Tere kõigile kommetelerituaalidele ja uskumustele pühendatud sarjas on meie huviobjektiks täna rannarahva elu ja seda eelkõige siin, Läänemere kallastel, saame aimu, kust ja millal jõudsid siis eelajaloolisel ajal meie esivanem Nemad siia, millal ja mis teid pidi on kasutusele võetud sõna meri ning miks liivlased end just eriti mererahvaks on pidanud. Aga põhiline on loomulikult see, et me kuuleme palju huvitavat rannaelu ja kalapüügiga seotud kommetest, uskumustest ja rituaalidest ehk teisisõnu, just sedasorti nähtustest, millele Sari pühendatud ongi. Kõigest äsja mainitud, on nüüd valmis rääkima folklorist Marju Kõivupuu ja saatejuht Haldi Normet-Saarna. Marju võib vist öelda, et Meri on aegade jooksul ikkagi tohutult palju ained kõikvõimalikeks uskumusteks ja pärimus. Peksa andnud ja no millest siis omakorda ka kombed ja rituaalid alguse saanud, et ta on andnud seda ainet võrreldes näiteks muu loodusega ehk rohkemgi merega vahetult kokkupuutuvate inimeste tarvis kindlasti, sest meri ühendab, aga Meriga lahutab meri on läbi aegade olnud inspiratsiooniallikaks kunstis, heliloomingust, kirjanduse, aga otse loomulikult rahvakultuuris ja kes on vähegi lähedalt merega kokku puutunud ja ka meie tänasel päeval teame, et meri on võimas stiihia, mille vastu inimesel on küllaltki raske astuda, kuigi me oleme siin mitmel pool maapalli erinevates servades püüdnud ennast kaitsta, aga merevood on tugevamad nagu ütleb rahva lauldi ja eks Eestiski rannaaladel kujunes välja mereline elulaad, mereline mõttelaad. Kuigi võib-olla me teame sellest võrreldes maainimese eluga suhteliselt vähem, sellepärast et noh, eestlastel on rohkem selline omadus tuuri huvi olnud seotud just maameeste traditsioonidega. Me räägime leivast kui peatoidust. Räägime silgust kui leiva kõrvasest ja kasutame merd võrdlusena ka siis, kui me tahame näiteks iseloomustada või kirjeldada midagi suurt, mida pilguga on raske haarata, ütleme, räägime lillemeri ja me vaatame voogavaid viljavälju, ütleme, et see on nagu meri ja kes on sattunud steppi, kus silmapiiri on väga raske pilguga haarata, siis tundub, et seegi on nagu meri. Ja tagasi tulles selle juurde, et missugune võis olla inimese esimene kohtumine merega siis on mul ehk üks lugu. Mõni aasta tagasi käisid külas Tallinna Ülikoolis ERSO murdva vanad laulik, naised, kellel oli vanust võib-olla seal üle 80 ja, või ligi 80, seal nii 70 80 vahel. Ja loomulikult nagu ikka, eks ole, tutvustatakse seda maja, kus sa töötad, oled, kes on sattunud nüüd Tallinna Ülikooli selle uue, nõndanimetatud maare maja kuuendale korrusele, siis sealt saab näha merd ja merd, need naised näha tahtsid, sellepärast et nad ei olnud kunagi seda varem näinud. Vaatasid, pühkisid silmist pisaraid, siis see emotsioon oli väga võimas ja sealsamas nad inspireerisid laulu, mida siis näoliselt, küladesse või, või sellest nende kodukohas nad kindlasti laulavad, kui nad jutustavad oma reisimuljeid. Või näiteks teine lugu merega seonduvalt tuleb meelde natukene kurva sündmusega ikka seesama traagiline lugu Estonia parvlaevaga kui Setumaalt pärit laulik Olga lohk, kes nende mälestuseks siis jäid merehauda, igavest und puhkama, aga ta ei olnud merd mitte kunagi teinud ja kõik see, kuidas ta merd kujutas, ilmselt põhines sellel, mida setud näevad ühe väga kõrge koha pealt, mida tuntakse Eestis Meremäe na seal Obinitsa kandis, kust avaneb väga võimas ja muljetavaldav vaade ümbritsevatele sinetavatele metsadele, mis mõjub nagu Meri ja kui tohib, siis ma võib-olla tsiteeriksin siinkohal lõiku Lennart Mereraamatus, ma olen talle paar korda ka