Nali sooritab vaatemängulise sisenemise, tal on seljas tohutu kaamelinahast kasukas ning ta komberdab edasi saabastega, millel puuduvad nöörid üle kuue kaelusest ilma nähtavale tema eksinud tüli norima, nägu. Tema vuntsid on otsekui jaapani akvarelli maalija joonistatud ja huuled hoiavad kõvasti kinni millestki, mis võiks olla pliiats, aga ei, ta võtab selle välja, vaatab seda, paneb tagasi ja seletab, et see on kraadiklaas. Nii kirjutab rõhusse Brändon raamatus reaalsed elud on aasta 1934 realistide tõsine ja andunud juhtan. Rebretoon on kutsunud Salvador Dali realistliku kohtu ette, kus arutletakse tema väljaheitmist Sõrrelistide hulgast korduvate revolutsioonivastaste tegude pärast. Kohtupidamine toimub Pariisis Tony korteris teiste sürrealist idee ees ja ainus, kes olukorda tõsiselt ei võta, on ta Liise. Tema lihtsalt teatab. Mina olengi sürrealism. Rolf rändan ta Liisumises lakkamatult oma laulvas katalaani aktsendis, vaatas oma kraadiklaasi, teatas, et tema palavik on tõusmas ja võttis üle kuue seljast. Selle all ilmus välja mitu kihti kampsuneid, naliiviskas need järjest seljast maha ja peagi oli tema ümbrus kõrvale heidetud kampsuneid täis. Lõpuks palja ülakehaga ja paljajalu Jaskuste, roni ees ühele põlvele ja vandus oma tingimusteta andumist sürrealismi ile. Närileks liiga kaugele, kuid kas ei tuginenud sürrealism just sellele? See, mis ta ütles ja tegi, oli Pöörane. Kuid sürrealist tegidki pööraseid asju, kunsti, mis pidi tulema alateadvusest ja unenägudest. Tsiteerigem ta liid ennast, teised maailmad on olemas, see on kindel. Kuid nagu ma juba mitmel korral öelnud olen, need teised maailmad on meie maa maailma sees siin maa peal, täpselt muuseumi kupli keskel, siin asub sürrealismi uusarvamatu viirastuslik maailm. Selline maailm peaks leiduma Hispaanias liigodu linnas Vigo Aireses, Dali muuseum Teatris, Torre kalad, tehas, ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid. Ja algaski taas üks. Laulev katalaani aktsen Kataloonia laiub Hispaania kirdenurgas otse Püreneede all, kui nii sobib öelda Vahemere äärsest Barcelonast 140 kilomeetrit põhja, õieti kirde suunas. Figueres peaks katalaani keeles viigipuud tähendama, et aastal 1267 andnud Aragoni kuningas Haime esimene linnakesele teatud õigused kuid juba neli aastat hiljem põlenud see sõja käigus peaaegu maha. Nii et pikk ka ajalugu, kuid maailmakaardile tõstis figuereze linna selle kuulus poeg Salvador Dali. Linnas on 18 10.-st sajandist pärit Sanferrani loss voodistiilis Püha Peetri kirik ja kogu maailmas tuntud turismiobjektiks saanud liideeaa ter muuseum, mille osaks on ka iidse linnamüürid torn. Kuid sellest eriskummalisest muuseumihoonest ei saa rääkida enne, kui oleme pisut tutvunud mehega, kelle nime segannad. Salvador domeenek Felipe assintada lee iidomene sellise ilmatu pika nime, millele hiljem lisandus ka tiitel markide buv all sai 11. mail 1904. aastal figuerezes sündinud poisslaps. Tema keskklassi kuuluv isa oli jurist, väga täpne ja distsiplineeritud mees. Ema oli aga see, kes julgustas poega kunstiga tegelema. On teada, et viieaastane Salvador viidud kord tema kaheaastaselt surnud venna hauale ja öeldud, et ta on oma venna reinkarnatsioon hiljem teatanud. Ta oli, et tema ja ta vend sarnane näinud teineteise katse kui kaks tilka vett kuid neil olnud erinevad peegeldused. Reali õppis joonistamist ja avastas õige Varstega tollase moodsa kunsti. Tema esimene avalik näitus Olifigoereze teatri hoones 1919. Aastal 1922 hakkas ta õppima Madriidi kaunite kunstide, kuulis ja nägi juba välja kui ekstsentriline tändi, pikad juuksed ja põskhabe, mantel, sokid ja põlvpüksid otsekui mõni briti esteet. 