Saates maailma kirjanduses on täna juttu seikluskirjandusest. Eelmisel aastal ilmus kaks köidet Krahv Monte Cristo. Tema kuulus seiklusromaan. Seda raamatut muidugi oli väga raske kindlasti teil samuti kätte saada. Ent on ju teada, et tegemist on maailma seikluskirjanduse klassikaga. Stuudios on Ain Kaalep, Peeter Tulviste ja Aivo Lõhmus. See romaan ilmus eesti keeles, nüüd teist korda, tähendab, uuele põlvkonnale on taas antud seikluskirjandust. Mis te arvate, kas see teos muu ilmuva kirjanduse sees kadus ära, tõusis esile ja millise kohada omandas? See sõltub vist kõige rohkem ikkagi sellest, millisesse kihti lugeja kuulub, tähendab ja sest, et seikluskirjandus on määratud ikkagi teatud kindlale lugejakihile, tal on kindel adressaat olemas. Ja selle adressaadi lugemisvara hulgas. Mulle tundub, et tõusis teos küll vahest kõige loetavamate hulka või tõusis küllalt esile, aga teine asi on tema koht eesti kirjanduskultuuris üleüldse. Ja sel puhul on võib-olla mõtet siis hakata rääkima ikkagi seikluskirjanduse kui niisuguse osast kultuuris. Ennegisime siiski peetetoolistelt, millisele kihile võiks olla adresseeritud seikluskirjandus. Kuule, raske ütelda, seda hakkasingi mõtlema, kui kuulsin Aivo Lõhmuse vastus sellele küsimusele. Igatahes mulle tundub, et Nad loevad ka paljud need, kes muidu ehk seikluskirjandust ei loe. Tihele võiks hakata vastamisega sellest, et tihtipeale loevad seikluskirjandust inimesed kellestki lai publik sugugi ei oska seda oodata. Ma mäletan, kui mu kadunud juhendaja Moskvas kes oli maailmanimega teadlane, kui ta kuskil välismaal käis, siis ühe kohvritäie tõsisemalt alati sopakirjandust kaasa. No ma ei tahaks neid sopakirjanduse juurde minna, siis ma kindlasti selle hulka ei kuulu, aga tümaad loevad. Ma usun, et lapsed loevad, täiskasvanud loevad ja vaevalt et on võimalik leida mingisugust niisugust selget sotsioloogilist näitajat, mis piiraks ära selle inimeste kihigest. Ümad loeb ja kes mitte. Ta ei kuulu kindlasti mitte puhta lastekirjanduse hulka. Alati olen mõelnud niisuguse võrdlusele väga selgelt mäletan, kuidas lapsepõlves tundusid võrdselt huvitavatena ja headena Sülvern ja tüma. Nüüd üks huvi, katsusin uuesti lugeda Sülvernis püsti, võimatu, tüütu kastikulti, taktiline näha ka ei taha ja enam ei sa iseendast aru, kuidas lapsena võis nii väga meeldida. Tümaat loed praegu samasuguse naudinguga nagu kunagi varem. Ma usun, et nii popule marsiks küll Monte Cristo kunagi ei saa nagu kolm musketäri, kas või sellel lihtsal põhjusel, et ta ei anna nii palju samastamis võimalusi lastele. Ja teiseks Monte Cristo, see ei ole ka niisugust sõprusringi või kokkukuuluvaid mehi, see on teatud eas poistele niisugune väga lähedane. Nad on nendele nagu eeskujuks nüüd omavahel kokkuhoidvad kolm musketäri ja tortanyaan sinna juurde. Seda teine võrreldav raamat. Selle poolest oleksid remarki kolm sõpra näiteks. Ja seda otstarvet nüüd Monte Cristo ei täida. Ja raske on ennast samastada inimesega, kes on suure osa oma elust vanglas veetnud, nii et nii palju samastamis võimalusi kui kolm musketäri ta ei paku, aga ma usun, et kõikidele