viidanud. Ja Lennart Meri väga võimsalt kirjeldab seda võimalikku meie kauge esivanema kohtumist. Ega ta hoiab käes lühikese varrega oda, see on hoolega lihvitud. Ta näojooned on kummalised, nukilised don karvane, pisut hirmul. Hääled ei jäänud vähemaks, kuid nad vajuvad kuhugi selja taha, jätavate silmitsi vaikusega, mis luurab eespool tema ees hälli. Ääretu süli, ühtaegu vaenulik ja lahe, tõrjuv ja kutsu metsas salapärasem tähistaevast kodusem. Ühe maailmalõpp ja veel suurema algus kui jätkakski siit mõtetega meie kaugetest esivanematest, kes ühel hetkel võtsid hõlmad vöö vahele ja hakkasid mere poole astuma. Kuidas nad oskasid minna? No kes seda oskab öelda, mis tingib selle merekutse ja ikka otsitakse paremaid elupaiku, paremaid võimalusi ennast ära toita. Ja eks selle üle vaieldakse arheoloogias ja ajalooteadustest, kust, kuidas ja millal täpselt siis esiajaloolisel ajal meie arvatavad esivanemad siinsete suurte vete juurde jõudsid, et see on selline väga-väga pikk ja keeruline lugu, kus on siis jätkuvalt küllalt palju selliseid küsimusi, mis tahavad veel oma vastuseid. Aga sõna meri, noh, kui me võrdleme seda näiteks ladina maare ja vene korraga siis erinevatele keela ajaloolistele allikatele tuginedes on arvatavalt juba tubli 10000 aastat kasutusel olnud, kui mitte enamgi. Viitab omakorda, et need suhted võiksid olla ju ka nii põlised. Ja kui me nüüd läheme siin lõunanaabritele külla, siis lähematest läänemeresoome keeli kõnelevatest rahvastest on liivlased pidanud sisendid läbinisti tere rahvaks, nende omanimetus on ka Nierrous ja meri on olnud liivlaste jaoks teine kodu, sest nende elu on olenenud käest. See kõik, mis merest on võimalik välja püüda, on andnud neile toitu. Ja kuigi meri, nagu vana rahvasõna ütleb, et meri annab, aga Meriga võtab, et merre upub kalureid hukkub raevu, siis ikkagi on andnud meri liivlaste jaoks väga palju seda, mis on olnud eluks keskne. Ja noh, näiteks kui me võrdleme eestlaste vana usundite liivlaste usundit, siis merega seotud mütoloogiliste tegelastel on liivi rahvausundis väga keskne väärikas koht. Ja teadaolevalt siis ka esimene kevadine merele minek on olnud kalendriaasta üks tähtsamaid pühasid ja kui nüüd keegi tahab teada, et missugune on liivlaste rahvuslipp siis sinivalge roheline trikoloor ja see siis sümboliseerib sinist merd, valget liiva ja rohelist männimetsa. Selle foonil Kalurite ja merenaistekommetest võiks väga palju rääkida. Ja noh, kõigepealt, kui me millestki alustame, siis võikski alustada sellest rannakaluri majandusaastast ja mida on siis hakatud lugema sellest, kui kevadel hakkab kala kudema tseni umbes jüripäeva paiku tegelikult enam-vähem samal ajal kui mandrimehel maamehel adra marru seal nagu põlluharijate kutsutud adra madrusel algas siis kevadine põllutöö ja see on siis olnud aeg, millal on siis nii-öelda pilgud pööratud mere suunas aga samuti juba ettevalmistusi selleks, kuidas seda majandusaastat alustada on siis tehtud tõenäoliselt siis, kui aasta vahetub uus aasta Tööl rannarahvas on käinud mere ääres kala koitu tervitamas, et tantsis, usutud, et kus taevas mere kohal heledam. Et selles piirkonnas arvatakse, et siis suvel või nii-öelda suvisel püüdjal on ka rohkem kalaparvi ja seegi komme on hallidest aegadest pärit. Tõenäoliselt küll sellepärast et põlvkondade järjepidevuse ja, ja sellel elulaadile paratamatult õpib merd vaatama, mina, kes ma olen siin Tallinnas mere ääres elanud, noh peaaegu et 12 aastat, ma pean tunnistama, et esimene pilk hommikul aknast välja ma vaatamismeri teeb ja, ja ma julgen arvata, et ma käitumise värvi tuule suuna