Tere, mina ei ole Urmas Vadi. Lisaks sellele, et Urmas Vadi on kultuurikaja vaatlejat asendamatu toimetaja, on ta ka tähelepanu väärne kirjanik, kes raputas märtsikuuks taldadelt Eestimaa lumeet Euroopa südames kirjutamisele keskenduda. Minu nimi on Jan Kaus. Tänases saates räägime pisut pikemalt, kuigi mitte sugugi piisavalt ega katvalt Kultuurkapitali kirjandusauhindadest ja sedakaudu ka eelmise aasta kodumaisest kirjandusest, rõhuga proosale, luulel servamisega, näitekirjandusel ja vabaauhinnaga seotud teostel. Teeme kiire ja kuulajaid tagant kiirustama peatuse linnagaleriis, kus on viimaseid hetki võimalik näha siramii maalitud eesti maastikke. Päevikut peab helilooja Märt-Matis Lill. Alustuseks aga õpetab Kivisildnik oma paarumis lugema raamatuid, mida me kunagi Akvaarium 53, tere vaimuküllane vikerraadio kuulaja, MINA, OLEN, tark Kivisildnik ja tänase akvaariumi ühes nurgas serveerin ma teile kirjanduselu hõrgu maid, delikatesse. Kirjandus on selline imeasi, kus ühes katla ääres saab keeta palju Rammusamat lobi kui teises servas või poti põhjas. Kirjanduskatel on ise juba selle poolest originaalne, et on täidetud millegi vaakumi ja paha haisu vahepealse ka. Mis viga oleks kirjandusliku kirbe suppi keeta, kui oleks vett, oleks kirves ja tuli katla all. Kirjanduskatel on meil ikka ja ainult üks katel, katel lumehanges ja tagurpidi, nii et vihma vesigi sisse ei 100. Selline mõistujutt tuli välja, aga vaimuinimene saab aru, et kui räägitakse üht, siis mõeldakse hoopis midagi muud. Seda kunsti, kuidas öelda üht, aga mõelda hoopis midagi muud, on poliitikud, pastorid, reklaamitegijad ja ajakirjanikud õppinud kirjanike käest. Tänaseks koolituse eesmärk on õpetada raadiokuulajat igas sõnas kahtlema, iga sõna kaaluma ja vaatama iga kirjaniku sõna nagu tõenäolist vaenlase agenti, nagu Simmi või seda uut, kelle nimi ei ole veel meelde jäänud. Oleks olnud nagu Chrysos Toomus. Ühel 1580. aasta veebruarikuu varahommikul läks keegi noormees Veneetsias üle Beatšeta. Ta riietus oli korratu kübar, millel lehvis ilus punane sulg oli filmile tõmmatud mõõk ja mantel mööda maad lohisemas marssis ta pikkade sammudega Skija vooni kaldapealse poole astudes hoolimatult üle kalurite, kes magasid otsese hiljutisel. Kuulsime katkendit suure ja surnud romantiku. Mis see jutustuses stiitsiani, poeg, vikerraadio, kohtuva nädala järjejutu esimesest osast. Kõik on selge. See on lugu noorest löömamehest, selliseid on meil rohkem vaja. Kes paneb saba seljas üle pead sedda ja otse üles hiljutisel magavate mõttetute meeste mõõtja mantel paabulinnusulg kuklas. Siit tuleb üks tore näopeks. Matsid vedelevad esimeses lõigus maas, ilma mõõga pistmata saab lõbus olema. Me saame täpselt aru, millest kirjanik räägib. Me läheme jutuoruga lõbusasti kaasa. Meil on selge pilt, mis toimub ja mis toimuma hakkab. Musketärid, hoidke alt. Siit tuleb selline Tartan, Jan, millist pole enne nähtud. Meil ei teki vähimatki kahtlust jutustaja kavatsustes ega meelelahutuse põhivahendites. Kui me oleks raamatupoes või mõne ajalehe toimetuses, kus ainult raamatu esimest lauset lugedes saatuslik otsuseid langetatakse oleks praegu juba krediitkaart masinas ja autoril viis tärni otsa ees. Kuid olgem valvsad, kirjandust ei tohi kunagi usaldada. Hoiame kõrvaluugid lahti ja kuulame edasi. Jõudnud Bella pallija sillani, peatus ta ja vaatas ringi. Kuu loojus Laatjudekka taha ja Tootsida palee kohal koitis. Naaberpaleest kerkisid aeg-ajalt paksud suitsupilved ja tulekeeled. Laetalasid kive, suuri marmoritükke ja muid jäänuseid, kukkus hulganisti vanglate kanalisse. Hiljutine tulekahju oli keset vett hävitamas üliku eluaset. Nüüd lähevad Villu võitlused lahti ja tasumise taastulemise tund on käes. Mõisad põlevad, saksad surevad. Pankurite püha linn on varemetes. Nüüd saavad rahva higi ja verega teenitud miljardid meitele ja meitele ja meitele meitele meitele. Juba on selge tegu pole lihtsalt näopeksuga, vaid õilsa ja efektiivse terroriga, mille tulemusel pankurite paleed nii tähenduslikult vanglate kanalisse pudenevad. Panite tähele? Tegu oli just nimelt vanglate kanaliga. Suures kirjanduses on iga nüanss tähtis. Loe aga hoia silmad lahti, see on kirjanduses