poistele väga paljudele täiskasvanutele raamatu kindlasti sündmus. Mina poisikesena oleks võib-olla seda isegi meelsamini lugenud kui, kui, kui kolme musketäri paraku olen lõbusamalt lugenud, täis kasvama, sellepärast et ma poisikesena olin niisugune mõningal määral üksi elaja endasse tõmbunud mingil määral ja seal just see üksikkangelase võitlus oleks võib-olla minusugust poissi võlunud, see ole võimatu. Ei ole sugugi, sest tähendab inimesed on väga erinevad ja mis puutub sellesse, et noh, ütleme, et Vernon, need täiskasvanud lugeja jaoks võib-olla ütleme Peeter Tulviste jaoks oma võlu kaotanud, siis mina võin öelda, et, et minu jaoks näiteks Vern oma võlu kaotanud ei ole ka praegu, ainult et ma olen teda poisist peast nii palju lugenud, et ta mul peaaegu peas ja sellepärast on tüütu lugeda Oi jumal ja et paar aastat tagasi ma lugesin kapten Granti lapsed uuesti läbi, ma lugesin esmakordselt seda vist seitsmeaastaselt. Ja niisama tore nagu siis ja ülekohut vist jälle individuaalselt täiesti triviaalne. Aga see ongi huvitav, mis on siis see võlu, mis säilib ja mis on see, mis muutub seikluskirjanduse puhul? Aga vot siinmaa puhul võib-olla peaks just kirjanduslooliselt seda asja natuke vaatlema. Lion Feuchtwanger, kellest ma ükskord enne rääkisin oma ajaloolise romaani käsitluses muidugi eitab tümaa seda ajalookontseptsiooni täiesti, pigem leiab, et tal ei olegi üldse ajalookontseptsiooni. Aga see loomupärane jutustus, Ta on lihtsalt tõeline anne, on seal taga olemas. Kuigi räägitakse jah, et need tal terve toad ehib poisse, kirjutas isegi kui see nii oli, ta kirjutas tema juhendite ikkagi, see põhielement oli kahtlemata temal, selles ei ole mingisugust Coupé maalist toatäis poissegi, mis vahet seal on? Eesti rahvaluule ei ole ju õieti lillade rahvaluuleni jõudnud, aga veel tänapäeval araabia maadel istuvad turul jutustajad, kes jutustavad seikluslugusid mis kestavad võib-olla terve päeva, rahvas istub nende ümber Nendel maadel, kus veel on kirjaoskamatu ja kuulapsed romaane nad lugeda ei oska, seda täidavad seikluslikud lood, umbes sellised, nagu on osa 1000 muinasjutte näiteks. Aga siis kirjandusse jõuab see kunagi hoopis hiljem. Sest noh, savitahvleid või papüürus või paberit oli ju alguses vähe sinna värgitanud kõige väärtuslikumaid tekste ja, ja kui juba ilukirjandust hakati üles märkima, no siis ikka seda ilukirjanduse ikka põhielementi, seda läbi struktureeritud ilukirjanduslikku, värssides, ilukirjandust. Ja alles siis, kui oli võimalik, siis hakati üles kirjutama, alguses muidugi ajaloolisi pärimusi, aga siis lõpuks kahjute. Aga jutud alguses ei olnud mitte mingisugused loogilised romaanid või sotsiaalsed romaanid, jumal hoidku. Seiklusjutud olid vanakreeka kirjanduse lõpuperioodil. Kui tsivilisatsioon on juba kõrge astmeline linna tsivilisatsioonis oma vana-rooma kirjanduse lõpus siis kuskil teatud perioodil hiina jaapani kirjanduses. Kõigepealt on olemas just nimelt seiklusromaan ja kõik teised romaanid tulevad sealt Euroopa kirjandusest, me teame neid keskaegseid rüütliromaane, näiteks millele paroodia kirjutas fantasy oma