Tuuvigaja. Tere kuulama kultuurikaja tänases saates räägime naisest, keda peetakse eesti teatriloos professionaalse kostüümikunsti rajajaks. Natalie Mei, kelle sünnist möödus 10. jaanuaril 100 aastat ning kelle loomingu näitus avati eile Adamson Eriku muuseumis. Juttu tuleb teiseski legendaarsest naisest lauljanna Edit peafist ja et see on tema elukäiku võimalik näha teatrilaval. Üritame selgitada Pärnus lõppeval nädalal tekkinud tüli uue kunsti muuseumi projekti üle. Heidame pilgu sellele, mida pakub kultuurihuvilistele aasta 2001 Euroopa kaheksast kultuuripealinnast Helsingi ning mida pakub lähema aja kontsert ja siis muusikasõpradele. Stuudios on toimet Piret Pääsuke. Hetke pärast kõigest pikemalt. Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis avati eile näitus Natalja 100 teatrikostüümid, kavandid ja vaba looming. Selle väljapanekuga tähistatakse eesti teatriloos professionaalse kostüümikunsti rajaja Väljapaistva pedagoogi ja raamatugraafiku Natalie Mei sajandat sünniaastapäeva. Ta oli meil sündis 10. jaanuaril 1900 Liepajas perekonnas, kus lisaks temale võrsust veel kaks kunstnikku. Tema õed Lydia Starkopf, mejja Kristiine Markmei kunstiõpinguid alustas Natalie Mei 1900. 18. aastal Petrogradis jätkas Tallinnas Nikolai Triigi juures ning seejärel Tartus kunsti koolis Pallas. 1929. aastal asus ta tööle Estonia teatris ja edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu räägib kunstiteadlane Kersti Koll. Teatavasti on ja Natalja meil selline meie professionaalse teatri kostüümikunstnik ja, ja aga samas on ta ääretult andekas joonistaja, akvarell-ist, karikaturist, Janega, tema sellist suurepärast pedagoogi rolli Eesti kostüümikunsti arengus aastatel 1940 kuni 60.-te keskpaigani Eesti riiklikus kunstiinstituudis ja näituse koostades. Me tahtsimegi, anda tegelikult sellist natuke nihukest läbilõikeriist, ülevaadet sellest heledast loovisiksusest. Ja ühtepidi on meil väljas valik Natalja Mei teatri kostüümikavandeid samuti originaalkostüüme ja teisalt on meil väljas tema vaba looming, tema illustratsioon, hobune, joonistusi, akvarell, karikatuure, eskiis. Teatri kostüümikavandid pärinevad enamasti teatri muusikamuuseumi kogudest, kus on tõesti väga suurepärane koguneb Taarja Mei loomingust ja osaliselt ka Eesti kunstimuuseumi kogudest. Samuti oleme saanud kostüüme teatri muusikamuuseumist ka Estonia kogudest. Kui nüüd rääkida Natalja meist kui teatrikunstnikust, siis Natalie Mei tulime ja teatrikunsti 29. aastal Ants Lauteri kutsel Estoniasse ja jäi ennem seda meie tegelikult suhteliselt lühikeses lavakunsti arengus oli kostüümi pööratud, sellist episoodilist tähelepanu oli üksikuid kunstnikega kostüüme kavandanud, kuid valdavalt oli ikkagi traditsioone. Kasutati kostüüme, teatri kostüümilaost. Samuti kasutasid näitlejad oma isiklikke riideid, kuid Natalja Mei tõstis just selle uue idee kostüümis kui kostüümis. Kui sellisest näidend Teie juurde kuuluvast terviklikust sellisest sisulisest komponendist. Ja kui me nüüd vaatame Natalja Mei kostüüme siis kõigepealt tuleb öelda, et andekale toojana ta tõstis selle tegelikult rakendusliku funktsionaalse asja nagu kostüümi kavandi täiesti sellise hea kujutava kunsti tasemele. Igaüks neist on vaadelda omaette sellise kunstiteosena. Samas Natalja, meil oli ju erakordne oskus tabada