Ma usun, et nii suur kui ka väike teab, kuidas meie rahvuseepos Kalevipoeg algab. Laena mulle kannelt, Vanemuine, mul on nüüd hea võimalus tänaselt esimeselt esinejalt küsida, kuidas see algusfraas inglise keeles kõlab. Nii. Kannel on siis demagataks sedasama sõna sellepärast, et ta on nagu mandoliin või viiul, see on niisugune. Üle maailm ei saada varu sõna, võib-olla peaks seletama, mis kannel päriselt on, mitugi, ent tal on ja nii edasi, aga siis tuleb nii. Sõnas Anu Mihkelson. Te olete asunud Kalevipoega tõlkima minu kartusega, tema kahjuks lahkus just kuu aega tagasi. Ja ma ei tea, kuidas saab lõpetatud, aga siis läbi murtud ta on, neil lood on läbi murtud neid tõlkes, aga siis viimistlemine on meil tegemata. Kust äkitselt see idee tuli? Triinu ei tee, et teda peaks nagu luulekeeles tõlkima ja minu mõttes tema peaks inglise keeleloetavate inimeste konnas ja ülikooli kolides nii võldlev literatuuri keskuses nagu saada valema. Ma usun, et kuulajatel tuleb nüüd tõeline üllatus. Paljud, kes arvasid, et see tõlkimine käib siin koduses Eestis, need eksivad kõvasti. Tõlkimine sai alguse Kustas Haanjas ja täiesti võib olla täis pulmakerad. Kaugemale ei saa enam minna ja saatuse elutee on teid sinna viinud. No minu vanemad lahkusid Eestist 44 ja mina sündisin Rootsis ja siis 48 minu vanemad koos minuga, mina olin kolme aastane. Läksime siis Austraaliasse ja sinna me jäime. Ja kuidas kohtuste Triin kartusega, mina kolisin Tasmaanias suurel mandril elanud enam enamus aastaid, eriti Sydneys. Aga siis nii 11 aastat tagasi ma läksin Hannes koos oma abikaasaga ja siis otsisin Eesti ringkonda ja siis tema vist alustas selle jutu, et mina nagu aitaks seda inglise keele osa ja tema siis murrab seda eestikeelset osa, nagu te nimetasite, eestlas kogukond otsis peagi kontakti ja, ja on püsivalt tänaseni koos. Oo jaa, meil on ikke peris aastaga kalender, kahe meil on ikka neli kindlalt kokkutulekud ja meid on umbes 40 50 noor peredega ja segaabieludega siis ikkagi nad tunnevad huvi. Vabariigi aastapäev ikka laulame ja tõstame lippu. Ja siis jaanipäev, päev on kokkutulek, jõulud ja siis veel neljas kord. Kui paljus eesti keel kõlab seal nii, kuidas kellelgi mugav on tõesti, et meil ju Austraalias on kõik rändajad rahvastest ja ja õieti meil on niisugune arusaamine, et kui seda erinevust ei ole, siin ei tunnegi magavana. Võib-olla siin Eestis, nüüd on see identiteedi küsimus ja siin multikultuurilismi küsimus. Meie noorem sugu juba arvestab, et see on olemas, see on meil püsinud üks, 30 aastat, meil on väliskeeles, nagu ma rääkisin, raadiosaated, telekaprogrammid, uudised, kultuuriüritused, Eesti rahvatantsijad tantsivad ooperis, asja muudes kohtades. Toidud kõik, mis meil on, on erinevad, need austraalia etendusi peti päritoluga rahvas ikka tunneb huvi erinevatest kultuuridest. Ja nüüd on mul ütlemata hea meel tervitada teid, Anu Mihkelson kui oma kolleegi teedeed, Tasmaania raadius, eestikeelseid saateid. Nojah, ma olen teinud, kui ma nüüd koju lähen, ma loodan jälle kahe edasi teha. Kust see alguse sai? Meie üks leedu proua helistas mulle siis, mina olin nagu noorem, vanemad pensionärid loobusid sellest tõesti minu kaela jäigisi tegi tegemine. Kui mitu korda nädalas eetrisse lähed, see oli kord nädalas alguses all, kord kuus ja siis, kui ma nagu kogesin, kõik nende paneeli nuppudega ja õppisin ka, muidugi väiksed kursused olid, proovilinte pidin tegema, aga ma siis kohe sisse õhku kahe ei lastud lahti. Nii et ise oled aparatuuri taga. Ojaa, ja nagu diskor jah, peab tegema kõik kõik ja eriti oli raske, sest Eesti muusika oli vanaplaatide peal ja need nooled, disko, Nemad hõljusid selles toolis ja vahetasid ideesid, mina pidin