don Kihote näol, millest omakorda oli siis asja selleks, et edasi arenes siis see tõeline tänapäeva romaan. Aga eelastmeks olid just nimelt seiklusromaanid Twitteri omane võime võime selliseks nimetada ja tümaa ajal ei olnud see harjutamine ka veel päris selgesti. Väljakujunenud veel oli romaan ikkagi nimetatakse tarvitati selle madala astme kirjanduse jaoks tõeline kirjandus oli ikka värssides bossi ja värsstragöödia, need olid need kõrgemad asjad, romaan oli ikka midagi madalat. Aga Balzac, kes prantsuse romani lõi, oli ju enam-vähem tema kaasaeglane Balzaci roma ksuaalid, näiteks seiklusromaan, seal oleks peaaegu võinud ka tüma kirjutada. Või siis võtame ja umbes selle generatsiooni mees Victor Hugo, tema väga väärtuslik romaanis endast hüljatud õigema nimega viletsad on ju ka seiklusromaan. Aga jugo viletsat seisab igast kirjandusloost, toimetatakse suure aukartusega tüma, ei tarvitse kirjandusloos üldse olla või on siis ja teised hulgas samana perioodil kah kirjutas tüma seiklusromaane. Tema ei ole veel selle päris arglemise koha peale jõudnud. 20. On, teil on juba asi selge, ühel pool on näiteks Agatha Christie ja teisel pool noh kasvõi George või Robert muusil ja Toomas Luman. Need arvud on täiesti lahku läinud. Peale kirjanduse ajaloo on viimasel ajal üsna palju viljeldud lugemise ajalugu ja kui tema kirjanduslukku hästi mahtuda, sinna lugemislukku peaksite kindlasti mahtuma. Huvitav küll, kas algusest peale, kui palju populaarsed need tema asjad tol ajal olid, kui nad ilmusid kui palju neid loeti muu kirjandusega võrreldes? Mina olen lugenud üht toredat saksa raamatut, mille pealkiri on keeleezenundke liited loetud ja armastatud. Ja see on antoloogia kõige loetumatest saksa kirjanduse teostest 1750 kuni 1850. Peaaegu kõik on täiesti tundmatud nimed, ainuke väärt teos, mis oli eliit ja kelle ees loetud ja armastavalt oli Göte noole Göte nooreverteriaal kannatused. Meie lugeja võib-olla ajalooliselt teadvel Vulpiuse Rinaldo Rimaltiini, see on Eestis ka sel sajandil populaarne olnud, aga muud on täiesti unustatud nimed. Mitte keegi ei tea, aga kogu sellel massikirjandusel, nagu sel ajal olemas oli, igal juhul ikka vähemalt see osa. Seda ei tohi unustada, et vähearenenud maitsega inimesele juhatas ta ikkagi sisse Kirjanduse lugemus, harjumuse. Ja siis edasi jõuti lõpuks värgiryanšeni välja. Kunagi ei tohi seda nõndanimetatud triviaal kirjandust alavääristada arvama. Kirjandusega praegu on vist ka niimoodi, et kui nüüd meenutada just nimelt sinu seda väidet, et, et ma ei olnud veel päris selle haruni jõudnud, kus seikluskirjanduse muu kirjandus lahku läks siis mulle tundub, et kõige olulisem vahest meie seikluskirjanduse lugejal olekski just seikluskirjanduse klassika, mille kasvatuslik mõju kuna noh, moraali arendav mõju on märksa suurem, näiteks sa nimetasid Kristit ma loendada küll, aga, aga ma liigitan teda ikkagi puhtal kujul ajaviitekirjanduse hulka, sest ma ei näe, et Kristi arendaks näiteks, ütleme, noore lugeja eetilist õlg või noore lugeja moraali sedavõrd-kuivõrd seda tegi või teeb näiteks tema kolm musketäri. Sa loed teda