Tere käes on keskpäev ja me kuuleme jälle uudiseid kultuurimaailmast. Saate toimetaja on seekord Martin Viirand. Kõigepealt saate tähtsamad teemad Tallinnas soolalaos on võimalik vaadata põhimõtteliselt uut tüüpi kunstiteost lähemalt saates. Kuidas sündis ajakirja vikerkaarenumber, mille moto on ameerika must pale? Me kuuleme teatrijuttu ja siis me räägime ühest sündmusest, mis toimus 85 aastat tagasi. See oli eesti asunduste esimene ja viimane laulupidu. Ja saate lõpus Kontserdi kommentaar, nagu ikka. Tallinnas soolalaos on juba mõnda aega avatud näitus manipulatsioonid, mille autor on Ando Keskküla. Ja erialainimeste terminoloogia järgi on see interaktiivne videoinstallatsioon. Ajame juttu Ando Keskküla endaga, enne seda, aga kunstiteadlase Eha Komissarovi kommentaar. Tegemist on siis niukse kõrgtehnoloogilise, suhteliselt uue kunsti nähtusega, mis ei rahuldu üksnes videokujutisega videoprojektsiooniga, vaid tegeleb siis selle pilli manipuleerimise, aga see tähendab, et olemas pikk-pikk, koridor sinna koridori seina on pandud andurit mis annavad impulsi arvutisse ja arvuti töötleb siis kujutist ja mõte on nagu selles, et vaataja, liikudes selles pimedas koridoris pidevalt oma suunda vahetades paneb ise elama tegutsema selle kujutise, seal seinad, programm ongi selline, ta kujutas, elabki nii-öelda vaataja keha energiaarve. Et seda kujutist üldse ei ole, kui vaataja ei sisenesin koridori. Ja no milleks selline kunst ilmus? Interaktiivne videoinstallatsioon lahendab väga edukalt muide, kunstis alati nii tähtsal kohal seisva kontaktide probleemi ära. Siingi ilmutaks mees, kes nii-öelda vaatajaga võtab kontakti, vaata ei tea, mis toimub, ta isegi ei tarvitse neid andureid aimata. Puhub ja järsku kujutus liigub ka. Ja interaktiivne videoinstallatsioon on reeglina inimesekeskne kujutised pärinevad inimeste maailmast siis inimese kontakti inimesega. Ja no muidugi, see on tehniliste võimaluste valdamise kunst ja mina olen näinud sellist installatsiooni kärichilli Toolsid, kus oli 50 sellist. Sa kõnnid mööda koridori ja iga natukese aja pärast ootamatult tuleb mingi inimene ja võtab sinuga kontakti. Reps olla ja reageerib sulle, kus temast möödud pöörab ümber läheb ära. Kui see tema seisma jääd, siis on tal lausa minutiline programm, kus ta siis püüab sinuga kontakti. See on väga kummaline tunne ja siin tekib küllalt käsitlematu kommunikatsioonitasand, mis on igal inimesel täiesti erinev. Ando Keskküla, teil on nüüd avatud järjekordne näitus, kas teil on midagi kommentaariks öelda, kõigepealt selle tehnilise külje kohta selle erilaadsuse kohta? No ma ütleks nii, et üldiselt interaktiivsus tänapäeva kunstiline aktuaalne märksõnu, aga selles suhtes ei ole ta nüüd originaalne ka Eestis on ka teisi interaktiivseid projekte olnud, aga ütleme, sellise tehnilisel või tehnoloogiliselt keerukusastmel nüüd vaevalt ja teiseks ei ole seda kunagi seotud nii detailselt nüüd videofilmiga ja selles suhtes ja seda Eesti oludes olema nüüd küll praegune suhteliselt erandlik, siis me võime meenutada kasvõi Marko Laimre päris ilusat tööd vaeslapse käsikivi ühelt näituselt, kus käsikivi keerutades hakkas mängima eesti mida kiiremini keerutasid, kiirel mängis, seal on ka tegelikult interaktiivne kunstitöö. Aga teda videoga seotud Eestis senini ei ole ja ma olen ausalt öelda ka mujal