Ütles kaupmees, see kaupmees müütas täiuslikke tablette, mis kustutasid janu neelad nädalas ühe alla ega taha enam juua. Miks sa neid müütud küsi, väike prints. Need annavad suurt kokkuhoidu ajas, asjatundjad on välja arvestanud, nii võib säästa 53 minutit nädalas. Ja mis selle 53 minutiga teha teed, mis ise tahad? Kui minul oleks 53 minutit aega, siis mu sammuksin üsna tasakesi allika poole. Minu lennuõnnetusest kõrbes oli möödunud juba nädal ja ma kuulasin lugu kaupmehest oma viimast veetilka juues. Ma ütlesin väikesele printsile. Sinu mälestused on tõesti ilusad, aga ma ei ole veel oma lennukit ära parandanud. Mul ei ole enam midagi juua. Ja minagi oleksin väga õnnelik, kui saaksin üsna tasakesi allika poole sammuda. Minu sõber Rebane, ütles ta mulle. Kullane ehikene rebasega pole siin enam midagi peale hakata. Miks mitte? Sest et sureme janusse? Ta ei saanud minu mõttekäigust aru ja lausus. Hea, kui sul on olnud sõber isegi siis, kui hakkad surema. Minul on hea meel, et mul oli sõber Rebane. Toi mõista, hädaaugu suurust, mõtlesin ma. Ta ei tea, mis on nälg ja janu. Natukesest päikesest on talle küllalt. Ta vaatas mulle otsa ja vastas minu mõttele. Ka minul on janu. Otsime kaevu. Räime väsinult käega. Mõttetu on lõputus kõrbes hea õnne peale kaevu otsida. Hakkasime siiski astuma. Kui olime kõndinud terveid tunde vaikides, algas öö ja tähed hakkasid särama. Vaatlesime neid nagu unenäos, sest janu tõttu oli mul väike palavik. Väikese printsi sõnad tantsisid minu mälestuses. Nii et ka sinul on janu? Küsisin ma. Temaga ei vastanud mu küsimusele, ta ütles lihtsalt. Vesi võib ka südamele hea olla. Ma ei saanud tema vastusest aru, kuid Vaikesin teadsin ju, et teda ei maksa küsitleda. Ta oli väsinud. Taistus, ma istusin tema kõrvale. Pärast vaikimist hakkas ta jälle kõnelema. Tähed on ilusad ühe lille pärast, mida pole näha. Vastasin, et muidugi ja vaatlesin liivaluiteid kuupaistel. Kõrb on ilus, lisas ta veel. Ja see oli tõsi. Olen alati kõrbet armastanud. Istud liiva luitel, midagi ei ole näha, midagi ei ole kuulda. Ja ometi kiirgab midagi vaikuses. Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu, lausus väike prints. Olin üllatunud, et mõistsin äkki seda liiva salapärast kiirgust. Kui olin väike poiss, siis elasin ühes vanas majas, sõnas, millest jutustati, et sinna olevat varandus peidetud. Keegi muidugi polnud suutnud seda leida. Polnud seda arvatavasti ka mittu otsinud kuid see muutis kogu maja nõiduslikuks. Minu maja varjas mingit saladust oma südamepõhjas. Jah, ütlesime väikesele printsile, olgu tegemist maja, tähtede või kõrbega. See, mis ilusaks nad teeb, on nähtamatu. Mul on hea meel, ütles ta, et oled ühel nõul minu rebasega. Kui väike prints uinus, siis võtsin ta sülle ja asusin uuesti teele. Olin erutatud. Mulle näis, nagu kannaksin ma mingit kergesti purunevad aaret. Mulle näis isegi, et maa peal pole midagi hapramat. Vaatlesin kuuvalgel tema kahvatut otsaesist, tema suletud silmi, tuule käes võrrelevaid juuksekiharaid, laususin endamisi. See, mida ma näen, ei ole muud kui väline kest. Kõige