Minu mõte kangas ilma otsata. Sellist pealkirja kannab Pille-Riin Purje koostatud kava Juhan Liivi luulest mille esitab Martin Veinmann. Mis mu põues pakitseb? Mis mu meele nukraks teeb? Mis mind ära ehmatab? Kogunisti kohutab. Et nõnda palju ilu on suure ilma sees. Et nõnda palju valu on elus elades. Et nõnda palju ilu on merelainetes. Et nõnda palju ilu on taevatähtedes. Et nõnda palju õrnust on armusilmades nõnda palju soojust on noores südames. Et nõnda palju elu on rinnas sügavas, et nõnda palju valu on põues, palavas on iluelu valu nii palju ilma sees. Ja sellest kõik nii vähe on teie lauludes. Naised kangast seadvad kambris aknal. Mõttes jään ma seisma nende ligidal. Minu mõttekangas ilma ääreta minu mõttekangas ilma otsata. Ükskord oli tema veripunane. Teinekord oli valge lilleke. Punane ja valge. Taevasinine. Südamesse paistsid tähed. Päikene ulatas ta pikalt, ilma otsani. Ulatas ta laialt, leidis tähedki. Minu mõttekangas katki kärisenud. 1000 korda temas süda, värisenud tükid katki kistud, lendumas tuuledel, õnnelik neist, leides pisemadki veel. Kõigel, mis mõistus määrata jõuab, sihtisid, seati Cupitsaid panti. Igale nimi ja Asegi anti, määrati kuidas, miks, millal? Kõigil, mis tundena südames sõuab valude varjud, ilude väed, igatsus, pisarad palvel, käed. Küsisa. Kuidas, miks? Millal sihtisid, pole seal sillal. Uduvarimäehari. Sügisene karjamaa. Järve kallas uduvallas. Lagunud vene rannala. Kahvatunud lahvatanud laine liigub tasasti. Pedak väljal mäe seljal. Eemal näib tükk linnagi. Neiuke lustiline laulab. Udus sumbub hääl. Surnurongi teised saatvad vares vaagub kuuse pääl. Tükk siin seda teineteist kogemata kolmandat. Mine siis veel südamega läbi elu lagedest. Purud närud, mis ta korjanud, hõõruvad sind sagedust. Üks silmapilk aga sa süda maga. Ja terve elu on taga jääb pilvede taha ja udu sisse. Nii kuidas pilves päike loob valgust ilmale? Ehk ise nägemataks, küll jääb ta silmale. Nii, oled kinni kaetud, sa valu pilvedest? Ei kustu siiski ära. Ei kao südamest. Ei, ma mõista palvet teha. Ei ma mõista paluda. Talveks enne saab ju süda, kui ma hakkan paluma. Sinu eestpalvet, teeksin, paluks väga meelega. Aga juba põue põhjas oled ise palvesa. Sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle oli kui päike. Kui päike kiiresid täis. Sa tulid tuppa ja valgust ja selgust sai tuba täis. Su üle heljus, kui muusik. Suugomme valgust täis. Sa tulid nagu päikene. Kui hommik tulid, sa. Sa tulid nagu päikene Ja ilm lõi särama. Sa tulid nagu päikene Ja paistsid südame. Ja kadusid, kui päikene Mustamasse. Üks inimene otsis inimest ta otsis niisugust inimest, kes oleks kui tema ise niisama õnnelik, kui tema ise. Ja otse niisama õnnetu kes mõtleks, kui tema ise ja tunneks kui tema ise. Aga kellel ka veel see oleks, mis temal ei olnud, ega ka mille nime ta ei teadnud. Aga mis kusagil pidi olema esimeses kevade lilles merre kohinas maru hääles metsa pääl. Niisugust otsis tema niisugust, ta otsis. Ja siis leidis ta tema koguni kogemata leidis iseenese kogemata üles siis, kui põsed punaseid kui sõna huulte pääl värises ja sinnasamasse ära kustus. Kogemata leidis nagu välk kogemata pilvedest heidab. Seal oli kõik see, mis tema oli otsinud aga ka see, mis temal ei olnud, vaid