küll ja liigitada ajaviitekirjanduse hulka, järelikult on sul palju aega, mida viia. Ta. Ei ole päris asjad niimoodi. Siin tasuks mõlema asja vastu võib-olla natukene vaielda. See on tõsi, triviaalne kirjandust ei tohi alahinnata, aga praegu tuli Aini jutust niimoodi välja, et see on nagu see trepiastmed, mida mööda astume kõrge kirjanduse juurde, pärast seda unustame triviaalne kirjanduse ära. Ma pean küll tunnistama, et ma hea meelega lähen tagasi selle triviaalne kirjanduse juurde ka. Jah, ma ütleksin sedasama enda kohta ka. No ma mäletan, esimene väärtuslik autorid, keda ma lugesin, oli Selma Lagerlöfi ja leidsime tema seal niisama põnev kui seiklusromaanid ja siis noh, siis oli edasi juba juba kerge minna, aga seiklusromaani juurde ma tulen tagasi, noh, natukene nii mängulõbust. Ma näen selle mängureegleid ja võtan, võtan ainult omaks ja kui neid on väga puhtalt autori poolt kasutatud, siis tekib ikkagi esteetiline nauding ja ma ütleksin, et tema oskab meid väga puhtalt kasutada. Tähendab me peame ka vaatama, kui puhta žanriga on tegemist. Ja Monte Cristo puhul näiteks on ikka puhtakujulise žanripuhta seiklusromaaniga tegemist romantilise seiklusromaaniga. Aga vot Peeter ütles ka enne, et talle meeldib kolm musketäri rohkem ja ma ütleksin ka ja just sellepärast, et kolm musketäri on puhtam žanrimates. Vot Monte Cristo tekivad paratamatult need eetilised probleemid seal lõpus ja seal auto jääb nagu kuhugi poolikuks, ta ei lahenda neid päriselt ära, esteetilised probleemid seal kättemaksu ja, ja siis ütleme see kristliku andestamise printsiip põrkavad kohutavalt kokku selles sees. Ta läheb sellest ikkagi lõpuks kergelt üle. Ta ei suuda seda lahendada, sest algusest peale lähete välja ikkagi ju tähendab põhiidee, mida, mida see romaan nagu suures osas kannab, on, on see niisugune kaasasündinud iseloomuomaduste fatalistlikus, kaasasündinud iseloomuomadused määravad elu inimese elu lõpuni ära, kes on kurjategijaks sündinud, see lõpetab halvasti. Ja just see läheb vastuollu seal kusagil lõpu poole just nimelt selle selle kristliku halastuse ideega. Tähendab mõnele inimesele, kes on küll kurjategijaks sündinuga, tuleks siiski halastada ja vot seda dilemmat ei suuda päris hästi lahendada. Aga see dilemma ikkagi tekib, tekib, võtad minu meelest isegi vähemalt alateadlikult ka noores lugejas ikkagi tekkida. Üks mõte, mis mul tärkas seda üle lehitsedes, oli see, et üks oluline kasvatuslik idee, mis, mis peaks lugejasse sisendama eriti noorde lugejasse, on just see, ükski alatu tegu ei jää karistamata. Et alati jääb sellest märk järele. Alati leidub tunnistaja, kelle abil tõde on võimalik jalule seada. Jumala silma seal ju ei ole, aga see tõde peaks jääma, et, et kõik on kusagil kirjas ja et me vastutame alati oma tegude eest, tähendab see on sellise kirjanduse kasvatuslik idee. Võib ju öelda, et see religioosne moment on see, et ikkagi ka kättemaksja on olemas, ärge tehke halba. Tunnistaja on alati olemas ja on ka kättemaksja. Ja siis lahkheli läheb ikkagi juba kättemaksule lunastusele. Jaa, vahelisele dilemma ala ja nagu rääkisime seal nüüd