maailmas, seda ei ole kohanud praegu ja see on üks minu kõige huvitavamaid alasid praegu, mille vastu huvi tunnen. Sestade olin selle kultuurikonventsiooniga, et vaatame tasapinnalist fotot ja saame aru, et tegemist on kolmemõõtmelise maailmaga kujutisega brigadiir ahvatleda aru ei saa kunagi, nii et seal on meil üks selline kultuuriga sisse kodeeritud ka kultuuriga kaasas kaasa tulnud niisugune võime. Aga me ei ole kunagi arvestanud veel sellega ega ka video ja film on tegelikult noh, kokkuleppe küsimus on teatud kultuurikonventsiooni küsimus, tähendab ja kunagi härra Lotman väga kujukalt demonstreeris. Et näiteks inimene, kes polnud kunagi ennem filmina ja nägi suures plaanis pead, hakkas ta karjuma, sest ta tema arvates oli tegemist maha lõigatud peaga, eks ole. Et sellest näitest me näeme, eks ole, ka väga selgelt eredalt. Videofilmi puhul on meil tegemist teatud kultuurikonventsiooniga konventsioonile on oma väga kindlad mängureeglid nimetatutele filmile laada algus on lõpp, on teatud kestus ühesuunalises nii-öelda diskurstiivsus ja nii edasi. Ja mind huvitab antud juhul see, kuidas inimene oma liikumisega suheldes selle kujundiga, kuidas ta on võimeline seda ümber. Et oma liikumise ruumis pakub ta tegelikult siis pildile mõjutab pildi tegutsemisvariante Sid, ainult üks samm oleks see, et täna me vaatame ühte kujundit, eks ole, ühe inimese liikumist, ühte aktsiooni, aga sisuliselt on võimalik kohe järgmine samm, et ruumis liikuda. Mees oleneb teie kohast ruumis. Valida erinevad tegutsemisvariandid. Inimesele, kes seal on, näitas, näinud ja võib-olla ei näegi. Seletama situatsiooni, mida sa üldse näeb ja no siin on tegemist siis ühe sellise videopildiga. Ja kui inimene siseneb ruumi ruumis, liigub siis selles videopildis olev niisugune korralik maamees, Eestimaa mees, juhuslikult valitud jah, juhuslikult valitud ühest Saaremaa küla, aga selle külaga mul küllaltki intiimsed sidemed selles mõttes, et ma olen seal aastakümneid huvitanud. Ja see mees on mulle tuttav Tase intervjuule on mulle tuttav ja selles mõttes ta annab üsna tihedalt seotud isiklike kogemuste mälestustega. Ja see mees hakkab tulema teile vastu, mida lähemale te lähete, seda kõvemaks muutub tema hingamine ja kui te olete talle väga lähedal, tuletan teile vastu, haihtub ja te kuulete tema tema häält oma selja taga, tema hindamisse oma selja taha ja väga agressiivse heli helitaustaga ta, nii ta nagu läheb läbi ruumi. Ja kui te lahkute jälle tema Woodsid, tuleb ta jälle videoekraanile tagasi vastavalt liigub, kuidas teie liigute ruumis? Ajakirja vikerkaar viimane kaksiknumber on pühendatud Ameerika mustanahaliste kultuurile. Kuidas ja mis asjaoludel niisugune number sündis, sellest räägib ajakirja peatoimetaja Märt Väljataga. Me paneme kohe tähendab, et Märt Väljataga kasutab sõna neegrid ja neegrikultuur lähtudes eestlaste traditsioonist. Ameerikas oleks niisugune asi väga pahategu. Nemad tarvitavad rohkem sõnu, kas siis mustanahalised mustavad või siis afroameeriklased, nagu me teame, tüüdoga Märt Väljataga. Võib-olla see idee tuli sellest, et 95. aasta sügisel käis Eestis Rühm, Ameerika kirjanik oli selline suur Ameerika valitsuse programmile. Peal kirjalik Harridorsof, Haldža kultuurikoridorid. Hirmsalt kõlav, meil on nagu rohkem räägitakse võimukoridoridest, aga see oli siis nagu