Tere kuulama laste lugusid, mina olen Tiina Vilu ja täna olen kuue vahva noorega ühe põneva maja ees. Need noored minu vastas on Tallinna reaalkooli kolmandate klasside õpilased. Märtin, raid, Mattiski, Oskar, Johannes, Mihkel areme, Katerina, põlise Sten-Markus. Reintam. Mis hoone see on ja milline see hoone on, mille ees me oleme? Kui ma õigesti tean, siis see peaks olema pangamuuseum. See näeb välja nagu mingi vanaaegne loss, selline punastes tellistest uhkete tornidega. Siin ukse kohal on ka vapp, kus on peal kolm lõvi ja meile avatigi panga muuseumi uksed ja me võime siseneda, lähme vaatame, mis seal Eesti Panga Muuseumis on. Palun. Meil on siin muuseumi inimesed, vastas ka tere, tere tulemast Eesti panga muuseumisse, kes on täna meie ringkäigujuhtringi juht, on Liina Kulu. Tema siis täna juhib teid läbi meie ekspositsiooni, tervist, tervist, mina olen liina ja mul on tõeliselt hea meel, et meie juurde siia külla tulite. Minu plaan on nüüd selline, et kui te olete oma riided ära võtnud, siis lähme vaatame natuke, mida meil teile siin näidata on ja ma ütlen kohe ette ära, et näidata on päris palju, meil on äge maja ja meil on veel ägedam ekspositsioon. Nüüd me oleme teiega siin nurgatornis ja minu arust see on selle maja kõige ilusam koht üleüldse, nii et siin tasub pilk täitsa ülesse ja allapoole heita ja vaadata, mis siin ümberringi on. Mees, kes selle maja ehitas, on tegelikult selline mees nagu augus, treinberg, kes omal ajal oli väga kuulus arhitekt siin ja lisaks sellele, et ta siin Tallinnas ja Pärnus maju ehitas, ehitas ta neid ka Lätis ja Leedus Riias, eriti kui te nüüd vaatate, siin on päris põnevaid asju, et kõige võib-olla hinnalisemad asjad on need vitraažid, mis siin üleval vitraažid autor on selline kunstniku Ernst toode ja näiteks kui te lähete Tallinnasse sellisesse kohta nagu Niguliste kirikusse, siis tema tehtud on, sealsed tahaksid ka, et kui ka siin neljakümnendatel aastatel Tallinnas oli päris selline raske pommitamine ja päris paljud lausa tänavad tervenisti said viga, siis õnneks meie maja säilis ja need kõik asjad, mis te siin näete, ongi siis päris vanast ajast pärit. Kõige lahedam asi siin nurgatornis on see draakon, kes tõeline lemmik, ma pean tunnistama, et seal üleval draakoni autor on üks vene skulptor, kelle nimele Aleksander Volts. Ja kui te näiteks juhtute Tallinnasse minema draakoni galeriisse, siis seal on ka üks draakon, kes on sellesama Aleksander Voltzi tehtud, mis lagna peale on kirjutatud, seal on selline saksakeelne kiri omal ajal ju siis kui seda maja asutati siin ja hakata ehitama siis tegelikult eesti keelt väga palju kasutatud ja maja ehitasid üldse sakslased ja ehitati nii-öelda aadlike pangaks, nemad kasutasid saksakeelset kirja ja seal peal on kirjas verda Anders trasse, Soldi Loite reedel laseb. Et kui seda nüüd tahaks eesti keelde tõlkida, siis see tähendab seda, et kui sa tegelikult inimeste jaoks midagi teed, siis sa pead inimeste arvamust ka kuulda võtma, mida me siin üritame teha ka Lähme natuke ajas tagasi, ütleme aasta 1850 150 aastat tagasi. Et ainuke elu, kus linnas käis, oli seal raekoja platsi pool, kus on raekoda ja siis seal on ümber sellised vanemad majade sellised ringis nagu tänavad ka. Ja siin olid täiesti lage, siin oli karjamaa. Ja siis, kui aastal 1802 juba Eestimaal hakkas tegutsema selline asutus nagu Estlendisse, aadlike krediitselts, ehk siis Eesti aadlike krediidiselts või krediidiühing siis nemad algus otsisid endale maja ja kõigepealt oli nende peamine kontor seal üleval Toompeal, kus Nevski katedraal. Aga siis läks natuke aega mööda enam, mõtlesin, et ehitaks endale ise üldse maja ja siis osteti 1903. aastal siinse krunt ja siis nemad hakkasidki ehitama esimest pangamaja, nii et ehitati ikkagi pangamajaks. Et kas seal ei lähe kujutatud päikest, seal keskel on üks nagu konn end päikese moodi seal vist keegi nägu kõver. Mulle tundub