autor ja ei ole suutnud seda tõelist lõpplahend valida, valida, kumba siis kas kättemaksu või lunastus öelgem siis, et on vähemalt probleemi tõstnud, lugeja võib ka selle mõtte peale tulla. No on talle ette heidetud muidugi, et tema ajalooline taust on nõrk ja ei ole tõepärane ja ajaloolisest seisukohast ei ole tema romaanid nagu tõsiseltvõetavad. Siis minu meelest ajaloo huvi peaksid nad küll äratama kuskilt võivad sellest lapsepõlve seikluskirjanduse lugemisest alguse saada väga kummalised niidid, mis, mis edasises elus nagu jäävad kogu aeg püsima. Sülvermi saali kuller, sealt ma sain huvi Kesk-Aasia vastu või siis Franz treller, kautša poeg, ma ei tea, kas sa seda oled lugenud. Tänu sellele oli tutvuda Horse luist poesesega kuidagi Taavi juba, et midagi oli lapsepõlvest mingid kujutlused jäänud, mis siis ka selle kõrgkirjanduse juurde aitasid linna. Ma tuleksin korraks selle ajaviitmise ja ajaviitekirjanduse juurde tagasi. Ei ole päris õige vist niimoodi arvata, et selleks peab palju aega olema. Selleks et niisuguse kirjandusega viitab, ma olen pannud tähele, et just kõige hullematel tööaegadel vahel väga kulub ära mõnda niisugust raamatut lugeda. Tähendab, see on ilmselt ilmselt vist ikkagi see, et, et sellist kirjandust lugedes aju töötab kuskil mingil tasandil teiste asjade kallal edasi. Pooleldi alateadlikult ja, ja võib-olla isegi viljakamalt, kui otsesele probleemi kallal juureldes tähendab mingi pindmise tähelepanuga, loed seda niisugust kirjandust, saad sellest oma emotsionaalse naudingu ja see ergastab ikkagi ikkagi mingit niisugust alateadvuses toimuvat, vaimset protsessi. Freud ütleb selle kirjanduse ajaviitekunsti puhul pahasti, ta ütleb, et see lõõgastus või kuidas ta seda väljendab, mida me arvame, saavad selle abil on tegelikult olematu, see on, petame ennast tegelikult kõik meie emotsionaalsed tsentrumis töötavad edasi ja me väsitamine ikkagi sellega ennast, et selle energia, mis meil raiskame ajaviitekirjandusest räägib ja või üldse ajamite kunstist, mis me raiskame selle, me võiksime kasutada ikka hoopis kasulikumalt ära, et tema aitab igatahes üldse kultuuris palju muud, eks ole, kui niisugust aseained, mis ei ole ikkagi päris. Jaan Kaplinski on kuskil kirjutanud, et ilmselt seikluskirjandus on see žanr, mida eesti kirjanikud kirjutada ei oska. Ja see on mind palun, et mõtlema. Ma ei tea, kuidas tüma, noh, eks nad saksa tõlkes olid teda lugenud, aga ei ole mingit kahtlust, et Walter Scotti olid lugenud need meie romantilisi ajaloolise kirjanšenoojad, Born saal, seal on seost täiesti tuld. Muide Scotti aga omal ajal ei loetud sugugi seikluskirjanduseks, vaid Euroopa romaanideks kõige tähtsamaks esindaja ajaloolise romaani ja nii et sealt on mingisugused suhte tulemas. Aga hiljem tõesti esindusliku Eesti seiklusromaani ei ole, on olemas mõned päris head kriminaalromaanid, mis on kahjuks unustatud kolmekümnendatel aastatel. Näiteks Jüri naelapea siis on, mõned autorid on veel seiklusromaani poole kaldub, Eerik Laidsaar ei olnud sugugi paha kirja, mingid alged on olemas, aga nad on tõesti rohkem algmeteks jäänud. Nii võib öelda. Ja jällegi omamoodi niisugune joon, mida tuleb märkida selle seikluskirjanduse väärtustamise puhul. Teda ei tohi kunagi põlata. Kõnelemata sellest, et ära keelata selle kohta. Sul on näiteid tuua. Seikluskirjanduse ärakeelamise kohta on muidugi meil omaenda eestimaalt näiteid olemas küllalt tõsiseid. Sest noh, 21. juulil 1940 kuulutati Eesti nõukogude vabariigiks ja juba 29.