mis pidi olema esimeses kevadel yles mere kohinase maru ääres metsa pääl. Kõik selle leidis ta. Anna andeks, kallim, ma olen iseenese ära kaotanud ja sinus jälle üles leidnud. Anna andeks, ma armastan sind. Anna andeks, kallim, ma olen iseenese ära kaotanud ja sinus jälle üles leidnud. Anna andeks, ma armastan sind. Aga mina ei või. See inimene nüüd, kes iseenese oli ära kaotanud ja jälle üles leidnud ja uuesti ära kaotanud läks kurtis ja elas elasija, Curtis kurtis, kuni elas. Teine inimene otsis inimest otsis inimest, kes nõnda õnnetu oleks, kui tema, nõnda õnnelik, kui tema nõnda mõtleks ja tunneks, kui tema. Kes kõik see oleks, mis tema ise on. Aga kellel ka see oleks, mis temal ei ole. Aga mis peaks leiduma esimeses kevadel ilves heinamaal. Välgus, mis kaljupankasid purustada ja metsa armsas armsas kohinas. Ja tema leidis niisuguse. Ja see teine leidis tema. Anna andeks, mina olin iseenese ära kaotanud. Ja olen ta sinus üles leidnud. Anna andeks, ma armastan sind. Anna andeks, ma kaotasin enese ja leidsin enese ja mina armastan sind ja võin sind armastada. Aga ka need inimesed, kes võisid ja tahtsid teineteist armastada ei leidnud ennast iial enam enese mina. Nad andsid üksteisele kõik tagasi, mis kumbki kaotanud ka selle, mis oli olnud metsakohinat esimeses kevadel yles mis kummalgi enesel ei olnud olnud. Aga kõik kahekordselt segatult. Endine ei olnud neist kumbki enam endine vaba üksik ise endine mina seda enne otsimist olevat ei olnud kumbki enam. See oli igavesti kadunud. Pääle langenud sul käe pääle, kui ära helisenud hääl. Ja mure tume vari veel praegu su pale pääl. Kui ilus on muretsev ilu kui ilus sa muredes. Sa oled kui üksi jäänud lill. Päiksepalekuust on varjatud loomad, kohkunud ahastus ja ime täidab näidet valgus. Kadunud. Aga pea mööda hirmu vari. Päikse eest kadus tume pilv, hõiskama san loodus linnukari selgest Sinab jälle taevavõlv. Mõni valupilv, mis elu päikest kattis vaos ka ajaveerul, viimati aga varjusid järel jättis mis ei kustu hinges iialgi. Mis on, kui vaikne valuhääl mu südames? Kui kaeblik helin kandle pääl ja rinna sees Mu neid on vaikne valuhääl, mu südames kaeblik helin kandle pääl ja Riina sees. Ta ainult vaikne valu hääl on südames. Ja kaeblik helin kandle pääl. Järvina sees. Ei valust me enam ei räägi. Ei räägi, ma ei saa. Ah, teda on küllalt küllalt. Mis tast veel rääkida? Punane, õunapuu õis, mis oled saladus, täis kevadehommik, mis naeratad, sa. Mõtleb mu kullake, mind Essatuuksatad, rind. Oled mu päike ja oled mu surra, ma tahaksin sinu töö. Misuke, päike siis olen ma ära küsi. Naerata. Moviimne laul oli õitest ja kenast kevadest ja kena kevade ilust ja suvest. Ja sügisest. Mu viimne laul oli õitest ja kenast kevadest. Ta laulis kevade ilust ja suvest ja sügisest. Ja sinust kulm, ta õhkus ja laulis suu iludest. Ta laulis sügise ilust ja kenast kevadest. Ja laulis igavest. Mu viimne laul. Ta kustub. Ta kustub sinuga. Ja sinuga kustub kõik elu. Ja sureb lauluga. Öösse ära kadus vanker vurinal. Õhturahu sisse tähistaeva all. Ära kadus ühes minu rahuga. Süda tahtis ühes ühes sõiduga oleks ühes läinud ühes temaga 100 versta sõitnud, sõitnud 1000 k sõitnud kaugele ära kuhugile siit. Unustanud kära laulnud vaba viit oleks