Tänaõhtuse kooriühingu saatega meenutame eesti koorikultuuri üht tugisammast. Koorijuht ja pedagoogi professor Jüri varistet sünnist möödub täna 10. oktoobril 90 aastat. Oma õpetajast räägivad täna meie tunnustatud dirigendid Ants Sööt, Merike ahjaa leili. Sarapu alustuseks kõlab aga Cyrillus Kreegi sirisega Sirbikesed maestro Jüri variste dirigeerimisel. Mis on see, kuidas väljendada sõnades kõike seda, mille on saanud Jüri variste õpilased oma õpetajalt? Seda vist ei olegi võimalik sõnades kõiki väljendada. Ta on andnud meile elukutse. Ta on andnud meile elu mõte võib-olla. Ja, ja loomulikult mina oma tööd praegu tehes mul on niisugune tunne, et mul on nagu ammendamatu varasalvest võtta tema tema õpetusi. Kui mul oleks nagu, nagu selja taga riiulis kõik see, mis ta mulle kunagi on õpetanud ja, ja ma tunnen ennast üsna julgelt ja üsna kindlalt oma tudengeid praegu õpetades, sest On lihtsalt pagaskust pidavat. Üx väärtuslikem peatükk tema eluraamatust on kahtlemata esimese eesti professionaalse segakoori Eesti raadio segakoori loomine ja kauaaegne juhatamine. Mul oli õnn olla tema kõrval seal esiteks koorilauljana ja hiljem abidirigendina. Nii et ma võin öelda, et, et tema kooriproovid olid kuidagi erakordselt. Ta viis neid läbi väga rahulikult käratult. Koori säästvalt. Ta ta kunagi ei nii-öelda ei teinud puust ette žestidega sõnadega vaid. Ettevaatlikult, kuna ta oli ise väga sõnasuutlik, siis oluliseda ütles ära väga vähestel sõnade abil ja, ja mõne lausega ja teda kuulati huviga, sest tal oli alati midagi öelda ka niisugust, mida võib-olla mitte kuskilt entsüklopeediast ei olnud lugeda. Nii et ta dirigendiks käekiri oli hästi loetav ja dirigendi taotlused olid talle alati endale enne selgeks tehtud ja, ja väga selgelt koorile esitatud ja koori hindas ja armastas ja hoidis teda, seda ma võin küll öelda. Aga mis olid need omadused, mida pidas ta oluliseks oma õpilaste juures ja mis pidi kindlasti olema õel, Jüri Ariste õpilasel. Jüri valesti oli sügavalt haritud inimene kui me mõtleme juba sellele, tal oli kaks kõrgkooli diplomid talli nimelt inglise filoloog töötanud ka õpetajana ingliseõpetajana pärast konservatooriumi diplom muusikapedagoogina koorijuhina. Ja sealt tuli talle ilmselt niisugune pagas kaasa, et ta võis. Oma edasi juhendada, suunata, õpetada. Ta pidas kindlasti vajalikuks. Väga head ettevalmistust. Et õpilased, kes tema juurde tundi läksid, need olid eelnevalt läbi töötanud enda jaoks selle materjali, mis oli üles antud. Ja siis nakatus ka tema. Ja töötas õhina ja huviga sinuga. Ma usun, et kui õpilase poolset initsiatiivi ei olnud või see oli vähene siis vast professor Khani ei pingutanud. Et üks omadus oli kindlasti töökus ja teha tahtmine õpilaseks Nii et ta pidas seda nagu eeltingimuseks, et et õpilane oli ennast ette valmistanud ja seeruditsioon, mis temast kiirgas See oli nii huvitav, et seal tunnis ei tegeldud ainult muusikaga ei räägitud muusikast, ei töötatud ainult muusikaga vaid seal räägiti ka muudest probleemidest. Muusikavälised sündmused tulid jutuks. See oli nii huvitav ja see tuleb tihti meelde üht hilisemas elus, mis õpetaja ütles kunagi. Ja seda ei öeldudki võib-olla niivõrd õpetaja toonis