karakterit, elada sisse lavateosesse nii sõnaliselt lavateosesse kui ka muusikasse tantsu sest on ta ju väga palju kavandanud meie ooperile, operetile, balletile, kostüüme ja selline väga, väga hea, väga teravmeelne karakteri tabamine mida isegi näitlejate meenutustes on ju näitlejad öelnud, et ta oli meigikostüüm. Kostüümikavand on andnud neile väikese Richegi oma oma rolli lahendusel. Ja võib tõesti öelda, et rõivakostüümi kaudu annate olemey oma lavateostes avanud isiksust anud inimest. Milline inimene oli Natalja Mei ise, meenutab teatrikunstnik Gustav aku. Püümann. Tema oli tõesti esimene professionaalne kostüümikunstnik. Ja me kõik oleme tema õpilased, kas siis otseselt või siis kaudselt, sest minu unistus oli ka see, et tema saaks minu kostüümi juhendajaks, aga kui mina jõudsin teisele kursusele, millal hakati siis kostüümiga tegelema, siis läks Natalie Mei pensionile. Nii et see unistus jäi teostamata, aga mina puutusin temaga kokku Estonia teatris, kus ma siis tantsijana töötasin ja ka kunstiülikoolis, kus ma poseerisin ennem kui ma sinna. Ja need olid niivõrd huvitavad kohtumised temaga. Suur soojus ja, ja niisugune sõbralikkus, isegi kui ta tegi väga kriitilisi märkusi sisse, käis läbi nalja ja see oli niivõrd subjektiivne ja, ja niivõrd huvitav, et seda inimeste igatsed kogu aeg taga. Ja võiks öelda, et tema nagu emake maa, kellest me oleme kõik võrsunud mida temalt nüüd õppida, õppida muidugi suurt meisterlikkust, sest mulle rääkis Linda Kaagovere, kes oli kostüümiala juhataja Estonias pikki aastaid ja töötas väga kaua Natalie meiega koos. Et kui Natalja meie pensionile ja siis ta tegi veel mõningaid lavastusi, mõningaid töid, filmide kostüüme ja Linda, Kaagvere aitas siis temal neid ideesid ellu viia. Ja vahest oli kiire ja ta ütles, et noh, et, aga miks sa teed nii viimistletud kavandite, et pole ju mõtet, et ma ju tean, mida sa tahad. Et natuke lihtsamalt ta oli öelnud, et, aga ma ei oska teistmoodi. Nii et see oli see niisugune sisemine professionaalsus, mis käis selle tööga koos. Ja see on nüüd see, mille me oleme tänapäeval ära kaotanud. Tihtipeale me teeme tõesti niisuguse kriipsujuku ja ja sellest aitab, aga vot see on see meistri au. Lisaks teatri kostüümi, tele ja kostüümi kavanditele eksponeeritakse Adamson-Ericu muuseumis kannatanud Dahlia Mei raamatuillustratsioone ja vabagraafikat ning Kersti Koll usub, et sellelt näituselt leiavad kunstisõbrad mõndagi huvitavat ja üllatavat. Kuna eelmine ülevaatlik näitus Natalja Mei loomingust oli aastal 1962 Juba 20. äratas Natalie Mei tähelepanu oma huvitavat tõus asjalike efektiivsete joonistega ja ilmnes selline kunstniku tõele niukene Natalja meile omale huvi ja tähelepanu võime sotsiaalsete probleemide maailma inimese inimkarakterite vastu mida me näeme siin tema väga suurepärastes joonistustes, akvarellides, vaimukates doosides ja see elab edasi, noh, ta oli meie vabaloomingus ja aastate ja, ja võiks öelda, et just eriti oma vabaloomingus pääset sellise väga-väga lopsakalt esile tema selline vaimukus ja on ka tema niukene karika turistivaist. Ja meil näitusel on tänu Juhan kohali ja mitmetele teistele erakogudele tõesti väga hea valitud tema 20.-te 30.-te aastate loomingust saame ettekujutusega alates juba 1918. aastast tema õpilastöödest tema kui kunstniku arengust ja keldrikorrusel on väljas ka lausa viimasest perioodist 70.