tähtsam on nähtamatu. Ja kuna ta pooleldi avatud huultel mänglas kerge naeratus, ütlesin ma jälle endamisi. See, mis mind nii väga liigutab, selles väikeses uinus printsis on tema truudus oma lillele. Lille kujutis kiirgab temast niisama nagu valgus lambist. Isegi siis, kui ta magab ja tundsin, otsekui muutuks ta veel hapramaks. Lampe tuleb hoolega hoida, üksainus tuulehoog võib nad kustutada. Ja nõnda kõndides leidsin ma koidu ajal kaevu. Inimesed ütles väike prints poevad kiirrongidesse, kuid nad ei tea enam, mida nad otsivad. Siis nad rabelevad, tormavad ringi ja ta lisas. See ei tasu vaeva. Kaev, mille juurde me jõudsime, ei sarnanenud sahara kaevudega. Sahara kaevud on lihtsad liiva sisse uuristatud augud. See aga sarnanes külakaevuga. Kuid seal polnud ühtegi küla. Ja ma uskusin end und nägevat. Imelik, ütlesin ma väikesele printsile, kõik on olemas, vinn, ämber ja nöör. Ta naeris, tõmbas nöörist ja laskis kaevu pinnal ringi käia. Vill kägises nagu väga vana tuulelipp, kui tuul on kaua maganud, kuuled lauses väike prints, määratasime kaevu üles, ta laulab. Ma ei tahtnud, et ta endale liiga teeks, ütlesin, las mina tõmban. See on sinu jaoks liiga raske. Aeglaselt vinnasima v pange kaevu servale, seadsin ta sinna hästi kindlalt seisma. Minu kõrvus kajas ikka veel kaevu pinnalaul ja õudsuvas vees nägime kiikumas päikest. Mul on janusele vee järel, ütles väike prints. Anna mulle juua. Ja ma mõistsin, mida ta oli otsinud. Tõstsin ämbrida huultele, ta jõi kinnisilmi. See oli meeldiv nagu pidupäev. See vesi oli sootuks midagi muud kui toiduaine. Ta oli sündinud tähtede all käimisest kaevu pinnalaulust minu käte pingutusest talisea südamele nagu kingitus. Kui olin veel väike poiss, siis panid jõulupuu küünlavalgus Kesköise missa, muusika ja vaiksed naeratused niisamuti särama jõulukingi, mille ma sain. Inimesed sinu kodus, ütles väike prints, kasvatavad 5000 roosi ühes aias. Ja nad ei leia, mida nad otsivad. Nad ei leia seda, kastsin mina. Ja ometi võiksid nad leida seda, mida nad otsivad ühestainsast roosist või tilgast veest. Kindlasti ütlesin mina ja väike prints lisas silma tagant, pimedad tuleb otsida südamega. Olin joonud, hingasin sügavalt. Päikesetõusu ajal on liiv meekarva kollane, olin õnnelik sellest meekarva kollasest. Miks pidin ma veel kannatama? Pead oma lubaduse täitma, ütles mulle tasakesi väike prints, kes oli jälle mu kõrval istunud. Mis lubaduse? Tead isegi selle suukorvi, minu lambal. Pean vastutama oma lille eest. Tõmbasin taskust välja oma joonistuste visandid. Väike prints märkas neid ja ütles mulle naerdes. Sinu ahvileivapuud natuke kapsaste moodi. Oih. Ja mina olin nii uhke oma ahvileivapuude üle. Sinu Rebane, kõrvad on tal natuke sarvede moodi ja nad on liiga pikad. Teda naeris jälle. Oled ülekohtune, väike mees. Ma ei osanud ju muud joonistada kui ainult kinni siia, lahtisi puha madusid. Oh käib küll, ütles ta. Lapsed saavad isegi aru. Viimases joonistasingi suukorvi südames pigistas mul midagi, kui ma selle talle andsin. Sul on mingit ja need, millest mul pole aimugi. Aga ta ei vastanud