esimene reegel. Aga läheme müssega edasi. Huvi on ärganud ja peseb juba hambaid. Ei ole midagi, nii et klassik tolmab kuskil puu taga. Kuidagi ei saa öelda, et messe meie asi on. Aga ma panen kuulajale südamele, et kirjandust lugedes tuleb olla valvas. Nii, kui hetkeks lase tähelepanu hajuda, oled kohe omadega sees. Kuulame nüüd hästi hoolega tähelepanelikult valmis kõigiks lõksudeks ja halbadeks üllatusteks. Aga päevavalgus näis mõjuvatel halvasti sest ta mässis end mantlisse ja jätkas joostes teekonda. Varsti peatus ta ühe palee ukse juures ja koputas sellele. Tõrvikut hoidev teener avas otsekohe ukse. Sisenedes pöördus noormees korraks ringi, heitis pilgu taevale ja hüüatas. Pakkuse nimel. See karneval läheb mulle kalliks maksma. Nüüd on kõik klaar, tüüp kardab päevavalgust. Son vampiir, puu, hea vampiir, Rummu Jüri tüüpi õilis röövvampiir, kes põletab musta maski varjus pangahärrade kinnisvara maha ja takkaotsa põrutab ka nende naisi ja tütreid. Nüüd tuleb kohe ka suur armastus, mida tontida muidu sealt klassivaenlase teenritega paleest otsib Zorrololiga pool tosinat vahtu löödud seelikuga tšikki. Ja kui preemia Rovel diskress elas, siis mehkeldas ta lausa mingi modelliga. Kõike, mis edasi juhtub, võime ette kujutada Videviku ja Jacki Chani loomingu valguses. Ajalehtedel on õigus otsustada paksude raamatute üle ainult esimest lauset lugedes sest kõik on kohe selge. Õppige teiegi lugema ainult raamatute algusi. Sellest piisab täiesti, on ju pikemalt mõtlemata Ki selge, et kui Arno isaga koolimajja jõuab, siis hakkavad Damasseri rauad paukuma. Lati pats voolab ojadena ja euro okupant. Kalkuni Dolcanitele aetakse tulised raudora tagumikku. Kirjandus on lihtne asi. Kui saad õige nõksu kätte. Kui räägitakse armast ja heina, maast ja päikesepaistest, siis mõeldakse ikka umbjoobes Arnot, kes maanteekraavis magab. Pildi tasku pistnud kiirt, kes püha ristimistoimingust pehme keelega papa üle kisendab. Ja muidugi ka Tiugut, kes saab peksa selle eest, et bändimees imelikul on teele juures seletamatu meenu. Õppige lugema õppigem kirjandusest aru saama, kõik on kirjas romaani esimeses lauses, lihtsalt keskenduge, pingutage veidi ja kõik lööb klaariks. Kogu lugu rullub silmade ees lahti, harjutage varsti saate nõksu kätte ja paari lause lugemisega on kogu paksu raamatu info käes. Siis tuleb järgmine aste romaani lugemine kaanepilti silmitsedes. Kaanepilt ütleb sageli rohkem kui 1000 lehekülge. Raamatu kaanepilt on üldse üks pühapilt, aga sellest mõni teine kord lähemalt. Tõsiasi, et eesti kirjandus ilm kasvab, nii kvantiteedi kui ka loodetavasti kvaliteedilt peegeldub Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali auhindade nominatsioonide parimad selgitatakse välja proosas, luules, essistikas, vabaauhinna kategoorias, näitekirjanduses Aga ilukirjanduslikus tõlkes võõrkeelest eesti keelde ja eesti keelest võõrkeeli nii-öelda lastekirjanduses, artikli teoorias ja venekeelse autori kategoorias. Valdkondade arvukus toob ühtlasi kaasa selle, et tööle on rakendatud koguni viis erinevat žüriid. Tänase saatekülalised esindavad nii-öelda põhižüriid. Ülesandeks on selgitada välja 2011. aasta parim proosateos luulekogu, esseekogu, näidend või näidendiraamat ja raamat, mis ei sobitu õieti ühegi eelpool nimetatud kategooriaga. Kirjanduse sihtkapitali 2011. aasta aastaauhindade põhižüriiliikmed, Rebekka Lotman ja Triinu Tamm. Tundub, et teie žürii arvab eelmise aasta Eesti algupärasest ilukirjandusest hästi sest igas kategoorias, nii proosas, luules, essistikas, näitekirjanduses kui ka vabaauhinna puhul olete üles seadnud lausa kuus nominenti, mis on minu meelest vähemalt erandlik otsus. Tõlgendan nominentide suurt arvu õigesti. Jah, täiesti õigesti. Meil ei tekkinud üheski valdkonnas sellist probleemi, et ei oleks leidnud kuute märkimisväärset teost. Vastupidi, et mitmes valdkonnas jäi häid teoseid märkimata. Tegelikult see number kuus on isegi ette nähtud statuudi järgi seal maksumus kuus, maksimum, mida välja kuulutada, siis võtsime maksimumi. Kas sellega seoses oli palju neid teoseid, mis jäid nii-öelda kripeldama, mis oleksid võinud teie meelest nii-öelda mahtuda nominentide nimekirjaga, aga