Tere hommikust kõikidele kuulajatele. Vikerraadios on kätte jõudnud see tunnike. Kaks inimest räägivad juttu ja räägivad juttu sellest teisest inimesest, ehk siis saatekülalisest saates nimega jutusaade. Mina olen saatejuht Tarmo Tiisler. Rõõm on täna hommikul tervitada siin purjetamistreener Rein Ottossoni. Tere hommikust läinud. Tere hommikust kõigile. Rein peale selle, et on saanud olla vendade Tõnistate treener saanud tunda seda, mis tähendab juhendada sportlast olümpiamedalile sai nüüd kümmekond päeva tagasi ka riikliku elutöö preemia oma elutöö eest siis, kuigi ma statuut pole täpselt lugenud, aga, aga nimi ütleb, et elutöö kui sa selle preemia Rein kätte said, siis oli sul mõnes mõttes nagu nagu kurb ka, et keegi kuskil kõrgemal ja kaugemal tõmbab sinu elutööle juba joone alla. Et justkui eeldaks, et nüüd oled sina oma töö ära teinud. Kui kõigepealt. Mulle teatati, et selline asi on tulemas siis, et on ainult valitsuse otsus, et spordinõukogu on otsustanud niiviisi. Siis ma kõigepealt ei uskunud. Sellepärast et ma ei ole kunagi selle peale mõelnud, et praegu ma olen alates 58, et mul olid nagu mõtted on ikke sinna Riiade Sonera olümpia kantiva London nagu kohe-kohe tulemas. Et ma olen ise mõelnud, et siiani peaks välja vedama, et see oleks mu kaheksas vist olümpia ettevalmistust olümpiaks kell, mis ma sportlasi treeninud olen? Sellepärast alguses olid ju sellised treeningud, kus õpilased veel olümpiale ei jõudnud. Ja järgmine hetk tegi ta muidugi mind natike selles mõttes kurvaks, et siis pidi tagasi mõtlema hakkama. Et kas tõesti ja muidugi tore oli see, et, et on märgatud. Kuigi eks mind ole ennem ka märgatud, ma ei saa selles suhtes nagu kellelegi etteheiteid teha, et et olen lihtsalt oma tööd teinud, mis mulle meeldib seda purjetamistreeneriametit ja lapsi kasvatanud ja meeldinud on seda teha ikka niiviisi, et sügavuti, et ma olen rohkem selline treener olnud, kes peab lapselapsest saadik neid tundma. Kuigi olen ka proovinud viimasel ajal inimesi võtnud, nagu täiskasvanuna juba ja siis tipu poole viinud, et ka see on välja tulnud, aga kõige rohkem mulle meeldib ikka kõnelda. Nagu ma viimasel ajal venelased võtad tänavalt lapse ja viit olümpiale, kui ta seda ise soovib. Oled sina selline, ma ei tea su taustast eriti palju täiesti ausalt tunnistanud, mistõttu tahaks ju teada ja ma loodan, et ka kuulajad tahavad teada, et oled sa selline veeäärne laps olnud. Jah, ma olen sündinud Pirital faktiliselt seal jõe ääres, Pirita Kalevi Jahtklubi kõrval kogu lapsepõlve ehk kuni 20 eluaastani ma elasin seal. Ühel pool oli meri, ühel pool oli jõgi ja ja ja mets oli ka ja kuna Pirita 53. aastal, kui ma sündisin, siis siis ega seal väga palju autosid ei käinud. Nii et Vakselt talvel olid suured suusamõnud ja lükatis mäest allalaskmise mõnud ja kui vaja, sai kelgutamine ju jõgi jäässe läks siis vaktiliselt uisutama, uisutama sai õpitud kuueaastaselt suusatama ka juba kuueaastaselt ja lükati sellist ma iseseisvalt juba Lükati mägedes oli peaaegu kolm kilomeetrit suusad, sinna ma vist läksin juba seitsmeselt. Või kuuepoolselt vend oli vanem, siis vennaga koos, talved möödusid siis ikas, suusatades ja uisutades ja ja muidugi ka juba 14 aastaselt jää purjetades. Aga kuna vesi oli lähedal ja onud olid mul tegelenud purjetamisega rohkem nagu jääpurjetamisega, eriti emapoolne Wen nii-öelda minule onu, siis kinkis 14 aastaselt, kui ta enam jääpurjetamist ei tahtnud teha, tegi oma lõbuks rohkem suusatamist siis oma jääpurika ta kinkis mulle, mis oli 12 ruutmeetrise ruutmeetrit tuled purjepinda on 12 ruut, son üpris kiire jääpurjekas juba, aga minul poisina oli väga raske selle sellel uiske näiteks alla panna, mis olid väga rasked siis mitme mitme oma sõbraga sai seda tehtud suvel olid mingid parvetaja poiss või? Ei, ma nii hulljulge ei olnud nagu vend ja mu teised sõbrad, et kes siis kui kevadel jää läks, siis nemad ikka Lükati silla juures paratasid jääpankadel kuni sinna mereni. Mina olin rohkem see seda ja ma ei teinud, aga