mulle, ütles ainult. Tead, mis? Homme on minu maa peale langemise aastapäev ja siis pärast lühikest vaikust, lisas ta. Kukkusin üsna siia lähedale ning ta punastas. Ja jälle ilma, et ma isegi oleksin teadnud, miks tundsin kummalist rahutust. Siiski tulid küsimus mulle keelele. Nii et see polnudki päris juhuslik tol hommikul, kui ma sind tundma õppisin sa üsna üksipäini siin 1000 miili kaugusel kõigist asustatud paikadest niisama jalutasid. Sa pöördusid tagasi oma langemise koha juurde. Väike prints punastas jälle. Aga jätkasin, kõheldes, võib-olla aastapäeva puhul. Väike prints punastas uuesti. Ta ei vastanud kunagi küsimustele. Aga kui punastatakse, kas ei tähenda see siis jah, eks ole. Ah, ütlesin ma talle. Mul on hirm. Temaga vastas mulle. Sina pead tööle minema. Pead minema tagasi oma masina juurde. Ootan sind siin. Tule homme õhtuks tagasi. Rebane meelde, alati on oht, kui oled lasknud end taltsutada, et saad natukene nutta. Kaevu kõrval olid vana kivimüüri varemed. Kui ma teisel päeval oma töö juurest tagasi tulin, märkasin juba kaugelt väikest printsi üleval müüril istumas ja jalgu kõlgutamas. Ma kuulsin teda ütlevat, kas sa siis tõesti ei mäleta? See ei olnud täpselt selle koha peal. See oli kindlasti mingi teine hääl, mis vastas, sest et väike prints lausus. Ja, ja just seesama päev, kuid siin pole sama koht. Maastusin müürile aina lähemale. Ikka veel ei näinud ega kuulnud mitte kedagi. Ometi vastas väike prints jälle. Aga kindlasti. Sa näed kohe, kust algavad mu jäljed, liivalt. Püüame end ainult kinni. Täna öösel olen seal. Olin 20 meetri kaugusel müüristega näinud ikkagi midagi. Pärast vaheaega ütles väike prints jälle. Kas sul on ikka hea, nõrk? Oled sa kindel, et ei lase mul pikalt piinelda? Peatusin raske südamega, sest ma ei saanud veel millestki aru. Nüüd mine minema, ütles ta. Tahan alla tulla. Siis lasksin ma oma pilgul langeda müüri jalamile ja tegin järsu hüppe. Seal ta oligi väikese printsi poole ennast püsti ajanud. Üks neist kollastest madudest, kes teevad sulle 30 sekundiga lõpu peale käega taskus kobades, et revolvrit kätte saada. Pistsin jooksu. Kuid minu sammude kaja peale libises madu vaikselt loogeldes mööda liiva nagu kuivav veenire ja ilma eriti rutamata Roomas kerge metalse sahinaga kivide vahele. Jõudsin müüri juurde just parajal ajal, et sülle haarata oma printsist väikemees, kes oli näost valge kui lumi. Mis lugu see jälle on, kas nüüd ajad juba madudega juttu? Vallandasin kuldse kaelasalli, mida ta alati kandis. Niisutasin, mille kohta andsin talle juua. Siis aga ei julgenud temalt enam midagi küsida. Ta vaatas mulle tõsiselt otsa ja võttis mul kaela ümbert kinni. Tundsin, kuidas tal süda peksis nagu sureva linnul, keda on tabanud püssikuul. Ta ütles mulle. Mul on hea meel, et leidsid üles, mis su masinal viga all. Võid jälle koju lennata. Kust sina seda tead? Tulin talle just teatama, et vastu igasuguseid lootusi. Olin oma tööga siiski hakkama saanud. Ta ei vastanud minu küsimusele midagi, kuid jätkas. Ka mina lähen täna koju. Ja siis kurvalt. See on hoopis kaugemal, see on