järgi oskan juba ühteteist tähele panna. Aga nüüd kujutage ette, kui see teadmine antakse edasi põlvest põlve, kus hakkavad tekkima mingid seosed, mis neile jäävad võõraks praegu ja võib-olla tunduvad tänapäeval ka nii-öelda liigselt poeetilised või sellised rituaalid, millele nagu raske niisugust nii-öelda teaduslikku sisu anda, et need on sinu isiklikud tähelepanekud, see kohakogemus. Talvel noh, ma ei tea, kui palju siin Tallinna inimesed, aga talvel on ikka tore merejääl jalutada ja siis Soome lahe lõunakaldal vaadati Kuusalu kandi rannarahvas on jälginud, et kuhu siis jääle tekivad niisugused jää, kuhjatised või krunnid. Et siis on vaadatud ka, et sealtkandist saab Pole palju kalu. Et just head kudu kala ja seda kevadist värsket kala, sest teadupoolest kala on ju ka paastutoit ja ja kevadel, kui kala on võimalik hakata juba nii-öelda püüdma ja sööma, see lisas ja toidulauale arvestatavat värskust või tänapäeval nagu me ütleme, ergutas meie maitsemeel paastu ajal liha ei tohi süüa küll, aga kala võib ka kala võib jah ja EPatoniusi ütlemine ka, et eks ole mõne kohta see seente ja muu kraami kohta ka, et ei ole ega liha ega kala, et ei kuulu õieti kuhugi poole, et see on see, millega saab slikerdada, aga kala on see, mida siis erinevalt kas veega küpsetada või kuidagi muul moel hautada keeta sobib just nimelt niisuguseks perioodiks, kui me kas paastame siis teadlikult või nagu vanarahvas teinekord olude sunnil najal. Aga kui nüüd meremees läheb kalale, aga jahimeestel, kui nad lähevad jahile, et neil on erinevad kombed, et nii nagu meie võib-olla ka linnakultuuris jälgima esimest vastutulijat, niisiis kalamees, kui ta kalale läks, siis vanad rannakalureid jälgisid ka hoolega, kes esimesena vastu tuli. Ja millegipärast vaatad ikka jah, et kui esimesena tuleb naisterahvas vastu, et see on halb enne? Ei, millegipärast ei ole tahetud kohata, aga jänes jänes on üks vanakuradi ilmumiskuju, sest vana rahvatarkus ütleb, et see, kes käiga vagasin välja, näeb, et see on ikka kõige ohtlikum ja kui siis juhtus sedasi, et naisterahvas nii vastu, siis näiteks ma vanausuliste pärimuses tean, et nemad on kogunisti koju tagasi pööranud. Eriti hull on olnud see, kui naisterahvas on suvatsenud veel midagi öelda, kas tere või soovinud Kivi kotti või, või noh, mingisuguse muu enda arvates lauseid, siis on asi sootuks hull. Aga julgemad mehed on ikkagi siis läinud kala püüdma. Ja siis on kasutatud väga mitmesuguseid selliseid väljendeid, mis viisakas kultuuriruumis mõjuvad natukene ups söönse, et kui näiteks naisterahvas tuleb vastu, ütleb sulle ja soovib head kalaõnne ja sa vastad talle lakkuse leivategija taguotsa. Noh, see võib-olla ei ole kõige viisakam, eks ole, meie praeguses kultuurikontekstis, aga selle peale siis jah, olevat kindlasti ikkagi merel vedanud ja noh, selliseid lauseid on palju, aga ma arvan, et võib-olla me siin ei hakanud niisuguse maagilise loitsu sõnavaraga raadiokuulajate kaunist eesti keelt rikastama. Aga küll on siis hoolt kantud selle eest ka, et kalapüügivahenditest ei käiks üle kuri silm kurjast silmast. Me oleme teinud nendes saadetes siin väga palju. Ja et siis kalapüügiriistad oleks kurjast silmast puutumata, siis neid on kas soolatud või suitsutatud on siis arvatud, et puhastav suits hoiab küll paha eemale ja ka soolast on siis rahvameditsiinis usundilises niisuguses käitumises arvatud, et aitab siis kõige päha vastu, aga liigselt ilmselt toidu sisse tänapäeval seda kõigest hoolimata panna ei soovitata, et ikka ka üks sellest kahest valgest surmast üks magusa, teine soolane ja ka kalapüügiriistu