19. sajandi lõpul Madridis sai ta sõbraks Luispunu EL-i ja Federico Garcia Lorcaga katsete Skubismi vallas ning õppis tundma Taadat, mis mõjutas tugevasti tema tulevast kunstnikuteed. Ta täis nädada prantsuse keeles hobune või kepphobu leitud sõnastikust päris juhuslikult. Aastal 1918 avaldatud esimene laada manifest kuulutas etada ism on uus reaalsus. Et see on kunst, mis peaks ühiskonda šokeerima kehtivatest tavadest ja normidest vabastama. Ning selle oluliste komponentide hulka kuuluvad õnnelik juhus ja mõttetus. Kuus, kui ta sõitis esmakordselt Pariisi, kus kohtus paablopikassoga, keda ta sügab, vabal taustama hakas ning mitmetest järgnevate aastate töödes on näha Picasso Miro mõjusid. Kuid juba 1900 kahekümnendatel mõjutasid Dali loomingut õige mitmed kunstiliigid klassikast kuni viimasele moele alluva avangardini välja. Rafael Survaran, fermeer ja laskes olid tema klassikutest eeskujud, ta kasutas nii klassikalist kui moodsat tehnikat. Eraldi kombineerituna ja tema tööde näitused Barcelonas teenisid seetõttu kriitikutelt nii kiitust kui mõistmatust ja naeruvääristamist. Dali kasvatas endale vägevad vuntsid. Eeskujuks seitsmeteistkümnenda sajandi hispaania kuulus maalikunstnik Diego Velaskes ja kandis neid uhkusega kuni elu lõpuni. Oli 1929, kui taliühines ametlikult sürrealistidega Mambarnaažil Pariisis. Aastal tegi ta koos sürrealist filmi režissööri Luisvuna elliga kuulsaks saanud sürrealistliku lühifilmi Andaluusia koer. Ja samal aastal kohtus ta oma tulevase muusa inspiratsiooni jooni allika ja abikaasaga alaga, kes oli ta liist 10 aastat vanem. Sürrealism ja kaala olid sellest peale, ta oli elus kõige tähtsamad. Sürrealism selle kunstivoolu teoreetilised alused, sõnastes luuletaja rebretoon Pariisis aastal 1924. Voolu mõjutas ta täis. See pidi tulema otse alateadvusest ning mõistuslikud, moraalsed ja eetilised kaalutlused ei tohtinud selles kaasa mängida. Toming pidi olema automaatne, selle aluseks näod ja alateadvus ei mingit teadvuse kontrolli, ei mingite allumist, kehtivatele tõdedele ja tavadele. Max Ernst ja talihakkasid esimestena oma maalidel ulmelisi kujundeid kasutama, maalides sammast, detailid realistide kombel õige täpselt välja. Pariisis tekkinud sürrealismi rühmituse juhte. Rebretoon nägi sürrealismi maagiat ja on öelnud, et kummaline on alati ilus. Kõik, mis on kummaline, on ilus. Tegelikult ongi ainult kummaline, ilus ja sürrealism on kummaline küll. Taliimaalissisema erilisi kummalisi pilte ja tegi kõik, et ka tema välimus eriline oleks. Nagu kirjutab Brändon, kandis ta uhkelt teravate riikidega valgeid pükse enda disainitud sügavate kaeluste ja pikkade varrukatega siidsärke kunsti pärast kaelakeed metallribast, käevõru ja silus Pumatiga oma juukseid. Ala oli muidugi üks põhjus, miks ta lei