õpetlikus toonis, kuivõrd lihtsalt inimlikult ja see jõudis võib-olla tolleaegsel õpilasel isegi paremini. Ta suhtles üliõpilasega kui võrdsega, isegi võiks öelda. Ja kui kolleegiga vahel Ta oskas tõsta sind ühele teisele tasandile kus sa ise muidu ennast oleksid arvanud olevat. Mina mäletan, et ma natuke mõtlesin tundi minna sest et tema tunniks ei olnud kuidagimoodi kunagi võimalik täiesti kõike ära õppida, ikka ta sattus sul mingi nõrgale kohale ja ja nagu Merike juba mainis, kaugel sellest, et ta oleks ainult töötanud oma koorilauludega, vaid ta väga laialt haaras kaasa kõike vastavalt selle töös oleva teose ajastule ja, ja nii kunsti, kirjandust kui ka ajalugu. Kõike kõiges oli ta ise väga kodus ja ta ütles, et me peame ka seda kõike teadma, aga aga me ei tea, saatnud ju, ja sellepärast tihti tema tunnist ära minnes läksid kohe otsejoones raamatukokku, et lugeda entsüklopeedia ja muid muid raamatuid. Et järgmise, järgmine kord meid jälle nii haledalt vahele jääda. Kui meenutada veel veidi raadio kooriaegu, siis kas või kuidas iseloomustada tema käe all laulmist ja tema kui dirigendi dirigeerimisel laulda? Mul on meeles esimene kontsert, mil ma raadiokooriga kontsertsaali lavale astusin. Seda lõviosa sellest kontserdist juhatas Jüri variste. Ja siiani on meeles tema Cyrillus Kreegi ja Mart Saare lood, eriti Cyrillus Kreegi, magan matsikene. Ma olin teda näinud ju kontsertsaalis selja tagant ja noh, kooriga töötamas. Aga niimoodi kontsertlaval ma ei olnud tema käe all veel laulnud ja, ja mul on häbi öelda, aga keset laulma vist jäin lihtsalt vait ja jänkide laht vaatama. Sest et et see, kui sügavale ta jõudis selle lauluga. Ja missuguse poeetilise kõlavusesse laul sai. Nii et ta ise on öelnud, et nette laul on ju rõõm. Ta peab tulema enne läbi dirigendi südame ja koorilaulja südame ja alles siis jõudma saali. Ja ma pean ütlema, et tookord dirigendi ja koori süda ja hing oli, oli üks. Niisuguseid erakordseid elamusi oleme hiljemgi temalt saanud, aga vaat see on kuidagi mulle meelde jäänud. See oli siis sündis ime. Cyrillus Kreek oli vist kaks Jüri variste lemmikheliloojatest varata. Küllap oli ta üldse Eesti muusika eesti kooriklassikaga suhtles omal viisil väga lähedaselt, Mart Saar ja Kreek olid tema niisugused välja valitud heliloojad. Ja need heliloojad olid ikka aga tema õpilaste dirigeerimist kavadase. Me oleme kõik need läbi juhatanud ja kuidas elategi, kui põhjalikult ta läbi töötanud meiega. Ikka tulles tagasi Eesti raadio segakoori tegutsemisaegadesse, kas kooril olid välja kujunenud ka mingid omad lemmiklaulud lemmikteosed? Just Jüri Ariste interpretatsioonis. Nojah, me peame ikka jälle rääkima Saareste kreegist, loomulikult ka haava. Evaldava Me oleme põhjamaa lapsed. See oli üks esimesi laule, mida ta koorile õpetas juba esimesel aastal ja Ernesaksa laule väga palju. Ta juhatas kõiki Ernesaksa üldiselt kõik tookord kirjutatud lood. Ta laulis, segakoorile kirjutatud, ta laulis kõik läbi segakooriga. Aga meelislugudeks olid tal ikka eesti klassika. Rudolf Tobiase tädi mäletan, noored sepad sele, ta julges ka üsna korje alguses kavasse võtta. Aga lisaks eesti raadio koorile kui paljude kooride kaltson Jüri