-test aastatest. Natalie Mei sellist karika turistiloomingut. Jääb veel lisada, et Natalie Mei loomingu näitust Adamson Eriku muuseumis on avatud teise aprillini. Ka teatri teemadel Vanemuise teatri väikeses majas on täna esietendus, lähemal kuulete sellest Hedvig Lätti vahendusel. Täna esietendub Vanemuise teatri väikeses majas peab Pariisi varblane Jaak Haameri näidendist Edith Beachi Pariisi varblane ajendatuna on kirja pannud ja lavastanud Ago-Endrik Kerge. Kas on mõtet mängida peaffi, kui on, kuidas siis mängida probleem, millele näitlejanna ja näitleja proovi tehes lahendusi otsivad. Mis ajendas lavastama lugu Piafist lähemalt räägib lavastaja Ago-Endrik Kerge. Küllap ikka see, et tehti selline ettepanek minule lavastada etendus Editki ahvielust ja anti mulle käsikiri, mis oli kirjutanud tuntud Jaak Haameri poolt ilma midagi ütlemata, et sellel käsikirjal midagi viga oleks olnud, eiei, ta oli täiesti normaalne, ilus käsikiri. Mind pigem sundis mõtlema üks seik, et jah, et. Ma mäletan ise, kui Velda otsus seda tükki mängis ja siis oli laval ja ja tema õde näinud ka tükke, kus on laval Saara personal. Mulle tundus, et et seevastu ei ole kõige õigem lähtekohta antud juhul nüüd jah, ja hakata mängima pärast veel taotluse suurepärast peafi kehastust ja siis mõni natuke mõtlema, et miks mitte, kui on laval kaks näitlejat, üks on Diana Klas ja teine on Jüri arma. Järelikult tuleks lähtuda neist, kuidas nemad võiksid seda tükki esitada ja siis astusin Salomon Vesipruuli rolli. Kes siis kirjutab selle tüki neist näitleja-ist lähtununa lahti ja sellest tekkiski see selline lahendus, nagu me nüüd laval seda näemend vabalangaks näitlejad, kes otsivad võimalusi, lahendusi, kuidas kas on võimalik üldse mängida ja kui on mingil moel võimalik, et siis kuidas seda mängida. Kuidas ja kas on võimalik, kas publik saab teada, kas on võimalik mängida peafi? Vaataja leiab teie poolt esitatud küsimusele ja vastuse selles etenduses aga kindlasti meie jaoks tegemise perioodil andis võimalusi distantseeruda ühest küljest konkreetsest peafist ja distantseeruda sellest sekretärid, kes on pandud neisse part neli ahelaisse, kes peab kord ümber kehastuma selleks või teiseks või kolmandaks, neljandaks viiendaks-kuuendaks peafi elus avatusest või võlude ees tulenevatest rollidest olla siis meespartner annab pisut vabama ja teist laadsema lahenduse ja tekib, ma arvan, heas mõttes selline tasand, et me näeme peafi, elu, saatusi ja eluteel olevaid õõnasid ja tõusuperioode, kohtume tema partneritega. On see siis Luile plee, kes ta lavale tõi, lõpetades teoga tema viimase armastusega, kes oli temast 20 aastat noorem ja kellega ta oma elutee sidus. Me näeme neid lahendeid, neid saatusi. Aga me näeme ka näitleja ja näitlejanna tasandil toimuvat, kuidas millistena nad etendust algavad, millistena etendust lõpetavad, kindlasti on see pisut teistlaadne. Seda etendust lavastades kas leidsite midagi uut kui uurisite Beachi elu ja tema käekäik? Ma ei usu, et me midagi uut leidsime, kuid me leidsime kindlasti selle etenduse jaoks vajalikud aktsendid et see jääks vaatajale meelde. Ja ma arvan, et selles etenduses On omanäolisus. Mina tunnen ja tean Diana Klasi väikesest tüdrukust peale, mulle on meeldinud see noor naine, kui mulle