oma välimuse eest nii põhjalikult hoolitses. Aga Kaala oligi päris omamoodi tegelane. Kala õige nimi oli Helena diakoonova ja ta oli pärit vene provintsilinnast kaasanist. Ühes Šveitsi tuberkuloosisanatooriumis kohtus ta 1912. aastal prantsuse luuletaja poole loa. Iga pool oli 17 18 abiellusid, 1917 elasid Pariisis ja samal aastal sündis tütar. Sessil. Aga kalale Eluaarist ei piisanud. Kölnis kohtusid nad saksa sürrealismi maks Enn sti ja tema naise luuga ja luuäärest kirjelda skaalat järgmiselt. Vene naisterahvas, see libise, sädeleva olend, tumedate langevate juuste linnalt idamaiste ning säravate mustade silmade ja väikeste õrnade luudega meenutas pantrit. Üpris vaikne ahne naine, kes, kui tal ei õnnestunud oma meest maksi endale saamise eesmärgil minuga suhtesse ahvatleda otsustas lõpuks Eluaaria armastavale nõusolekul jätta endale mõlemad mehed. Veel üks näide. Kalal oli ridamisi suhteid olnud, aga ükski polnud seni ähvardanud Eluaardide abielu. Kuid pärast taliga kohtumist läks skaala poolel vaarist lahku ja abiellus Väliga. Kui on arvanud, et kaala tahtis lihtsalt jõukalt elada, sest mida mood oli tal eel talle pakkuda, Maxersti poegi, Simmi on kirjutanud. Ma ei suutnud mõista, miks pidi keegi Eluaarile või Maxile eelistama seda väikest praegu luist ilmutist suurte jõuliste silma puhkpillidega lubi valges näos ning vuntsidega, mis oleksid sobinud gigolo karrikatuurile. Kuid, nagu kirjutab rändan, tõi gaaladele ellu teatud tasakaalu, mis aitas kunstnikul elada ja töötada. Väli ise ütles, et Kaala raviste hulluses terveks sõber vunuell leelised kale on taliära nõidunud. Et see on naine, kes muudab piima hapuks. Igatahes jäi ta lee terveks eluks skaala mõju alla ning Eluaar pääses temast alles aastaid pärast uuesti abiellumist. Väli isa oli aga põhjalikult kaala vastu ning oli veendunud, et poja ühinemine sõõr realistidega mõjutab väga halvasti tema raali. 1929. aasta lõpul pärast kohutavat tüli lõi isa vanemate koduukse Liisel jadaga lõplikult kinni. Oli 1931, kui ta maalis ühe oma kõige kuulsamatest töödest. Mälu püsivus või siis pehmed uisulevat kellad. Ta lemmikmotiiv, suurte taskukellade numbrilauad, voolavalt piklikuks sulanud üks senine numbri laude ripub alla kuivanud puuoksalt. Üks voolab allapoole laua äärelt üksem pehmelt vajunud, üle moondunud inimnäo. Oranži kella plaati katavad sipelgad, kõdunemise sümbol talimaalidel taustal on aga näha Kataloonia Creschi neeme randa ja veteulatuvaid kaljusid. Ise tunnistanud, et sai kellade maalimiseks inspiratsiooni kamen vääri juustusöömisele järgnenud hallutsinatsioon idest. Kunstiteadlaste arvates pilkab Thaliyama sulavate kelladega kronomeetrilise aja jäikust, mida inimestel ameti vaja on. Sest katsu sa elada voolavas ja sulava 100. kuigi, kui mõtlema hakata, siis seda aeg just teebki. Voolab, sulab ja kaob. Mälu püsivus oli esimest korda näitusel New Yorgis 1932. aastal. Oma esimesel reisil Ameerikasse seletas ta lee ühele üllatanud intervjueerijale, kes oli oletanud, et tema tööd peavad olema hallutasinatoorsete narkootikumide tulemus. Aga ta seletas, et vastupidi tema ei joo ega suitseta. Nii kirjutab Ruuspräendan, jätkab ta, maalis oma paine jäidet terveks jääda, astus mööda ohtlikku