Eikellegimaa. Päris päris vana vana lugu, see nüüd jõu ilmsesti armsa tegelegi maalased, aga ega sest vast polegi teab mis lugu sellest, et see esimene oli üks päris päris vana vana lugu, sest säherdune no ja vahvaid kilulaudasid tuleb meil tegelikult sess käsilolevas saates selle käesoleva tunnis ehes mõnigi veel selles saates, mis on ilmtingimata ei kellelegi, no kus juttu, räägib tiitja nuppu, keerab Hannese muusikat, helitooside seest mängib peaasjalikult tänane päev jumalana Richard Thompson. Kes on Tomson, mida on tema ja toredad teinud, et eikellegimaal temaga terve tund nüüd ja teinegi tund veel nädala pärast sedasi peaaegu eksklusiivselt tegeldakse. Sellest saab mõistagi saate edenedes nii ääri-veeri kui pikemad kõneldud, aga esialgu lühemalt põhilisemast. Richard Thompson on esiteks sündinud aprillikuus 1949 Inglismaal. Teiseks on tema tihti ja palju korraga ja väga-väga vahvasti kitarri mänginud, nagu võis kuulda, ava palastki kolmandamaks Richard Thompson, palju-palju häid laulusid, laulutekstid kirjutanud, mida neljandaks on nii hästi ise laulnud kui hästi mitmed teised igati laulmisväärseks pidanud samuti neid Richardi laulusid, laulnud mitmeid erinevaid kohe ja kahteris kaunisti. Viiendaks, aga mitte viimseks, mida Richardson veel teinud, tema on igatepidi viljakat elu elanud mitu mitu lihaste loomingulist järeltulijat sigitatud ja mitu naistki pidanud. Aga sellest viimasest asjast nagu praegu siinkohal ehk rohkem kõneldagu olda, kui nüüd. Katsuge olla ehk iisidversteli näo, mis on palakenemister Thomsoni 94. aasta albumilt müra õmblu laulab, mängib Richard Thompson. Lennates kui linn, Flint Richard Thompson ja üks tema valu peaaegu et mitmekümne aasta tagant 1976 albumint, kitarri ja vokaal. Mis puutub mine arendamisse, siis Richard Thomsoni puhul on ehk lugu nii, et paljude arvates ja paljude jaoks laiema kuulajaskonna jaoks ei ole ta peaaegu et kohale jõudnud või kohalegi lennanud tema olemasolust väga paljud lihtviisiliselt ei tea. Ei tea need, kes käivad oma muusikatarbimise rada tabelite massistaaride järgi, sest Richard Tomson, kes andunult rüganud populaarmuusika äärealadel alates taiema vähegi laiema tähelepanu orbiidis 67.-st aastast ei ole, teab kui tuntud tüüp kui tema kodusaarest Briti saartest kõnelda. Sist Mul ei ole, temaga mängivad albumid kõige edukamate näiteks top 30 hulka aastate jooksul peaaegu et jõudnudki. Uni saab vähemalt Rokulaarallaarides kirja pandud ja üles leitud sealt maad, kus ta 1967. Tal oli üks neist, kes asutas briti folkroki lipulaevajuht. Ansambli podconvension. Thompson lahkus ansamblist võrdlemisi vara ambitsiooniks. Pärast lahkumist sai nagu väidetud üdini britilik, kuhja originaalse rock n roll'i raja leidmine, arendamine, millega tema otsustades tema debüütplaadi Henryle Siimann flai mitmete lugude järgi. Niisiis tema esimene soolo looming. Pärast ansamblist lahkumist on ta ka täiesti tõsimeeli tulemuslikult tegelenud ja hakkama saanud mõnegi kauni palaga. Nüüd üks kummalisemaid seal eitavalt lihtsalt Tomsoni debüütplaadilt aastat 1972 peaaegu piiberliku teemaga lugu Maryann kiose. Inimesete kuulate õrgahte, mis on raadiojaam ja ei kellelegi maad, mis osad Ta nimi on 95, kus nad siis mina jätkan lugulaulu pajatamist, lugulaulude mängimist suurepärasest kitarristist lauljast laulu autorist, Richard Thompson, neist eespool sai Kuudadest pasunakooripala. See on üks omanäolisemaid arranžeeringuid Johansoni lugudes üldse seal takso on tunnustatud eelkõige isegi enne seda, kui ta on tunnustust leidnud lauljana. Lauluhääl on tal parasjagu nii nagu talla ajab asja ära ka imet ütlusväärseks kõrvabaitavaks vokalistidest ta kindlasti ei nimeta. Seda ta eelkõige ikkagi tuntud kui kitarrist omanaalne rokk-kitarrist ja nagu eespool öeldud, üdini britilik rokk-kitarrist Tseedini britilik, kus tuleb ehk sellest Richard Thomsoni kui kitarrimängija eeskujud ei ole pärit teps mitte afroameerika