ettepanek tehti, Diana Klas võid kehastada peahvi, ma olen seisukohal. Edit Beachis kehastada ei saa, ei saa olla, et nüüd on edit Beff laval ja veel seda enam. Edit. Peaffka laulab, kuid võib ja peabki olema laval Diana Klas, kes avab meile, milline võis olla Édith pea ja kuidas Diana Klas intervjuus tsiteerib Edid peafi laule. Selleks on tal suurepäraseks partneriks Jüri Aarma, kes valdab perfektselt selle etenduse jaoks klaverit. Ka seda ma tean siin ja ja see oli selleks tõukejõuks, miks just Jürjo. Ma arvan, et see on ka Jürjo Kaarmale üks erilise ülesastumine lavalaudadel ja kahekesi teave klassiga Nad moodustavad imeilusa terviku, mis ütleb nii Edit. Peafi elust ühtteist, kuid mis läbi sellega mõjub hinge. Ta ei ole melodraama, jäi kuid eriti ahvi saatus on niivõrd eriline, niivõrd omanäoline, et siin saab elada kaasa tema saatusele ja lõpetada see etendus editafi sõnadega. Pärast seda tulgu mis tahes. Kas selline koost Vanemuise teatriga jätkub Ago-Endrik Kerge ja Vanemuise teater? Sõltub Vanemuise teatrist, ma olen selles teatris aastaid töötanud ja palju lavastusi teinud. Vanemuise teater ei ole siiamaani pidanud vajalikuks Hendrik kerget kutsuda ja ma saan seda täiesti aru ja aktsepteerin, sest aeg on teine, tulevad noored uued tegijad ja see on teatris maalne. Peavadki tulema uued ja teised ja see, et ma nüüd läbi Vanemuise teatri koostöö teise poolega selle teise poole nimetajaks on siis kodanikeühendus, Piafi projekt, tobe nimetus, kodanikeühendus, peafi projekt, nimi ei riku meest. Ja nüüd koostöös on valminud see lavastus ja selle koostöö raames kutsuti mind lavastajaks, niiet hea meel, et ühest küljest ma teen koostööd ka Vanemuise teatriga ja teisest küljest see kodanikeühendus Beachi projekt ongi siis Tõnis Lepp, kes on selle idee algataja, noh tegijad Jüri Aarma ja Diana Klas, nemad ongi see teine pool. Nädal heitis tüliõuna pärnu kultuuriellu, milles probleem, seda üritas uurida Viktor Kaarne. Pärnu linn võib ilma jääda uue kunsti muuseumist, mida juba kaheksa aastat on üritanud luua aktsiaseltsi Chaplin juhataja Mark Soosaar. Plaanide kohaselt tahetakse muuseumiks ümber ehitada aktsiaseltsi Chaplin poolt linnalt rendile võetud omaaegset pärnu parteimaja Esplanaadi tänaval. Käesoleva aasta riigieelarvest on Pärnu uue kunsti muuseumi ehituseks eraldatud üks miljon krooni. Selleks, et see raha Pärnusse tuleks, peaks ka linn uue kunstimuuseumi ehitust omalt poolt toetama. Ehituse alustamiseks taotleb Pärnu Kunstimuuseum linnalt samuti miljon krooni. Linna eelarve projektis aga selleks raha eraldatud pole. Möödunud nädalal oli koos Pärnu uue kunsti muuseumi nõukogu, kus seetõttu paluti muuseumi sulgemist Pärnus uue kunsti muuseumi nõukogu esimees Leonhard Lapin. Praegu on Pärnu uue kunsti muuseumi projekteerimiseks kulutatud ligi 700000 krooni tooni ja neid töid tehti just sellepärast, et eelmine aasta oli arengukavas sees, et Pärnu linn annab umbes miljoni uue kunstimuuseumi ehitamiseks selle tõttu ka riik eraldas miljoni ja me kõik arvasime, et sel aastal on meil kaks miljoneid ja me ehitame siin kolme kuuga selle muuseumiga valmis juba suveks selle esimese hoone osakuna täpset töölised on olemas, siin on ainult vaja kevadel kopp maasse lüüa, aga nüüd seoses linnavolikogu, see selliste poliitiliste jõudude muutumisega