Kell on saanud üheksa, 16, täna on Juri Lotmani 90. sünniaastapäev ja olen sellel puhul puhul palunud Vikerhommikustuudios professor Rein Veidemanni, tere hommikust. Tere hommikust kõigile. Teile nüüd räime. Võimatu missioon kirjeldada, mis on semiootika kultuurisemiootika, eriti sellele kuluksid tõepoolest terved suured ülikooli kursused. Aga kõige lühemalt ja võib-olla kõige. Skimaatilisemalt ütleksime seda, et semiootika on teadus märkidest ja märgisüsteemidest ja seda ilmestada siis, kui me läheme kuskile välja või näiteks üks lihtne näide on see, et me läheme leivapoodi leivapoe kohal on kringel. See on niisugune vahtkummist või millestki millestki pressitud, mingist vahust pressitud Priinse südame sööma ei hakka. Aga Engel on märgina näitab, et siit saab kringleid. Nii et see on üks esimene esimene võrdlust, mis tuuakse, kui hakatakse rääkima teadusest, märkidest ja märgisüsteemidest. Muidugi keel on ise märgisüsteem ja sealt minnakse aina edasi. Põhimõtteliselt iga märk võib olla mis tahes ese, mis tähistab või esindab teist. Nii et selles mõttes märgid on ka inimesed, kes näitas, kui nad jutuste omade elulugusid siis nende elulood kujutavad juba teatud märgisüsteeme, mida saab uurida. Ja edasi, need märgisüsteemid siis oma keelte kaudu moodustavad tekste. Ja selles mõttes me oleme jõudnud tänapäeval olukorda, kus me elame pantekstuaalsuseid kõikide kõiksuslike tekstide ajastul, kõik on tekst, kõik kontekst, kaasa arvatud ka kõige värskem näide, mida käsitletakse ajakirjandusse, raadius on see, et näiteks räägitakse majandusest palju, aga ei räägita sellest, et majandust mõjutavad samuti märgisüsteemid, et on näiteks turumajanduses ka erinevaid teksti. Nurme Lõuna-Euroopas on erinevad tekstilise tornid Põhja-Euroopast teistsugused nii et semiootikuid läheb vaja ka majandusteadvus. Semiootikuid kasutatakse praegu poliitikas semiootika. Ma räägi, et semiootikud, teil on tohutu tööpõld siis kunstide, kirjanduse, kaunite kunstide ja isegi nüüd juba internetimaailma veebimaailma uurimisel näiteks seesama internet, mis meil on igapäevaselt laua peal, see ei kujuta mitte midagi muud, kui definitsiooni järgi hüpertekst koosneb kõikvõimalikest kõikidest. Nii et nüüd me näeme, et semiootika näol on meil tegemist otsekui paisuva universumiga, siis märgilisem maailma paisuva universumiga. Nii. See oli nii ilus, seletas, et ma arvan, et kui päid kuulavad noored inimesed siis nad tahavad nüüd kõik semiootikutega saada. Aga semiootika on Eestile au ja kuulsust toonud ja eeskätt tänu Juri Lotman eile ja tema kultuurisemiootika, just. Mis on Lotmani fenomen? Lotmani fenomen on väga mitmekihiline, kõigepealt tegemist on suure õpetajaga mõlemad suured algustähega, sellepärast et kõigil, kel on võimalus olnud olla Lotmani õpilased või nende õpilastega õpilased, kogevad seda suure õpetaja vaimu nii tema tekstides kui ka nendes loengutes, kus nad või seminaris tulid. Ja tõepoolest lakman ise pidas ennast ka õpetajaks, eeskätt õpetajaks ja ideaalne õpetaja kuju muidugi, kes, kes õppis koos õpilastega, innustas, neid inspireeris ja ja, ja, ja, ja samal ajal, kes mõjus väga nii-öelda usaldatavalt usaldas õpilasi. See on, see on üks üks aspekte Lotmanist, niisiis suur õppida õpetaja Eestile on ta suu juhuslik õnn. Lotman ise ju saabus Eestisse koos oma paljude vaimukaaslastega ja üliõpilastega. Nad olid lõpetanud ülikooli just 1950. aasta algul ja siis oli Leningradis toonases Leningradis, nüüdses Peterburis oli vallandunud tohutu juudivaen ja selle nemad tulid pagulusse, tegelikult tulid pagulusse, nii nagu eestlased olid sunnitud Nõukogude vaenu eest põgenema läände. Ja Lotman, see juhus, et ta ta tõrjuti kõrvale Leningradis osutus Eestile Josutust. Tule suureks juhuslikuks, õnneks, nii nagu õnn üldse on juhus. Lotman kogu aeg rõhutab seda. Igasugune õnn on juhus. Ja siis ta tuli siia. Tõsiaeg oli tohutu keeruline selles mõttes, et Lotman tuli loomulikult vene kultuuri esindajana ja vene ja, ja, ja tema, ütleme semiootilise kultuuri semiootiliselt uurimused on kõik baseeruvad kultuuripealt, sellepärast on ka Eestis võib-olla natukene problemaatiline vastu võtta, sest et alles viimastel aastakümnetel on ta eesti keelde tõlgitud tema teoreetiline ja