küll, et päike päike, seal üleval on päris kullast. Ma julgen öelda, et tõenäoliselt ei ole, aga see pole tähtis ka, ütleks siukse põneva asja ka veel üks asi on see, kes seda maja nagu planeerib, ehk siis augus treinber, kellest me rääkisime, aga see, kes selle maja reaalselt valmis ehitas, oli selline mees nagu Christian Rotermann, et siis Tallinnas on olemas selline koht nagu Rotermanni kvartal. No vot oli omal ajal selline kuulus tööstur ja hilisem linnanõunik ja siis tema nii-öelda palgati seda maja ehitama, temal siis korraldas selle, et meil on siin need ilusad lühtrid ja ja aknad ja maalingud ja need on nüüd kõigile vaatamiseks on, meil on väga hea meel, kui rahvas ja meid ka vaatama tulevad, meile külla tuleb Lähme üles, mis seal üleval tornis on, kas me sinna satume? Me võime sinna ülevalt kuna väikse tiiru käia, siit on näha neid erinevaid vitraaže, aga sealt edasi kahjuks ei pääse. Meie jalutasime mööda treppi, nüüd natuke kõrgemale siia torni, sellele ilusale lambile lähemale, mis sealt enam üles. Kas meil on selline lugu siin, et pangad on ju kokku natuke üle 200 töötaja ja siis need töötajad peavad ju kuhugi ära mahtuma ja seal üleval ongi meil siis inimeste tööruumid muuseumisse kutsume külalisi, tööruumidest, emmiku töödel korraks ütleks selle torni kohta ka, et kui ta nüüd pärast välja lähete, siis vaadake seda torni väljapoolt ka, et seal on näha Eestimaa erinevate maakondade vapid sellest ajast, kui see maja ehitati ja linnade vapid ja lisaks on seal ka lahe tuulerit. Igal juhul oleme siis siin kolmekordses tormise, nüüd asume küll sissepääsust kaugemale. Lähme, vaatame, mis siin muuseumisaalides ja lähme meie saali, mida me kutsume Aadi saaliks. Oleme omaaegses aadlipanga peasaalis ehk tegelikult siis, kui seesama Esklendis aadlike krediitide šaht ehk Eestimaa-aadlike krediidiselts selle maja ehitas, siis see oli mõeldud selleks kohaks, kuhu need vanad mõisahärrade saksad siis tulevad oma rahaasju ajama. Eesti talupojad olid ju ka sel ajal olemas, aga nende jaoks oli kohe eraldi ruum mõeldud, et neid nagu kokku ei lastud, see siin oli sisse mõisnike panga saadi seal taga, kus me pärast lähme, seal on siis talupoegade panga, saad. Nonii, küsisid kas see on nüüd siis vanaaegne, rahakadeetav mänguautomaat? Tead, see küsimus on väga lõbus, aga tegelikult see on selles mõttes natuke eksitav, et kui me seda muuseumit siin tegime, siis mõtlesin, et tahaks ju teha igasuguseid põnevaid asju. Tegelikult, kui sa siin pärast poolega ringi vaatad, siis siin ongi igasuguseid põnevaid asju nagu molemis, isa mängib ja vanaaegne arvelaud ja siis meil on all üks põnev kullakang, mida me tahame rahvale näidata. Ja siis me mõtlesime, et teeks sellise masina, mis näitab, kuidas raha paneb rattad käima. Mis on niisugune hästi tuntud vanasõna mis peaaegu et teab seda. Ja see ongi selline masinat, kui sa paned siia sisse natukene raha, siis sa, tegelikult see masin teeb sulle ühe meie muuseumi meenemärgi. Siin palju vahakujusid, et kas need on siin Eesti pangale mingid tähtsad inimesed. Mina ütleks, et need vahakujud on tegelikult tervele Eesti Vabariigile tähtsad inimesed. Kui ma nüüd sinu käest küsin, et kas selline nimi nagu Lydia Koidula ütleb sulle midagi sajakroonise peale, nii teevad? Tegelikult need teised tegelased, kes meil siin vahakujudel on kujutatud. Need on täpselt eesti rahadelt pärit tuntud kultuuritegelased ja muidu ühiskonnategelased, nii et meil on väga hea meel ja uhkus, et nad siin meie juures ikkagi on, kuigi Eesti krooni meil enam ei ole. Sõbrad, mul on tegelikult teine küsimus, et me oleme nüüd juba pikalt rääkinud siin rahaasjadest, aga kes oskab mulle öelda, miks raha üldse vaja on, miks see nii tähtis on ja miks me sellest nii palju räägime? Sellepärast, et sellest, kui sul raha ei ole, sa ei saa poest süüa ja, ja raha eest, kõik sinu huvialad lähevad täide, näiteks minul ma saan tennist mängida