variste töötanud on see teada. Eri Ariste töötas veel Konstantin Türnpu nimelise meeskooriga. Nüüd vist on oma nimetust lühendanud, nimetavad ennast Türnpu meeskoor paljalt meestelauluseltsi tüür, aga ahaa, asutatud anda ju 1916, siis kui oli meestelaulu seltsi asutamine ja koor loodi sinna. Huvitav oli see, kui mina lõpetasin konservatooriumi 1972. aastal, siis professor variste kutsus mind sama aasta sügisel selle kuuri juurde abikoorijuhiks. Ja siis oli minul võimalus näha oma õpetajat dirigendina. Tabelid, erinevad rollid. Ma usun, et enne oli meil õpetaja-õpilase suhe, kus ma nägin edasiantavat neid teadmisi Juusku teoreetilisest küljest, eks ole, aga neid teda tegeliku koorijuhina tegutseva koorijuhina ma nägin alles siis Türnpu koori juures. Ja siis ma võiks nii öelda, et ta oli üks ääretult ökonoomse tööviisiga. Dirigent kes ei rääkinud palju koori juures ja õpetas meile ka, et kooriga tuleb kõnelda telegrammi stiilis. Mitte rääkida nii palju juttu, et lauljate tähelepanu hajub vaid öelda lühidalt ja täpselt, mida on vaja. Ja seda ta tõesti ise tegi. Ta oli pisut murelik Türnpu meeskoori juures, kuna lauljat vananesid ja uut kontingenti ei tulnud. Nii palju peale, poleks soovinud. Aga ta töötas väsimatult ja väga professionaalselt. Kui leili vahepeal ütlesin, et õpilasena te kartsite teda ja ei julgenud tundi linna siis mina ütlen, et mina ei kartnud professorit aga armastasin teda väga. Ja ma pidasin teda oma vaimseks isaks. Dirigent Ants Sööt, milline oli teie esmakordne kokkupuutumine Jüri varistega? JÜRI variste nime olen ma kuulnud eesti raadiost lapsest saadik see tähendab oma kogu oma teadliku elu. Sest et Jüri valesti teatavasti oli Eesti raadio segakoori dirigent. Ja sellel ajal võid olla seal olid väga sagedased just raadiokontserdid ja juhi Jüri valiste nimi, nimi kõlas praktiliselt Eesti raadios igal nädalal läinud ma teda ei olnud. Aga ma nägin teda elus esimest korda 50. aastal, kui oli üks laulupidu ja kui ma laulsin Elva keskkooli lastekooris. Laulupeol kaasa ja siis juhatasid lastekoori, Karl leidus ja Jüri variste Jüri varistati, tol korral tundus ka juba küllalt eakas. Muidugi ta oli hästi noor, veel, aga vähe hõrenevad juustega. Ja tekkis meil poistel ja tüdrukutel võrdlust Karl leenuse kast. Varist oli kuidagi väga sihuke soliidne, diskreetne heatahtlik, Karl, lennu, selle väga niisugune humoorikas ja, ja temperamentne. Kuid millegipärast hakkasime mega arutama, kuidas meile meeldis kummagi juhatamine ja see vaekauss jäi nagu tol korral JÜRI variste kasuks. Hiljem on minu elu niisugune otsene kokkupuude oli temaga enne seda veel, kui otsene kokkupuude oli, nägin ma teda 55.. Ühe laulupeoaegsel kontserdil Estonia kontserdisaalist, kus ta juhatas sisse eesti muusikast koostatud kontserti. Sellest kontserdist jäi mul Selle tolleaegse raadio koori nihukesest, suurest täiuslikust kõlast ja jäi mulle väga selgesti meelde Türnpu valvur, mida Jüri varistasisi vaatas. Ja siis sellesama sellesama aasta sügisel astusin ma konservatooriumisse ja sattusin õppima Jüri variste juurde. Mul oli sellest äärmiselt hea meel ja see töö Jüri variste klassis oli raske. Esiteks oli ta äärmiselt nõudlik mitte ainult nii-öelda