on siis sõnamaagiaga püütud kaitsta selle eest, et kellegi pilk üle käis, siis kalaõnn seetõttu vähenes ja noh, siin on üks Eesti rahvaluule arhiivist kirjutatud näitetekst Kolga rannarahva kohta. Kellel olnud siis niisugune kunst, et kui on tahetud naabritelt ära võtta kalaõnne uhtuda kadedalt eesti rahvast, eks ole, siis on lõigatud naabri nooda seest tükk välja ja selle no taga ei ole enam kala saadud, aga kui nood siis ära parandada ja kolm korda püssiga, aga oota lasta neljapäeva õhtul see püsi peab omakorda olema laaditud vana hõbedaga ja siis on jälle kalad noote läinud, nii et selliseid väga keerulisi kunsttükke on pruugitud selleks, et siis füüsed teeniksid tema omaniku kõigiti hästi. Aga nii nagu põllumees, nii ka meremees on ikka merel toonud rikkaliku kalasaagi eest tänuohvrit ikka seesama niisugune universaalne vastastikune tänamine, et mina annan sulle osa sellest tagasi, et sina oled minule andnud ja kui on olnud õnnestunud püksis mõned kalad tagasi heidetud, et on usutud, et mereema, siis saab rõõmsaks ja et kuna teda meeles peetud seda järgmine kord peab ka kalurit meeles ja taas on võrgud kala täis, samuti mereema kaitses kalureid uppumise surma eest ja ka sellepärast tuli siis teda ohtralt tänada. Täna räägime rannarahvakommetest, rituaalidest ja uskumustest, stuudios on folklorist Marju Kõivu. Kes seal meremaa, nii nagu metsaisa on olemas, nii on siis Ühes usutud elavad niisugune üleloomulik nii-öelda merepereema on siis, kuna tegemist on emaga just siin, Läänemere kallastel ja mitte ainult väga paljude rahvaste arusaamades on merd kujutatud feminiinsena naiselikuna. Miks ta on tujukas, ta on ettearvamatu, temaga tuleb osata hästi läbi saada, teda tuleb meelitada teda. Ja küllap seda kalasaagi väljapüüdmist võib siis ka võrrelda niisuguse viljakandva rituaaline, eks ole, et mereema on maha saanud kalada parved on randa tulnud, et see võrdsustab nagu see, et ka naine sünnitab ilmale lapsi. No merd on mõeldud feminiinseks, aga samas on ometi, kes on mees, mis mees, nii et veel kord tasub üle korrata, et Neptun on tulnud lõunamaa sooja päikese käest. Jah, kui me läheme tagasi antiikmütoloogias ja vaatame siis natukene laias maailmas ringi, siis mitmel pool on mütoloogilised tegelased kujutatud paarisrahvana, ühesõnaga et on olemas nii meespool kui naispool. Aga siin kargel põhjakaldal on jah paraku see edasi, et me vette isast nagu teame vähe, kuigi ka temast räägitakse. Aga aga domineerima jääb ikkagi Pereema veteema-kujund, sest see on see, eks ole lahke, kes annab, kelle süü on avatud, kes varustab meid kalaga, nii nagu põldu on kujutatud ka naiselikuna, kes annab meile viljasaagi, kes varustab meid toiduga, vaat see toitev ema, eks ole, see universaalne kujund, nii et kus Neptun jagus ema ja mereema, jääb siia meile Läänemere kallastele. Ema on jah, päris meie oma mereema. Aga on siis rahvaluule arhiivi kogutud ka selliseid teateid, kus siis, kui on kevadel püügihooaeg alanud ja siis esimesel kalal, kes on püünisesse sattunud, et tema on siis eristatud selle verega on määritud kokku püünised, lootes, et see toob siis jäänud kalad sinna võrku. Ja see rituaalsed veristatud kala on siis omakorda merre tagasi heidetud. Aga ohverdamiskombeid on teisigi. Ja kui maarahval on hiiede pühakohad, kus käiakse siis siin jõeäärsel rannarahval on olnud sellised huvitavad kohad, mis ei jää, noh, põhjuseid võib olla mitu, merepõhjas võib olla allikasse midagi, aga need kohad, mis nagu jäävad lahtiseks, nyyd on peetud siis sellisteks erilisteks külakohtadeks ja talvisel ajal on sinna siis ohver ostetud