vaimukoridorid. Käisid siin kas neid oli kolm või neli, Ameerika kirjanikku? Kes esinesid aga, ja noh, see vastukaja jäi suhteliselt hõre tähendaks sellepärast, et nende autorite teoseid ei olnud eesti keelde tõlgitud ja hiljem avastasin, et tegemist oli tõesti niimoodi esimese suurusjärgu nimedega nagu luuletaja, Maicel, vapper või proosakirjanik, Jamaica, Kincaid, kellest kirjutavad Ameerikas sellised tähtsamad lehed ja kes kuuluvad jah, nende tippkirjanike hulka, need mõlemad on siis mustanahalised ja jääd seda viga parandada, et kas või tagantjärgi sellel üritusel mingisugune laiem kandepind oleks, pöördusin ma Ameerika Ühendriikide informatsiooniteenistuse poole et nende abiga panna Ameerika neegrikultuuri käsitlev number. Ja Ameerika infoteenistus võttis väga aktiivselt sellest mõttest kinni ja aitas hankida tõlkeõigusi ja, ja teha sellist bürokraatlikku just nimelt õiguste hankimise tööd selle numbri ettevalmistamiseks. Aga õnneks ei ole kogu see number koos ainult tõlgetest. Siin on bukett afroameerika luuleti romaani katkenud taani Morrisoni Tšassist. Aga siin on ka siis muude neegriteemaliste Ain Kaalepi avaldamata katkendid poeemist neegritar sigaretiga, mis on muuseas üks väga vägev poeem, aga sellest on omal ajal jäi ta võib-olla väärilise tähelepanuta, tan ilmunud luulekogus, paani surm ja teisi luuletusi. Sellest põimistan jäänud välja, jah, kolm sellist väikest lugu, mis on nüüd Vikerkaares esmakordselt trükitud ja Peeter Sauter on ka sellesse numbrisse andnud oma panuse. Ta on kirjutanud sellise täiesti perfektse või lummava finieti ühest neegritarist kes elas koos temaga liverpooli kodutute varjupaigas ja mis võib-olla annab palju lihtsama ja sugestiivse pildi sellise neegri psühholoogiasse valges maailmas kui paljud artiklid selles numbris. Ja mul on hea meel selle üle, et mul on selle numbri jaoks õnnestunud angaseerida palju algupäraseid tähendab eesti autoreid, et ei ole tulnud toetada niivõrd tõlgetele ses mingit teemat eesti lugeja jaoks tutvustades on ikkagi tarvis arvestada meie konteksti ja lasteaeda läbi kuidagi kohaliku kultuurifiltri. Ja seega siin ongi Ilmar Raag näiteks annab ülevaate neegrite kujutamisest ameerika kino linale läbi selle ajaloolise arengu rassismist poliitilise korrektsuse, nii, milliseid stampkujundeid neegrid kehastavad Ameerika mainstream filmides ja milline on olnud puhtalt neegrite eneste filmid neegrite jaoks siis Tõnis kahu on väga sugestiivse artikkel sellest gängster räpist, mida saadab suur kommertsedu. Kuid samas peetakse sõda Ameerikas selliseks õõnestavaks ja moraalset allakäiku soosivaks jõuks. Siis on siin artikleid Toni Morrisoni st ja Ene-Reet soovib, kirjutab kolmest Ameerika naiskirjanikust, mustanahalise naiskirjanikust ja Jüri Alliku, Jaak Kangilaski ja minu artiklid on rohkem sellise sotsiaalse kontekstiga. Jaak Kangilaski annab ülevaate neegrite olukorrast sõjajärgsel ajal Ameerikas. Rassiprobleemidest jõuab lõpuks küsimuseni, et kas mingi spetsiifiline neegrikunst on olemas või on see võimalik ja ta vastab sellele eitavalt, et on võimalik neegrite probleeme kujutav kunst või neegrit kujutav kunst, aga mingit sellist eriomast neegrikunsti, nagu on olemas neegrimuusika, Ameerikas ei ole. Jüri Allik annab sellise tunnustava ülevaataja 94. aastal ilmunud skandaal reaalsest raamatust, mille