pluusist, nagu nad rokkkitarristide valdavalt ja väga tihti kipuvad olema vaid dialama mall otsinud just nimelt Briti saarte rahvaste folkmuusikast, nii hästi šoti, iiri kui, kui võib-olla ka inglise folkmuusikast ehki siinkohas on taas see koht, kus võib tuletada meelde šoti muusika arvamust, et inglased on rahvastki lavarahvamuusikat tegelikult ei olegi kõik see, mis neil justkui all on, tegelikult laenatud, pätsatud vile, võetud iiridelt ja šotidelt. Aga nüüd üks pikem võimalus jälgida seda, kuidas Richard Tomson rakulaarselt kitarri mängib folgi rikult mõjustatud olles. See on eksema pala, mille kahte versiooni Nonii üht stuudio oma ja teist kontsertsalvestust Me jälgimisi järgnevat kuulav lugu kannab nimetust matka on siin, niisiis jõuab õhtu saabub või vastupidi, õhtu jõuab peaaegu. Loo algupärand on pärit Richardi jamalt, tema tollase naise, lauljanna Linda Thompson ühiselt plaadilt Läks Silver aastast 75 ja kontsertvariant, mis haakub sinna otsa on salvestatud aasta hiljem. Pikkamisi, pikkamisi tuli see kaks korda järjest eikellegimaale Richard Thompson end bänd mängimas, oma pala seitsmendate aastate keskel, lihtsalt Thompsoni palav Nathan siin ütlesite, Houstoni puhul sai öeldud, et ta on suuresti mees, kui rääkida mega giga ja põrutas paaride mõõtkavas mees popmuusika ääremaadelt, aga see ei tähendaks, et tal ka Eestimaa sugugi mitte fänne ei oleks ka tuntud muusikute hulgas. Ma usun, et Riho Sibul näituseks ei hakkaks iial tagasi ajama Tritset Dawsoni b4 rism ja kaagid kitarriga ümberkäimise oskused talle vägagi meele järgi on, eks, ning fänne mõningaid ole veel. Seitsmendate keskel olime muusikas ennist 90.-te aastate keskpaika, jõuame kohe-varsti nüüd, kuulates üht, vala lühemat laululugu stuudioversiooni Richard Thomsoni 94. aasta albumilt Miro Blu tallalgi plaadil mitmed Tomsoni muusika kenamat küljed kenasti kõrvu paistmas. Nii hästi see osalt lustiliste külapidude vastupandamatu tantsu viisilisus kui hästi isikupärale pos, psühhedeeliline kitarrikäsitlus. Ja kõigest sellest läbi elu ja ilma vaade, milles segunevad oma imetabase moel tossoni, morn spirituaalsus ja võrratu must huumor. Railynias Lipstrein on tema 94. aasta paranimi. Klassikalise muusikaminutid on kätte jõudnud eikellegimaal kuulda. Väike näide briki klassikalise komponistivool Williamsi Safoonilisest loomingust. Ära mängitud on ta siin tekikeseti täpselt eesmärgipäraselt omal põhjusel. Aga alustagem kaugemalt ikkagi sealt lihtsalt Houstonist, kelle muusikat mängitakse tehasel eikellegimaal. Kui väikene Richard suri ammu-ammu, oli kõigest kolme või nelja aastane, tõi tema papa koju paar plaati plaadipoest paarijatsu, kitarristide, Jongobeedsi ja les pool plaati mis tagantjärele teda nagu litsalt seda sündmust meenutab. Kangesti kummastasid, sest see muusika kõlas Väikse Richardi arvates justkui marslased salapärale. Saadetis erilisteks lemmikuteks on küpsleritšerdile olnud mitte tips rahvamuusikud. Küll just nimelt rahvamuusikat, mitte teps jäts. Kitarristid on kenasti ja suure sisemise põlemisega kõnelenud muusikalist, kes teda inspireerinud on, kelle hulka kuuluvad nii hästi šoti torupillimängijat nimetanud meister. Meest püüdis aga ka Ameerika folk. Rokkijate öös on üks neist, kellest päris kindlasti Richard Thompson seal 60.-te aastate teises pooles briti Holkrocki grupi poolt nüanssi püsti pannes omajagu malli võttis. Aga eriti klassikaline komposiit. Williams pole päriselt esimese suurusjärgu eeskuju, aga sellegipoolest on ta lihtsalt aastase tähendab kirjutanud ühe loo, mille pealkiri kõlab kangesti sedamoodi nagu kunagine Chuck Berry lugu Row lõue Beethoven sest kohe-kohe on tulemas Witcher Toshiba nimega raua vooluviljas. Tiks-tiks-tiks-tiks küps lugu on see Richard content nii, ehk ära sinagi su mind kiusatuse sisse üks ühe küps tigedus ja arvatavasti sihitud naisterahvaste pihta, kellega tahvlil on oma elus probleeme olnud. Ehk siis tema muidugi ei