hoopis raskem. Tundsin selgesti, et toimub midagi erakordset. Surusin ta oma käte vahele nagu väikese lapse. Ent mulle paistis, otsekui vajustab püstloodis kuristiku, ilma et ma oleksin suutnud teda kinni hoida. Tema pilk oli tõsine ja näis kaugusesse kaduvat. Mul on sinu lammas kolongast lamba jaoks. Ja suukorv on ka. Ja ta naeratas kurvameelselt. Ootasin kaua, tundsin, et tal hakkas vähehaaval soojem. Kuule, väikemees, sa vist kartsid? Aga muidugi ta kartis. Christian naeris vaikselt. Täna õhtul kardan ma veel rohkem uuesti tundsin end tarduvat mingist paratamatuse tundest. Ja ma mõistsin, ma ei suuda taluda mõtet, et ma kunagi enam ei kuule seda naeru. Minu jaoks oli see nagu allikas kõrbes. Väikemees, tahan veel kuulda sind naermas. Temaga ütles mulle. Täna öösel täitub aasta. Minu täht asub täpselt seal kohal, kuhu ma möödunud aastal kukkusin. Väikemees, eks ole, kogu see lugu maost kohtumisest ja tähest ainult halb unenägu. Temaga ei vastanud minu küsimusele. Ta ütles seda kõige tähtsamat ei ole näha. Kindlasti see on nagu lillegagi. Kui armastad lille, mis asub tähe peal, siis on öösel taevast nii magus vaadata. Kõik tähed õitsevad kindlasti. See on nagu veegagi. See, mida sa mulle juua andsid oli nagu muusika. Just kaevurataja nööri pärast. Kas sa mäletad küll see oli hea. Kindlasti. Öösel Sa vaatad tähti. Minu kodu on liiga väike, et sulle näidata, kus ta on. Jäägu parem niisama. Minu täht on sinu jaoks üks tähtedest. Siis armastad sa vaadelda kõiki tähti. Nad on kõik sinu sõbrad. Pealegi teen ma sulle kingituse. Ta naeris jälle. Ah, väikemees, väikemees, mulle meeldib kuulata sinu naeru. Just see ongi minu kink. See on nagu pesigi. Mis sa sellega öelda tahad? Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed õpet lastele on tähed, keerulised küsimused. Minu ärimehele tähendasid nad kulda. Kuid kõik need tähed vaikivad. Sina said endale niisugused tähed, mida ei ole mitte kellelgi. Mis sa sellega öelda tahad? Kui sa vaatad öist taevast, siis sellepärast, et mina elan ühel neist tähtedest sellepärast et mina naeran, ühel neist näib sulle otsekui naeraksid kõik tähed. Sina saad endale tähed, kes oskavad naerda. Ja ta naeris jälle. Kui sa leiad lohutust. Lohutust leitakse alati, siis oled rõõmus, et mind kunagi tundsid. Sa jääd alati minu sõbraks. Sul tuleb tahtmine minuga koos naerda ja mõnikord avatuse, Akla, vaat nii, lihtsalt oma lõbuks. Ja sinu sõbrad on väga hämmastunud, kui näevad sind taevast vaadates naermas siis ütled sa neile. Jah, need tähed panevad mind alati naerma. Nemad aga Peavad sind hulluks. Mängin sulle üsna halva vembu ja ta naeris jälle. Tuleb välja, justkui oleksin andnud sulle tähtede asemel terve hulga pisikesi kellukesi, mis oskavad naerda. Ja ta naeris veel. Siis muutuste uuesti tõsiseks. Tead. Täna öösel. Saara, tule. Ma ei lahku sinust. Paistab, et mul on paha. Paistab nagu tuleks surm. Nii see kord juba on. Ära tule vaatama, see ei tasu vaeva. Ma ei lahku sinust. Temaga oli murelik. Kui ma sulle seda ütlen, siis mao pärast. Ta ei tohi sind hammustada. Maod on kurjad. Nad