata, kui tunned suurt igatsust oma planeedi järele. Ma võin, oh, saime ka hästi aru, ütles väike prints. Kuid miks kõneledes alati mõistu? Lahendan kõik mõistatused vastasmadu. Nad vaikisid, mõlemad. Väike prints läks läbi kõrbe ega kohanud seal kedagi peale ühe lille. See oli kolme kroonlehega lill, mitte midagi, ütlev lilleke, ütles prints. Tere, ütles lill. Kus on inimesed, küsis väike prints viisakalt. Lill, kes kord oli näinud karavani möödumas, vastas inimesed. Minu arvates peaksid olema kuus või seitse tükki kunagi palju aastaid tagasi nägin neid. Aga seda ei või iial teada, kus nad parajasti on. Tuul ajab neid kord siia, kord sinna, neil pole juuri, see teeb nende elu väga raskeks. Hüvasti, ütles väike prints. Hüvasti, ütles lill. Väike prints ronis kõrge mäe otsa. Ainsad näed, mida ta tundis, olid tema kolm vulkaani ja need ulatusid talle põlvini. Kustunud vulkaani kasutas ta istepingil niisuguse kõrge mäe otsast nagu see siin näen ma korraga tervet planeeti ja kõiki inimesi, mõtles ta. Kuid ta ei näinud muud, kui ainult hästi teritatud kalju teravikke. Tere, ütles ta igaks juhuks. Tere, tere. Tere. Vastas Kaja. Kes te olete, küsis väike prints. Kes te olete, kes te olete, kes te olete, vastas Kaja. Olge minu sõbrad, olen üksi, ütles ta. Olen üksi, olen üksi, ei ole üksi, vastas Kaja. Missugune imelik planeeti mõtluste, siis. Ta on üleni kuiv, üleni teravate mäetippude ja soolaga kaetud ning inimestel puudub kujutlusvõime. Nad kordavad seda, mis neile öeldakse. Mul oli kodus lill. Alati kõneles ta esimesena. Siis aga juhtus, et pärast pikka rändamist läbi liiva mööda kaljusid ja lund avastas väike prints, ühe tee. Ja kõik teed viivad inimeste juurde. Tere, ütles ta. See oli roosiaed. Tere, ütlesid roosid. Päike, prints silmitses neid, kõik nad sarnanesid tema lillega. Kes te olete, küsis ta. Hämmastunud oleme, roosid vastasid roosid. Ah, hüüatas väike prints. Ta tundis end väga õnnetuna. Tema lill oli jutustanud, et on ainukene omataoline maailmas. Siin aga oli neid ühesainsas aias 5000 ja kõik ühesugused. Küll ta kurvastaks, kui ta seda näeks, mõtles väike prints. Tal hakkaks hirmus köha ja ta teeks, nagu sureks ta et ainult naeruväärsusest pääseda. Ja mina oleksin sunnitud teesklema, nagu hoolitseksin ma tema eest sest muidu sureks ta tõepoolest selleks, et ka mind alandada. Ja siis mõtlesin veel, arvasin, et olen rikas sest et mul on ainulaadne lill. Kuid mul on ainult tavaline roos. See ja minu kolm tulemäge, mis mulle ainult põlvini ulatuvad, millest üks on võib-olla igaveseks kustunud. Kõik see ei tee minust veel kuigi suurt printsi. Ja ta heitis rohule ning nuttis. Ja siis ilmuski Rebane. Tere, ütles Rebane. Tere vastas väike prints viisakalt, pöördus ümber, kuid ei näinud mitte kui midagi. Ma olen siin, ütles hääl õunapuu all. Kes sa oledki siis, väike prints? Sa oled väga ilus. Mina olen Rebane, vastas Rebane. Tule minuga mängima, tegi väike prints ettepaneku. Ma olin nii väga õnnetu. Ma ei saa sinuga mängida, vastas Rebane. Ma ei ole taltsutatud. A, palun vabandust, lausus väike prints. Kuid pärast hetkelist mõtlemist lisas, mis taltsutama, tähendab? Sa polegi siitkandist, sõnas Rebane. Missasid, otsid? Otsin inimesi, vastas väike prints. Mis taltsutama tähendab? Inimestel on püssid, ütles Rebane ja peavad jahti. See on väga tülikas. Nad kasvatavad ka kanu, see on ainus, mille poolest need huvitavad on. Otsid kanu? Ei, ütles väike prints. Otsin sõpru, mis taltsutama, tähendab. See asi on liiga unustuse hõlma vajunud, kostis rebane. See tähendab suhteid, looma, suhteid, looma. Muidugi, ütles Rebane. Praegu pole sa mulle muudkui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui 100000 teist pisikest poissi. Ja mul pole siin tarvis ning sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu 100000 teist rebast. Aga kui sa mu taltsutajad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainukene maailmas, mina olen sinu jaoks ainuke maailmas. Nüüd ma hakkan aru saama, ütles väike prints. On üks lill, taan, Mobistaltsutanud. Võimalik, ütles Rebane. Maa peal võib igasuguseid asju näha. Oh see polegi maa peal, ütles väike prints. Grebane paistis olevat väga põnevil. Kas seal teisel planeedil ja kas sellel planeedil ka jahimehi on? Ei ole. Vaat see on alles huvitav, aga kanu ei ole. Miski ei ole täiuslik, ohkas rebane. Siis aga tulid oma mõtte juurde tagasi. Minu elu on üksluine Abjan jahti kanade peale, inimesed peavad jahti minu peal. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks nagu igavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kajamis, kõigist teistest erineb, teised sunnivad mind maa alla ronima. Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata. Näed seal viljapõldu. Mina leiba ei söö. Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju. Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat, viljas. Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi. Palun taltsuta mind, ütles ta siis. Kangesti tahaksin, vastas väike prints, et mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru leida ja paljusid asju tundma õppida. Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse, ütles räbal. Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida, nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind. Mis tuleb selleks teha, kui siis väike prints. Tuleb olla kannatlik, kostis Rebane. Kõigepealt istud minust veidi eemale, admini rohu peale. Ma vaatan siin silmanurgast ja sina ei ütle mulle mitte midagi. Keel on arusaamatuse allikaks. Kuid iga päev võid sa istuda natukene lähemale. Järgmisel päeval tuli väike prints uuesti. Oleks parem, kui oleksid tulnud samal ajal, ütles Rebane. Kui tuleb näiteks pärastlõunal kell neli, siis hakkan end juba kella kolmest saadik õnnelikuna tundma. Iga minutiga tunnen ma end ikka õnnelikumana. Kella nelja ajal muutun juba rahutuks ja murelikuks. Nii ma avastangimise õnn väärt on. Aga kui sa tuled ükskõik millal, siis ei tea, mis kellaajal oma südant valmistada. On vaja kinni pidada traditsioonidest. Mis see traditsioon on, küsis väike prints. Ka see on liiga unustuse hõlma vajunud, vastas Rebane. Traditsioon on see, mis teeb, et üks päev teisest erineks, et üks tund oleks teistmoodi kui kõik teised. Minu jahimeestel näiteks on oma traditsioon. Neljapäeviti tantsivad nad küla tüdrukutega. Nii saabki neljapäevast üks imeline päev. Ma võin jalutada kuni viinamarjaistandus eni. Kui jahimehed tantsiksid, ükskõik millal oleksid kõik taevad üksteisega sarnased ja mul polekski pühi. Nõnda taltsutaski väike prints rebased. Ja kui lahkumise tund kätte jõudis, ütles Rebane. Ah, külma lööd, mutan seon su oma süü, lausus väike prints. Ma ei soovinud sulle ju halba. Kuid sa ise tahtsid, et ma sultaltsutakse. Aga muidugi, ütles Rebane. Kuid sa hakkad ju nutma, sõnas väike prints. Kindlasti, vastas Rebane. Siis pole sellest ju mingit kasu. Kasu selles, lausus Rebane, et armastan need vilja värvi. Teda lisas. Mine vaata veel kord neid roose. Siis mõistad, et sinu oma on ainukene maailmas. Pärast tulen minuga hüvasti jätma ja ma kingin sulle ühe saladuse. Väike prints läks uuesti roose vaatama. Teie pole üldse minu roosi moodi, ta pole veel mitte midagi, ütles ta neile. Keegi pole teid taltsutanud ja teiegi pole kedagi taltsutanud. Teie olete niisamasugused, kui oli minu rebane. Ta oli nagu 100000 teist rebast. Aga tegin temast oma sõbra ja nüüd on ta ainukene maailmas. Roosidele oli väga paha olla. Te olete ilusad, kuid te olete tühjad, ütles ta neile veel. Muidugi, mõni möödamineja võiks ju arvata, et ka minu roos on teie sarnane. Aga tema üksi on tähtsam kui teie kõik, sest et mina teda kastsin, mina panin talle klaaskupli peale. Mina andsin talle kaitseks tuulevarju, mina tapsin tal röövikuid peale kahe või kolme, et oleks ka liblikaid. Mina kuulasin tema kaebeid ja uhkeldamist või mõnikord ka tema vaikimist, sest et ta on minu roos. Ja ta läks tagasi rebase juurde. Hüvasti, ütles ta. Hüvasti, ütles Rebane. Siin on minu saladus. See on väga lihtne. Ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu kordades väike prints meeles pidada. Aeg, mis oma roosi peale kulutasid, tegi sinu roosini tähtsaks. Aeg, mis ma oma roosi peale kulutasin, kordas väike prints meeles pidada. Inimesed on unustanud selle tõe, ütles Rebane. Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest. Ma vastutan oma roosi eest kordas väike prints, et meeles pidada. Tere ütles väike prints. Tere, ütles rööpas, et mis sa siin teed, küsis väike prints. Ma sorteerin reisijaid, vastas rööpaseadja ikka tuhandete kaupa. Juhin ronge, mis need viivad kord paremale, kord paremale. Ja üks tuledest särav kiirrong pani otsekui kõuemürinal rööpaseadja putka värisema. Küll neil on aga kiire, sõnas väike prints. Mida nad otsivad? Isegi mees veduri peale ei tea, seda kostis rööpaseadja ja mürinal kihutas teine tuledes särav kiirrong vastupidises suunas. Juba tulevad tagasi, imestas väike prints. Need pole samad, kostis rööpaseadja. See oli vahetus. Kas nad polnud rahul seal, kus nad olid? Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse, kostis rööpaseadja ja möödus kolmanda tuledest särava kiirrongi kõuemürin. Need kihutavad esimestele reisijatele järele, küsis väike prints. Nad ei kihuta mitte millelegi järele, sõnas rööpaseadja. Nad magavad seal sees või siis haigutavad. Ainult lapsed suruvad oma nina vastu aknaklaase. Ainult lapsed teavad, mis nad otsivad, sõnas väike prints. Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks. Aga kui see neil käest ära võetakse, siis nad muudavad nailon õnne, sõnas rööpaseadja.