autorid on psühholoog Richard Bernstein ja sotsioloog Charles Marri. Selle nimi on pelg või kellakujuline kõver, mis vaatab Ameerika probleeme eri elanikkonnas gruppide ebavõrdse intelligentsuse taustal. Nimelt interpreteerides paljud IQ mõõtmisel saadavaid andmeid on nad leidnud, et, et keskmise Ameerika neegri intelligentsus kui pidada üldse populatsiooni keskmist hinnata 100-ga, siis seal on 15 punkti madalam kui keskmisel valgel ja Alliksise joonistubki välja nende argumenteerimisviisi ja järeldused, mis nad sotsiaalpoliitika jaoks sellest teevad. Mina oma artiklis seame kogu sellise argumenteerimisviisi kahtluse. Ja leian, et, et siiski mingit pärilikku või geneetilist seost intelligentsuse ja rassi vahel ei ole avastatud ja, ja tõenäoliselt bioloogilised meetodid ei ole nii kaugele arenenud, et neid praegu veel üldse avastada saaks. Ja teiseks, see on kahtluse alla ka. Isegi kui selline korrelatsioon oleks selgelt kindlaks tehtud, tähendab, korrelatsioon on kindlaks tehtud, hakese pärilikkus. Kahtlane, et aga kui isegi pärilikkus kindlaks teha, et, et sellisel puhul võiks selt teha järeldusi hoopis teistsuguse sotsiaalpoliitika jaoks, kui konservatiivsed autorid Houstoni Marri ette panevad. Mu enda artikkel veel räägib natukene laiemalt rassiprobleemidest Ameerikas sest tõsiasi on see, et neegrite said 63. 64. aasta seaduslikku piltidega kätte kõik kodanikuõigused. Seda on üsna raske tänapäeval ette kujutada, et veel 30 aastat tagasi puudusid neil paljud elementaarsed õigused. Tänapäeva maailmas on enesestmõistetavad ja see neegrite kohtlemine on liberaalse ja demokraatlikumaks maailma eelpostis. Ameerika Ühendriikides olnud alati üks selline tume pool, selle vabaduse üks selline varjukülg. Ja lõpuks kogu numbri illustratsioonid pakuvad väga täpselt muude teemadega piltideks valitud Urmas Viigi nüüd hiljutise Kristjan Raua preemia laureaadi sari tattoo, mis kujutab neegri nägusid võisiis Jagnoomiat justkui politsei fotorobotivahenditega. Nüüd mängime teile helilõiku, mille meie stuudiosse on toonud toimetaja maris Johannes. Teatrifestivali draama 97 mängukava on koos. Festival ise toimub kolmandast viienda oktoobrini Tartus, aga kes olid valijad ja mida valiti Margus Kasterpalu? Pärast eelmist Draama festivali 96, mis toimus ka Tartus ja valikukomisjoni liikmeteks olid Merle karusoo, Reet Neymar ja Jaak Allik, tehti minu teada viimase initsiatiivil teatrijuhtliidule ettepanek et järgmise draamafestivali valikukomisjoni moodustada Postimehe ajalehe kultuuritoimetus. Valikukomisjoni liikmeteks said siis Aime Unt, lavastuskunstnik professor Andrus Vaarik. Näitleja teab selle poole pealt tunduvalt rohkem kui keegi Kriitikutest, keda esindavad Kadi Herkel, Margot Visnap ja Margus Kasterpalu. Pisut printsiipidest nimelt ei, ei ole nüüd tõepoolest selle valiku tegemisel arvestatud põrmugi sellega, kus teatris mõni lavastus on sündinud vaid, vaid on vaadatud lavastust. Ja, ja seda, et ta Eesti teatri selle hooajapildis esindaks väga omanäolist, väga head eriskummalist tüki festivalile Draama 97. Oktoobri alguses Tartus pidavad etendus Arkaadia Tallinna linnateatrist. Lavastust Don Juan ehk armastus geomeetria vastu Rakvere teatrist. Lavastus kured läinud, kurjad ilmad, Eesti draamateatrist, lavastus selge taeva all Vanemuise teatrist lavastus, maailma kõiksuse