või nii-öelda muusikalistest küsimustes, vaid ka puhtal kujul Niukest, hariduslikes, üldhariduslikes asjades. Ta nõudis väga paljude asjade kohta lugemist ja väga tähtsad olid analüüsid, kirjalikud analüüsid. Kui me nüüd üllal ealisena laseme üliõpilastel tehasel ühe, äärmisel juhul kaks analüüsimeistrist siis me tollel ajal tegime kirjalikud analüüsid kõikide teoste kohta, pidame, juhatasime ja Jüri varist, et teatavasti ju filoloog ja tema luges äärmiselt täpselt ja nõudis korralikku lauseehitust ja stiili ja nii et see oli, oli tema üks niisugune põhilisi jooni. Ja muidugi tema kui pedagoog oli selline kes oli ise tänu oma inglise keele oskusele lugenud väga palju erialast kirjandust võõrkeeltes ja, ja teinud sealt omad kokkuvõtete järeldused. Nii et see dirigeerimise tehnika õpetamine erines ikkagi tollel ajal teistest pedagoogidest. Ja selle tema rõhutas seda. Juhataja tuleb ikka niiviisi, et, et võib juhatada orkestrit ja võib juhata koori ja väga paljud on ka tema klassi õpilastest sellega normaalsel viisil toime tulnud. Nii et see tehniline väljatöötlus oli ka äärmiselt täpne ja tõsine asi. Ja muidugi siis kõige olulisem see sisuline asjadele lähenemine, sest et Ariste ju ma julgeksin öelda, on juhatanud elavaks kogu Eesti segakooriloomingu väga palju muidugi ka veel lisaks mees kuri meeskooriloomingut ja, ja tema enda lähenemine oli alati selline, et ta püüdis just seal teostest kätte saada, mis on nootide vahel ja õpetas ka meid nii-öelda nootide vahelt lugema. Ja see on minu arvates äärmiselt äärmiselt vajalik oskus. Kui laval keegi tahab midagi pakkuda. Aga millega seletada seda Jüri variste põhjalikkust ja kõrget eruditsiooni intelligentsi, kus ta oli see kõik pärit? Ilmselt lapsepõlvest juba žürii valis, oli kooliõpetaja poeg ja ta alati väga soojalt meenutas oma koduvanemaid ja oma isa kes oli äärmiselt nõudlik olnud tema suhtes, kes pani teda maast madalast keeli õppima juba pisikese poisina ladina keeltki ja ja, ja siis ta selline noh, niisugune kodune vaimne vaimne õhkkond nähtavasti kasvas koos tema endaga. Ja ta ütles niiviisi, kui ta lõpetas Tapa gümnaasium meid siis tal nagu ei olnudki üldse mingit teist, et mõtet, kui ta läheb ülikooli õppima mingisugusele humanitaaralal kas kirjandust või keelt või või midagi taolist ja nii see ka toimus. Et see, see haridus, mis ta sai Tartu ülikoolist filogine ja õppis seal ju õppis inglise keelt ja maailmakirjandust ja vot see on see, see niisugune noh, hästi või kaks kõrgemat haridust, hiljem konservatoorium. See ka ikka mõjustama puhul nähtavasti. Just et väga tõsiselt teda kujundavana ja. Hiljem muidugi see tema, ta luges ise väga palju ja püüdis asjadega kursis olla ja ja mitte ainult kurss olla, vaid püüdis asju alati analüüsida. Nii et vot selline. Pidev edasi harimine, need olid need eeldused, mis teda teda siis tegid, niisuguseks eriliseks pedagoogiks. Ja muidugi muidugi suur musikaalsus. See kahtlematult, sest et on ju teisi väga erudeeritud inimesi, aga kui ei ole seda neid erialasid, häid erialaseid omadusi, siis siis tihti ainult ainult ühe poolega elus ei tule välja. JÜRI varistest rääkides nimetatakse ikkagi tema suurt taktitunnet, diskreetsust ja