Tere taas teatrisõbrad ja head alanud teatrikuud lähenev teatripäev koos mõne ajast avalikustatud preemiate kandidaatide nimekirjaga annab põhjust ka täna küsida, kas see ongi parim osa meie teatripildist. Sellest räägime sirbi, teatritoimetaja Tambet Kaugemaaga kindlasti mõni lavastaja või näitleja, kelle lavastus on sellest nimekirjast sellel aastal välja jäänud. Kindlasti leiab, et need otsused on tema jaoks ebaõiglased. Samal ajal on olnud ka esietendusi. Kui Draamateatris jõudis lõpule Paavo Piigi kirjutatud ja Merle Karusoo lavastatud Panso lavatee siis linnateatris esietendus edukalt Tiigi teine näidend. Keti lõpp, mille lavastas Priit Võigemast ja noor näitekirjanik, on rahul. Mulle tundub, et Priit on lavastajana. Nende kogenud lavastajatel on siukest 405. tükk, mida lavastada. Et mulle meeldib see, kuidas ta läheneb materjalile. Ta üritab eelkõige nagu leida seda tähenduste mõtet materjali seest, mitte nagu seda väljastpoolt ise kuidagi peale suruda. Ja et noh, ma olen nagu näinud osi sellest tööprotsessist, mis on mulle väga sümpaatsed olnud. Kunagi ju ei tea, mis nagu enne esikat on ikka see tunne, et mis nüüd saab ja mis see lõpptulemus on ja kuidas inimesed selle vastu võtavad kõik, aga hästi koostöö on olnud. Ja eks ta hakkab ikka oma elu elama. Ühel hetkel. Keti lõpus teeme jutusaate lõpuosas. Mõnusat kuulamist, soovib Meelis Kompus ja laulma hakkab kõigepealt Merle Palmiste. Kuule, ega su mees kodus ei ole? Ei kena mees ei ole kodus. Me oleme tulnud need vahepeal kultuurilehe sirp, teatritoimetaja Tambet Kaugemaa jutule. Ja põhjus on eelmise nädalaleht. Kus siis samuti ilmusid teatriliidu aastapreemiate nominatsioonid üksipulgi Sis, kes kandideerivad Eesti teatri aasta kõige ihaldatumatele preemiatele. Miks nad selle nimekirjaga tutvuda? Ja ka teatriliidu kodulehel on need preemiate nominatsioonid välja toodud, aga Tambet, sa kirjutasid tollest sirbist siiasamasse alla ka sellise repliigi, mille pealkiri on nominentide nimekirja sosinad. Et kas tundub sulle ikkagi, et kui see žürii on oma suure töö ära teinud terve aasta jooksul ikkagi nagu see nimekiri vajab mingisugust selgitust või, või minu pärast kas või noh, õigustust? Noh, see võib-olla oli ka selline lehe toimetaja vastamise tehniline põhjus, miks kommentaare noh, võib-olla inimestel on natukene lihtsam seda nimekirja või huvitavam seda nimekirja lugeda, aga sellise kommentaari saatel. Aga ma usun, et noh, tegelikult eks igaüks saab kõrvutada seda enda vaadatud teatrit siis just täpselt selle nimekirjaga ja noh, nii on ju tegelikult ka see erinevate žüriile otsused ju ikkagi vabalt subjektiivselt selles mõttes, et mis siis sellest, et sinna žüriisse enamasti kuulub neli-viis-kuus inimest. Ja, ja kindlasti ei ole nende pädevuses põhjust vähimalgi määral kahelda, kindlasti on sinna valitud täiesti väärikad inimesed. No aga sa ikkagi tõdedsin kaks lauset, olgu, zhürii otsus alati subjektiivne ja vahel ebaõiglanegi. Noh, see on jälle nii, kuidas, et kindlasti mõni lavastaja või näitleja, kelle lavastus on sellest nimekirjast sellel aastal välja jäänud, kindlasti leiab, et need otsused on tema jaoks ebaõiglased, et noh, siin nagu sellist lõplikku tõde ei ole mitte kunagi võimalik saavutada, et lihtsalt tuleb usaldada seda žüriid ja eeldada, et nad on teinud oma parima äratundmise järgi selle valiku ja selline see sellel aastal on, milline see on sellel aastal? Kõigepealt tuleb ilmselt arvestada seda, et tõesti Eestis tuleb aasta jooksul välja umbes kond uuslavastust, et noh, kindlasti kõik erinevate žürii de jaoks on see meeletu