suvel, kuna Kalev Jahtklubi kuulusid ka see aerupaadilaenutus, siis purjetas võistlejana juba kümneaastaselt, sai ka nende paatidega suve läbi sõidetud nii öösel kui päeval, kui kui öised ujumised Pirita jões, et tavaliselt kui me vanemad olime, siis me läksime juba 15 16 aastaselt. Praktiliselt kell 12 oli meil see ujumistund õhtul. Eks me emad ja isad olid sellest teadlikud, aga me olime nii targad, et meil oli turvali aerupaadiga kõrval sest jões oli sellised külmad ja sooja veevoolud nagu et see võib nii mõnegi mehe ära ehmata. Selliseid asju me tegime ja oli selline kambavaim, et meil oli nagu masti tänava poisid, kuhu kuulusid haare, Kööpia arvutit, Vennad Certid ja ja me kõik purjetasime ka. Nii et selles suhtes oli lapsepõlv Pirital hästi tore, et pirita kool ja ja põhiliselt siis purjetamistreeningutega kaasnenud see, et Kalevi ujulas sai käima hakatud, nagu see kalevi ujula valmis said, kolm korda nädalas. Aga kõik muu füüsiline treening oli õues ja ja muidugi suvel läbi ja lõhki purjetamine. 14 aastaselt läksin ma ka. Ega seda vajadust nii ei olnud, aga ma mõtlesin, et miks mitte, et oma treener, kus 14 15 aastast olin ma Kalevi jahtsadamas tööl sadamatööline ja koristaja ja juba siis 15 16 aastaselt olin suvel nii-öelda nimetatakse dispetšeri, kes pidi tol ajal piirivalve helistama, kui jaht välja läks, mitu inimest peale, millal ta tagasi tuli? See ei seganud, mu treeningud aga sai väikse taskuraha teeninud. Ja sa ise ei ole otseselt ju sõjaaja poiss, eks ole, sõjajärgne poiss, kui vaene või kui rikas see aeg oli, kui sina purjetamise juurde sattusid, arvestades, et praegu purjetamist peetakse keskmisest kallimaks. Hobiks hispordi mõttes, kui. No ma ei ütleks, et ma, me olime ikka selles mõttes nagu hammasrataste vahele jäänud, et isa oli Wen kaksikvend ja 43. aastal, kui tema 19 sai siis siis nii-öelda Ta läks Saksa-Poola sõjaväkke, sest üks neist pidi minema, üks vend jäeti ema juurde koju. Kuna õde oli Saksamaale viidud. Siis siis isa nii-öelda 43 läks ja oli küll tagalasse rohkem seal, kuna ta saksa keelt ja vene keelt perfektselt valdas, aga oli ka majandust tehnikumi lõpetanud ja hariduse saanud, aga isa vend oli siis Vakselt. Nõukogude ajal oli teaduste kandidaat metallide alal, töötas Pirita tee instituudis, kus siiamaani, kui seal veel see lukksepatööga ta oli selline eriline, siis tänu oma perekonnanimele sain ma oma jahtidele teatud raudteesõit teha. Päris hea hinnaga. Mehed olid seal väga kvaliteetsed, aga isa niiviisi sõtta sattuski ja sellele järgnes siis, kui ta sealt plehku pani. Siis said vene poolda kätte ja siis ta viidi külmades kohtades tagasi sai ta siis, kui ta nii-öelda oli 29 aastane. Alguses ei saanud ta Tallinnasse ja pärast sai Tallinnasse ja siis kui nad emaga minu emaga, kes siis faktiliselt oli noor naisterahvas, siis siis kõigepealt sündis vend. Ja siis mina 52. aastal, vennas. Et selles suhtes Pirital oli neil võimalus siis üks toake saadav, mis oli suvemajas. Ja jaa, Vakselt PISA tegi sinna põranda alla, aga ega ta muud ei kujutanud ennast. Kui pliiti soojamüüri seal ei olnud, siis riidekapp oli keset tuba mõlemalt poolt eesriie, sellega köök moodustatud ja elasime me seal viiekesi, vanaema ka veel. Ja kui põrandapind õhtul magama läks, siis oli põrandapind Vakselt nii kaetud, et liikuma enam ei mahtunud. See tähendas seda, et isa koolitusel iga päev sai siis tuba koristatud, see oli maast madalast peale selle üks, kuus tonni läks briketti ja ja WC oli väljas, kui seda nii võib nimetada ja vett pidi tooma kuskil. Kui oli edasi-tagasi peaaegu 800 meetrit. Jah, aga sinu purjetamistreeningud selliseid jutte kodus ei tekitanud või arutelusid, et äkki läheks mõnes odavamas trenni või et kas üldse peaks käima? No siis see trenne ei maksnud, aga Vakselt. Vaksed, kui ma kuulsin, et 31. mail Kalevi jahtklubisse võivad noored tulla, kes tahavad purjetamist õppima hakata, see oli aasta 64 ja treener Taavi Org, kes siis alustas esimesena tol ajal Nõukogude liidus just laste