tagasihoidlikkust. Tihtipeale ka praktiline dirigenditöö nõuab suisa vastupidiseid omadusi. Kuidas suutis tema koorilt kõik selle kätte saada, mida ta taotles. Ette kujutas. Esiteks oli ta niisugune inimene, ta mõjus kuidagi niiviisi, et tehti kaasa seda, mis ta taotles. Ei saa öelda, et tal ei oleks olnud nihukesi teravaid momente, kus ta oleks pidanud ennast maksma panema kui seda läks, ja siis ta ka seda tegi ja ta tegi seda väga selgelt väga resoluutselt. Aga suhteliselt laabusid asjad alati kõik nii-öelda normaalsel kujul ja, ja ei olnud tal vaja midagi midagi teha. Aga ma pean ütlema küll, et ta oli. Üldiselt oli ta niisugune hella hingega inimene kes isegi võib-olla liiga tundlik sest tema nihukest, robustust, jämedust ja, ja, ja nihukest solvamist ja, ja isegi õudset solvumist elas väga endas läbi. Ja ta oli selline, et ta nagu ei näidanud, ei tahtnud seda välja näidata ja siis ta kannatas selle all ja ja võib-olla alles palju hiljem kunagi, kui ta neid inimesi, keda ta siis usaldas, siis ta siis ta. Ja eks neid elus neid nihkeid ja tõukeid ja niisugust hoolimatult käitumist on olnud ju kõikide puhul. Jaga tema elasta kuidagi kuidagi väga üle. Aga ma pean ütlema, et ta oli küll ise selline inimene, kes ei läinud küll kunagi kellelegi kurja tegema ja, ja pigem ta püüdis-püüdis asju leevendada või näiteks, kui olid niuksed noh, lausa niuksed olukorrad, siis ta ütles. Ta püüdis ütelda, ta ei tea midagi, ta ei, ta ei, ta ei ole kuulnud. Ei, ta ei ole näinud, ma võiksin öelda ühe ühe lausa erakordse asja, mis on eesti muusikas tänaseni nii-öelda sitkeks, rääkimata. Vetiku Vetik vallandati konservatooriumist anonüümsete kirjade saatmise pärast mitmetele Eesti tuntud muusikud noortele ja Jüri valiste isiklikult ütles minulegi, et ta sai ühe niukse teda solvava laimava kirja. Ja Ta oli sellest kohkunud, aga see oli niivõrd räiget kirjutatud, et ta nagu see see enam ei saanudki solvatesse oli noh, nii lausa lausa häbematu. Ja muidugi pärast tuli välja, nagu oleks selle siis kõik õige, olid Vetik, on see süüdlane ja kirjutaja või siis küsiti neid kirju, et kas Ariste ansambleid, kirju, siis ta ütles, et ei, tema ei ole mingit kirja saanud, kuigi ta ütleb, et ta siis valetas, aga see oli niukene valemiste, mida, mida ta mõtles järgi ja tagantjärgi mõelda sellele, et kas need kirjad ikka, kirjutas Vetik ise. Ei, ma küll Obamat see see niiviisi ei olnud, sest et Vettik oli vangist tulnud, ta ei pidanud suud nii palju kui vaja, olija ütles kõik välja, mis ta sellest elust ja, ja võimust ja väest harvas. Ja tõenäoline oli see, et, et temast oli vaja lahti saada ja vot siis kasutati niisugust viisi nii-öelda, et teda temast vabaneda. Ja kõik need ekspertiisid, mis ju tehti ka nende tehtud kusagil välismaal, tema käekirja proovid ekspertiisi, need tihti kõik siin kohapeal ja Riias ja ja, ja selle tulemusena muidugi ka Vetik konservatooriumist oli sunnitud lahkuma oma ja, ja oligi nii palju oligi vaja, sest uuesti ta kinni panna, nagu enam ei saanud, sest tol ajal teised tuuled. Aga variste suhtus temasse vetikusse vaatamata kõigele väga-väga heatahtlikult. JÜRI varistatuid tõesti mäletada kui äärmiselt mõistvat ja väga peene psühholoogi