-st juulist tähendab praktiliselt nädal või natuke üle nädala hiljem on pärit siis tolleaegse sisekaitse ülema Harald Habermani esimene otsus nii-öelda kollase ajaviitekirjanduse konfiskeerimise hävitamise kohta. Ja ma ei ole näinud ühtegi nimekirja rohkem kui ajalehe loetelud, annab ajalehes ilmunud loetelu ja see sisaldab ka meie tänase kõneaineraamatu tähendab Krahv Monte Cristo, mis kuulus konfiskeerimisele, hävitamisel ja Ilmarsike mäe sulest on ilmunud nädal aega hiljem varjunime all või nimemärgi all Feliatton, mis kirjeldab just nimelt Krahv Monte Cristo viimaseid päevi. Ja seal on siis väga ilmekalt ja ilmse põlgusega kirjeldatud, kuidas kusagilt aknast lendab välja krahv Monte Cristo köide laperdab õhus ja poriloiku lebama tähendab siis ilmse sümpaatiaga selle raamatute hävitamise vastu. Aga tolles esimeses nimekirjas on, on peale Krahv Monte Cristo siin vist korra juba kõlanud Henry fantonid Laifays Vulpiuse, itaalia röövlipealiku Rinaldo Rynoldiini seiklused siis Tarzani raamat, et kõik mida, mida praegu noorsugu võiks väga suure huviga lugeda. Need kõik kuulusid tollal hävitamisele just nimelt kollase ajaviitekirjanduse pähe. Ja selle asemele pidi siis astuma nõukogude kirjandus, sotsialistliku realismi kirjandus alates kurki, emast ja lõpetades. Ma ei oska praegu öelda, millega. Huvitav küll, neid põhjusi võib vist mitu olla üks põhjus, lihtsalt lääne kirjandust vähem, loetakse klassikat, narr keelata. Teine põhjus näiteks Venemaal ju kahekümnendatel aastatel suhtuti väga halvasti muinasjuttudesse just sellepärast, et need sisendavad lapsesse, nagu tol ajal Venemaal arvati, vale maailmapilt, et kuningad on head, kuningatütred on hea noh, päris nii triviaalselt Est tassile siit võiks ka välja kasvanud on niisugune põlgus ajaviitekirjanduse vastu võivad. Aga muide oli see protest tekkis juba enne juunipööret. Ta oli korduvalt juttu sellest, et kuidas rahva käest raha välja petetakse, Nad ilmusid ju kõik need lihtvassid Rinaldo rinatiinid Monte Cristo kümnesindistes vihikutes. Tõlge oli muidugi alaväärtuslik juhuslikult tehtud ja, ja niiviisi just koolipoiste käest meelitati raha välja need 10 sendist vihikud kokku andsid meeletu summadele paksu paksu raamatu peale. Ja siis pandi kangesti pahaks, et ühesõnaga väheväärtuslik kirjandus levib nii võimsana ja väärtuslik kirjandus ei levi. Ja see protest, mis siis tekkis samal ajal populariseerida väga edukalt ka ikkagi väärtusliku kirjandus, raamatuaasta ja nii edasi, aga, aga ikka ei suudetud selle madal kaubandusliku võttega võistelda sõja, selge see oli äri võtta lihtsalt jahjah. Et nüüd uus valitsus tegi, toredas Eesti Eesti kultuuri huvides, keelab nõndanimetatud sopakirjanduseks ära kusjuures seda