pingule tõmmatud köit ja nagu Bretoon tekkis, oligi tema kunst tõeliselt ohustav. Niimodi maalide oli, ta oli pääsetee tema jaoks lausa elu ja surma küsimus. Just sellel Ameerika reisil, ütles tema tööprotsessi uurinud arstide arvamuse kohaselt paranoikuks tunnistatud tali. Ainuke erinevus minu ja hullu vahel on see, et ma ei ole hull. Orikas kandis ta ette oma lühikese sürrealismi manifesti. Mina tunnen naljade vastu õudust, sürrealism ei ole nali. Sürrealism on üks kummaline mürk. Sürrealism on kõige vägivaldsem ja ohtlikum toksiin kujutlusvõime sellele, mis siiani kunstivaldkonnas on leiutatud. Sürrealism on vastupandamatu ja hirmuäratavalt nakkav. Vaataja, ma toon teile sürrealismi. New Yorgis on juba mitmed inimesed haaratud sellest sürrealismi elu kandvast ja imepärasest allikast. Selleni manifestis samas leidis aga range ja kategooriline Bratoon, et ta Lian Ameerikas ahneks läinud tema tööd on kommertsrealiseerunud. Ta ajab taga vaid kuulsust ja raha. Mureton moodustas nimest Salvador Dali anagrammi Avida dollars. Dollarite himuline. Dalyya ei lasknud end sellistest asjadest segada. Teise maailmasõja seal ja pärast seda elas ta koos skaalaga Ameerikas kokku kaheksa aastat. Kuid aastal 1949 kolis kodusesse katalooniasse ja tegeles seal igasuguste põnevate asjadega. Muu hulgas oli ta üks esimesi, kes oma kunstis holograafia ja optilisi illusioone hakkas kasutama. Andy Warhol märkis, et Aliimajates suuresti ka popkunsti avastades muuhulgas, et ninasarviku sarv esindab jumalikku geomeetriat sest kasvab Logareitmilises spiralis. Aastal 1960 otsustas Aga Salvador Dali luua maailma suurima sürrealistliku objekti. Dali teater muuseumi oma sünnilinnas figuerezes. Vigo äärese vana teatrimaja oli ehitatud 1849 kuni 50 mäletas seda oma lapsepõlvest ning selles hoones avati ka tema piltide esimene nooruke ja näitus. Hispaania kodusõja ajal aastal 1939 pommitati teatrimaja puruks ja hoone seisis aastakümneid varemetes. Suures saali lagi oli sisse kukkunud, roosidest olid vaid koridorid järel lavast vaid selle esiosa ja ainult fuajee oli enam-vähem puutumata jäänud, nii et viirastuslikud ja fantastilised varemed midagi maitsele. Kui siis Figoereze linnapea, tegi ta liilia ettepaneku linna kunstnikule pühendatud muuseum rajada valis kunagise teatrihoone varemete kummituslikust õhustikust võlutute lee oma tulevase muuseumipaigaks just selle hoone. Ta teatas. Mina kui mu eneselinnas peaks paiknema mu kõige uhkem ja ekstravagantse töö. Kuna teatrimaja õieti see, mis sellest järel on, sobib selleks kõige paremini ja seda mitmel põhjusel. Esiteks seepärast, et ma olen tõeliselt teatraalne maalikunstnik. Teiseks seetõttu, et see hoone seisab otse selle kiriku vastaskus. Mind ristiti. Ja kolmandaks seepärast, et just selle teatri vestibüülis oli minu piltide esimene näitus. Liiali väga haaratud ideest oma tööd Reigo ääres vanasse teatrimajja kokku tuua. Ta jälgis pidevalt hoone restaureerimistöid ja mõtles selle jaoks igasuguseid põnevaid detaile välja. Väliteater muuseum avati pidulikult 28. septembril 1974 ja see kuulub taas meie maailma eriskummalisemad hoonete hulka. Teisiti ei saagi, võib-olla see oli ju tali sürrealism ise. Figo erezesdalyyagala väljakule