ka muide vene kultuuri käsitlevad teosed Puškini monograafia. Suurepärane, uskumatu, võrratu lihtsalt, või võtame siis kasvõi loenguid vene kultuuri ajaloost, mida televisioon aeg-ajalt meil meieni meieni toob? Vaat sealt me saame aru, missugune õnn Eestile oli see, et, et Lotman Eestisse sattus, nii et teda ongi nimetatud eesti vaimuks eesti geeniuseks ja täiesti õigustatud. Sellepärast et praegu maailmas, muide teadusmaailmas on kaks meest, kes on kogu aeg tsiteeritavuse tipus, need on kosmoseteadlane astroloogia, Jaan Einasto ja meie Juri Lotman. Niiet tsiteeritavusega poolest. Et selles mõttes ta on nii-öelda eestigeenius ja poolest me kogeme seda ka sellepärast, et need inimesed, teadlased, avaliku elu tegelased, poliitikud, kes välismaal intelligentsete vaimuinimeste ringkondades ringi liiguvad, küsivad, kust te tulete. Eestist Eestit ei teata, aga mina ise olen kogenud, seda ma ütlen. Nojah, et ma olen õppinud Tartus. Kas tartus hakkas sead, kas seal selles linnas, kus elas ja töötas professor Jüri Lotman, noh ja siis olen oma mees kohe. Nii et. Ja muidugi suur teadlane, ta on eesti Einstein tahing Einsteini nägu, kui hakkad vaatama teda lähemalt. Nooruses oli ta Chaplini Charlie Chaplin, nagu muide sellest on ka palju räägitud ja selle üle nalja heidetud, niiet huvitaval kombel Chaplin pidas hirmsaste lugude on Chaplini filmidest vaimustust on kirjutatud Nendest, aga ta on Eesti Einstein, sellepärast et see kultuurisemiootika, mis algas 60. aasta keskpaigas niisugusest mõistest nagu sekundaarsed, modelleerivad süsteemid, ehk siis märgisüsteemid, mis on väga mitmetähendusliku tõlgendusega ja moodustavad kommunikatsiooni tuuma, mitte ainult kunstikeeles, vaid ka poliitikas, ühiskonnas ja nii edasi, et neid tuleb kogu aeg. Et nad toovad esile väga varjatud suhtlemise külgi. Et ta selle lõi. See tähendabki, ta ei koolkonnad, terve koolkond ja tal on terve teadusharu, mille siis liider ta kunagi oli, ehk siis geenius. Professor Veidemann teile on olnud õnn puutuda teemaga vahetult kokku kui tema loengute kuulaja millisena, milline ta inimesena oli. Fantastiline, ta inimesena oli temasse väga palju poisikese liikust ja muide, see kõneleb ka tema geniaalsuse teatud mõttes oli säilitanud niisuguse niisuguse ulaka noore poisi, aga mõnusalt ulaka noore poisi vaimu. Ta innustas, Stahli, ta oli. Kui sa midagi rääkisid, siis tema väga otseselt kuulas, ta keskendunult, kuulas ta pea, läks natukene viltu niimoodi aga siis ta püüdis sellest kohe selle talle esitatud mõttekäigust ühe iva püüda ja Läks ta igasuguste edasiarendustega. Noh, niisugustes niisugustele pindadele, mis tundsid, et sa oled ise ka nagu tiivad saanud, Zahkna tiivad saanud ikka tema loengust või loengutes, kuhu ma sain muide, väga suurte raskustega, sellepärast nõukogude ajal, kus ma õppisin, kõik, kes nõukogude ajal õppis, teadsid, et teiste loengute külastamine oli keelatud, aga mulle ette nähtud programm ja sealt tuli varastada aega ja puudud veest loengus sellest Lotman kuulama. Ja muidugi teda kuulati, tema loengud olid alati puupüsti täis auditooriumid. Nii et, et, et nii oli ja siis kuskil. Ma hakkasin huvi tundma, tõsi küll, oma kuulge kolleegi ja sõbra Pärkyase, kes oli otse sisse võetud strukturaalsetest teksti uuringutest ja samuti õpetaja Jaak Põldmäe kaudu, nii et tema, nemad juhatasid mind Lotmani juurde ja siis ma jäin sinna kõigepealt tere peale, siis lähenesin ja lähenesid kuni sinnamaani välja, et ma hakkasin käima Lotmani pool kodus ja seitsmendate aastate keskpaigas pärast ülikooli lõpetamist tekkis mul idee hakata Lotmani artikleid ja teoseid tõlkima eesti keelde ja seitsmenda aasta lõpul jõudsingi, siis juba Lotman usaldas mulle oma käsikirja kultuurisemiootika, mida me siis 80. aasta algul tõlkisin, sest Lotman hakkas tulema siis eesti keelde teda vaenatiga, siin tal ei antud akadeemiku tiitlit, see tuli alles 89. aastal. Aga tema läbimurre eesti keelde. Kultuurisemiootiline eestikeelne kultuurisemiootiline läbimurre leidiski aset 1990 ja mul on siis olnud ta au ja õnn olla selle raamatu ühtede tõlkijate hulgas. Aitäh professor Rein Veidemann, et te olete täna hommikul vikerraadio kuulajad nõnda innustunult juhatanud Juri Lotmani mälestuse juurde.