sopakirjandust, seda tõelist kollast kirjandust Eesti vabariigi ajal praktiliselt üldse ei olnud, sest moraal oli meelmiseks luterliku maaliga õigegi kõrge. See oleks täiesti mõeldamatu olnud. No ilmselt oli sellest kirjanduse liigist nagu tõepoolest selle tõttu oli kõige kergem alustada kirjanduse hävitamise nihukest kampaaniat üleüldse. Ja, ja tõenäoliselt ei käinud see Habermani niisuguse sisetunde vastu ka. Nojah, ei, muidu kuhja kapteni hävitamine näiteks ravisliku tšeki hävitamine Ja kui sigemäe kirjutas selle puhul följetoni, mõtestab täitsa siiralt, et ta ei pea kultuuri huvides, eks ole. Naeruvääristab seda halba, seda madalam. Just nimelt, aga keegi ei aimanud, milleni nime viia. Kui esimene samm on astutud. Nimelt juba raamatud hakkavad aknast lendama. Milleni see asi viis, millised lüngad on praegu meie lugemuse skulptuurid? Mida saab sellise seikluskirjanduse normaalse avaldamisega ärades? Lõnkadest võib-olla mina, kes ma siin seltskonnas olen, kõige noorem võim kõige rohkem rääkida? Tähendab, no kui ma võtan näiteks ette selle ilusa looduse kuldraamatu nimekirja, siis, siis mina olen sealt lugenud umbes nelja-viit raamatut lapsepõlves ja osa siis nüüd hiljem täiskasvanu eas, kus sedalaadi kirjandust on küll vahel mõnus lugeda, aga kus tal nagu seda eetilist mõju, mis, mis noores põlves oleks seda nagu enam ei ole. Ja praktiliselt noh, see sari hävitati täielikult ja ikka väga palju muud kirjavara ka. Ja minu meelest ei ole meil pärast seda suudetud ikka kuigivõrd, ütleme need seikluskirjanduse klassikat välja anda. Ilus sari Seiklusjutte maalt ja merelt, mille köiteid müüakse praegu 50 60 rubla eest, see on siiani parim, mis meil sellelt alalt on, sest seal on 55 ilmunud köite hulgas on praktiliselt noh, pooled on ikkagi klassikalist head seikluskirjandust, mille kasvatuslik mõju või mille, mille noorsugu arendav mõju on, on täiesti ilmne. Aga augud on kohutavad ja praeguse kirjastuspoliitika juures ei ole lootust, et, et neid täidetaks. Et nad kunagi täituks. Sest vaja on ju ikka väärtkirjandust ka välja anda, aga ei, paberitega trüki võimsusi ei jätku ja kui ikkagi natuke laiendada, siis minu meelest hakkab seikluskirjandus peale muinasjuttudest, millest siin juba ka juttu oli, tähendab et muinasjutud on ikkagi teatud määral seikluskirjanduse eelkäijad. Ja see on see üks muinasjutuliik, mida nimetatakse vist novellilaadsetes muinasjuttudeks mis on juba nagu vähem muinasjutulised ja kus just see seikluslik süžee on oluline. Nojaa, aga kui, kui me võtame Krahv Monte Cristo, siis kui selle niisuguse põhiskeemi nii minna, siis selles on on ka ikkagi mingi muinasjutuelement olemas ja tugevasti kahtlemata üks õpetatud folklorist võib-olla ütleks isegi selle numbri Aarne-Thompsoni selle numbri ja liibuv motiivid, pärit on mitu numbrit kohe ja võrdleme seda saadet teenustega, mis me oleme teinud, siis täna on kuidagi läinud väga rõõmsate tõusvas joones ma mõtlen, et see, meie tänased saatetoon on selle Monte Cristo õlu raamatumõjuga üsna võrreldav. Üks selle kirjanduse väärtus ongi selles, et et ta paneb inimesed kiiremini elama.