kiireim kell Eesti draamateatrist lavastust peierite õhtunäitus, Eesti draamateatrist, lavastus, spoon River Viljandi draamateatrist tuga. Tegelikult on see Viljandi kultuurikolledži diplomietendus Von Krahli teatrist lavastus, sõduri lugu. Ja praegusel hetkel on veel üheksas koht festivali nimekirjas lahtine üks kandidaatidest sellele üheksandale kohale on Pärnu teatri. Järgmisel aastal on õlu parem lavastus mida me saame ära vaadata siis, kui Pärnu teater mängib oma suvehooaega juulikuus ja siis me nimetame üheksandale kohale siis kas selle või mõne muu lavastuse, mis mis on praegusel juhul välja jäänud. Jah, siin nimetatud üle sõidab festivalile humanity Taarja Instituudi teatritrupi etendus, väikesed tragöödiad, aga sellest siis üks osa Don suaal. Ja seda mängitakse festivalil siis Rakvere teatri Don Juani järel nagu kolmanda vaatusena teises saalis. Eelmise festivali puhul arutati seda, kellele see on, kas see on Eesti publikule või on see mingi rahvusvaheline turg, kellele teie selle festivali nimekirja koostasite, Margot Visnap le ikkagi eesti publikule, kuna see rahvusvaheline seltskond, kes festivalidel tuleb, on siiski piisavalt väike. Ja, ja mulle tundub, et oleks päris mõttetu hakata nendega arvestama. Sest kui me valime Eesti jaoks välja meie meelest olulisema huvitavama intrigeerivama mitmekesisema programmi, siis see ühest küljest nendele vähestele väliskülalistele annab ju ometigi mingisuguse pildi sellest, mis Eesti teatas, praegu toimub. Ja tõenäoliselt võimaldab saada ka niisuguse loomingulise rahulduse ja niisuguse rahvusvahelise kogemuse rahulduse, et kindlasti ma arvan, et, et mingi mingi etendus võib tekitada huvi, kui isegi mitte konkreetselt selle lavastuse vastu, siis kas selle teatri vastu või selle lavastaja vastu. Nii et me oleme mõelnud ikkagi eesti publikule. Ja kindlasti on see festival ka eesti näitleja jaoks just hea võimalus näha oma kolleegide tööd sest kõik võivad kolmandast viienda oktoobrini elada ja olla Tartus tänu Kultuurkapitalirahadele. Nii ütles festivali tegevdirektor Maibi õelo. Festivali korralduses siis lisaks Vanemuise teatrile osalevad veel ESP kes tegeleb külaliste kutsumisega ja Eesti teatriliit, kes siis omalt poolt kutsub ja suhtleb vahetult žüriiliikmetega. Züriil on nagu eelmine kordki 10 võrdset preemiat, ükskõik mille eest nad annavad 5000 krooni on üks preemia siis teine on selline teatritudengite žürii, aga see on nagu lihtsalt huvitav, kasuta, kas nende eelistused ja selle rahvusvahelise žürii eelistused langevad kokku või mitte. Aga et kuulda ka rahva häält õhmis Femmis jumala hääl on igal juhul kõik need inimesed, kes vaatavad ära kõik festivali etendused festivalil saavad hääletada mingil kombel parima etenduse puhul ja see on siis lavastuse preemia ühe terve lavastuse preemia. Neid auhindu hakkab jagama üheksaliikmeline žürii, kuhu kuuluvad Eestist žürii esimees Tõnu Tepandi lisaks Hardi Volmer, Mihkel Mutt ja Andrus Laansalu ja välismaalastest meilgi hästi tuntud lavastaja Adolf Shapiro vähem tuntud Finboolsen Uppsalast, kes Tartus lavastanud väikese onu saaga. Ja siis on nimekirjas veel toruni festivali žürii esimees, Poola lavastaja Jerzy koonik, teatrijuht Taanimaalt Trevor Davis ning rahvusvahelise teatriinstituudi president, Korea päritolu Jong Okim. Nemad on siis need, kes