ka viinasoola või veel midagi. Ja kui on olnud rasked olud merel näiteks kõrge laine või või tugev torm või tuul ja kui on juba tekkinud probleeme, et kas, kas pääse perelt eluga, siis on ka ohjeldamatult oletatud viina lootuses, et see mereema lepitab, millest võib arvata, et see meie armas feminiinne väga naiselik mere ema ei ütle ära kangemat kraami teps mitte? Nõnda palju siis emast, kes meie vetest tähtsam kui Neptun, aga kotermannist tahaks üht-teist kuulda? Jah, võib-olla siis laevahaigetest on tõepoolest meremeeste pärimuses kotermann või potermann saksa siis Gleb Altermannist tuletatud sõna, et ta on kõige odavam ja tema siis arvatakse, et tema asub laeva koos emapuuga. No laeva emapuu raiumine omaette niivõrd keerukas ja peenikene rituaal, millest võiks ka tunde ja tunde rääkida. Aga kotermann, siis on nii raba kaitsevaim, kes lahkub laevast huku eel aga ta annab laevaperele mingil moel sellest märku. Ja tavaliselt ta võtab siis kas halli vanamehekuju ja mõnikord siis ka ilmutab ennast mõne tundmatu meremehega, kes on tulnud laeva, ei tea kust ja kaob samamoodi salapäraselt. Tegelikult on selle kujutelm, võib-olla meie rahvakultuuris võrdlemisi hiline, aga see on ka seletatav sellega, et 18. 19. sajandi paiku siis ka sõideti, et ta kas on Põhja-Saksa või siis Hollandi meremeeste vahendusel ka nii-öelda mugandunud ja kohandunud Eesti nii-öelda meremeeste pärimus. Selle kotermanniga oli siis nii, et ilmub laevale enne laevahukku ja siis kaob, enne kui laev päriselt hukkub ja siis sellest küll kasumi, ta näitab ennast, ta on kogu aeg olemas, aga ühesõnaga, et anda anda siis märku, et midagi on nüüd tõeliselt väga pahasti, siis ta nii-öelda ilmutab ennast meile äratuntavalt kujul. Et kui siis laeva ilmub keegi, kes ei peaks seal olema, siis see juhib tähelepanu. Eks ma vaatan, kas ma siit leian mõne toreda teksti ka. Et näiteks Ridala kandis on öelnud Rotermanni, et see peab olema laevavaim, vahel peab nägema teda, meremehed näevad. Kui ta laevast välja läheb ja midagi kaenlas on siis üks madrus upub, et kui ta ennast näitab, siis reeglina see on pahaendeline, aga kui ta on olemas ja laeva läheb kõik hästi, ole nagu tarvidust endast näha. Ja tavaliselt siis, kui laev ehitati, siis pandi kuskile laevaga hõberaha või veel midagi, et see tõepoolest siis laeva hoiaks ja kaitseks kõige selle eest. No ja muidugi noh, merega on seotud lisaks kotermannile võib-olla ka hiljem juba lastepärimuses rohkem näkid, näkan, ilusa ja võrgutava naisterahva võrdkuju, tänapäeval aga siis mere ääres ka püüdis inimesi riiki endaga kaasa viia, et mererahvas nii-öelda täieneks ja mererahvaga suhted on olnud rannarahval. Jah, niisugused natukene unelised ja ulmelised, räägitakse, et mereema tütreid, kes on ka vahel käinud rannal oma lehmi karjatama, seal olnud oma emale nii-öelda abiks, mõni rannapoiss on siis ka Pereema-tütre endale naiseks kosinud, aga nii võõrast kultuurist toodud naine ei jää ikkagi ilma külla elama, ta läheb tagasi oma rahva hulka ja käib aeg-ajalt ennast lastele näitamas, aga kui tema salapära või tema tegelik päritolu ära arvatakse või siis ta kaob jäägitult enam ennast lastele, ei näita. Et selliseid lugusid on ka tavaliselt mere ema tütred, kui nad siis rannapoissi armuvad, nad püüavad siis oma nii-öelda tähelepanu võita sellega, et ta täidab siis rannapoisile aga kõige paremad püügikohad ja püüab siis teha kõik tema heaks. Et sellised natukene mütoloogilised sellised unes või ilmsi piiril. Mõlemad lood on ka üpris tüüpilised. Kuidas sulle tundub, kas rannarahvas kuskil kandis tänapäeval ka ikka pisut seda