statuut ei lubanud? Ma arvan, et ülejäänud žüriiliikmete jaoks oleks ebaõiglane, kui me siin oma isiklikke lemmikuid, mis kripeldama jäid, välja tooksime, aga me võiksime nimetada siin teoseid, mis jäid nii-öelda joone alla žüriil ühiselt. Näiteks kui me räägime proosavaldkonnast, siis jäi märkimata Valdur Mikita teoreem Zimmešile, kui ma olen elus olemise tunne. Samuti Doris Kareva Loodsa pole üksi ja nimesid tõepoolest, käisime aruteludest läbi ka mitmeid veel. Paavo Matsin näiteks ja Rein Põder ja ja luulekogudest kindlasti Karl Martin Sinijärve krimitor pakkus meile arutlusainet ja mind aega mitu head debüüti, näiteks Veronika Kivisilla. Kallis kalender. Ma väga loodan, et lugejad ei otsustanud nominentide nimekirja põhjal, et ainult neid teoseid tasub lugeda, et ja osta, et tegelikult on neid palju rohkem. No eks see maagiline arv kuus ka ikkagi viitab sellele, et valik on üleüldiselt väga hea. Teataksime nominent äkki valdkonniti pisut lähemalt. Alustame roosast, kus nominendid on siis Kai Aare Leigi vene veri, Tiit Aleksejevi kindel linn, Olle Lauli kodutus, Rein Raua hotell, Amalfi, Peeter Sauter, Must Peeter ja Toomas Vindi kunstniku elu kommenteerige, palun pisut seda valikut. Valik on väga kirev, võiks öelda nüüd siis alustada algusest, eks ole, kaija oreleid vene veri, mis on selline maaeluline proosa ja sinna sekka siis selline fiktsioon, reaalne vaarema lugu, selline isegi ma ütleks, et üsna enneolematu sulam mul ei tule küll ühtegi teist sellist ette. Tahaks veel esile tõsta selle raamatu head kirjanduslikku taset. Absoluutselt siis Tiit Aleksejevi kindel linn, täiesti klassikaline ajalooline romaan oma parimal kujul, mis üldse olla võib või siis näiteks, et Rein Raua, Stella Malfi, mis on selline kaabuendikas kirjanduslik mäng. Samas ma ei peaks ka seda ainult mänguks, et seal on ka selline sügavam ja ühiskonnakriitiline sisu. Peeter Sautori kogumik Must Peeter koondab küll päris mitmeid lugusid, mis on ka juba varem ilmunud aga on ka uusi. Ja ütleme niimoodi Raamat võib-olla ei üllatanud žüriid, aga samas Peeter Sauter oma parimal kujul on selles kogukas teoses esindatud. Samas Peters autoril on olnud ka nõrgemaid hetki, minu arust Must Peeter on just selline heal kujul Peeter Sauter. Ja see on muidugi üsna kange kraam ka, et ma ei teagi, kas seda saab lugeda otsast lõpuni. Mina näiteks tundsin, et, et seda võib just lugeda võib-olla niimoodi tükkide kaupa. Mulle lauli kodutus on võib-olla romaan, mis mind möödunud aasta proosas võib-olla isegi jälle kõikide valdkondade peale kokku kõige rohkem üllatas. Heas mõttes üllatas, kui meil oli juttu siin Peeter Sautorist, siis minu jaoks Olle Lauli kodutus mõjus värske pahvakuna nagu omal ajal Peeter Sauter indiga. Ja tõepoolest, kui nüüd mõelda mingisuguste võrdluste peale, siis Olle Lauli teosed on omaette nähtus, minu meelest eesti kirjanduses. Minule vähemalt küll pole midagi taolist ennega ette jäänud, et selline Äärmise, selline sügavusega eksistentsiaal istlik romaan on see kodutas ja samas tohutult peenes stiilis kirjutatud väga läbi töötatud tekste. Ja võib-olla isegi võiks veel välja tuua näiteks, et dialoogi kirjutamise oskus mis ka vahest on kuidagi kunstlik, teinekord aga Lauri puhul on ta tõesti äärmiselt loomulik. Raamat jättis mulje, nagu oleks otse elust välja lõigatud. Jah, aga ka Toomas Vindi kunstniku elu oli kahtlemata väga tugevalt kompositsiooniga ja mitmekihiline teos. Kirjanduse mängulisust oli sinna sisse toodud samas väga elulised lood. Suuremad teemad olid kaasatud väga mitmekesine kogumik. Luules kandideerivad Kivisildniku, liivlased ja saurused, Kalju Kruusa, tühja kaur, riismaa Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd, Jürgen Rooste, kuidas tappa laulurästikud, Mats Traadi vastsed, Harola elulood ja Mari Vallisoo koidutäht koolivihikus. Luules tuli see veel eriti selgelt välja, et, et tugevaid kogusi oli tegelikult veel. Ja arutelu ilmselt luulekoha peal, meil oligi kõige pikem. Jällegi samas kõik need, mis on ära nimetatud igalühel, on mingisugune väga omapärane tugevus olemas ja kui midagi ühist otsida, siis neid kõiki ühendab ikkagi selline eestlase saatuse ja eestluse otsimine. Võib-olla