koormus, ma olen natuke nendes juriide töödega kokku puutunud, ma tean, et noh päris nii ei ole, et need kõik žürii liikmed peavad olema näinud kõiki lavastusi, aga noh, vähemasti ühes žürii kaks-kolm inimest peab olema näinud ja siis ütleme, selle pealt, siis kujundatakse selline arvamus, nii et selles mõttes noh, sellel nende žürii on siiski kui tervikpilt olemas. Ja noh, see on tegelikult meeletu koormus, kui arvestada, et tõesti siis umbes noh, laias laastus igal kolmandal õhtul peaks nagu teatris istuma või neljandal, et seal Jälle need sinna tagasituleku tegelik kaebuse ikka päevaks või paariks. Kogunik olla. Üks edasi lükkama. Võib-olla seda teatrit natuke ongi viimasel ajal nagu natuke liiga palju saanud, kuivõrd majanduslikult raskel ajal on tekkinud ka ühel või teisel põhjusel siis mitmesuguseid väiksemaid gruppe, kes siis ka veel oma jõududega ja oma oskuste pealt noh, toovad välja mitmesuguseid lavastusi ja sa ütled, et on oht, et midagi kahe silma vahele vä teisalt ju miksteater näiteks väga pisikene kooslus on siin esindatud nominatsioonide seas ja ei, ma ei arvagi seda, et midagi lihtsalt see kogus on võib-olla äärmiselt suur, mis tuleb nagu läbi närida. Ei, seda ma ei kahtlusta, et midagi olulist nagu žüriil kahe silma vahele jääda. Aga kui vaadata teatrite lõikes, siis siin minu meelest on sellist võib-olla kolmeniiti nagu märgata, et üks on kindlasti teater sel aastal. Teisalt on siin ka noh, muidugi no teater võib-olla suurematest saalidest ongi äkki see zürii sel korral nagu pidanud mööda vaatama või? Jah, nii aasta lavastuse nimekirjas on ju tegelikult tõrgilgamuschi ehk igaviku nupuga ja no teater lavastusega Kingdom vs. Ja noh, omakorda veel no on siin siis esindatud erinevate nominatsioonid, aga ka raisanud School of Estonia ja sinna veel lisandub ka siis omakorda veel põhuteatrile osutatud tähelepanu, nii et selles mõttes võib-olla need kaks meie esiavangardteatrit võib-olla on need natukene rohkem esil, kui ütleme, sellised seal on tõesti selles nimekirjas näiteks ei ole väga esindatud traditsioonilisem psühholoogiline teater nii palju kuigi noh, näiteks siin Elmo Nüganeni linnateatris tehtud lavastus, aeg ja perekond Conway on päris mitmel pool ja täiesti teeninud. Tore hinne. Võib olla. Kenasti teater on nagu mingisse teise äärmusse läinud ja võib-olla seda psühholoogilist teatrit mõnevõrra vähem tehakse. Või see ei paista see siis sellisest mitmekesisusest välja või võib olla ka lihtsalt oli see viimane aasta natukene võib-olla noh, lavastuste puhul, mis oleks võinud sellest valdkonnast esile tõusta, võib-olla ei olnud see nii hea aasta, jah, siin on mainitud seesama Elmo Nüganeni aeg ja perekond Conway või siis ka saatuse heidikute kuu saatuse heidikute kuu just siis ka näiteks linnateatrikoletis kuu peal, õigemini hele Kõre osatäitmist selles lavastuses. Et tegelikult neid ikka on noh, ja kui vaadata ka veel peaosaliste nominatsioone praeguse hetkeks eredam näide Anu lamp ja eri seisukoht, esinalini roll, millega te siis kandideerib aasta naisnäitlejaks ja Kersti Heinloo samamoodi saatuse heidikute kuu. Just, nii et selles mõttes võib-olla see psühholoogiline teater tagaplaanil ei olegi, ütleme eelmise seisukoha puhul ma natukene võib-olla jääksin selles mõttes eriarvamusele vastuse suhtes, mitte küll Anu Lambi osatäitmise suhtes. Võib-olla see lavastus tekitas mõningaid küsimusi, nii juba algselt see näidend kui ka mõningased need sellised teemad, mida seal käsitletud on, et võib-olla need päris ei ole see. Kes ei ole oma ema üle uhke. Teete nüüd ruttu rahaks, enne kui