treeningud, timmisti paadi peale, millega siis faktiliselt üle maailma õpitakse, siis kehi olnud sellel vastu, mina ütlesin, et mina lähen ka ja vennas käis mul tennises Evald Kree juures, mina sain seal nädal aega vastu pidanud, mulle ei meeldinud nii et ma õppisin hoopis Kadriorus ujumise selgeks. Pärast selgus, et see oli mu purjed Taavi Oru abikaasahaveorg, kes mulle ujumise selgeks teie edasijõudnute rühma, nii et ma oleks saanud talvel ka nagu ujuma. Aga kuna ma purjetama läksin, siis esimene juuni 1964 see algas ja sinna ma jäin ja see sealt mind keegi ära ei võtnud. Ema isa hindasid algusest peale seda, et selle järgi ma lähen hull ja ja Vakselt. Algselt oligi erejuhtum, 66. aastal toodiumin nii-öelda merelt kanderaamiga ära, seal oli tuli üks väga kõva äiksepagi ja tol ajal suurt päästeteenistus teolde. Kuna päästevest oli ka raske, siis mul vaatiliselt mingi korkvest oli, kus olid pooled korgid välja kukkunud. Ja kuna see abi tuli, siis, kui ta tuli, ega ma suurt sellest ei mäleta, ma tean, et ma muudkui võitlesin selle paati püsti, saade vett välja, sealt kalda poole. Vennas, mul oli üks vähestest, kes jõudis Pirita jõkke ära sõita. See pagi oli tõeliselt tugev, siis korjati ära. Ma mäletan, et mind viidi seda suureks kaater, mille nimi oli ker, mis oli ainuke Kalevi jahtklubi lipulaev selle mootoriruumi, sooja. Ja järgmine kord ma mäletan, märkasin kodus ja rohkem ema jutust, et kanderaamiga toodi laps koju ja esimene asi, mis malevat küsinud, et kus mu paator kuna paat oli juba Kalevitöökojas ja, ja remondimeest Kuulsa kuulsast Raunade dünastiatest parandas juba oma paati, see oli katki läinud seal lainete vahel. Need baasi sai korde Nimu purjetamine jätkus. Rein kas sinu jaoks selles meres ja paati teise purjetamises mingisugust romantikat ka veel on või, või on seda sinu jaoks kunagi olnud, või oled sa selline puhas võistleja tüüp bet merele ja siis esimene ja kõik see ilu, mis mere peal diletandile ja võib-olla ka kogenumale meresõbrale paistab, et see sind ei puuduta. Mul ei ole see võistlemine nii tähtis. Võistlemine oli väga tähtis teatud eluetapil, sest tegelikult mu suur soov oli saada lenduriks. Aga kuna ma sealsamas Kalevi Jahtklubi ees posti otsast alla kukkusin nelja aastaselt oma küünarliigese ära, murdsin siis faktiliselt kuni kuueteistaastase ma õppisin koolis ainult neljadele viitele. Eriti füüsik ja matemaatik, kes mu suur soov oli lenduriks saada. Ja siis, kui komissariaadis öeldi, et sa sõjaväkke ei kõlba, kui vene kroonu ka nagu öeldakse, ei kõlba. Siis ma sain aru, et tegema lennukooli ka ei saa. Ja võib-olla siis ma tahtsin veel rohkem purjetada, aga kergelt oli muidugi ka siis ega ma ei teadnud, kui keskkooli lõpetasin 11. asju, mis ma siis tegema hakkan, ma olin treener Taavi orgu enne seda kaks suve, aidanud seal väiksematel paate laagrisse viia, igatpidi teistmoodi aidanud juba 69-st dast aastast. Maksad siis neli aastat juba tagasi, 72. aastal ma lõpetasin keskkooli. Et ma olin aidanud teda sellega, et ma hoolitsesin ta ka treeneri kaatri eest, et see korras oleks puhas ja mootor alati töötakse, võisin sellega siis vabal ajal niisama merel ringi sõita. Selline hea nipp oli tema. Ja siis, kui see aeg kätte tuli, et pidi kuhugi nagu õppima minema, siis ma mõtlesin, et lähen Tallinnale Pedagoogilise instituuti, tol ajal kehakultuuri teaduskonda ja. Ja kuna ma end siis millegipärast sport valmimise ja kõik need kergejõustik eksamid läksid hästi ja kõik muu kirjand ja aga korvpallis millegipärast praagiti välja pärast küll raadiomajast üks tuttav inimene, kes meil tänaval elas, ütles, et oleks ma öelnud, et ma sinna lähen, siis seda ei oleks juhtunud. Paluti, et ma läheksin nagu füüsika või joonestamise peale edasi, et üks aasta siis viiakse tagasi, aga suures trotsist ma siis mõtlesin, et sellist nalja minuga küll ei juhtu, et et mingid konksud siin on, et küll ma lähen järgmine aasta uuesti ja ja siis ma hakkasin. Taavi Org pakkus varianti, et ma hakkan algõpetuse treeneriks. Ja