natukene sotsiaalkriitiline on see valik absoluutselt näiteks Kivisildniku luuletused kui surevad välja surema juba väärikalt, no see on ikka täiesti südantlõhestav ja, ja, ja väga võimas väljaütlemine minu meelest. Aga jah, tõepoolest, et samamoodi ka nagu Mats Traadi vastsed ala elulood räägivad Eesti inimeste elu saatustest samamoodi kaur riismaa-amet nende kahe teose vahel võib täiesti paralleeliga tõmmata. Nii et teatud sorti eksistentsiaalse eesti motiivid jooksevad siis meie luulest läbi. Jah, ja siis tõepoolest jumal, võib-olla veidi isiklikum, Kalju Kruusa, tühja mis koosneb ju ka tegelikult seal on ka tema luuletõlke käid sees, need moodustavad ka päris huvitava koosluse selle, tema enda häälega seal peamiselt siis jaapani keeles tõlgitud luuletused mari vallisoo, rohkem selline üksikisiku vaatenurk ja absoluutset võluvas vormis mari vallisoo, nüüd see autor, kes on võib-olla saanud ehk teenimatult vähe tähelepanu tänase päevani ja samas sellel aastal ilmus tal Kaju koolt kogu väga viljakas luuletaja seejuures vaikselt varjus olles. Ja omaette ooper on siis vabaauhind, kus siis nimekiri on siin eriti kirev. Andrei Hvostovi Sillamäe passioon, Maire Jaanuse kirgia kirjandus, esseid eesti euroopa kirjandusest ja psühhoanalüüsist siis juure, teie kallis peaminister, siis Igor kutt, juhi koostatud raamat, kius olla julge luuletajad luulest 21 esseed, Mihkel Muti mälestuste viies ja kuues köide ja siis Ülar Ploom kandideerib oma kommentaaride ja järelsõnaga Dante põrgule. Vist kõige rohkem vastukaja tekitanud raamatut, siin kategoorias on proovi ja Mihkel Muti mälestused. Mõlemad on jah oma eluloolised raamatud ja kuigi memuaarid rangelt võttes kuuluvaga proosa alla, on ikkagi proosa kategoorias traditsiooniliselt hinnatud ilukirjanduslikku proosat. Et sellepärast tundmist juba kujunenud traditsiooniks, et vabaauhinna kategooriasse pannakse head memuaarid. Ja kuigi eks see Sillamäe passioon muidugi kõigub seal selle proosa aja sellise memoristika piiri peal hästi tugevalt, et seal on siiski tunda sellist tahet vormida sellest fiktsionaalne teos. Aga tundub, et tema tugevas siiski pigem jääb kuidagi sellise sinna, selle dokumentaalsuse ja sellise minevikku elustamise valda. Aga absoluutselt omapärane reis ajas, mille me saame kaasa teha. Nooremad inimesed saavad selle kaasa teha ja imestada ja teada saada, meie saame meelde tuletada, et väga palju äratundmisrõõmu pakub lugemine, olise. Mihkel Muti mälestused on väga mutilikult peene huumoriga hea lugemine, ma olen kuulnud, et on ette heidetud, et ta ei ole faktitäpne siin-seal, aga see on selle žanri paratamatus. Nojah, eeldada mälestuslikkuselt faktitäpsust on juba ise faktitäpsuse vastu eksimine. Seda oli ka tegelikult olen kuulnud näiteks küsimust, et miks just mälestused viis, kuus kusagil jäi silma, et keegi küsis, et miks mitte kolm neli. Et siis ikka asi selles, et viise, kuus ilmusid just nimelt eelmisel aastal ja loomulikult väärib see Mihkel Muti teos vaatlemist tervikuna ja ta ongi kindlasti tervikuna töötab kõige paremini. Aga me jällegi tervikut ära nimetada, sellepärast et meie eesmärk oli välja noppida just neid eelmise aasta ilmunud huvitavaid asju. Väga tänuväärne, Igor kott, juhi töö, kui ta otsustas koostada kogumikku kius, olla julge, kuhu kogus kokku 21, on see, et tänapäeva luuletajatelt, mida nemad arvavad luulest ma arvan, et see on ka kirjanduslooliselt väga väärtuslik materjal põlvkondi hiljem. Ja sest et seal on tõepoolest jällegi siis ära kaardistatud, ütleme, mingisugune põlvkond luuletajaid mõne väikese erandiga tõepoolest nii-öelda noorema põlvkonna luulet Nad avavad seal oma loomingu tagamaid ja noh, siis selline väike rosin siis selles kategoorias. Mart Juure, teie kallis peaminister, on tõepoolest üsna selline, võib olla ootamatu, aga huumoriprisma läbi võib samamoodi vaadata tõsiseid küsimusi ja ütleme selline kriitika selle kohta, mis praegu ühiskonnas meil toimub. Miks mitte teha seda sellises vormis? Pealegi, kui on teie proosavalikule ette heidetud mõningast sellist sündmust eksistentsiaal istlikus, siis võite alati soovitada selle peale lugeda Mart Juur siis nii-öelda laiendab seda