selgub, et seal ei ole katet. Ei Ambla Figueras. Aga samas võib-olla see ongi huvitav, et iseenesest kui seda lavastust ehk isegi mitte nii õnnestunuks pidada, siis sedasama Anu lambi osatäitmine on kindlasti väga eredalt naisosade seast ning seetõttu on igati, et see just see roll on nagu esile tõstetud. Ka kunstnikupreemia puhul on mitmeid lavastusi, mille puhul võib-olla sellele lavastust ennast võib-olla ei oleks põhjust nagu päris auhinnale seada. Ja kui ma vaatan kategooriad Noor-Eesti, Rakvere suvelavastus näiteks jah, ma pidasingi tegelikult silmas nii Noor-Eesti väga meeldejäävat, vabandust, kus tõesti ka kasutati lisaks kunstnikule arhitektid abi selle lavastuse puhul, mis oli tõesti väga meeldejääv Rakvere teatritaguse tiigi kaldal või siis ka ja noh, näiteks draamateatri võla nõudjad, mis sellist videolahendustega oli ka samuti väga meeldejääv näitab tegelikult seda, et žürii on ikkagi suutnud üles leida sellised head momendid ka ikkagi väga suurest Rikkust lavastustest ja osanud neid siin välja tuua. Just selle selles mõttes peabki nagu žüriile kiitust avaldama, et on nagu tõesti osatud ka need komponendid välja tuua, sest halb oleks see, kui ütleme, keskmise tasemega lavastuses tehtud suurepärane roll jääks seetõttu tähelepanuta, et noh, see lavastus võib-olla tõesti ei olnud tervikuna nii hea. Tombet räägime veel nendest sosinatest natuke aastal, mulle tundub, et maakonna ajakirjandus võtab nagu väga kinni sellest, kui nende maakonnakeskuses asuv teater ei ole suurelt esindatud nendes nominatsioonides see on juhtunud Vanemuise ka näiteks mitme hooaja vältel ja et kas Tigmatiseeritakse nagu võib-olla liialt üle ka seda, et kas siis teater nüüd on sel aastal sees või mitte, sest et sellest, et teater on ikkagi loominguline asutus, siis peab olema ka õigus ja ebaõnnestuda vahetevahel noh, ühest küljest võib ju sellise kohaliku tähelepanu mõista, kuivõrd noh, tõesti tema teemade piirkonna piirdubki sedasama linnaga ja, või sellesama maakonnaga ja noh, see ongi võib-olla siis üks kaks teatrit selles linnas, et teisest küljest tõesti teatris ei saa olla kogu aeg selline kõrghetki, kus kõik õnnestub, see käibki nagu niimoodi lainete viisi teatrites, et on kaks-kolm aastat, kus ei tule nagu midagi tähelepanu väärset välja sellest ja, ja noh, seal ei ole midagi teha, see ei ole nagu kellegi pahatahtlikkus või või andetus või noh, see lihtsalt juhtub niimoodi, et noh, mingisugused materjalid ei õnnestu ja, ja nii on. Aga kuidas see mõjutab teatri siseelu, kas või näitlejate sellist meeleolu, tahet, kui tõesti läheb aastaid ja ei ole tähtsamate nominatsioonide seas, on sul on Vanemuises kogemus, solid, seal avalike suhete juht palju aastaid noh, ilmselt see väga hästi ei mõju. Sest kui kevad tuleb, siis sa tead jälle, et keegi hakkab kuskil torkima ja küsima, et miks nüüd ei ole seal ja seal neid nimesid kirjas? Vaata, need näitlejad väga ennast sellest mõjutada lasevad, et loomulikult teevad nad oma tööd edasi, aga ega see nagu sellisele õhkkonnale hästi ei mõju, et seetõttu noh, see ongi üks asi, miks ma nagu võib-olla seda ajakirjandusliku noomimist nagu väga ei poolda, et noh, see ei tule kasuks, et sellest ei muutu nagu suurt midagi, et tuleb nagu need paremad ajad jälle ära oodata. Ma tõukasin Mozarti veel rängemasse viletsus, seal me peame talle mingi ameti leidma. Kaller, helilooja, kohtan Kruki surmast saadik hakanud Mozart, Klooki järglased, me peame midagi ette võtma. Muidu hakata kõigile rääkima, et ma lasen tal vaesuses virelevad te ju teate, kui terav keel tal ilmselt peab küsima, et