linnavalitsuse muutumisega on unustatud ära, et see arengukava rahandusvähemalt selleks aastaks ja arengukava muutmine seaduse järgi on võimalik ainult alates järgmisest aastast. Pärnu linnavalitsuse seisukohta kommenteerib Pärnu abilinnapea Sulev Alajõe. Ma väga loodan, et olemas konstruktiivsemaid lähenemist ei-d muuseumit mujale viia on ju väga keeruline, sest muuseumil on kujunenud välja oma imidž. Tema asukoht on paljudele kunsti armastajatele ja ollakse harjunud seal käima linna poolt. Kahjuks ei ole võimalik tõsiselt kavandada raamatukogu kõrval teise suuremahulise kultuuriinvesteeringukavva võtmist. See peaks olema küll väga arusaadav põhjendus, miks meil ei ole võimalik uue kunsti muuseumile raha eraldada olukorras, kus kultuurieelarve on väga pingeline. Olukorras, kus uuel linnavalitsusel novembri alguses üle võetud eelarve projektis ei olnud, ei uue kunsti muuseumile raamatukogule sentigi ja kui me tahame, et riigi osalusraamatukogu puhul oleks olemas nii sel kui ka järgmisel aastal, siis me peame linna poolt arvestatavalt juurde panema. Juba praegu on suhetes Kultuuriministeeriumi maavalitsusega meile tehtud tõsiseid pretensioone. Raamatukogul eraldatav summa on väike ja me peame pingutama, et 2001. aastal oleks see summa vähemalt viis miljonit, mis läheb raamatukogule sellise investeeringumahu juures. Skulptuuri valdkonnas ei ole võimalik kahjuks teist asja juurde kavandada. Pärnu linnaeelarve on vastu võtmata käesoleva nädala neljapäeval toimuma pidanud linnavolikogu istung, kus eelarve pidi kinnitamisele minema, viidi volikogu eestseisuse otsusega üle 27.-le jaanuarile. Veel enne neljapäeval toimuma pidanud istungit tegi Mark Soosaar aktsiaseltsi Chaplin juhatajana kirjaliku pöördumise Pärnu linnapea Andres Sooniste poole, milles ta teatab, et seoses linnavalitsuse otsusega mitte toetada uue kunstimuuseumi ehitust käesoleva aasta linnaeelarvest teeb ta 31. jaanuaril aktsiaseltsi aktsionäride üldkoosolekule ettepaneku alustada läbirääkimisi Chaplini poolt renditava hoone Esplanaadi tänaval rendilepingule lõpetamiseks. Rendilepingu lõppemisel tuleb linnavalitsusel hüvitada hoonesse tehtud investeeringud ja seoses äriplaani katkemisega saamata ainult tulud kokku viis miljonit krooni, seisab kirjas. Tekkinud olukorda. Pärnu uue kunsti muuseumi ümber püüab selgitada aktsiaseltsi Chaplin juhataja Mark Soosaar. Ma tahaks küsida, et kumb on odavam, kas Pärnu linna eelarvest leida? Üks miljon krooni muuseumi ehitamise esimeseks etapiks ja sellele ühele miljonile liituks teine miljon riigieelarvest või on kasulikum tõepoolest maksta meile rendilepingu lõpetamise korral viis miljonit krooni linna eelarvest. Et kahe miljoni eest oleme me teinud siin parendusi ja kolm miljonit on meil järgneva seitsme aasta jooksul saamata jäänud planeeritud tulu. Ja selle viie miljoni, mille me tõenäoliselt kohtu kaudu Pärnu linnalt välja nõuame, ka kätte saame. Väljamaksmise tagajärjeks oleks see, et Pärnu linn jääb sellest muuseumist ilma selle viie miljoni krooni eest, nagu ma ka ajakirjandusel juba öelnud olen, olen ju Mulgimaal sündinud kokkuhoidlik inimene, võtan maga, tapeedid kaasa, kui ma siit uue kunsti muuseumiga kolime ja ma olen vestelnud juba Jaak Allikuga Viljandi abilinnapeaga, kultuuri hariduse alal, kes rõõmustas selle idee üle tuua Pärnu uue