avanevat Dali teater muuseumi fassaadi võiks esimesel hetkel isegi traditsiooniliseks pidulikku hoone fassaadiks pidada. Esimesel korrusel suured uksed, ümarate kaarte, seal nende kohal kõrged ümarate kaartega aknad, mille ees valus traadiga ääristatud kitsas rõduaknaid eraldavad kitsad nelinurksed, samba reljeefid, fassaadi kohal kiri, teatromuse talipõhi toon hele valkjashall. Klassikalistele mõjuvad korrektsed detailid tumedama, sinakashallis toonis. Aga see on vaid esimese hetkemulje. Järgmisel hetkel avastab su pilk, nali, detailid. Ta liidetailid traditsioonilise mõjuva fassaadi katuseäärtel istub iga aknaid eraldava samba reljeefi kohal, helekujuke pikka saia meenutav kuldne asi põiki peas. Päeval palistavad katuselt hästi saledad kuldsed rõivasteta nukke meenutavad inimfiguurid, käed taeva poole sirutatud. Rõdul suurte akende ees seisab kummalisi tegelasi, käes kuldsed ridvad taas jälle nood mida ma muud moodi kirjeldada ei oska. Kuldset pikad saiad, aga keskmise akna ees seisab ehtne tuukriülikond. Võib-olla mälestus ühest juuni õhtust Londonis aastal 1936. Niisiis, juunist 1936 toimus Londonis suur sürrealistlik näitus, kus ta pidi kõnet pidama. Kõne pea allkiri oli ehtsad, paranoilised fantaasiad ja selles oli juttu sukeldumises, alateadvusse taliilmus kohale, asjakohases, sukeldumisülikonnas, kiiver peas taas ning asus valju hääldajate kaudu kõnet pidama, kuid ülikonna juures polnud õhuballooni ja realiilhakas õige varsti õhk otsa saama. Nad ei saa aru, mis toimub. Otsiti kiiruga mutrivõtit, mida ei leitud, kuid asja ajas mingil kombel ära. Käepärast olnud piljardikepp pääses ehmatusega, kuid ju jäi see kogemus talle meelde ja vahest seepärast seisabki tema muuseumi rõdul tuukriülikond muuseumi fassaadi ees väljakul seisab aga talimõtlev mees, suur ja kummaline skulptuur. Mõtlev mees toetab käega pead, milleks on kuldne muna ja tal on kaelas tume metalne krookrae nagu Hispaania ülikutel kaugesse minevikku vajunud aegadel. Muuseumi siseõue ümarat kivist seina ehib roheline luuderohi. Minanišides seisavad tuttavad taeva poole sirutatud kätega saledad figuurid, mõnes nišis vahelduseks antiikkujud. Seinu ehivad eriskummalised maalilised ja ruumilised kujundid. Välja jaoks oli neil kindlasti sümboolne tähendus. Ja keset siseõue seisab vana lillek. Juttude järgi kuulunud algab Brownile ja selle ninal troonib vormikalt lopsakas naise figuur. Kõik meenutab pisut teatri lava. Aga mida ma Estrogali ütleski? Kogu mu elu pole olnud midagi muud kui teater muidugi nali, jäneseteater peaosas tali ise. Ja oma Muuseum teatrist kujundas ta vägagi omane näolise või siis unenäolise teatri. Nüüd tuleks kujutleda kaht pikka punast seina, mille ristumiskohal seisab suur ümartorn. Torre galataja skaala torn. See on keeruline, peaaegu kirjeldamatu punane toon tundub kord sügav, tume roosana. Teinekord meenutab küpset tomatit, seintes on rida võretatud aknaid ja kõik punased pinnad on üleni täis ülimalt korrapärastes tihedates ridades heledaid kollakaid, täppe täppidena tunduvad need asjandused küll päris eemalt. Kaugelt lähemalt vaadeldes näed, et pikad omavahel ristuvad seinad ja suur ümartorn on üleni täis toredaid Pätsikesi. Need on otsekui ahjust võetud