tundega inimest. Ja ilmselt tema suhtes on vist alati ka samaga temale vastatud ja teda mõistetud oliseni. Ma arvan küll, sest et kõigepealt ta oli, ta oli niisugune, noh nagu ma ütlesin, niisugune analüüsija inimene, ta tegi endale siis miks, miks või, või või mis põhjusel, mingi asi on just nii, nagu ta on ja siis hakkas otsima Ma nii-öelda väljapääsu ja üliõpilaste puhul just väljapääsu nende jaoks, kuidas nendel oleks nüüd kõige mõistlikum see asi nii ära teha, et see oleks tulemuslik. Ja mitte ainult erialastes asjades, vaid ka ütleme näiteks kui oli seal mingisuguseid elulisi elu probleeme siis tema nõuanded olid küll tihti väga, väga niuksed kaalukad ja ta oli noh, niisugune inimene, kes oli kuidagi ka mõjus kuidagi isalikult, ta oli ju küllalt eakas juba tol ajal, kui mina õppisin ja, ja äärmiselt teda võis alati usaldada kõiges, mis temaga mis temaga sai kõneldud ja ja kummaline ikka mõelda ka seda, et ega ta oma nihukest noh, oma nihukest poliitilist meelsust ja oma nihukest tõeks oma tõekspidamisi ta ta ei varjanud, väga, lausa tai ei kuulutanud seda. Aga küllap need tõekspidamised seal, kus seda, kus kus vaja oli, olid nad ikkagi teada. Ja võib olla sellepärast teda ka ütleme noh, võimuringkondades niiviisi nagu hinnatudki õigel ajal ja kõik need kõik tiitlid, mis talle anti, need tehnilised ja Rahvakunstnikud ja need tulid suhteliselt suhteliselt hilja võrreldes mõnede teiste kolleegidega. Sest et ta ei olnud kunagi kuskil niisugune pugeja ega ega ka ka ei läinud sellele, et oleks mingil määral ennast nagu nagu müünud või ennast ise iseenda suhtes ennast reetnud. Nii et see sirge selg, see oli ka muidugi testitki, panin teda pannitagi mõneski asjas mõnes nii mõneski asjas kannatama. Kuidas võiks kokku võtta JÜRI variste tähtsuse eesti koorikultuurile? Kõigepealt jüri variste on olnud sõja ja sõjajärgse perioodi siis või ütleksime siis kogu selle nõukogude aja silmapaistvaim eesti segakoori dirigent. Ta on elavaks laulnud eesti klassika ja Eesti tolleaegse või katta ka siis temaaegse kaasaegse kooriloomingu, kes teab, kui mitmed sajad teosed on olnud, on tema käes esiettekandes. Tänan olnud teinud raadiokooriga palju suurvorme. Ja ta on olnud kõigi sõjajärgsete laulupidude üldjuht. Ja ta on olnud loonud Tallinna konservatooriumis õppejõuna oma koolkonna. Tal on olnud üle 70 õpilase või üliõpilase. Arvan, et tänu temale Nende seas on olnud siis. Viis professorit. Neli, viis protsenti kunagi siin ühel juubeli puhul ma lugesin kokku, palju oli kõrgkooli õppejõud ja siis tol momendil oli neid 16, nüüd on kindlasti rohkem väljapaistvaid dirigent. Väljapaistvaid pedagooge muusikakoolides. Ja ja tavalistes koolides oma igapäevast leiba teenivaid inimesi. Ja ma ei ole veel kordagi kuulnud kedagi, kes, kes oleks teda meenutanud niisuguse kibestumise ka, vaid vastupidi. Kui temast varistest juttu tuleb, siis on kõigil tuleb niisugune helge helge naeratus näole. Ja tahakski öelda, et, et. On kõikide tema endiste üliõpilaste tänu, ma arvan, ka kolleegide ja ja lauljate tänu sinna haua põhja on, on tänaseni jäänud. Ja tahaks, tahaks, et Jüri variste nimi ei ununeks kunagi nii kaua kui kestab, kui eestlaste laulja koorilaul.