töötan aasta treenerina, siis lähen uuesti mida sai siis ka tehtud ja ja valmistasin kõik ette, esimene september siis kogusin Tallinna koolidest 80 last kokku ja alustasin oma treeneriametit, mis siis oli? Üpris laske, eriti talvel, kuna kes suunas mind kohe, nii et ma pidin vanemaid ka koolitama küll tolleaegse merekooli suures saalis, mis ma polnud nisu suures saalis ise trenni teinud, siis teistel veel tund anda. Et vaktset, mu esimese aasta talv möödus nii, et Kalevi ujulas hommikust trennid siis luise tänava saalis ja siis õhtul jälle Kalevi ujulas ja niiviisi kuni kevadeni välja. Ja siis aastal järgmine aasta ma läksin uuesti Tallinna Ülikooli. Sain sinna elust sisse, vahepeal küll korvpalli harjutanud, aga siis ma sain ta viie. Ma ei tea, miks see nii juhtus, aga kuna ma polnud võimalik, et ma päevases õppinud, siis ma tegin kohe avalduse kaugõppesse, kuigi ma päevastesse tegin alati sisseastumiseksamid. Ja siis ma läksin sinna ja kaks aastat seal õppisin, aga kuna mul oli ka sportvõimlemisega päris hästi head lood ja ujumisega ja suusatamisest rääkimata, see suusatamine ju valmistunud absoluutselt mingit probleemi. Keskkooli ajal mind, et hirmus kaua värvati maika suusatajaks läheks, kuna tavaliselt enamus suusatajatele ma tegin tuule alla tol ajal. Kaheksandas klassis võite seal keskkooli viimase klassi poiss või seitsmendasse ei olnud mulle probleemi, kümneskiltis oli üks meelistegevus selline ja selle juurde ma pean lisama, et meil isa vennaga meni venda kui mind alati kui vähe või palju meil seda raha oli pärast seda, kui isa lubati takso peale tööde pärast oli marsruuttaksojuht, kui nii faktiliselt 66 eluaastani 61.-st aastast, siis oli muidugi taksopargis palgad paremini ja ja, ja eks ta proovis omalt poolt teha köik köik, mis nõukogude tööstus välja andis, spordivarustuse, seda parimad meile muretses ja ei olnud meil kunagi probleeme, kui me need suusad seal esimene päev mööda puud puruks sõitsime. Järgmine päev me saime kohe uued, sellest nagu probleemi ei tehtud, selle väega ei riieldud, kui, kui sporditegevuse käigus katki läks ja ja samamoodi ema sellesse tema oli. Vaktilised Pirital Telegrami kandjast alustas ja Pirita postkontoris ja lõpuks oli ta Pirita postkontori direktori ehitas sinna tema initsiatiivil ja suure nõudmise peale Piritale eraldi suure postkontori uhkemist. Tol ajal siis 70.-te lõpus oli Nõukogude Liidu parim poiss kontor ja faktiliselt ema sai siis eesti tehniliseks sidetöötajaks oktoobri ordeni, sealt Moskvast tööpunalipu orden, tali, ainult Lenin orden saamata, aga ta on ka väikest kasvu ja eks ma emasse olen selles suhtes, et. Et töökust neilt ära ei saanud võtta, samamoodi isalt ehk see sai onude-tädide kehi kogu perekonna kaudu antud ka meisse. Töö töömeestest peeti lugu, ükskõik mis tööd nad siis tegid ja nii ka minu areng läks, et et kui siit jätkata, siis Tallinna Ülikoolis mul kaks aastat käisin ja kuna siis tuli olümpia 76. aastal, mis Vakselt Eesti purjetajatele tolleaegne, kes pärast sõda alustasid, olid nii tublid kohtunikud ja neid Balti regatil, mis Tallinnas toimusid, et et kui Moskva olümpiamängud, siis ei olnud kahtlust et meie tolleaegsete purjetajate initsiatiivil sai Tallinn siis olümpialinnaks. Seoses sellega siis Tartu ülikoolis kehakultuuriteaduskonna juures, kus treener, õpetaja koolitustest nii suusaerialal kui kergejõustikus, ujumises siis sinna programmi ülelis programmist sai võetud ka purjetamine, need. Siis ma tegin kannapöörde ja ei astusin Tartu Ülikooli, tegin sisseastumiseksamid uuesti 77. aastal. Ja jälle lasin ennast kaugõppesse üle viia. Ja nii sai Tartu ülikool lõpetatud 84. aastal. Räägib käima korra, see on, sa räägid jube palju otsustada. Võib-olla et kuna mul mereinimestega ei ole väga palju kokkupuuteid olnud, vahel tekib tunne, et kõik, kellega ma kokku puutun, on sellised tohutud. Sina, sina oled ka üks nendest, no võib-olla et ma tahtsin küsida, kui sa oled oma vanemate lapsi, elad vanematega, siis noh, see on mõistetav, et poja hobi võib-olla lisaks kõigele ka väga ajamahukas ja, ja ta võtab väga palju aega, kodus ehk näha polegi. Ja siis, kui sa oled ise pereinimene, siis, siis mingil hetkel peab ju sinu abikaasa ka harjuma sellega, et on meremehe naine ja seda meremeest kodus just väga palju ei ole. Et kuidas sina selle oled paikesekitanud. No selleks väga lest, seal ei ole kunagi probleeme olnud, mul on väga hea abikaasa, me oleme juba 76.