miks nad žüriid nagu neid auhind välja annavad, et kindlasti ei saa see valik nagu peegeldada kogu sellist eesti teatri üldpilti, ta on ikkagi nagu selliste olulisemate lavastuste väljatoomise koht, mulle tundub ja ilmselt ka lavastajad, näitlejad sellisena seda asja võtavad. Ja, ja noh, ma küll väga ei tea, näitlejaid, lavastajaid, kes täiesti ükskõik sealt sellesse suhtuksid, et see ikkagi minu arusaamist mööda on nii nominentide kui noh, seda enam laureaatide hulka pääsemine on ikkagi mingi selline kvaliteedimärk, et kui sa seal oled, siis sisse vähemalt mingiks hetkeks näitab, et sa oled nagu eesti mastaabis tasemel ja kui nii võtta, siis Eesti tasemel ei ole nagu ülejäänud Euroopa teatriga võrreldes häda midagi, nii et selles mõttes Sa oled võib-olla mingil hetkel Euroopa tasemel. Ja siit siis otse nüüd edasi nuku- ja noorsooteatrisse. Kindlasti on seal siis võimalus juba praegu küsida, mismoodi teater selleks õhtuks valmistub ja mida sa üldse teatri jaoks tähendab. Olla 27. märtsi teatripeo toimumispaigaks. Ja astume siis nuku- ja noorsooteatrisse sisse. Vahur Keller ja Meelis Pai on nüüd ka siin kohvikus ja selle suure teatripeoni on nendel paar nädalat aega, aga kas teater juba praegu, see on natukene selle peorütmis. Õhkkond hakkab juba elektrit täis minema, närviliseks muutuma. Oluline on see ka, et meil on 60. juubel samal päeval, et ilmselt lootused selle sündmuse suhtes meie majas sel hetkel toimub palju kõrgemad, nii et jah, ma tean, et proovisaalis praegu midagi toimub. Ühelt poolt on see teatripeo proov, teiselt poolt nagu ei ole ka, et see nüüd tähendab seda, et liiga palju ei tahaks seda ette ära rääkida või ta kõigest sellest, mis toimuma hakkab. Aga ütleme niimoodi, et sealt saab vihjeid kätte ka meie uuslavastuse õhtusöök vampiiride kohta. See on üsna erakorraline lavastus selles mõttes, et seal varietee-etendus teatris. Et ta on ühest küljest nii teatrietendus kui ta on ka varietee-etendus, kus saab publik, saab süüa tõelise kolmekäigulise lõuna, saab juua, nautida teatrit ja seda kõike tehakse nuppudega ja vampiiride maailm natukene selline seksikas, sünge õhustik. Kõige selle, kas sa tahad siis Vahur nüüd autorina öelda, et siis see väike eesti teatri kogukond on vampiirid. Jah. Aga küsimus on ikkagi käsk, häda, ega siin ei ole nalja, tegelikult kõik seal kerge läbi sellise huumoriprisma loomulikult, aga väike selline kogukond on väga ühtehoidev, kogukond, keda seob ühine veri on ju absoluutselt täpselt samamoodi ka Eestile. Ja siin me oleme omavahel visanud, nalja arutanud, mis siin veel seoseid olla tegelikult küll hakata võtma, ega teatris näitlejad ka väga palju päevavalgust ei näe. Nad tulevad hommikul vara tulevates proovietendusele, õhtul on meil etendus, need saabuvad siis pimedas, lahkuvad pimedas ja päeva ajal mõttelistes prožektori valguse lambivalgel. Vampiirid orgas võime uksevaheliselt natuke piiludes proovi ka või? Salapäraseks ta muidugi peab jääma ka natukene võib ju vaadata, mis seal tehakse. Lähme korraks saali ja vaatame, õnneks raadio pilti ei näita, nii et ma võin teid rahustada. Üllatusmoment 27.