kukleid või ümmargused leivad millele on taignast keerutatud peale laia kaks jalga. Leib. Nii neid kutsutaksegi ja seinte ülaäärtel seisavad väga korrapäraste vahedega reas hiigelsuured valged munad toetavate ümbrile, otsale teravad taeva poole linade vahel seisavad kõrgetel kaarjate seintega alustel Taasnad tuttavad rõivasteta nukku meenutavad haprad ja saledad kuldsed inimkujud. Käte asend küll vaheldub, kord on need lihtsalt külgedel, kord on üks käsi üleval, siis teine. Kõrge ja ümara Torre kalad ja katuse äärele on samuti hiigelmune kuhjatud, kõik tihedalt kõrvuti vaheldumisi nii püsti kui külili. Muna ongi taas üks talikujundeid, midagi sünnieelset kaitstud. Lootuse ja armastuse sümbol. Niisiis, pikad punased tihedates korrapärastes ridades kuklikestega kaetud müürid. Vala torn kõige ääristatud lumivalgete munadega. Ehituse välispilti kuulub ka kõrge läbipaistev võrestikuga kaetud sfääriline kuppel mille klaasias pind näib taevasina peegeldavat ja millest on saanud üks reguereze linna embleeme. Selle looja on kuulusid Taani arhitekt Emilio Peeerrespinjero. Sellisesse Dalyinäolisesse hoonesse on siis koondatud suure sürrealismi meistri loodud kunst. Tema maalid, igasuguses stiilis joonistused, mehhaanilised seadmed, tuurid ja igat sorti kummalisused, hulk ruume, erinevad esemed, erinevad stiilid, väli loodud fantastiline reaalsuse eest põgenev unenägude maailm. Kokku olevat siin vaatamiseks väljas oma poolteist 1000 kunstieset palju, et kõik hoone sisse ei mahugi. Näitus jätkub muuseumiväljakutel ja ümberkaudsetel tänavatel. Oma teater, muuseumi väljapanekud kujundas ta oli ise. Kõik pandi siin paiku ka tema näpunäidete järgi ja tema soovide kohaselt. On küll teada, et Kaala tornis on mõned ruumid sisustatud juba hiljem, kuid meistristiil on alles hoitud. Huvitav küll, millega just mee Vuesdali ära võlus, nii et kuulus sürrealist 1938. aastal näitlejatari lopsakas okkad, huuled hiigelliivaniks vormis jääd Torre kallata. Eas sisustas ta lee lausa Me uuesti nägu kujutava elutoa omal ajal sensoritega vastuollu sattunud blondist Vambist. Filmistaar oli muidugi tõeline maailmakuulsus tollane seksisümbol ning hääletati hiljem kõigi aegade filmistaaride reas 15.-le kohale. Kuulsime ju eesti toa kõrget sissekäiku piirab kuldne moodustis. See kujutab diiva tohutut juuste põimikut. Täidlased pruunikaspunased, huuled, toosama Mei uuesti diivan seisab poolümarapiirdega eraldatud põranda keskel. Tohutu suur kollane, säravate sõõrmetega ninaots toetub vastu pruunikaspunast seina ja kahel pool nina on seinal kaks nelinurkset pilti Meivasti silmad lähedalt vaadates must valged maastikupildid, pisut kaugemalt aga tunduvadki piltidel kujutatud maastikud tõepoolest poolavatud silmadena. Meivast lahkus siit ilmast 87 aastasena 1980. Loodetavasti oli ta suures realisti tähelepanust meelitatud. Torre kalatehas asuvast Ta oli kalliskivide galeriis on välja pandud taliiloo tõdehted. Terve 39-st esemest koosnev ehete sari, mille ta valmistas aastatel 1941 kuni 1970 kuulsaim tema ehetest on kuninglik süda, kullast tehtud ja suure hulga rubiini teemantite ning smara aktidega kaunistatud südamekujuline ese mille särav punane keskosatuks läheb otsekui tõeline süda. Oma