-st aastast abielus. Ma korralik, nagu öeldakse, eestiaegne meesterahvas, et ma ikka viis aastat kurameerisime. Alguses võtsin kui trammipeatuseni saata, pärast juba koju ka. Aga mul abikaasa tegi sportvõimlemist kogu kooli ajal, käis Kadrioru Saksa gümnaasiumis, lõpetas selle siis ta tuli ka oma sõbrannadega purjetama ja. Nii me kohtusime, aga ma olin, kuna ma Taskolmast vanemale, siis ma olin rohkem talle treeneri eest. Ja nii me kokku jäime. Ja eks tal oli teada, kus mu suur armastus on. Muidugi Neid abiellumise plaane tegime, siis mu ema ütles kohe talle julgelt, et sa pead ühte arvestama, et sellel noormehel on esimene armastus, meri ja siis tuled sina. Ja sellega mu naine on leppinud, nii et eriti palju olin ma kodunt ära just vendasid Tõnisted treenides ja nüüd nüüd muidugi viimased kaks aastat ka Karl Martinit ja Lauri Väinsalu ja Anne-Mari Luik, kellega on pikalt ära oldud vastavalt võimalustele, aga tol ajal oli täitsa normaalne, kui ma kaheksa kuud aastas äralin sotsis Sevastoopolis või mujal, aga ei ole ju väga normaalne. Aga ausalt öeldes meil ei ole kunagi probleeme olnud, mulle see tunne on algusest peale õige olnud jaa. Jaa, ja sügav ja ma võin ainult ette heita endale seda, et siis, kui mul meil poeg sündis kaheksane viiendal aastal. Et ma olin selles väga halb isa, et esimest korda oma poja sünnipäeval olin ma siis, kui ta seitsme aastaseks sai. Et ma just sel ajal pidin olema Sotšis treeninglaagrist Tõnistritega, aga aga selles suhtes ei ole poeg mulle ka praegu 27 aastasena ette heita, teinud, sellepärast et kui ma kodus olin, siis ta oli minuga igal pool kaasas. Ükskõik suurel vene tehase direktori kabinetis või künnad alguses ehmatasid, kui ma ta kaasas oli, ütlesin, et ega muutunud praegu paberit ja pliiatsit. Meid ei sega meie juttu. Aga sellega harjub ära ja paljud vist mäletavad mind, et, et alati on mul poeg Taavi kaasas olnud. Aga abikaasa juurde veel tulles noorena kuskil vee peal päikeseloojangut ka sõitsite vaatama või. Kaatriga ikka käisime, aga, aga aga ta on sellest aru saanud, et me ei ole teineteise vabadust piiranud, oleme usaldanud usaldus, on väga tähtis. Et selles suhtes on ta mind 100 protsenti või 200 protsenti alati toetanud, kuna ta purjetamist teab täpselt ja oli Moskva olümpiamängudel Charlie distantsi kohtunik sekretärina, siis ta teab, määrusid ja purjespordireeglid ja kõik jahtidest, et et Vakselt. Ja kui paljud ütled, et tööd koju ei võta, aga kas muuseas, minu tegevus üldse on töö? See on selline hobi, mis on tööks üle läinud, nagu ma ütlen, et tore, kui selle eest veel palka makstakse, et sa merel käid. Et, et ma ei ole võtnud seda kunagi ja abikaasa Vakselt ju. Ma võin sellise näite tuua, et kuna, kui ma liidu koondise treener oli, siis liiduga Nad ei tohtinud treeninglaagris Sotšis või kuskil, et, et pere on kaasas, seda ei pidanud tohtinud keegi teada. Nii et ma sotsis vist viisin 50 kilo kartuleid ühele hotelli adminni-le, et saaks naisele eraldi toa. Ise elasin kõrval hotellis, siis käisin oma naise juures pes, kuigi me olime juba kaheksa aastat abielus olnud. Et selles nüüd meenutas, on see natike naljakas, et olid alles ajad. Ja meil on pool saadet läinud nii ruttu ei oska kohe, ei oska kohe öeldagi. No ma võin rääkida, ma olen. Jah, sellepärast et see on mu töö. Aga kuulame natukene muusikat ka, sa oled valinud kaks lauljatari välja, kellest esimene laulab eesti keeles ja teine inglise keeles ja see esimene on Lenna ja miks tema sulle nii tähtis on? Ma arvan, et vist paljudele Lenna, ma arvan, et ta on selline lihtne ja siiras ja ja