ja kui näiteks sporti ei tee, jääd nõrgaks ja tänu rahale saab ka süüa. Abiraha ei ole, see ei saa ka süüa ka. Kui maailma seltsi raha ja läksid, siis oleks nii, et keegi ei tahaks siis tööl ka käia, eriti kui te midagi sellest ei saa. Mina arvan ka, et selles mõttes, et kui raha nüüd päriselt ei oleks, siis ma oleks ikka tegelikult üsnagi suures hädas. Mõelge näiteks, kui teil on hirmus jäätiseisu, mida te siis teete, lähete poodi, võtate raha kaasa, ostuteatist on ju? No vot, selles mõttes on ju lihtne, et kui on rahasse, lähed poodi ja saad raha eest kohe vastu jäätist, aga kui raha ei ole ja ütleme, et no ikka hirmus, jäeti sisu ja tahaks poodi minna, siis sa pead mõtlema, et mis sul on sihukest väärtuslikku, mida sa saks jäätise vastu vahetada. Ja oletame, et su kõige väärtuslikum asi on see, putukas, mis asi see on? Niuke? See on selline robot, millel käivad sellised patareid, väikesed sisse seised, pisike pult ja sellega liigub ja kui saad laksu, jäävad need seisma, kuidas teda nimetatakse ja seda nimetatakse Heczpaagiks. No oletame, et su kõige kallim ese on seesama Expov. Nüüd sa lähed sellega poodi jäätisemüüja juurde, aga vaata, võib ju juhtuda nii, et teadsime ja mõtleb, et ah, mis ma selle Heczpagiga peale hakkan, et mul ei ole üldse seda vaja, et ma ei anna sulle jäätist mitte Heczbagi vastavaid annan paari kingade vastu. Mis tähendab, et sa pead oma ekspaagiga minema nüüd hoopis kingsepa juurde või selle juurde, kes kingi teeb ja küsima temaga anna mulle paar kingi, siis ma saan minna poodi tagasi Andresele müüjal ei osanud müüja käest jäätist vastu, mis läheb ju täitsa rumalaks, on ju need, kes siis niiviisi toimetab. Rahaga ongi see asi, et sa ei pea nagu käima erinevaid kohti läbi ja muudkui vahetama ja vahetama ja vahetama asju, vaid sa saad minna sinna konkreetsesse kohta, kus sa tahad asja saada, annad neile raha vastu ja saad siis omakorda seda, mis sa ise tahad. Ja nurga lihtsam. Mul on sõbrad teiega niisugune plaan Kaavelt, kui räägiks sellest ka, mis läbi ajaloo on erineva tahad olnud, et millised nad on välja näinud. Sobib ja kui ma küsin teie käest, öelge mulle, milline on raha. Raha on, on erinevat sorti, on pangakaardi peal, on müntides ja on ka sularahas. Tegelikult ongi nii, et kui inimeste käest küsida, et mis sulle rahaga kõigepealt meelde tuleks, kõike seda paberraha, eks ju, rahadega ongi juba selline lõbus lugu, et päris esimesed rahad maailmas üleüldse ei olnud üldse mitte mündidega paberrahad, vaid olid erinevad asjad. Et siin on nüüd näha meie siin raha ajatelje peal, et mida kasutati rahana, vaata seal üleval on näha, et esimesed rahad tegelikult olid üldse teokarbid näiteks või kasutati selliseid metallist tehtud esemeid, näiteks siinsamas kirjas ka, et hiinlased tegid näiteks sellised väiksed nagu labida, noakujulisi esemeid ja siis öeldi, et see on nüüd raha. Kõige põnevam asi on see, et mis minule kõige rohkem täitsa nalja tegi ausalt, kohe vaikses ookeanis on selline koht nagu jab pisar ja need on seal palav kivimurrus, jube, palju lubjakivi. Ja siis nemad mõtlesid, et mida nagu rahana kasutada ja läksid sinna kivimurdu ja hakkasid sealt kivi murust kivitükke välja raiuma. Need kõige suurem tükk, mis välja raiuti, oli 3,7 meetrise diameetriga, kui ta nagu kaks mind panete üksteise otsa, sest selliseid suuri kivirattaid ajutiselt palavus arved välja ja öeldi, et see on raha. Kõige vanem raha, mida ma tean, oli see, et maksti kohviubadega. Olla seal tegelikult oligi, maksti ju karusnahkadega ja maksti pärlitega ja mis iganes kätte sattus ja mis teisele poolele sobis, eks see toimus nagu selline vahetamine, et sul oli ühte kaupa vaja siis andsiteist kapo vastu, seda kutsutakse tegelikult tatart, tere tehinguks. Meil siin poisid kruvivad siis seda ajatelge, nad saavad keerata sellist ühte ratast ja siis tekst seina peal juuksed, kuidas, kuidas rahandusarenenud on, mis te siin