vaatavad, hindavad kümmet välja valitud lavastust. Selle jutu lõpuks aga passiks kuulata Andrus Vaariku kommentaari selles valijameeste seltskonnas, kes pannud kogu festivali draama 97 kala, niisiis eriteade kriitikutele. Ja see on päris raske töö tegelikult siiski kui sa oled kohustatud teatrit vaatama, mulle väga meeldib teatris käia ja ma mul tekkis hirm enda pärast, et äkki ma tõesti ma ei käi mitu aastat teatris, peale seda, kui ma pean teatrit vaatama asjal või sa pead, siis on see kohustuse mekki juures ja samal ajal sa pead otsustama, sa pead arvamust omama ja sa pead teiste inimeste loomingu saatusele otsustama, siis tekib mingisugune võlts objektiivsuse sumps oli juba sees ja ega ma kriitikute tööde kadestanud. Paari päeva pärast möödub 85 aastat ühest erilaadsest sündmusest, see oli eesti asunduste esimene ja viimaseks jäänud laulupidu. Nimetatud sündmusest räägib nüüd Aseri keskkooli ajaloo õpetaja Richard Käär. See oli esimene ja viimane eesti asunduste laulupidu, millest võtsid osa ka peaaegu kõik Eestimaa laulukoorid ja puhkpilliorkestrid. See toimus siis Narvas, mis kuupäeval, see oli 23. ja 24. juunil 1912. aastal niisugust asja korraldada üle Venemaa, saada kokku koore, see võis olla päris tülikas, kuidas seda asja korraldada? No selle peale juba kõik mõtleme 1000 90. aastal. Eesti seltsid Peterburist ja pärast ka Narva eesti seltside kooliseltside 1000 19 halba määrsele kuupäeva ja selles 1009 11-l aastal. Ja siis algas see ettevalmistamine. Peaaegu kõik Eesti ajalehed teatasid sellest. Ja siis Peterburi teatajas ju ka eestikeelne ajaleht sellest kirjutas, kui palju üldse oli eestlasi väljaspool Eestit, sel ajal? 1900 seitsmeteistkümnendal aastal 200000 eestlast ja piirkond väga lai muidugi. Ja üle terve Venemaa alates pihku kubermangus kuni Vladivostokini nüüd naatorid siis rongiga oma käe peal või oli ka mingisugust riiklikku toetust ja kuidas see toimus? Oli küll saivad siis odavama hinnaga tulla siis neljanda ja kolmanda klassi rongidega ja tulid ka Meie kaudu ja tulid ka bussidega nii igati moodi, kui palju üldse Venemaalt inimesi kohale tuli, palju oli lauljaid ja oli ka ilmselt siis pillimängijaid, see oli kaks päeva esineda ja kolmas siis osa vuti tuli vähem, aga teisel päeval kuskil üle 4000 lauljad olid koos salgas siis rongkäiguga ja ajalehte reets Jon Gadjettide ajalehte, reets kirjutab, et see oli üks niisugune laulupidu, kus kõige rohkem takisti tehti isegi rongkäigu äsja olgu ka iluvatud, parasjagu suure raskuse saavad ikka lubati rongkäik algas Peetri väljakust ja Suthofi laulupeo oli, see on kuskil kaks ja pool lesta. Rongkäik, kavas olid ilmselt eesti laulud, aga kas oli ka riigi truusid ja tsaari alamlikke laule, kuidas nende nõudmistega olgu, lauldi laulu Mu isamaa, mu õnn ja rõõm. Siis politseinik keelas ära, et seda ei tohi korrata. Inglise tõusid püsti, laulujuhataja pidi ära minema puldilt ja terve osaks ja isal oli koos kuskil 20 25000 inimest, kes laulsid ja kaks ja kolmas korda ja Helsingi suunide ütles niimoodi, et nad ei ole niuksed vastuvõtmisele laulu kohta ei ole kuulnud Soomeski. See näitab, et kuidas nad ikka suhtusid, ütleme, eestimaise laulu peal see oli viimane laulupidu seal vastavatest 13-l oli vene laulupidu Narvas, siis tuli esimene maailmasõda ja siis tuli nõukogude võim siis mullu maa olen uurinud