eksistentsi, ristliku muljet. Aga mida ütlete siis näitekirjanduse nominentide kohta, siin kandideerivad auhinnale Indrek Hirve viimane tango 1944, Pallase lõpp, Andrus Kivirähu Wombat. Jaan Kruusvallitasandik kudehelinat Urmas Lennuki pärast surma jendalis. No 99 raisanud foolof Estonia ja Villem tuuna und jällegi väga kirev, kirev valik. Ütlen kohe kommentaariks, et žürii liikmena, mina ei lugenud neid teoseid, ei oskakski lugeda lavastaja pilguga, et mida me ikkagi hindasime, nende kirjanduslik väärtus, need on need teosed, mis meie arust olid kirjanduslikult kõige tugevamad just nimelt te töötasite ka iseseisva tekstina siis vaatamata sellele, et me ei olnud näinud kõiki etendusi, võib-olla sellest no 99-st tõstaks siiski esile Marju monoloogi, mis muidugi võlus absoluutselt kõiki, kes seda kuulma või lugema juhtusid mille autoriks on Eero Epner ja mis oli ka tõeline tekstina. Tõeline kirjanduslik pärl. Nagu kuulajad, võib-olla on juba aru saanud, siis olete te läbi lugenud päris suure hulga materjali. Et kas teile hakkas või jäi silma ka üldisemaid tendentse või suundumusi jätkas. 2011. aasta eesti kirjandust lugedes nägite mingeid võimalusi või probleeme, mida võiks veel edaspidigi eraldi käsitleda. Sellele küsimusele on raske vastata, sellepärast et kirjandusaasta oli, on äärmiselt mitmekesine. Kui ühest küljest oli palju hästi kirjutatud eksistentsi realistlikke teoseid, siis teisalt võiks esile tõsta mitmeid kirjanduslikke mänge, kas või Paavo Matsin, doktor Schwartz ja mis oli puhtast rõõmust kirjutatud, ma arvan. Näiteks mainimata jäi veel Elo Viidingu kestmine. Mis on ka võib-olla siis žanriliselt ka piiripealne teosed, seda võib näha niisiis nii-öelda luulevaldkonnas kui ka kui ka proosana. Kulka kirjandusauhinnad saavad tavaliselt keskmisest suurema tähelepanu osaliseks. Kas seoses vajalike vastu kajadega teiegi žürii otsustele ja tööle. On teil hingel mingeid märkusi või täpsustusi, annaksid võimaluse neid meiega jagada? Ma pean ütlema, et seda kriitikat ülemäära palju ei ole tulnud, et võiks olla rohkem kriitikat, sest konstruktiivne kriitika tähendab, et on palju inimesi, kellele need preemiad korda lähevad, kellele Eesti kirjanduskorda läheb. Samas ma saan ka aru, et seda on väga raske teha, sellepärast et žüriiliikmed on aasta algusest saadik lugenud süsteemselt eesti kirjandust selleks, et kritiseerida, seda valikut selleks peab sellesama teekonna läbi käima. Nii et ma ei leia kriitikat, oleks palju olnud, et võiks olla rohkem. Aga üks väga huvitav teema, mis muidugi tõstatus, on siis Andrei Ivanovi juhtum või me seda siis niimoodi nimetada, et tema romaan Peotäis põrmu, mis ilmus tõepoolest eelmisel aastal Ilona martsoni tõlkes eesti keeles on kahtlemata väga tähelepanu väärne teos. Kuigi see ka natukene oli nagu kriitika žürii tööle, siis teisest küljest on absoluutselt ainult hea meel, et teos on saanud nii palju tähelepanu ja jätkub arutelu siis teemal, et mis on üldsegi eesti kirjandus. Et kas eestivene kirjandus on eesti kirjanduse osa? Näiteks kui võtta Eesti vene kirjandust eesti kirjanduse osana, siis see peaks tähendama seda, et venekeelse autori auhind eraldi kategooriana kaob ja ma kaldun arvama, et tegelikult venekeelsed autorid seda ei tahaks, sest see tähendaks, et venekeelsed autorid saavad veel vähem tähelepanu, kui nad praegu saavad. See tähendaks seda, et võib ette tulla, on aastaid, kus venekeelset autorit ei nomineerita üldse, see ei ole selline otsus, mida saaks need kiiresti rapsti ühe teose põhjal ära teha. Et siin tuleks pikemalt vaagida. See eeldaks ka seda, et žüriiliikmed oleksid võimelised lugema ilukirjandust nii eesti kui vene keeles. Tähendaks seda, et žüriiliikmeks saamise tingimus on see, et sa oled kakskeelne inimene. Kaudsemalt tähendab seda, et meil on kaks riigikeelt ja, aga tõepoolest, see on niuke korralduslik pool, aga kui rääkida sisulistest tagajärgedest, siis ma kardan, et see tegelikult venekeelset autorit ei rõõmustaks. Ja tegelikult ei ole see ka selle žürii eesmärk teha ümber statuut ja nimetada ümber kategooria. Märksa pole žürii pädevuses just nimelt, et meie siiski mängime ette antud reeglitega järgi. Ja mõnes mõttes see ongi