hõisanud, laulnud korraks ometi tulnud pealegi siis kurbus tagasi. Valged purjed Valendavad siin endavail voogudel lendavad kui luiged, laagrled. Päike helgib lainetel nagu luiged, nagu laagled. Laiali paisunud purjedel tõttavad üksteise järel. Nõnda minu lootus kaob nagu purilainetel nagu liblik taeva äärel. Kuni kustub südamel. Laev, mis on jäänud jäädesse see on mu süda, ka see laine, mis jää purustab teeks vabaks küll vangista. Kuid laienemisjää purustaks Nagu ilusam Ki hele hääl, mäekoopast kostab koledalt hauasügavusest haledalt, kui on kooljakoorem pääl. Nõnda kustub püham püüegi. Nõnda närtsip surematuski. Nõnda vaibub. Selgem tõderi. Sumbub öösse, härdam hüüegi. Tule pimedus. Võta mind sülle. Minu päike ei tunne mind. Jäänud mulle ainust, tähte seal pole. Minul on kole. Varia moorile. Ma ostsin hommikul õue. Tulin meeletult tagasi. Kõik end elu surnud, uuest sündinud, ma jällegi kõik elu Ta oli vangis, oli rauas, ahelas oli midagi selle vahel, mis põues lainetas. Nii iga päev ma suren, suren alalõpmata. Nad korda, süda kokku käänab valuga. Nii, igal hommikul ärkan. Ma uuest sündinud. Siis uuesti, ära suren. Uuest ärkan muudetud. Tuulehoogudel torni pilvedel sõuab sügise üle väljade. Üle väljade üle aedade lehed, rohud, puud, vihmas tilguvad. Pilluvuse põgenes tormituule ees. Läbi pilvede paistab päikene. Vihmapisarad rohus läigivad kalliskivina, imeilusad oli rahehoog, oli vihmavoog. Ära läksivad pilved tuldud teed. Seal, kus aianurk väike murumaakambri akna all lehtel kaetud vaatab sambla seest kuivanud kulu seest. Valge lilleke vastu armsasti. Vaatab armsasti vastu päiksele veepiisku õidela nagu Diamond. Karske sügise karske lilleke. Kauge päikese viimne armastus. Keda kasinalt reelda soojendanud pilve vahelt, kord Talsinitanud nagu lapsukest istmas põrandale, keda emake ära unustanud vaest lapsukest seistes särgi väel ootel ukse pääl käsi päikse ees. Ka siis, kui vihmavood üle käisivad või kui rahehood purustasid maad, tuuled, kõledad, vihmad, külmemad, siis ta avanud Õilme puhtama. Kas sa tundsid ka teisi õdesid? Hõlme tuhandeid aasal hulgani, kui nad kevadel ajal paremal kirju kangana täitsevad, kõik ma. Ema päikese esimene arm, keda põlevhuul kuumalt Musutanud. Keda suve uinul hallitanud künnilinnu hõisk üles ära. Võõraemana võõrast lapsukest ise väsinud ju siin ta ehtinud. Kasutütart nii saajal saadeti vaevalt tehteski peiu tulekul. Vaevalt ehteski peiu tulekul. Puhas põueke lihtsa riide all. Lume lillekene, mis sa teha võid? Armsa naeratuse minu huultel, tõid. Lume lillekene, mis sa teha võid, vanast silm lõi märjaks. Siis mu valu jõid, lume lillekene. Missa teha võid, armsa naeratuse. Nüüd mu huultel tõid. Sa oled kui lillekene mis üksi aasa pääl. Sa oled kui vaikne valu. Nii kauge kurblik hääl. Kord olid mul paremad päevad sull aset mu rinna pääl. Nüüd oled kui vaikne valu. Kui kauge kurblik hääl. Viimne sügisene, valge lilleke. Mu ees on surm. Ma tunnen ta vina. Sealpool on nurm, kus õitseb sina. Küll ilus on nurm, kus õitseb sina. Mu ees aga on surm. Ma tunnendamina. Te kuulsite Juhan Liivi luulet Martin Veinmanni esituses. Kava koostas Pille-Riin Purje. Muusikaliselt kujundas Airi Liimets. Helirežissöör oli Riina Reiman. Helisalvestis pärineb aastast 1992.