usub või on see niisugune tore muinasjutt ja kui sa talle seda rääkima hakkad, siis ta ainult muigab jahah, eks ole. Kui ma nüüd Peipsi vanausuliste tekste tõlkisin, siis sealt tuli küll välja, et nii mõnedki mehed on proovinud võrguga näki kinni püüda, siis nad on teda tõemeeli kivil näinud ja on olnud väga pettunud võinud teda võrgutada, vaat kui ilus sõna eesti keeles on, eks ole võrgutama väga mitmetähenduslik. Et võib-olla võib-olla siiski keegi usub, aga kuna uskumist ega niimoodi, et see iial teada, millal sama siira usuga teistele nii-öelda naerualuseks sattuda, et võib-olla mõned uskumused mõistlikum enda teada hoida, aga, aga kindlasti need, kes on käega ikkagi sinasõbrad, mina olen niisugune eemalt vaatle. Nendele merega omad suhted, omad asjad ajada ja võib-olla need ongi sellised, mis ei pea nii-öelda teiste teada väga. Ja siis juba vära kristlikul ajal on väidetavalt ja teadaolevalt ka randades olnud nõndanimetatud vala kabeleid. Need on siis sellised noh, kabe nagu kabe ikka, aga need on seotud siis meremeeste kaitse pühakuga, kelleks on Nikolaus, kes on teadupoolest lähedalt sugulane meie jõuluvanaga ja Püha Nikolaus ja ka mitmete teiste pühakute auks on siis viidud nendesse kabelitesse, ohvrit on, on palutud ja väga paljusid selliseid rannakabelit paraku enam alles ei ole. Noh, nagu me teame, aeg teeb oma töö ja nõukogude ajal oli piir tegelikult kohalikule rannarahvale suuresti suletud, et seal kehtisid juba omad reeglid, kurikuulus piiritsioon, kurikuulus piiritsooni, just nimelt kuhu ei olnud pääsujana, et ka meie saartele ei olnud pääsu, et see on juba täiesti omaette pikk jutt ja kõik need toredad lood seoses piiritsooni üle kavandamisega, kuidas kohalikul rahval parasjagu piirivalve ajatega suhted olid. Aga jah ning kala kabeleid on olnud ja, ja kus on siis tõepoolest palutud see head kala saada äkki ikka seda, et tuldaks, et tervena tagasi siis need, kes merele Lässid, olid peretoitjad, kala, müüdi, kala vahetati, kalaga kaubeldi ja see oli üks olulisi sissetuleku allikaid, sellepärast et ranna aladel põllud ju erilist saaki ei kandnud. No on olnud ka veel üks üsna selline tuumakas komme meie rannarahval, kuidas nüüd seda niimoodi hinnata? Aga samas on, mina olen aidanud ja see on olnud sisse piiritusevedu. Jah, paraku on vist niimoodi kord seatud, et nagu Joosep Toots ütles, et mis on keelatud, et sellest tuleb kuidagi üle saada, ta ronis sahvri kõige kõrgemale riiulile, teisele tibatsuselt alla ja seda, mis kusagil on keelatud, seda on läbi aegade erinevates kultuurides ära kasutatud ja kahtlemata Soome keeluseadus kujundas paljudki meie rannakülad Käsmu ja mitmed teised just nimelt niisuguseks, nagu nad praegu on nad tuntud ajaloolane Raimo Pullata näiteks sellest väga pikalt ja põhjalikult kirjutanud. Tänud, ja ma kindlasti soovitan vaadata ka filmi tuli vesi mis on mõneski mõttes väga intrigeeriv ja vaatab Need, näilised keelud võivad tegelikult olla teinekord seotud sootuks alajasemate niitidega, kui pealt paistab, et see on, see on huvitav film ja selle üle tasub mõelda ja et piiritusevedu on olnud üks, aga samuti võib-olla lisaks sellisele nii-öelda illegaalsele kaubandusele on olnud siis ka üle Soome lahe sõbrakaubandus samuti traditsioon, mis on ellu äratatud, see on siis Soome lahe põhja- ja lõunakalda inimeste vastastikused nii-öelda kaubanduslikud suhted, siitpoolt saadi kartulid, liha, mune võid aga poolt siis omakorda kas siis mingit muud kala või vahetati kala vastu selliseid meie mõistes luksuskaupu nagu kohvi, aga vürtse ja teada on, et need suhted on olnud kogunisti