huvitav, see on selline eksperiment, et mis siis välja tuleb igal aastal see zürii kooslus ju muutub, oleks olnud teised inimesed, oleks olnud teised valikut, see ongi mäng teatud etteantud reeglite järgi. Ja 14. märtsil siis antakse auhinnad pidulikult üle Kirjanike majas. Suur tänu, Rebekka Lotmani, Triinu Tamm. Kui pisut täpsemalt vaadata, võib avastada, et eesti maastikumaalil on meie kunstis jätkuvalt olemas oma kohta. Praegusel hetkel on maastikumaal leidnud sobiva koha Tallinna linnagaleriis Harju tänaval kiikama korraks sisse. Tere, siram, tere viimaseid päevi praegusel hetkel, siis veel poolteist päeva on Tallinna linnagaleriis Harju tänaval avatud Su näitus Kaltcherufietchegümne näitcher mille põhiosa moodustavad siis maalid Eesti maastikest ja fotod sellest, kuidas need maalid metsa üles riputasid. Et kihutame kuulajaid kindlasti sealt läbi astuma. Aga selle saateks esitaks sulle aga paar küsimust. Räägi kõigepealt, kuidas sa maastikumaali nii ülepea jõudsid. See võib tunduda su kunstnikutee ja senise kunsti mõtestamise valgusest mõnevõrra üllatav. Või on ehk hoopis nii, et transpopist ja tegevuskunstist maastikul maalini polegi nõnda pikk maa. Jah, tegelikult on see õigus, et see maa ei olegi nii pikk, et noh, ütleme transpordiga ma isiklikult ei ole tegelenud tegemise mõttes, et ma olen seda ainult kureerinud kirjutanud. Aga no ütleme, tegevuskunstis on ju peamine töövahend on inimese enda keha aga see on täpselt samamoodi osa loodusest nagu suvaline puu või põõsas, ega seal põhimõtteliselt väga suurt vahet ei ole. Aga noh, ütleme, kuidas ma jõudsin siis maastiku maalimiseni, siis võib-olla esialgu ma lihtsalt hakkasin seda nagu oma lõbuks või niisama tegema, et üks üks eesmärk oligi, et lihtsalt liftide maalimisoskusi, sellepärast et ma ei ole ju tegelikult väga palju niimoodi ste maalimist õppinud. Aga siis ma hakkasin nagu vaatama, nendes motiivides valisin, et seal tekkis mingisugune muster ja tekkis mingisugune selline ühtne toon, mille järgi ma neid valisin ja siis ma hakkasin seda tegevust rohkem mõtestama ja mõtlesime, et sellest võiks ka täiesti eksponeerimiskõlblikku kunsti saada. Ja nii juhtuski, nii nagu su näituse nimigi ütleb, ühendavat Su maalitud maastikel, kaunis Eestimaa loodus ja siis inimtegevuse jäljed selles. Näiteks saetud ja riita laotud puud või palgid, kilesse mässitud heinapallid, elektriliinid. Lisaks mõningad realistliku kujutamislaadiga mängivad maalitehnilised motiivid, mis sind looduse ja inimtegevuse vahelises pinges köidab või miks see pinge sind köidab? Noh, võib-olla sellepärast, et kui vaadata näiteks loodust, suvalist, sellist igavat tõesti maastikku, et noh, selline pealiskaudne pilk linnainimese poolt peab seda sageli metsikuks looduseks, aga tegelikult on seda metsikut loodust meil väga vähe praktiliselt üldse ei ole. Et tegelikult on kõigis asjades inimkäsi ikkagi varasematel või hilisematel aegadel olnud mängus. Ja, ja mõneti siin on ka paralleel selle jällegi inimosaga loodusest, et räägitakse ju palju sellest sotsiaalsest üritusest inimühiskonnas kõigi asjade puhul ja vaieldakse, et kas noh, näiteks sooline identiteet on midagi looduslikku bioloogilist või on see konstruktsioon ja on olemas lausa selliseid arvamusi, et tegelikult ainult konstruktsioon ja kokkulepe, et midagi bioloogilist seal taga üldse ei ole. Et see loodusest selliste kohtade otsimine on minupoolne, selline paralleel veel või vihje sellele problemaatikale olen isiklikult seisukohal, et mingisugused asjad siiski on bioloog loogilist päritolu, et päris kõike ei saa inimene ikkagi enda vaimujõuväljamõeldis, eks pidada. Et on olemas paraku siiski mõningaid loodusseadusi, mis ei ole eriti vaieldavad, noh alates gravitatsioonijõust, eks ole, ja siis küsimus, et kuhu see piir tõmmatakse siis, et kust maalt ühiskond parasjagu peab heaks arvata lootusse, tegevuse, inimtegevuse vahelise piiri, et seda on tõmmatud väga erinevatesse kohtadesse erinevatel aegadel ja eks ma siis üritan seda oma piiri otsida. Nii et mõnevõrra see näitus räägib vastu sellele arusaamale eestlastest kui looduslähedasest rahvust. Noh, mida selle loodusläheduse all mõeldakse, eks ole, et ma arvan, et