ta laulab eesti keeles nii ilusti, et. Ma arvan, et vähe on selliseid lauljat, kes vaikselt oskavad ilusti laulda, enamus peavad seda kõva häälega tegema. Aga minu meelest ta laulab südamest. Eks ta sellepärast ole ka minule südamesse läinud, et eestikest lauljatest on praegu ta, ma arvan, ikka naislausetest üks parimaid. Ja sellepärast Madaga valiks. Sinu õigus Einotossoni valikul Lenna. Jutusaade pühapäeva hommikul läheb edasi, stuudiokülaline on purjetamistreener Rein Ottosson ja saatejuht vikerraadio poolt Tarmo Tiisler. Rein, ütle, kas sina oskad juhtida kõike, mis veebel liigub? Või on midagi sellist, millega ta hakkama ei saa? No ma arvan, et ikka juhtida oskan, aga kõik need laevad vajavad kohanemist ja mitte sellist ülbet suhtumist, sa pead ikka väga vastutustundeliselt seda tegema. Ma arvan, et iga päev, kui ma ka oma treeneri paadiga käinud, siis ma olen keskendunud ja vaatan korralikult ringi, et ma kellelegi kokkupõrke, sest need ka päästepaadid on kummist üpris üpris lihtsalt võivad minna teravate servade vastu, kui just ära minna ekse jahiga ja laevaga sõitmine on nagu lendamine, selles mõttes küll, et et kõige raskemad kai äärest ehk sadamast väljaminek ja sadamasse tulek mere peal on vähe lihtsam juba, siis pead jälgima tuult ja lainet ja väga lihtsalt võib minna muidugi ümber ja ja, ja kõige hullemad, kui sul keegi veel kaasas on, et sa õnnetust ei tekita kellegile teisele suurt muret ja piina. Aga eks ma olen ise selle vastu ka eksinud paar korda elus, kui ei ole tähelepanelik, tuleb siis ma kummipaadiga ühe salto teinud hiljem ja ja rannast ennast leidnud siis koos selle ümber läinud kummipaadiga, et päästes teisi. Ja, ja muidugi Kuubas sõites on ka seda olnud, et munameri on nii karm olnud siis ja keegi mind ei päästa siin ma olen endale lihtsalt nöörijupi jala külge pandud, kui paat ümber läheb, siis ma saan seda nööri mööda paati tagasi ja aga muidugi ma ei ütleks, et ma kõiki suuri laevu kohe seda oskan, aga kõik vastavad paberid olemas mul mitmekordselt nii jahtkapteni kui, kui laeva juhtimispaberid ja ja maast madalast on seda õpitud nii-öelda esimesed roolimehe kursused nii-öelda olid kümneaastaselt 11 aastaselt Kalev Jahtklubis ja küll noor roolimees ja siis edasijõudnud ja nii edasi, nii et seda kõike ehk siis minuealised noorpurjetajad läbi teinud ja jahtkapteniks jõudnud, aga, aga nii ta on läinud, oled sina surmahirmu tundnud mere peal? Ma ei ütleks, et surmahirmu mul mul enda pärast nagu hirmu ei ole, merel aga rumala on siis, et mis on mis ma olen mõelnud, et kui aknad liiga palju kodustele ja sellele mõtlema, et mis siis saab, kui minuga midagi juhtub siis tuleb selline põlve värin sisse, mis ei ole hea. Sest merel peab üldiselt, et olema julge ja tähelepanelik, aga aga ma tahaks öelda, et mitte kunagi ei saa merest üleval, meri on Vakselt meist alati võimsam. Sa ei tohi mere vastu ülbe olla. Sa pead arvestama, et iga hetk rundasus tugevama, aga kui sa temaga julgelt käitud ja ja kõike tähele paned, siis ta on päris hellitav, niiet Vakselt, ma olen kõik ookeanid läbi sõitnud nagu eritööna ma mäletan, 95, kutsuti mind Jaapanisse kuma jaapani, ühte maailma kolmandat maailmahõbedat, pidin treenima. Just vaiksel ookeanil, ülitugeva tuulega seda ei tulnud, ei tulnud siis lõpuks, kui ta tuli, siis ma viis tundi. Müttasin seal jaapani treenerist oli näha, kui ära väsistajat järgmine päev ta jäi mul seal kaatris magama. Nende nende jaapani õpilaste isiklik treener, aga mina vähemalt oma töö tegin ära, aga tagantjärgi tuli välja, et jumal tänatud, ainult üks päev nii kõvat ilmale. Tugev tuul on mind muidugi talad, eriti meeldib Tallinnas Vakselt. On praegu ka mul selliseid õpilasi Karl Martin näol kellega ma lähen välja siis, kui 21 ja 22 meetrit puhub. Siis kui siin väga suured tormihoiatused annab. Siin võib öelda ka seda, et eriti hullud on need ilmateated hommikul, mida ma suurt ei kuula, et et täna on tuul ühest kuni 12 meetrini, üks on meetrit, merel, tähendab seda, et ei olegi