kunsti muuseum Viljandisse, Ugala teater, seal asub seal kusagil Pärnu maantee piirkonnas ja Pärnu uue kunsti muuseum võiks siis, eks jääda selle institutsiooni nimeks, sest rahvusvaheliselt on parem nime mitte muuta ja põhimõtteliselt, et võiks ju ka muuseum asuda Audru vallas, kus ma olen pikka aega elanud ka Audru vallavanem, aga härra Talisooga oleme me juba arutanud, kus see võiks asuda. Oleme Tõstamaa vallavanemaga Toomas rõhuga plaani pidanud, kus ta võiks olla tõstamal Kihnu vallaga, oleme siin rääkinud, nii et ühesõnaga mulle meeldiks, kui Pärnus olukord kujuneb selliseks, et Pärnut tänased linnajuhid selle kultuuriprojekti välja sülitavad, siis minul nagu selle projekti vedajal ei ole moraalset õigust lihtsalt projekt ära lõpetada, sest väärtuseks ei ole mitte ainult kolme, nelja miljoni krooni eest kaasaegset kunsti. Jälle ma pean rääkima numbrilises väärtuses ja ärimehed nendega rääkida konkreetsetest kunstnikest kunstiväärtustest ju tõenäoliselt pole võimalik, sest nad paljud isegi ei tea, kes kallija sellised nimed, et see kohustus seda, seda kogu jätkata, tema arendamist on sedavõrd suur, kasvõi seepärast, et meil on tekkinud väga tihedad sidemed New Yorgi moodsa kunsti muuseumiga, Montreali moodsa kunsti muuseumikast, tedelekki muuseumiga, Amsterdamis, Antwerpeni moodsa kunsti muuseumiga, muhkaga Sprengeli muuseumiga, Hannoveris, Arkeniga, Taanis, Modernaga, Stockholmis, Kiasmaga Helsingis, nii et Eestil tahaks ikkagi selline institutsioon säilima, arenema, kes nende maailmas tuntud kaasaegse kunstimuuseumidega näitusi vahetaks ja infot vahetaks ja võimaldaks Eestil oma kaasaegset kunsti ka mujal maailmas esitada ja vastupidi siis suure maailma tänapäevast kõvasti siia tuua. Kaks kõva kivi, head jahu ei jahvata, ütleb eesti vanasõna. Veel on lahtine Pärnu uue kunsti muuseumi saatus omal ajal küll teistel põhjustel läks Pärnust ära teatrifestival Baltoscandal ja lõpetas tegevuse. Muusika festival siesta international koos uue kunsti muuseumi ja Mark Soosaare lahkumisega jääb Pärnu ilma igasuvisest rahvusvahelisest antropoloogiafilmide festivalist aktinäituse mees ja naine ja kõige lühema öö muusika festivalist. Rääkimata aastaringselt korraldatavatest näitustest, kes täidab selle tühimiku Pärnu kultuuripildis või ongi Pärnu linna saatuseks uppuda sellesse vaiksesse mugavasse, provintslusesse Deletades eemale andekaid, kuid sellega tülikaid tegijaid. Kultuurilembesed pärnukülastajana tahaks loota Chaplini keskus ja uue kunsti muuseumi loomistahe sealt siiski ei kao ning et vaidlejad pooled jõuavad lahenduseni, mille läbi ei jääks kaotajaks ka kunsti ja kultuurihuviline publik. Pärnu probleemide juurest heidame nüüd pilgu Euroopasse ehk ühte alanud aasta kultuuripealinna. Teatavasti on aastal 2000 Euroopas kaheksa kultuuripealinna kraakov Poolas, Avinjon, Lõuna-Prantsusmaal, Bergen, Norras, Polonia, Itaalias Galiitsia pealinn, Santiago de Compostelasse Hispaanias Belgia pealinn Brüssel, Islandi pealinn Reykjavik ja meie lähim kultuuripealinn Helsingi. Palusin meie uudistada nimetuse kolleegilistiklid Kaasikul, kes käis sel nädalal Helsingis Soome presidendivalimisi jälgimas, uurida sedagi, mis toimub või tulekul Helsingi kultuurielus. Helsingi Euroopa ametliku kultuurilinnana on justkui jätk Soome maailmaviimisele. Lõppes ju selle