praeguses ühiskonnas on väga palju seda niinimetatud Greenbus, miks ei või selliste roheliste ajupesu, mida noh, põhimõtteliselt igasuguseid keskkonna argumente kasutatakse lihtsalt ükskõik mis asja turundamisel. Et noh, sellised lämptopidega kontoriinimesed käivad ringi, räägivad midagi keskkonnakaitsest, aga noh, tegelikkuses ei ole nad võib-olla keskkonnaga, mida kaitsta, väga ammu üldse kokku puutunud, sest nad ei ole lihtsalt selt asfaldit klaasskoopidest välja saanud, et see on ka üks põhjus, miks ma selle soo sinna ehitasin nagu tuletada inimestele meelde, et looduslikus keskkonnas on ütleme, inimese käitumine ja tema prioriteedid hoopis teised, kui, kui turvalises inimtekkelistes keskkonnas. Jah, kuulajatale täpsustuseks, et jõuda linnagaleriis sinu maalide ja fotode, nii peab siis tõesti enne sumpa oma pisut sellises simuleeritud soos. Aga tahtsin küsida veel, et üks sinu maalidest on esindatud Aavo Koka ja Andres Eilarti esinduslikkus raamatus pintsliga tõmmatud Eesti. Kas selline staatus mõjub sulle toetavalt austavalt või siis hoopis kuidagi ärritavalt? Enne oleks või ise lubasid neil selle sinna trükkida, et noh, see ei ole nagu mingi selline eriline staatus, sümbol minu meelest, et see on lihtsalt üks raamat paljudest, et kui mu maal oleks kuskil kunstiajaloo õpikus või sellise koha peal, et siis võib-olla tasuks sellest teemast rääkida, aga see pintsliga tõmmatud Eesti on lihtsalt üks raamat, kus see on üpriski selline suvaline valik autoreid selles mõttes, et noh, on valitud selle järgi, kes üleüldse maastikumaalidega tänapäeval neid ju palju ei ole. Et seda ei saa nagu jah võtta mingi sellise väga tugeva etableerumisena. Siiski sa ise ütlesid, et tänapäeval esineb maastikumaali palju vähem, nii et seda tänuväärsem on, et keegi kaasaegsetest kunstnikest ka sellega tegeleb, tegeleb praeguse Eesti maastiku jäädvustamisega. No suur tänu, siram, suur tänu. Nüüd, armsad kuulajad, hakkab kostma sõnade muusikakultuurikaja päevikut peab helilooja Märt-Matis Lill. Neljapäev, 23. veebruar Tallinn sulaja sombune ärkasin juba peale kuute. Asusin katust ohtlikult üle serva küünitavast jääst puhastama. Sain selle tehtud siis, kui vanem poeg kooli läks, nii et süda oli tema pärast rahulik. Pärast ajasin kultuurikoja asju. Tundub, et meil on praegu arvestatav momentum mõnede kultuuriliste ja ühiskondlike küsimuste teemal kaasa rääkimiseks ja poliitikute survestamiseks. Loodan, et see on üks märk sellest, et ainult parteipoliitikat järgiv valitsemisstiil hakkab lõpuks murenema. Õhtul tegelesin Andro mahega töö väga hästi edenenud. Pärast seda käisin vara juures tema elukaaslase sünnipäevalt läbi. Tagasitulekuks, rihtisime viimase bussi peale, aga jäin sellest maha. Et rahaga on praegu kehvasti, kõndisin siis üle tunni ja läbi öise lörtsise Tallinna koju nõmmele. Reede, 24. veebruar ikka sula. Veetsin pikka ja rahulikku hommikut, vaatasin kohvi kõrvale BBC uudiseid. Süürias kisub aina rohkem täieulatusliku kodusõja poole. Afganistanis on suured meeleavaldused koraani põletamise pärast. Inimesi on juba sellepärast surma saanud. Õhtul pärast reedest palvust kardetakse veel hullemat. Tunnen, kuidas minus islamofoobiaga meeleolud hakkavad tunda andma kuidas nende pühaduse tunne nii kergesti haavatav saab olla. Raske on sellisest religioonist lugu pidada, kus sedasorti ilmingud on süstemaatilised ja pidevad. Enese rahustamiseks otsisin netist, mida dalai-laama islami kohta öelnud on. Leidsin ühe paari aasta taguse kõne, mis on peetud ühes india ülikoolis kus ta väga jõuliselt kaitseb islamit, leides, et islam on üks maailma olulisemaid religioone. Ja nii nagu teistes religioonides on ka selle peamine sõnum armastuse, kaastunde ja tarkuse edendamine ning mõõtmatu ja sõnul mõeldamatu tõetunnetuse väljendamine. Mõnede üksikute inimeste jõhkrused peegelda kogu religiooni. Seda enam, et inimesi, kes usku kattevarjuna vägivallale kasutavad, leidub igas religioonis. Need mõtted rahustasid mind maha. Olen mõelnud, et tänapäeva islamiga seostuvat probleemid on tegelikult sotsiaalsed hariduslikud. Tasub mõelda keskaja ja uusaja alguse lääne kultuuri peale, mis oma sallimatuses dogmaatilisuses jõhkruses