tuult ja 12 on juba kerge torm. Ehk päris suur torm, kuus palli. Pallides mõeldakse meeter sekundites Jagnotsides igatpidi on neid, aga tugeva tuul on omad valud ja lainete pealt alla lasta, et mõnikord tuleb selline hea tunne peale, et kui tugevad olla ka sõitmas ja ja see härrasmees või tuttav seda paati valitseb, mis on nagu pikkade tulemas, siis siis tunned rõõmu, et et sõitma oled õpetanud, kuigi ega ma ise ei ole svertpaadi peal nüüd tükk aega istunud ja sinna tõlgi ka ole ja mis asi on Swedbank? Kas paat on selline paat, millel Vakselt ei ole raskuskiilu, mis iga hetk võib ümber minna, sest svert on siin nagu võta lihtsalt lamelaud, mis keskelt käib sisse ta külg ees, päike otse liiguks ja seda saab siis vastavalt välja said, kui nad kalda poole tules siis madala sees võib teda ülespoole tõsta, siis ei jää kinni, aga svertpaadid Vakselt on elamus olümpiaklassid, mis on sellised sportlikud, mis vajavad, et inimene ta purje püsti hoiab. Sellepärast, et Vakselt on ikkagi puri, täpselt sama. Jaht liigub sama tehnoloogia nagu lennuk lendab. Et puri on üks tiib ja svert seal all on teine tyyp. Need mõlemad peavad olema aerodünaamilised. Nad samamoodi vilistavad kui nad on valesti nende kumerused antud. Meil kasutatakse purjetamises, on, põhineb NASA proofil, peab olema Sverdil, mis on välja töötatud NASA poolt ja, ja see on juba erimaailm. Et purjetamis treemneid nippe peab teadma ja kui sa võtad endale Lapsed trenni ja siis mina purjetamistrennis ei ole teinud ja sõidutada, no ma ei tea neid nii-öelda kirjutamata reegleid pallimängus näidetena öeldakse, et võrkpalli ja korvpalli jalaga ei lööda ja seda kohe tehakse noortele lapsest saati selgeks, et ei lööda ja palli pealegi istuta näiteks, et noh, need on sellised, mida ei tehta, mida sina ütled lastele, mida merel või paadis ei tehta? Paadis sedasama svertpaadis nii-öelda need lastepaadid ega ühegi paadi peal, mis kaldal on nagu selle alusekäru peale või siis sellise puupuki peal. Et seal ei tohi kaldal tema peal istuda, Tajale istepink? Muidugi. Paati ei saa kunagi ära kriipima ja kõik hästi tähelepanelik peab olema ka need on selliseid üldmõisteid, et kõiki asju tuleb hoida, eks ole, ja ja muidugi laste puhul on eriti tähtis ka teistsugune, et lapsed ei tohi paati istuda mitte kunagi ilma päästevestita on siis null meetrit tuult või on tugev tuul alati päästevest seljas olema ja päästevest peab kõik rihmad ja kõik lukud kinni olema. Et see on kindlal reegel. Kas lapsed üldiselt saavad sellest aru ka saavad, nad teavad, aga maast madalast on väga lihtne, tavaliselt minu lapsepõlves oli karistus väga ränk, et kui ilma päästevestita paadis sind treener nägi kogemata Ta, sest kõigil oli suur soov mere saada ikka ununeb. Et sa ei võtnud nagistada vesti, siis oli nädal aega tööd kallal teiste teenindamist, siis jäi väga hästi meelde. Praegu ma viimasel ajal nii ränka karistustele andnud, aga, aga noh, loodan ikka saadet, koristajat, platsi ära või toaõppeklassi. Põrand tuleb ära pühkida, et meelde jääks, sellepärast kui merel me märkame või jää peal, et on tulnud ilma, siis ta muidugi ütled, siis ta läheb ruttu tagasi või kui on väga tormine, siis käid ise ruttu ära toota läheb, Eesti muidugi on ka kaotas mul tagavaraks mõni vestled kohe selge anda, sest laste kõike seda juhtub, aga, aga teised lapsed ütlevad omavahel seda, et kui näevad, et teine on unustanud, nii et seda ikka juhtub. Kui sa lastega lähed merele, siis nad tahavad kohe noh, ütleme siis kima hakata kohe ikka ikka ikka äge oleks seik, et kiirus oleks üles. Mis need esimesed asjad on, mida sina lastega merele minnes teed? Või kaua enne seda kõike kuival maal harjutate ja siis lähete üldse veebel. Kuival maal alguses harjutan siis, kui need lapsed tulevad praegugi, esimene juuni siis Vakselt teise juunil, kui on tunniplaani järgi Nendel tund, siis nad lähevad kohe vee peale, me paneme nad optimist, käsi ja siis treeneri kaatriga olema kõrval mõnikord lausa kahega. Ja kuna grupid on 12 last maksimum, siis