perekondlikul tasandil. On peetud sõbra Laatu on antud üksteisele võlgu, on vastastik antud tütreid mehele ja võetud koduväe isid nii-öelda lahe kahelt poolt kaldalt. Et nagu rannaäärne rahvas on nagu omaette kultuuripiirkond ja, ja vesi on kindlasti olnud see, mis ühendab. Mõnedes pärimustekstidest ma olen lugenud, et isegi kui Soome laht on olnud korralikult jääs ja siis on olnud keset Soome lahte jää peal talvised sellised kõrtsid või majutuskohad, kus on saanud peatuda, sest noh, paljukene, see 80 kilomeetrit on see keskmine vistid üle lahe minna, et see väga palju ju tegelikult ei olegi. Et see kauplemine, kauba vahetamine, suhtlemine On on rannarahva kui ütleme siin kuni teise maailmasõjani olnud väga, väga intensiivne ja tõepoolest on rõõm tõdeda, et Kunda ja mahu ja teised sõbralaadad on taas ellu äratatud. Noh, tänapäeval küll nagu niisuguseid turismiüritused, aga ikkagi mõistagi rannarahval, nii nagu ka kõikide teiste elukohtade rahvastel olnud kõikvõimalikke kombeid ja rituaale. On olnud nii-öelda kahe jalaga maa peal ja väga elulised ja samad kombeid, mis on siis seotud mütoloogiliste tegelastega, kes oli Merile Jahaa, eks ole, mere Emonal seal vee all oma majapidamine ja merilehmad, millest plastilise ballaadi on kirjutanud Marie Under, eks ole, kelle õnnet hallid veised polegi, need nagu teised meie karja said nüüd, kust siit edasi nüüd juba võib igaüks lugeda raamatust. Aga mütoloogias on siis jah, usutud, et rajalt siis mereema toob oma karja oma meriveised rannale sööma seda värsket meriheina ja et jäävad siis maarahvakarja hulka, nad on erilise välimusega, nad annavad rohkem piima. Ja niimoodi siis seletamatul moel. Ma ei ole küll väga kuulnud meri pullidest, aga mingil seletamatul moel nad ikkagi parandavad meie karja ja sellistest veististantsis vesteldud lugusid ja neid on hinnatud ja kui kellelegi kari annab head piima, sest noh, tõepoolest rannakarjamaad eriti lopsaka rohuga, et siis on arvatud, et kuidagiviisi on siis mereemaga seda Rahvakarilooma õnnistanud ja mõne oma loomadest siis ühele või teisele perele jätnud. Et need rannakarjamaad on olnud ikka sedavõrd kidurad, et oli tarvis merilehm välja mõelda. Jah, ju siis edasi Joosis sedasi. Me jõuame muinastulede öö juurde, mis on ka tänasel päeval järjest armastatumaks traditsiooniks. Muutunud väga ilusaks traditsiooniks, siis ühendab tõepoolest kõiki Läänemere äärseid rahvaid ja seob nad nii-öelda üheks tervikuks selleks, mis vahepeal ei olnud, nagu me siin juba rääkisime poliitilistel põhjustel, võimalik, kui vana see komme on, rannarahva kontaktid ulatuvad muinasaega tagasi ja et muinastulede ööd traditsioon, mis tänapäeval püüab taasühendada rahvaid, selle juuri, võiksime siis ka otsida juba muinasajast. Kõigepealt võib-olla peaks rääkima natuke jõulutraditsioonidest ka Põhja-Eesti jõulutraditsiooni kuulub väga palju skandinaavia mõjusid, noh kasvõi seegi, et me ikkagi Me räägime jõuludest, mitte siis inglisepäraselt kas christmas või väga paljudes Euroopa keeltes-kultuurides, eks ole, seda perioodi tähistatakse ikkagi kui Kristuse sünnipäeva ja nimetus on tulnud ka sellest. Aga meie oleme siis Skandinaavia jõulu säilitanud ja siis mitmed teised Põhjala rahvastele olulised pühakud on jätnud oma jälje ka rahvakalendrisse näiteks soomlastega nühine tabani või Teiswani päev, mis on siis Püha Stefanuse auks peetav püha, 26. detsembril seda tähistatakse ja Läänemaal ka peetakse väga lugu siis Norra kuninga Olavi sünnipäev päevast, 29. juulil tähistatakse Olavipäeva, mis on siis suve lõpu püha, aga augustikuu viimase laupäeva õhtu tava