nõukogude ajalugu, isegi saadik Marju Eestisse ja Eesti asunikud ei tohtinud selle eest karistati. See oli viimane laulupidu. Ja nagu ikka meie saates ka kontserdi kommentaar sõna on Ivalo Randalu. Juunikuud on jäänud 10 päeva. Eesti kontserdil on pakkuda neisse ainult kaks kava. Ja vist õige ka, sest kui see sünge Singersite kontsert juba poolikule saalile läks, siis on see märk küllastumisest ometi suvemuusika 97 ju alles algas. Eesti Kontsert alustab siiski ettevaatlikult, sest ühessegi juulikuu nädalasse pole planeeritud enam kui kaks, kolm kava. Pooleks Tallinna ja muu Eestimaa vahel. 10 pealinnas, kaks start, näitus ja üheksa lõuna idaruumis Võru, Valga, Tõrva, Viljandis, Sagaadi, Jõhvi mustjoonel, kui kasutada sõjadusliku keelt. Sõnaga hõre rinne, mis annab meile võimaluse rääkida Gide lähiajal enamast kui jooksvast sündmusest. Ja seda me hakkamegi tegema, et muusikast pakatavaks augustikuuks jõuaksime ette häälestuda. Nimelt viiakse augusti jooksul läbi neli mahukat festivali tõsine kirikumuusika festi Raplamaa 97 ei korraldaja Eesti Kontsert, ent see pole tähtis. Siis pea ükski päev hea muusikat. Ta eri paigus toimub kontserte vahel kuni viis, ühel ajal. Mis vestid need on. Esimesest 10. augustini käib Tallinna 11. rahvusvaheline Norile festival pea sündmustega Tallinnas suurter Oreditel 16 kontserti antakse nagu ikka, aga Pärnust Mustveeni ja Räpinast Kuressaareni. Seal üks, mis tahab ette lahtirääkimist. Teine üheksandast seitsmeteistkümnendani kirikumuusika festival. See puudutab küll vaid rap bla maad, tänavu esmakordselt sele seitset kirikut, aga neis toimub ka asju, mis õige mehe Peipsi äärest ja Vilsandil kohale meeritaksid. Kolmas kuuendast 10.-ni Pärnu raemuusika oma üheksa kava ja kaheteistkümned kontserdiga, mis laotatakse suvepealinnale kohase suurejoonelisus ega ka ülemaaVõrru, Viljandi, Põltsamaale ja dekrateeritud Tallinnagi. Sealjuures Kaheksandal augustil Põltsamaa lossi õuel ja üheksandal Pärnu vallikäärus tehtav Beethoveni üheksanda sümfoonia hiidettekanne sisulised, põrmugi alla 23. augusti endale vee ja tulevärgi muusika pompöössus ele Võrus. Ning kas Tallinna suvemuusika festival 16.-st 30. augustini Neeme Järvi kunstilisel juhtimisel ja avatakse see Artur Kapi oratooriumi Hiiob pärast sõjase esmaettekandega. Taas kõlab Beethoveni üheksas pluss juba mainitud vee ja tulevärk Tamulal ning Holland, Anti, rahvuslik noorte Helsingi mainekas linna ja Läti rahvuslik sümfooniaorkester. Need on meie külalised siis ja kõik hõrkude kavadega. Nii et minu kaastunne, kullamuusikasõbrad, eriti, kes tervele perele rõõme tahavad valmistada. Õnneks saab septembris lihtsurelik jälle kosumis aega ja ka mamma ja tütar kapaleed meisse ju oma piletihindadega eriti but praegu aga kirjeldatu paistel veel väga rahulik, üheks omasoodu vaikselt voolavaks reaks on veel kolmapäevased kavaline Niguliste kirikus ühisnimetajaga Niguliste õhtu muusika ja need kestavad augusti lõpuni ja mitte kõik ei ole seal orelimuusika. Mainige kasvõi Pariisi Gregoriaanilt kooli üheksandal juulil. Järgmisel kolmapäeval niisiis Nigulistes, praegu Soomes elav viiuldaja Aet Leskinen ja organist Kadri Ploom, puukavas fresko Balsi Corelli Woo Messiaen ja Frank. Meie saade ongi jõudnud lõpule, saate panid kokku Külliki Valdma ja Martin veerand meeldivat nädalavahetust teile kõigile.