ehete kohta on ta öelnud, et ilma vaatajate Ta pole neid olemas. Niisiis on vaataja see tõeline kunstnik. Uskumatu, kui palju Salvador Dali oma elu jooksul luua jõudis ning kui palju asjadega tegeleda. Maalias skulptuur, film ja tea. Muuseas tegi ta koostööd ka Alfred Hitchcock. Iga, kelle üks film unenäolist atmosfääri nõudis töötas koos kuulsate fotograafide man Reia sesselbiitoniga ning kujundas moelooja Elsa sky aparell i kollektsiooni jaoks valge homaarimustriga. Kleidi. Poeet Federico Garcia Lorca mõjul kirjutas ta oli 1944. aastal Ani peidetud näod, kus kirjeldas kolmekümnendatel toimunud ekstsentrilise aristokraatide armuafäär. Sääre ja 42. aastal ilmus raamat Salvador Dali salajane elu hiljem veel ka geeniuse päevik. Ja näib, et ta suutis ka vähemalt ühe uue isiksuse luua. 1965. aastal kohtuste lee ühes prantsuse või siis modelliga, kes kutsus end pekki Idozlo. Pikk ja meheliku olemisega modell, üllatuse lummastalid, Jonägida peekis midagi sürrealistliku. Kohe ja kiiresti sai noorest naisest kaitsja alune ja muusa, kunstnik voolis temast lausa uue nimega uue isiksuse. Lauljatar Amanda leeriväli mõtles tema jaoks huvitavaid, isegi müstilise eluseiku välja. Jaan Andaleri sõnade järgi olid nõnda liiga ühendatud hingelise see abielus kusagil üksildases mäetipul. Väliabiga tollase diskolevad vallutanud leer avaldas 1986. aastal raamatu minu elu ta liiga ja teinekord kutsuti Amanda leeri Dali Frankenstein. Yks. 1900 kaheksakümnendatel halvenes ta tervis kõvasti, on arvatud, et Temaseneelsusele lähenev naine kaala söötis talle ohtlikke ravimeid, mis tema närvisüsteemile väga halvasti mõjusid. Nii et 76 aastasena oli ta oli juba peaaegu raud ja tema parem käsi värises tublisti. 82. aastal sai ta nii kõrge tunnustuse. Kuningas Juan Carlos andis talle Bubooli markii tiitli. Niisiis oli ta oli Hispaania aadlike hulka tõstetud. Kaala suri samal aastal juunis 1982, siis ja ta liig kaotas eluisu. Ta loobus söögist ja joogist, milles nähti ka enesetapu katset ning kolis Figoeresest Buboolil lossi, mille tagala jaoks oli ostnud ja kus viimane Kasuri. Kuid 1984. aastal puhkes lossis kahju ja sõbrad tõid liidagasificu Airesesse TEMA teater muuseumis sisustatud korterisse. Kogu oma kummalise sürrealistliku elu oli, ta oli olnud sündmuste keskpunktis ja lood temast jätkusid ikka veel ka tema elu lõpuaastatel, kui ta juba vana ja väga haige olin. Lood jutustasid muuhulgas, et taliid ümbritsenud inimesed sundinud teda signeerima tühje lõu endeid, kuhu siis hiljem ka veel pärast kunstniku surma võltsinguid maaliti ja need originaalide pähe maha püüti müüa. Sellised lood tegid kunstikaupmehed viimaste aastate nende suhtes väga ettevaatlikuks. 1988. aasta novembris viidi ta südamehäirete tõttu haiglasse. Detsembrini. Alguses külastas teda seal kuningas Juan Carlos ja tunnistas, et ta on alati Dali töid imetlenud. Salvador Dali süda loobus tuksumast 23. jaanuaril 1989. Sel ajal oli 84 aastane kunstnik hõiguerezes ja plaadime mängijalt kõlanud parasjagu tema lemmikplaat. Tristan ja Isolde. Meistri sürrealistlikke eluring oli täis saanud. Ta maeti Dali teater muuseumi krüpti edema lihtsal hauaplaadil pole midagi sürrealistliku vaid ristnimi ja sünni ning surma-aastad.