Täna õhtul kuuleme türgi luuletaja Hasselhoff nüüdoklarczaluulat Iivi Lepiku ja Tõnu Mikiveri esituses. Mis nagu puulehte on mind elusse heitnud mis on see, mille laiast ilmast hing on endasse peitnud. Mis on säraolek, mille surmateade valmistab? Mis on see? Südamesse kui luuletus valmis saab. Lahtine uks on maailm astunud, olen sisse sisse, sisse välja. Näljavälja. Maailm on lahtine, uks. Maailma armastus. Mandrid oleme lahutanud, riigid jaganud aplit panevad seda imeks. Appi. Babbled. Kuldse söömaaja on lahti laotanud maa. Meie käsi ühineb leivas soolas. 11 pole mõistnud. Tänud. Üheks TTÜ meid kõiki hommikuni. Ülevoodite minnes aia ühesust räägivad lehed basseinis, nina eraldi, elanud sina eraldi ära Mul on jutud, või mis? Meie saatus. Aastatuhandeid mõtte järka. Mis asi see on? On valge ja pole üksteise kaelakeed, armastame üksteise maad, ei armasta. Hiigellasuur ses tühjuses ühineb ta tähega juurdub jahedasse umbrohi ja ühineb rohuga. Muinaslugude kutse kaugel. Pilt kangastub pildile. Olgu ka pimedad, olgu kurvid sel tunnil inimesed, Nad ühinevad inimestega. 2000 aastat olnud. Või 10000. Tema valgus on vanem tasinast. Käed rippusid pidi, libiseb aeg. Su tõelisus, mina mõistan. Keset rohelust, roheline muinasjutt, puuseened looma loodet on näinud mu karjused. Vaikid, maa, sinu tõelisust, mina mõistan. Linna tuled tohmistab südaöö. Vangi, mõistetu, vanglapimedus mähkuksu ümber. Mõtled seal sees? Sinu tõelisust. Mina mõistan. Mõistmine on rännak teise maal. Jõid sa vett, janu täis. Üleni, selgus üleni värskus, oled tuulepuhang rindade taga. Sünnidelephic. Jälle kord adusid ähmaselt. Kõht on täis. Inimene tahab järvedega meredega üheks inimhulga vastu ikka enam. Olen tundnud oma näoga õhu vastu, su nägu. Õhu vastu su nägu. Armastushoova ilu. Viies suund. Liit suunda. Mäe ja tähtede vastu tunned sa ära. Pimeduses keelavad kivid. Tumedapäine pimedad metsad ei näe seda sädelgu su mõtted nagu armastusest helendavad putukad. Armastasime järvede koovastega. Üks tuled sa kõikidekseeriks? Tumedapäine. See, mida ma iga päev imestan, pole majade ilu, ideede uhiuus jahedus, ei ärganud puu ega tulikirjad seintel pimedas. See, mida ma iga päev imestan, on pärast hiigelööd inimeste inimesele. Minu meelest on mägi üksi. Unetu, olen mäe neelest nina. Mina olen meelest hull. Minu meelest. Mägi on näljane. Mäemeelest, mina ei või kõrvuda üles. Ei või kohtuda mäega. Mägi. Minu meelest. Maailma tõelisus. Nägin mäega kokku isa, kaks inimest saavad varem või hiljem. Nägi mäest lahku ei saa. Varem või hiljem lahkub inimene inimesest. Merepimedust vaadates meenub, vastas rand. Rand öös, oled sina. Kas mõtled keegi sinule? Teiselt rannalt? Ema. Kelle ema? Minu laotub ta käte soojushällilaulude ülegi. Üks uni on temas helevalge mu sündimise eelne juuksed, hennaga värvitud silmad, vanad. Mu ema on vee ja valguse moodi. Emaks on saanud vanem tütargi. Kuidas küll ilusamini öelda? Ema? Avan suu pimedusele. Otsatu vaikus. See, milleni mõistus ei küüni haarab. Üksindus õhtuni longipsu kannul, eks teine teeline teisest Helendusest. Lävel. Ootab hinge iga päev. Igas pimeduses ootab ööd üks lind. Looduse vastupuul tuulel veel und ei ole. Kust on meie uni? Loodusjagasid meid kahte. Naine ja mees. Meie jagame end päevaloojanguks, petjad ja petetud. Helendus igal õhtul tasapisi voodisse, heites Helendate pimeduse vastu oma mälestustega. Hirm öösiti käib üle mere ja peatub taeva valgus. Määratu lae ja pimedus. Kahe öövalguspäev on kahe musta sädeluse vahel. Üks eilne teine homne. Pääsmine nii silmis on smise rõõm. Niipea kui maailm on Gilganud, päevatõusu. Kutse. Mind kutsuti kõikidesse südametesse. Laotasin maailma üle lahti oma südame. Kõik on kutsutud. Te kuulsite fašismi Snendablartša luulet Iivi Lepiku ja Tõnu Mikiveri esituses. Luuletused tõlkes Ly Seppel, muusikavalist Tõnis Kõrvits. Saate toimetas Mari Tarand helisalvestis aastast 1979.