aasta alguses Soome eesistujaaeg Euroopa liidus, mis riiki nii Euroopas kui ka maailmas eriti just poliitika valdkonnas tuntumaks tegi. Nüüd aga on sama võimalus Soome pealinnas Helsingis ning seda eelkõige kultuuriliselt. Helsingi tutvustamine välismaalastele ja maailmale ongi üks Euroopa kultuurilinna projekti eesmärke. Ka linnarahva hulgas läbi viidud küsitluse põhjal selgus, et nad peavad seda oluliseks. Rahvusvahelisus ei tähenda vaid Helsingi paremat tutvustamist turistidele vaid ka teiste riikide kultuuri kaasamist Helsingi argiellu. Peamisteks koostööpartneriteks on ülejäänud Läänemere ääres asuvad linnad eriti aga Peterburi ja Tallinn. Koostöö. Üheks näiteks on jaanuari lõpuni kestev teatrifestival Baltic Circle kus astuvad üles piirkonna väikesed teatrid, nende hulgas ka Eesti Von Krahli teod. Samas on kultuurikontakte ka kaugemate rahvastega. Nii näiteks provotseerib prantsuse kunstnik seeneviiv ploom Helsingi toomkiriku seinale pilte Vahemere talvest prantsuse Rivieras, kus ka talvel õitsevad nii moosid ning lainetab sinine meri. Kui vaadata, mida kultuurilinn Helsingi aasta jooksul pakub siis programmi kuulub nii kõrgkultuurtapp, kultuur kui ka kultuur kui osa inimtegevusest. Nii näiteks toimub aasta jooksul sündmusi filmi klassikalise muusika arhitektuuri, teatri, kirjanduse ja tantsu vallas. Samuti aga tähendab kultuurilinn kerge muusika, keskkonna, meedia ning toidu ja joogikultuurialaseid sündmusi. Kuna kultuurilinna projekt on kuulutatud oluliseks tuleviku seisukohalt, on suur osa sündmustest pühendatud lastele. Neile on mõeldud mitmed teatri- ja tsirkuseetendused ning näitused. Samuti harivad eksperimendid muusikariistadega ning tantsukursused. Neil saavad lapsed ise kultuuri sünnist osa võtta ning sellele kaasa aidata. Osalus on oluline märksõna ka täiskasvanute puhul. Kultuuri kogemine loomine. Sellest osa saamine on muudetud võimalikult lihtsaks, et see jõuaks mitte ainult kultuurihuviliste, vaid kogu linnarahvani juba igapäevaelus. Nii näiteks korraldab Wanda Kunstnike Liit oma näitusi paigus, kus seda tavaliselt ei tehta polikliinikutes, haiglates, vanadekodus ja töökohtades, et aidata inimestel kunstiga tutvuda. Lähtutud on motost, et piltide vaatamiseks ei peanäitusele minema, sest näitus tuleb ise sinu juurde. Interaktiivsust aitab tõsta ka infotehnoloogia kaasamine projektidesse. Nii näiteks on loodud virtuaalne arutelufoorum, kus kõik soovijad saavad pakkuda välja uusi ideid kultuurisündmusteks ning arutleda niisama kultuuri üle. Lisaks sellele on internetis üleval kalender kultuurisündmustega ning üht osa neist saabki kogeda juba interneti vahendusel. Lisaks uuele ja muud seal on esindatud ka traditsioonid. Näiteks ajaloo valdkonnas pakub Soome sõjamuuseum vaatamiseks talvesõjaainelist näitust. Sündmuse esitamisse on siiski kaasatud moodne tehnoloogia. 60 aasta taguste juhtumitega saab tutvuda multimeedia abil. Samuti pakutakse ajalooalast näitust Karl Gustav Mannerheimi uurimus reisist Kesk-Aasiasse. Küsitluse põhjal peavad Helsingi elanikud isekultuuriaasta olulisimaks eesmärgiks parandada Helsingi õhkkonda kohalike elanike jaoks. Ka kultuurilinna ametlike eesmärkide hulka kuulub soov tõsta elukvaliteeti Helsingis nii et see jääks uuele tasandile ka pärast aasta lõppu. Seega peaksidki kultuurilinnaks olemisest võitma eelkõige Helsingi elanikud, kelle elupaik, kultuuri aasta sündmuste ning hõngu tõttu järjest atraktiivsemaks ja meeldivamaks muutub. Jätkame taas koduste üritustega, täpsemalt sellega, mida huvitavat pakuvad lähipäevad muusikasõpradele. Mikrofoni ees on Ivalo Randalu. Alustuseks osutame ette ulatuvat pisut kaugemale Tallinna 11.