-ks märtsiks. Lendavadki siia. Saali. No on küll tõeline kabaree. Õigel hetkel astusime sisse varietee klassikalisem kõige klassikalisem lugu. Sellest võin ütelda niimoodi vihjena ette, sellest tuleb ühtlasi ka suur võitlusse. Või siis kõik, selgub 27. märtsil ja pärast Aktuaalset Kaamerat on Eesti Televisioonis kõigest ka otseülekanne. Suur aitäh, Vahur ja aitäh ka Meelis. Sellise väikse ekskursi asi. Rahvusooperis algas uuslavastuse mees La Manchast, teisipäevane proov oli suures saalis Pipi Pikksukk juba alanud. Päri kaks lavalegendi, üks veel proovisaalis, teine aastapäevade jagu taas laval avanevad nii oma kordumatul moel uuele põlvkonnale. Kui 1970. aasta peaosaliste seas olid Helgi Sallo ja Katrin karisma Georg Ots, Endel Pärn ning Voldemar Kuslap siis nüüd on La Manche'i otsinguil Hanna-Liina võsa ja Renee Soom, Ago Anderson ja Tõnu Kark, Priit Volmer ja Kelli Uustani. Näitejuhiks aga ikka Helgi Sallo ja lavastaja Neeme kuningas. Ago Anderson eelmises saatele, kus me rääkisime Eesti teatriliidu aastapreemiate, st ja kui tähtis, see tunnustus on teatriinimestele näitlejatele. Sina olid 2010. aasta parim meesnäitleja, et kui oluline see tunnustus olla, mis teatriliidult näitlejatele osaks saab teatripäeval. See tunnustus on sellepärast oluline, et see annab nagu jõudu ja usku juurde, et tegelenud õige asjaga, teed õieti ja kui sa oled juba 10 või rohkem aastat 20 teatris olnud, et siis vahepeal nagu hakkab ära kaduma, aga see ei jõua enam, ei võiks muuta. Aga tuleb selline tunnustus siis. Lae tahan edasi teha veel paremini, veel ägedamalt. Mind on märgatud, ma ei ole tühja rapsinud. Linn, tore tunne. Ilmsi võimatut. No sa oled ise ka naljaga pooleks seda, et sa oled kogu aeg mõelnud, kas elu mängib sinuga või teatris, sina mängid eluga. Kuidas sõbrad, väga harvad selle meeslowansa puhul, et kes, kellega siis hetkel mängibki esietenduseni siiski veel paar nädalat aega. Ai, ai, ei ja no, ja alguse sai kindlasti nüüd selles variandis elu mängis minuga tuli selline ahvatlev pakkumine ikkagi Rahvusooper Estonia ja sellest ei saa kuidagi ära öelda, et. Ja nüüd ma sind Ma mõtlen, et saada nagu seal ohjad enda kätte, et mis seal, ma arvan, päriselt ei ole õnnestunud, et ma ei tea täpsetel, kuidas rollis ainsa rolli, et ta ei ole veel kõiki asju kätte andnud, et praegu mängitakse siin minuga. Mingisugused mudelid on nagu ees, et raske oleks eksida, kui minna mööda mingit šablooni, eks ole, on film ja varasemaid lavastusi. See ongi kõige raskem ja on ka dublante ees välja. Ikkagi ma arvan, igaüks püüab leida enda teede natuke erineda, et see ongi nagu keeruline, nii et nii palju on asju ees oleks esimest korda siis tee, kuidas teed, siis oleks sinu asi ees, teistel võib olla. Kas selline legend, mis ikkagi hõljub, kuidas sellesse suhtuvad uued põlvkonnad, et 40 aastat tagasi tegid seda just nimelt Georg Ots, Endel Pärn, Helgi Sallo ja Voldemar Kuslap ja nüüd siis sina ja Hanna-Liina, võsa ja siga põlvkond loob oma legendi nagu uuesti vä? No ma arvan, et meie ei nüüd ei mõtle, et me nüüd oma etendusega loome jälle. Imeline oleks, kui see nii juhtuks, et inimesed tuleksid vaatama ikka, pigem on austus selle vana ees hirm alla jääda, et mitte, et need kõik tulevad, need purustame ja teeme uue, võimsa seal väga julge mõtlemine, mis on ka muidugi või ma ei tea, minul sellist julgust ei ole. Nüüd ma panen nii, et kõik on pikali ja nüüd te näete, räägite veel 10 aastat. Nii kaugele veel ei ole jõudnud või 40 aasta pärast, kes teab. Ja me loodame väga uhke. Esmalt leiate südame Taavi Tiid, kaota teda ära. Ma pole teda kaotanud kaaslaseid jooksnud nende muulaajajate juurde, kahtlemata olid tal seal müts, üllad, kavatsused, üllad, kavatsused, nendel nooriootega. Johniks näeb sinus sill ikka kurjamid. Ärge minu silma süüdistagi, ega tema seda maailma ei tee, tema ainult. Hanna-Liina võsa sinu täita on olnud tavaliselt muusikalavastuses ikka sellised, pigem võib-olla lüürilised rollid koset, näiteks taptimit mängisid kuningas ja mina lavastuses kunagi ja aga viimasel ajal on sulle