kaks nii tööndeiblid vahetama ja vaatan ma õiged nupud, kus te materjali saite, tegite intervjuusid, jutuajamisi, kirjandusmaterjalist muidugi saab internetist, ma isegi laadisin, Mahade uudised. Lühiuudised, mis ilm siin on ja mis siin johtub? Ja Ma kuulasin rändajat ja siis Nonii, mis eestist väikselt jutud, mis pakkusid, kust see toetus tuli, ega ta iseseisvalt. Ehkki riigi toetus Ricmaxis jaamale umbes 38 dollarit tund meie dollaritesse on kas 400 krooni tund, eesti muusikat, jagub teil, oja, praegu on päris suurkogu ja ma püüan neid neid tähtsamaid päeviga nagu meeles pidada ja siis nagu vabariigi aastapäeva, otsin erinevat materjali selle kohta ja ja siis nojah, ega ta nii hull ei ole, kui juba kogemused on ja me teame Touril muusikal, kirjandusel, laulul, tantsul on eestlaste identiteedil ja selle säilitamist suur osanud on Tasmaania eestlastel ka oma koor või tantsuring või mõni klubi niisugune klubi ainult on, nii et me tuleme kokku. Sest alguses seal oli umbes viiekümnendatel aastate algusel 60 eestlast nagu rahvaloengul olid ennast tunnistanud, et nemad on eestlased ja nii need pered ja kõik said kokku. Oli isegi kaks eesti seltsi põhjas. Tänan Lancestonis põhjal linn ja Hubert. Mina olin, et meil oli kaks eesti seltsi, aga neil on siis üks seltsi, on need inimesed, on vanemad ja ei liigu enam nii palju. Ei, te olete Hobarti ülikooli õppejõud. Ja ülikool asub kahes linnas ja mina elan Loncestonis ja mina õpetan keemia, et ma olen keemiateadlane olnud eluaeg ülikooli õppejõud mitmes ülikoolis Austraalias. Aga neid ma olen erru läinud ja teen mõned tunnid kaks päeva nädalas. Ja minul on nagu üks teine elu siht, et ma tahaks ilukirjandust nagu kirjutada. Ma just pidin juttu selle peale, viimad nüüd vaba aeg on täidetud kirjutamisega ja teil on nüüd valmis saanud ja osas ka siin laua peal üks tore raamat. See on nüüd teie eluloost või üldse nendest maailmajuhtumitest, kus te olete käinud. Asi on noh, minu elulugu selles mõttes, et järsku minu mees, kes oli austraallane, suri, siis suri minu mina tundsin, et oh, et kõik minus suhet Eestiga ja keelega järsku lõpevad ja Allike suur pinge, et mis nüüd edasi teha, aga siis mõtlesin, et jääma nagu tunnustama ka minu vanemate elu ja oma saavutusi ka selles sellega koos, nii palju, kui ma oma vanematest teadsin, siis panin kirja ja siis läks ta nii, nii, nii ta sai siis raamat ja selle raamatu pealegi kahvlit ja kolme aastane, aga see on inglise keeles riisud käissis Endrik Shira olnud, see on siin mitmes raamatukogus ka saadavas. No nüüd oleks vajalik see eesti keelde ümber panna, oleks tore. Mitmed on, ütlen, et oleks kergem seda lugeda kõike eesti keeles, et vanemad inimesed murravad seda sõnastiku kaudu, aga siis eks ma loodan, on mõned läbirääkimised olnud, aga midagi kindlat ei ole, ma saaks ise nagu teda tõlkide, kui keegi parandaks selle selle keele, aga siis suur tänu Tasmaanias elav eestlane Anu Mihkelson, kui te nüüd tulite esimest korda Eestis ja nüüd olete juba mitmendat korda on Eesti elu muutunud oojaa, aga väga vahvalt on väga hea meel ja ma tunnen täiesti kodune, ma ei tea, miks noh, võib-olla ma tean, et mul juured ikka on siin ja see on nüüd nagu avastatud minule ja on võimalik siin tundagi vabana augugi, et tsimaani madal. Ma olen harjunud ikka mägedega, võtad sõuna siin, vaata kirikutornile läbi läbi linna metsa nagu Pärnus on. Aga siis mina võin olla noomite. Ja nii, et ma saan oma nime tagasi, kust kandist juured on? Viljandimaalt ja soe Kõpusulejani mõlemilt poolt minu esivanemad, vanaisa vist oli kusagilt sealt valgejärve härma Pärdi talust ma ei tea, kas niisugust talu üldse enam on, suur tänu veelkord ja kohtume järgmisel aastal suurtena.