Sis muinas käsid süüdata ongi nagu nii-öelda selline, kuidas ma ütleks, kas see on siis selline kokkuvõte selles vanadest kultuurisidemetest ja omavahelisest tihedast läbi käimisest, et sümboliseerida seda, et me oleme aastasadu aastatuhandeid siin mere ääres olnud üks pere ja uue traditsioonina, siis 1992 oli see, kui Soomes süüdati esimesed muinastuled ja selle mõte ongi tõepoolest see taaskord siis pageerida seda ühtsust ja rõhutada nii-öelda siis maa kultuuri kõrval ka just nimelt seda merekultuuri. Simon meenub kohe kasvõi meie sidemed saarlaste sidemed gotlandi saarega ja kui need, kes on Gotlandi saarele sattunud, mul on olnud seal rõõm käia siis kui tekkis täpselt selline tunne, et sa nagu oledki Saaremaal, et kõik need kirikutes leitavad omaaegsed maalingud sümbolitest kõikidest siis niisugusest mütoloogiast on niivõrd sarnased. Aga muidugi samas ka see, et eks ole, mis Gotlandile asja oli, on see Gotlandil toodi mida toodi siis käiakive, mille peal on võimalik kõik terariistad teravaks ihude. Minu unistus oli ka tuua Gotlandile Ära Gotlandi käi. Ja ma ei saanud seda muul moel, kui ma märkasin gotlandi turul, siis nugade teritamiseks mõeldud sellist tuisku, mis oli kinnitatud niisugusel korralikule puualusele, noh nii nagu suveniire ikka tehakse. Ja, ja vanamees vaatas mulle tõsiselt otsa, et kas ma ikka tean, mis see on ja milleks seda kasutatakse. Nese asi ripub mul köögi seina peal, teritab ära kõik mu terariistad. Aeg-ajalt, kui tööl tunneb, et noh, enam ei jaksa, siis ma lähen silmitsi teda ja kordan enda ette seda surematut lauset, sul on mõistust sama palju kui kott läbi käia. Nii et pole hullu, sest Gotlandi käia päris terane. Ei, jah, tähendab, aga vähemalt aitab ta teritada ka, et mõistust. Nii et selles mõttes on see hästi tore, et siis põhja lahese muinastulede öö seob nagu üheks tervikuks mitte siis ainult Soome, Rootsi, Eesti, vaid Läti, Leedu, Poola, samuti ka Saksamaa, samuti ka Taani ja tõepoolest muinastulede traditsioon ühendab meid ja annab meile märku sellestki, et mitte maitse ei saa üksteisele külla minna, vaid ka meritsi. Et oleks ju väga tore, kui võib-olla taas elustuksid sellised vanad kombed, et kalur pois sõitis pruudile külla mitte autoga, vaid ikkagi uhkelt ehitud purjelaevaga ja, ja rohkem seda niisugust kesksust, et see ei piirduks ainult sellise populaarse laulukesega, mida me kõik teame, laulame tavaliselt iseäranis süldipidudel on see laul, et seal, kus Läänemere lained laksuvad, ma usun, et te kõik teate, laul läheb edasi, et seal, kus valge majake mul on, hääl ära enam ei laula. Aga huvitav on see, et see on selline laul, mida muuseas ka kõik needsamad rahvad, keda ma siin kirjeldasin, kes ka muinastuled süütavad, oskavad laulda ja oskavad laulda. Miks? Sellel lähedal põhjusel, et selle laulu saksa keelde sõnade autor Marta Müller, Kralet tema suri juba 239 ja on maetud siis Läänemere äärde Sinsti. Ja mis on fenomenaalne, on see, et see naine, kes kirjutas laulu merest, mida tõepoolest laulavad ja teavad ja tunnevad kõik mereäärsed rahvad ja seda laulu lauldakse ka Madalmaades, see naine oli pime. Ja ühesõnaga siit me jõuame ringiga, too alguseni tagasi, et ka merekohin, meremüha, mere lähedus, mere lõhnad, ka see võib anda inspiratsiooni loominguks. Sooviks kujutada. Tammert sõnas, meloodias pildis ka siis võib-olla kui sa ise visuaalset merd ei näegi. Selline oli tänane saade rannarahvakommetest, rituaalidest ja uskumustest. Stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör tuli Maristomba. Nädala pärast kohtume teoloogiadoktor Ringo Ringveega kuulmiseni.