ole, tema on sealt kõvasti oma ainet ammutanud oma lugulaulude sisse. Ilmselt ei saanud too kiusatus kiskumise ärakeelamise lugu olla teps mitte sihitud enam tema endise kaasa Linda Thomsoni pihta, kellega nende loominguline ja kõiksugu muu kooselu härra lõppenud 82. aastal kuuldud tsentmi oli pärit 88. aasta albumilt ühelt taas järjekordselt kenalt lihtsalt Thompsoni albumilt nimega amneesia. Aga mis puutub sellesse, et, et kes keda tõukas ja kes keda kuidagipidi Ruhnus või, või ahistas siis selle kohta ilmselt on Linda Thompson ilgi omad sõnad öelda. Tema laulab laulu tiitšampowožipust, nii et kas kas tema hüppas või teda? Kuidas asjaga eakas, tema, kes tõugati või hüppas tema ise igal juhul kaljunuki pealt alla, tema oli kukkunud ja seal vere lõiguste kusagil rannas maas loomas? Jah, ega Linda Thompson lausa iseenesest laulda ei saanud ja nii hull see lugu nüüd muidugi ei olnud selles, kuidas Richard und loominguliselt ja lausa otseses mõtteski rohkem lahku läksivad aastal 82 aga päritanda pala, mis ta sakesin õpe eikellegimaal Linda Thompsoni poolt, kes tolle laulu puhul oli ka kaasautor koos tollase abikaasa Richardiga nende viimasel ühisel albumil utoopia laed üks nendest kahest plaadist, mis nende koostöö on omal ajal valmis ning mida kui eales pisutki esimesest noorusest üle jõudnud rokikriitikut kokku tulevad ja kõigi aegade ilusamate albumite nimestik kirja panevad siis seal, kui neid albumeid vähemasti 100 tükki võetakse, kipuvad olema ikka kas mõlemad või üks neist Richardi Linda Thompsoni ühistest plaatidest. Kas see 82. aastasse uttavatel AIDS või siis 10 neljandal aastal valminud joontes Prayclaitstenaid. Niisiis praeguseks on ilusam, õrnem ja väidetavasti kannatada Saalomon pool maagilisest kangest, tausonite perekondlikust, folkrock duost, Linda perekonnanimega Piiteris neiupõlvest siiski muusikast võrdlemisi võõrandunud. 80.-te aastate esimesel poolel ilmutas küll eksmis Thompson oma ainsa sooloplaadi nauditava kirglikku kättemaksuhimulise ja kihtise Valkla monument, millel Richardi aadressil ohtrasti kunstiliselt nauditavalt kujul tuld tõrva, katku ja saatusi läkitati. Peale seda pole aga seda enam plaadi peale peaaegu tükkinudki. Thompson on küll kirjutanud laule teistele lauljannade nagu Harris Linda Ranstad viiba Mäkin sae aga lavalaudadele ta ise enam ei tüki, nagu ta ütleb. Oled istuvate vanurite vahtimine vajavatele kananaha ihule, tõsi, vahest ainult Leonard Goen olevat kõigist veteranidest enam-vähem talutav, aga ei, tema ise sinna enam ei tahtvat. Nüüd aga tuleb meie saates see ainukene koht tänase tunni jooksul kus Richard Thomsoni lugu järgnevalt ei mänginud. Mängitakse hoopis Okinawa popstaari šokidžikinataside ansamblit šamplus, kes mängivad oma vanavanamenupala asja ja siis seal, miks sellest kuuleme kolme ja poole minuti pärast. Võttis pisut ka, aga kui kolm ja pool minutit, aga lõpuks jõudsime ikkagi selleni, et härra sai kuulatud ka Richard Thomsoni ja tema Häädekolleegide kitarristide Fred Flicki Caesari ning kunagise kätinbifoodi trummari John Flanchi ühistööna valminud 87. aasta võte tollest samastuda popstaariks, kitšikina, menuloost asja ja siis härrased, ohvrid kaisid refeisse, jumaldasid omal ajal kaks heliplaati, esimene 87. aasta oma on olnud väga kiidetud ja tõepoolest üks väga vahva. Ja nüüd oli siis selles saates täna aga üks selline lugu, kus Tomson, Richard üksipäini või koos kunagise naise Lindaga ei laulnud tegelikult ühtegi võõrast lugu. See oli ainus võõras, aga selliseid võõraid ja päris lugusid ehk äraseletatult Richard Thomsoni originaalpalu ning nende uuemaaegseid versioone pane kõiksugu kavereid saab kuulatud vaheldumisi veel üks, terve tund nädala pärast siinsamas eikellegimaal, kus ta mängiti lihtsalt Thompsoni muusikat ning sellesamaga tegeldakse, siis üks kord veel mina, lindid, kus nüüd te kuulasite saadete kellelegi maadisele lõpetavad Richard Dawsoni kitarrihelid jälle kuulmiseni.