ületas kaugelt need kuriteod, mis on islami katava rest sooritatud. Uue maailma vallutamine oli ja jääb inimkonna ajaloo suurimaks genotsiid, eks õhtul töötasin Andro mahega. Lugesin natuke eurit piiduse trooja naisi juurde. Täna ennast töö väga hästi. Laupäev, 25. veebruar sula üksikud taevalaigud pilvede vahel. Tulin täna rongiga Tartusse. Mõtlesin esimeses klassis tööd teha, aga see oli üsna täis. Siis sõitsin hoopis peaaegu tühjas teise klassi vagunis ja lugesin, pea terve tee. Väga mõnus oli. Lähen makstes sai oluliselt privaatsem sõiduelamus. Nii võikski olla. Tartus oli natuke külmetama hakanud asfaltteed läikesid jääst. Õhtul käisin Scorsese huugata vaatamas. Scorsese kohta kuidagi üllatavalt detailne, ehmatav ja mainstream-lugu. Kolm D ei mõjunud väga veenvalt. Pühapäev, 26. veebruar. Hall ja pilvine päev mis möödus suuresti andro mahe kolmandat stseeni lõpetades. Täna sai töö eriti hea hoo sisse. Loodetavasti õnnestub järgmisel nädalal valmis saada. Esikas on juba vähem kui kuu aja pärast. Kolmapäev, 29. veebruar. Istun Laulasmaal mere ääres. Kaugel vastaskaldal paistab, Paldiski eespool on natuke jää Sabru, mis helgib päikese käes ühtse krobelise Matina päevikupidamisega on paar päeva vahele jäänud. Eks ma kirjutan, et tagantjärgi. Päike soojendab päris korralikult. Justkui esmaspäevane lootus oleks suurejooneliselt teoks saanud. Eilse suure tuisuga sadanud lumi tilgub mannilatodelt jookstelt mõnikord ka mulle pähe ja siiasamma kaustiku peale, kuhu ma kirjutan. Varesed on päris häälekad, kas nemad tervitavad ka kevadet? Kaugemalt kostuvad kajakad. Jääjooned taga ja ka eespool pankade vahel on hulganisti luikesid. Osad ujuvad aeglaselt ja väärikalt, osad on tagumik püsti, süvenenud veealusesse ellu kindlalt eelkõige taimsesse ellu. Huvitav, kas nemad vahel ka niisama alust uurivad? Mulle meeldib suviti eriti meres vee all ujuda ja vaadata seda, mis paljas silm seal seletab. Ja siis vahepeal ülespoole murduvaid päikesekiiri vaadata mis moodustavad tõelise kiirte sammastiku. Kas see tunne on tuttav ka sukelduvatele veelindudele? Vahepeal eelmist mõtet kirja panna on tagumikud ülekaalu saavutanud. Ilge tuul toob aeg-ajalt pisut paitavat jahedust. Milline imeilus lõpp. Veebruaril sellele lootust täis kuule, mis ühendab endas talve ja kevade ilusamad küljed. Märts on minu jaoks alati üks raskemaid, kuid andnud. See on nagu talveagoonia. Veebeeerroris valitseb veel talve-kevade vahel justkui mingi harjumus, Ronja tasakaal. Käisin Pärtide juures, rääkisime päris pikalt. Ära tulles oli juba pilve läinud. Tulin otse tunnesse Kultuurikoja arutelule. Eka küsimuses tulid päris heade konkreetsed ideed toetusaktsioonideks. Õhtu lõpes suhteliselt lõbusalt ja viina, sealt. Tulime lauritsa taksoga tulema pärast seda, kui see väga hubane F-hoone telliskivis uksed sulges. Teisipäev, 28. veebruar lumi ja tuisk, töötasin Andro mahega, sain neljanda stseeni kondikava enam-vähem paika. Pärastlõunal tulin bussiga Tallinnasse. Õhtul tegime Andruse Helenaga klassikaraadios otse saata, pärast tulin taksoga koju, lund on ikka kohati päris palju. Peab millalgi lähiajal jälle katust puhastama. Ohja. Samas on oluliselt lihtsam kui eelmisel aastal. Sellist talve ikka mõnda aega hea meelega ei tahaks. Enne magama jäämist töötasin veel Andro maha jooksiilias, aga mõtlemine hakkab juba kohati heksameetris kulgema. Esmaspäev, 27. veebruar, päikeselaigud. Hommikul saatsin ühe muusikaklipi Ulrike Kochi filmi jaoks. Ei noh, see aeg, kui ma eelmisel aastal seda tegin, oli aprilli lõpp soe ja selle kõigega käis kaasas mingi eriline helguse tunne. Ma olen ikka lootusetu ilma sõltlane. Mõtlesin veel tagasi varasematele teostele ja leidsin, et aprillis-mais kirjutatud asjad on alati kuidagi eriti armsad. Lõuna paiku hakkasin andro mahe kallal töötama. Kui vahepeal pilvede vahelt päike välja tuli, jätsin lihtsalt pooleli ja lasin päikesel endale peale paista. Õnnelikkuse tunne. Tänase kultuurikaja tegid Kivisildnik, Viivika Ludvig, Jan Kaus, päevikut pidas Märt-Matis Lill. Kuulake meie saateid ka vikerraadio koduleheküljelt. Ja lõpetuseks kordan seda, mida ütles nädala eest Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.