on kuus paati või alguses maksjalt üks paat, millega kordame, siis läbi sõidad, aga millegipärast need lapsed seal kihutama puu alguses sellepärast et enamusel tuleb ikka hirm peale. Mingi kartus valehäbi, aga sellest saab üle, aga vot siis, kui nad paari kuu pärast hulljulgeks muutuvad, eks nad siis hakkas seal igasugusi asju tegema. Hääl läheb kõvemaks ja sellepärast, et nad tahavad selles paadis ka, ega merelt ei saa minna ja toaletti, eks nad siis ikka väiksemad hädad ajavad sealsamas üle üle nii-öelda verre ärava jõkke. Aga, aga, aga noh, eks nad peavad seal sööma, kõhud lähevad hirmus tühjaks, need esimesed punapurjetamistreening esimesest päevast on kohe kolm tundi pikk. Et kui ta 10-ks tuleb, siis üks lõpeb. Siis on meil lõpuks selline väike võileiva söömine, igaüks võtab kaasa, mida soovib ja meil on vastav nagu meelespea tehtud esimese esimese päevapurjetajatele või esimese aastaga. Algõpetus toimub kaks aastat, kõik paadid on kooli poolt vestid ja ka ta tormiriided need kergemad. Rein, kas see on nüüd niisugune klišee, mida kasutatakse, tehakse näpp suus märjaks ja siis tõstetakse üles, kus poolt tuul puhub, et kas tegelikult ka niimoodi teha, võib küll teha lakkadeed vä? Enam ei tee, mina tunnen tuult, vaktilised silmade-kõrvadega või või ükskõik millega ka lastele, kui muidu arusaadavast küljes. Kui vanasti oli suurte mate jahtide peal, on tikud ja suitsud kaasas inimene, kui suitsetate, siis hästi nõrga tuulega, kui sõidavad näiteks seal suurel merel seda Muhu väina siis pannakse suits põlema, et suitsu järgi on hea vaadata. Lastel ei ole võimalust tikke kaasavat, et, et küünal põlema panna küünlaleegi, kuhu läheb. Siis teeb näpu märjaks, kui muidu aru ei saa, aga lastel on selleks paatide peal. Tänapäeval nimetatakse vimplit väiksed tuulelipud mis kogu aeg näitab täpselt, kust tuul puhub, tuuled või soolased, nagu laul ütleb. Oma ja muidugi don Vaikse ookeani Vahemere ja Atlandi ookeani tuuled ja India ookeanil tuuled on kindlasti soolased. Meie meri siin väga soolane jale, hädapärast võib seda Läänemerd juua, ka kartulit keeta, siis peab suu soola juurde panema. Meie jutt on läinud imekiiresti. Mul on suur rõõm, Rein, sa tulid minuga seda juttu rääkima. Siia, sa oled valinud ka ühe loo siia saate lõpulugu on sulle kuidagi tähenduslik, jõudsid sa enne saadet mul rääkida? Räägi siis kuulajatega. No minule on ta tähenduslik, sellepärast et eelkõige ma kuulsin seda laulu esimest korda ja seda filmi nägin 93. aastal sõites Helsingist vinni etiga traavemündesse. Vendade tunnistage siis, kui läksime Jeerida regatile Prantsusmaale. Ja ma käisin seal laeva peal seda filmi vist kaks korda vaatamas, kuna seal laev 36 tundi sõidab. Ja, ja esimesest hetkest see laul sai mu lemmiklauluks, nii et nii et mõnikord isegi naerda, mõned näed, Reino lemmik laulab. Aga see laul läks hinge sellepärast, et võib-olla need sõnad ka. Et alati jään sind armastama, see käib nii mu abikaasa pere kohta kui ka merekohta tuleb igatpidi kokku. Jutt on siis Whitney Houstonist, jah, jutt on Whitney Houstonist ja tema Haywalveslaviu. Sellepärast et tol ajal ma sain ka esimest korda sellise kaasaegse treeneri päästepaadi ookeani paadi, mille siis tol ajal Tallinna sadam võimaldas mulle, see oli selline viie poolemeetrise kummikaater, millega iga ilmaga on päästa, siis oli vaja talle just nimigawan, siis mõtlesin, see ihukaitse sobib väga hästi. Nii et see on mu ihukaitsja üks praegu sel hetkel päästa oma lapsi merel. Ihukaitsja number kahega, mis on ookeani päästja, nimetataksegi Jofessorbout, mis on Inglismaal eksperimentaalselt tehtud ja millega ma olen seitse viimast aastat siis lapsi päästnud ja aidanud ja ja ma arvan, et saan veel kaua-kaua aidata, niipalju kui tervist jätkub. Mina tahaks väga seda, aitäh sulle, Reinasson. Tuligi rääkima kuulajatele sellest, kuidas sina elust ja asjadest aru saad. Sellega jutusaade, lõpeta hundijuust on, laulab teist tunnini ja saatejuht Tarmo Tiisler ütleb ka aitäh kuulamise eest. Täname.