leidsite, nüüd? Et siin on nagu mingi kivi või puu, et ja see oli 1760. aastal ja enne Kristust ja Babüloonia sellise. Raha, need olidki sellised vanad nii-öelda võlakirjad, see oli siis juba tükk tükk aega tagasi võrreldes praegusega ja siis seal hammurabi koodeksis sätestati see, et tegelikult, kui sa viid oma raha ja oma kulla näiteks kirikusse, siis nemad seal hoiavad. Pärast panevad kirjad, seal on nii palju kuldad, sisaldab nii-öelda selle paberi alusel saad asju osta. Kirik oli natuke nagu panka, no nad olid, hoidsid seal, kus võimalik olid ja kust turvaline oli. Ma tahaks teile näidata ühte sellist vanaaegset asja, see nüüd päris originaal ei ole, et see on koopia, kes kirjeldab, mida me näeme. See on metallist tehtud väikene ring, arvatavasti mingi münt või sent. See on siis koopia sellisest asjast nagu Agnus Dei Bennist ja see Kopensatud ajaloo muuseumist, et kes tahab, see võib endale sinna neid ostma minna. Ja see on tegelikult üks vanemaid münte, mis Eestis üldse liikunud on, et kogu maailmas on neid münte kokku üldse 14 tükki, et see on siin koopia, eks ju, neid on natuke rohkem, aga originaalmünt on ainult 14 tükki. Päris põnev lugu on see, kuidas sa mind siia Eestisse jõudis nimelt siis aastal 1000 60090 täpselt ei teatagi. Eestis maeti maha üks suur hõbeda-aare, mis oli kuni kaks kilogrammi igasuguseid hõbeda, münte ja maatik sellisesse kohta nagu Rapla lähedal Mailasse. Siis kui mina olin kolmeaastane, pakun, kui teie ema ja isa tuli ka kolme, nelja aastased kuskil aastal 1974 75 76. See aare leiti üles siis Eesti ainumas Agnus Dei penne on ka pärit originaal. Kui seal pabioloonias oli esimene raha, siis on teine, on merikarp seal Hiinas, kas siis vahepeal Hiinas raha ei olnud? Alguses oligi, et alguses polnud ju kuskilt raha ja inimesed lihtsalt otsisid, et mis asjad sobiks rahana kasutusele, et neil oleks natuke väärtust, et see väärtus ära ei kaoks ja et seda raha oleks ka lihtne kasutada, et ei ole mõtet neid suuri kivimürakad tegelikult rahaks võtan. Erinevad ühiskonnad vanal ajal, siis otsisid erinevaid variante, mida rahana kasutada ta hakkab. Kui olid näiteks need merekarbid, siis rahana, igalühel oli võimalus minna ja korjata omajagu Merje korraga juurde, siis see, kui palju mul raha on sõltuda sellest, kui osav mere korpide leidima olin. Päris armas küsimus selles mõttes, et siin on üks selline trikk juures, et rahaks ei sobi päris iga asi, mida sa saad nagu suvaliselt kuskilt nurga tagant endale võtad. Rahaks sobib selline asi, millel on inimeste jaoks väärtus. Et need merekarbid pidid siis olema ka päris haruldased, et kui need rahana kasutati, lepiti kokku mingeid reegleid, et millised karbid pead olema, et kes üldse tuli mõttele, et võiks siukest asja kasutama hakata nagu raha? Tead, seda ei oska sulle mitte keegi öelda, see on samasugune küsimus, et kes mõtles välja numbri null. Ei tea, ju seal lihtsalt tuli kuskilt paljud meie sõbrad, rääkisime sellest ka natuke siiapoole edasi ka, et me rääkisime sellest, et olid mündid, aga tegelikult olid olemas ka mingil ajal tulid ju paberrahad ja nagu te siit aja pärast ilusti, ma loodan, et ka vaatate, siis tegelikult paberrahad tulid esimesena kasutusele Hiinas ja see oli juba tükk aega enne meie aega, et kui te nüüd lähete 700 800 aastat tagasi, siis siis juba kasutati Hiinas paberraha neid sama paberi peale trükitud rahasid. Põnev lugu on see, et kui näiteks Marko poole otseline kuulus meresõitja käis aastal 1295 või sinna kanti Hiinas ja siis tuli Euroopasse tagasi ja rääkis, et nemad seal kasvatavad paberist raha, siis kõik naersid ja ütlesid, et see ei ole mingisugune raha, mis on paberi peale trükitud. Euroopas võeti kasutusele paberraha kuskilt 200 300 aastat tagasi. Nii et üldse mitte ammu aega tagasi, et lähme vaatame siin. Käiku Eesti Panga muuseumis jätkame homme samal ajal saate toimetas Tiina Vilu helirežissöör oli Maristomba.