-le barokkmuusika festivalile, mis algab 20-ga üheksandal jaanuaril ja kulgeb üpris tihedana. Kuuenda veebruarini. Toimub palju ahvatlevat, millest olulisema nopivad välja järgmise skulptuuri käest nii-öelda üldiseks teadmiseks. Praegu soovitame jälgida Eesti kontserdid teadaandmisi ajakirjanduses ja oma valikut teha selle põhjal, et ikka enne teisi ja üldse muretseda piletit näiteks seking Singers'i kontsertidele Tallinnas, Tartus ja eelolevast nädalast. Meie rida pidi algab täna kell 19 Estonias Nordic Perens ja kolmanda kontserdiga. Sisuks duo Susanna Lewanen sopran Bernt Wilhelm son klaver ning Endel Rahmani luht Rossini tibisii defalia ning kuulaja. Sten hammar. Ma Lemonen on Stockholmi Kuningliku Sibeliuse akadeemia laulukooliga pluss Jötebori Muusikaakadeemia, kus ta lõpetas magister tuuri mullu kevadel. Niisiis noor laulja küll, kuid juba üksnes Põhjamaade vastavate akadeemiat kõrge maine on garantiiks peatsele edule kindlasti ka rahvusvahelises ulatuses. Ongi Susanna esinenud juba USA-s ja mitu hooaega olnud trotinkholmid teatri solistiks. Bentrilhanssoni Aga takse Rootsi üheks andekamaks nooreks pianistiks. Pealegi on ka tema esinenud näiteks šoti Jewinjorkestritega ning sooloõhtutega mitmel pool seda eriti põhjalas. Ta on muide suure pärane improvisaator. Tallinnas esinetakse niisiis täna kell 19, homme aga kell 16 ka Vanemuises. Kella kaheksa ootavad Mäetaguse mõisasse oma sealtkandi publikut Kaia Urb ja Heiki Mätlik. See on siis üks meie analoogiline eelmistega võrreldes, aga sootuks kammerlikum tuua. Seda nii kõlas kui sisus. Homme kell 16 astub Rakvere kauri koolis üles ansambel hoov konsort koosseisust Tatjana Lepnov har Antressiitanud poe, Jaanika Lentsus, flööti, Andres Lepron fakkuvat nende Kaban populaarne varasema näoga ja öelda seinast seina kõlavat elevandi, see Rossini ohvempa peetaval flirtis Kaczyini Chaplin jamada ja mitmed teised veel. Kolmapäeval sõidavad Bachi Schuberti šopäänimustega Narva Aare Tammesalu ja Lea Leiten niisiis tšello ja klaver. Romaan sarjast kuulsaid tšellosonaate rahalisest keemiast on tagasi ERSO ja jätkab oma tavakontserdite sarja. Nagu ikka neljapäev ja ongi järgmine kava, mille teeb Arvo Volmer, solistan Ivari Ilja. Kena kontsert eeskätt ehk nooremale rahvale, sest mängitakse Tšaikovski esimest klaverikontserti ja Tubina sümfooniad number üks. Viimane pärineb 30.-te aastate algusest ja on kuigi Tubina esikteost selles žanris kohega täis meisterlik ja väga selge ülesehitusega. Igatahes mitte põrmugi vähem huvitav, tähendab, kui järgmised neli nende seas too maailmakuulus ja kõikjal mängitav Tubina viies sümfoonia. Ning reede siis mängib kell neli Haapsalu muusikakoolis Age Juurikas, kes praegu kuulsaim kuumem nimi meie noorte pianistide seas. Aga nagu öeldud, hoidke silmad kõrvad lahti juba ka barokkfestivali tarvis. Tuuriga ja teemad on sedapuhku ammendatud. Tänase saate valmistasid Külli tülija, Piret Pääsuke kena laupäeva ja kuulmiseni taas nädala pärast.