võivad ka lõbu pärast hammustada. Ma ei lahku sinust. Kuid miski rahustas teda. Tõsi, neil ei jätku mürki. Teiseks hammustuseks. Tol ööl ma ei märganud, kui ta minema läks. Ta kadus hääletult. Kui ma talle järele jõudsin, siis kõndisin kiirel kindlal sammul. Ta ütles mulle ainult, ah, sa oled sina. Ja ta võttis mu käest kinni. Miski vaevas teda ikka veel. Sa tegid halvasti? Sul on edaspidi valus, paistab nagu oleksin ma surnud. Aga see pole tõsi. Navaikesen, saad aru, see on liiga kaugel. Ei saa keha kaasa viia, see on liig raske. Mina vaikisin. See pole ju muud kui vana mahajäetud kest. Vanades kestades pole midagi kurba. Mina vaikisin. Ta hakkas nagu julgust kaotama, kuid tegi siis veel ühe pingutuse. Tead mis? See on tore ka mina hakkan tähti vaatama. Kõik tähed muutuvad roostes rattaga kaevudeks. Kõik tähed hakkavad mulle juua andma. Mina vaikisin. See on nii lõbus. Sina saad endale 500 miljonit kellukest ninaga 500 miljonit allikat. Ja ka tema jäi vait. Sest ta nuttis. Olemegi kohal. Lasema teen ka üksipäini ühe sammu. Ja ta istus maha. Sest tal oli hirm. Ta ütles veel, tead sa, ma pean vastutama oma lille eest. Ta on ju nii väeti, ta nii lihtsameelne. Tal on neli tühist okastega, et ennast kogu maailma vastu kaitsta. Ma istusin, sest ei suutnud enam jalul püsida. Ta ütles. Vaata, ongi kõik. Ta kõhkles veel pisut, siis aga tõusis. Ta astus sammu. Ma ei suutnud end liigutada. Tema pahkluu juures sähvatas kollane välk. Hetkeks jäi ta liikumatult seisma. Ta ei karjatanud. Ta langes aegamisi, nagu langeb puu. Seda polnud liiva tõttu isegi kuulda. Ja nüüd on sellest möödunud juba tervelt kuus aastat. Ma ei ole veel kellelegi seda lugu jutustanud. Sõbrad olid väga rõõmsad, kui mind jälle elusana nägid. Olin kurb. Kuid ma ütlesin neile seal väsimus. Nüüd olen juba natukene lohutust leidnud, see tähendab, mitte küll päriselt. Aga ma tean, et ta jõudis tagasi oma planeedile sest päikesetõusu ajal ei leidnud ma enam tema keha. Tema keha polnud kuigi raske. Öösiti aga armastan tähti kuulata, see on nagu 500 miljonit kellukest. Siis aga juhtus midagi iseäralikku väikesele printsile joonistatud suukorvile. Olin unustanud lisamast nahkrihma. Ta ei saa oma lammast kunagi köide panna. Ja siis ma küsisin endalt, mis võis küll tema planeedil juhtuda. Võib-olla see oli lammas tõesti lille ära. Mõnikord aga lausuma endamisi kindlasti mitte. Väike prints paneb igal öösel oma lilleklaaskupli alla ja valdab hästi oma lammast. Siis olen ma õnnelik ja kõik tähed naeravad vaikselt. Teinekord jälle mõtlen. Igaüks on vahel hajameelne ja sellest piisab. Ühel õhtul unustas ta klaaskupli või ronis lammas öösel tasakesi välja. Ja siis muutuvad kõik kellukesed pisara, eks. See on üks hirmus suur saladus. Teile, kes te väikest printsi armastate nagu minagi ei ole maailmas midagi nii koledat kui teadmatus. Kas üks lammas, keda me ei tunne, on ühe roosi ära söönud või ei ole? Vaadake taevast, küsige iseendalt. Kas lammas sõi roosi ära? Ei või, ja ja te näete, kuidas kõik muutub. Ja ükski suur inimene ei saa iialgi aru, et see on nii tähtis.