tulnud selliseid nagu teravamaid noote, naisi ka, et ega Mary Poppins ka mingisugune kõige lihtsam ei ole. Ja nüüd siis veel saldonzaci otsa, et kuidas siis sa näed seda teetähist praegu oma lauljateel, näitlejateel, esse, meesla, Manchester. No see on ainult üks suur rõõm, et saab erinevaid karaktereid teha, et ei ole ainult esimene armastaja tõesti lüüriline et saal, Donsa on nüüd noh, minu jaoks kõige võib-olla sellisem, karmim tsikk tihelda jõuline ja õnnetu saatusega skeptiline. Ja selline plärtsust. Noh, ikka laia pintslitõmbe kannab seda rolli siis nagu tegema hakata. Jah, et tal on see rolli nii-öelda liin kõige tuntavam, võib-olla siin tükis ka, et teised nii palju ei muutu läbi tüki kujaldonsa, et eks näis, nüüd kui rohkem läbimängud juba hakkavad tulema, et kuidas see lõplikult, aga kindlasti isegi kui etendus juba välja tuleb, et siis leiab mingeid uusi nüansse. Täitsa sinul on see täiesti kehtivad, kui esietendus on ära olnud, sa nagu iga etendusega midagi lisandunud ja sul roll muutub ikka etenduste käigus. Kindlasti saab ta Naugusel omasemaks ja ja muutub ja etenduste käigus ka. Sellest räägitakse üsna palju, et kui palju tegelikult etendusest etenduses lavastus võiks muutuda ja rollid seal sees, et mida sina arvad? No ega ta väga palju ei tohi muidugi muutuda, sest et rahvas tuleb juba alguses vaatame sedasama tükki, aga lihtsalt võib-olla enda jaoks mingid asjad saavad omasemaks suuri kääre, nagu kindlasti ei ole. Kui sa oled oodanud sellist rolli, et juhtuks Muidugi eks ma ootan igasuguseid erinevaid asju, et ma ootan seda, et saaks võib-olla mõnikord teha lihtsalt draamatükiga aga see tsin Estonias teha nii-öelda teist etendust, minul ma tegin veetlevat leedit, siin eelmine hooaeg ja jäidet, mind kutsuti siia tagasi, see on juba minu jaoks nii nagu eriline. Aga eriti seal Donsa roll, noh, see on jälle ainult võimalik. Ma arvan, et Eestis kõrvalusi sul väga ei ole olnud, kõrvalosi ei ole olnud ja no ikkagi selles mõttes seinast seina rollid, et kas ma nüüd lõpuni olen see tüüpbaas alati. Aga Eestis on see võimalus nagu suurem kui mujal kindlasti. Et seal Donsa võib-olla muidu teda mängib. Võib-olla vanem naisterahvas veel kui mina ja võib-olla natuke teistmoodi, kuigi praegu mõtlen, et Helgi Sallo mängis seda enam-vähem sama vanalt dist kui mina praegu, niiet. Peaaegu et täpselt sama vanalt muide 40 aastat tagasi, siis ta oli 30 ja natukene võib-olla peale. No vaat siis me oleme ikkagi. Me jõudsime nende legendide juurde praegu ja sa juba mainisid, et siin, Estonia majas oled sa nüüd tagasi ja teine roll ja kõik, et noh, Linda Rummo jälgedes vehklemas leedis jälgi Sallo jälgedes lamaisased. Et see tekitab kohati sellist hirmu ka või et kas see ongi nüüd see hetk praegu elan ja ma tekitan ise mingisugust uut legende, mida võib-olla 40 aasta pärast siinsamas sinises saalis räägitakse. No ma ei tea, ma tunnen selles lamandsas võib-olla natuke rohkem kuidagi turvalisemalt ennast, et siin on ka teisi, kes teevad nii-öelda esimest korda siin majas ja noori. Veetlev leedi puhul oli küll niimoodi, et kas tõesti, kas ma nüüd praegu siin laulangi seda laulu, et koos helgiga ja väheste proovidega, nii et see oli, see oli küll selline hetk jah, et appi. Sellisena nagu see võlgs Esimene okei, see vene me rääkisime sellest, et, et seal kooditükist mitte ainukene, kus tal, kus tal on täielik siiber, see nii jube on see rumalus. Et selles oleks mitte ainult, ütleme sellist kaunisionaalsust pateetikateks ja loomulikult kõik tema enda käe aga selles osas nagu sellist valu ja meeleheidet ja, ja, ja, ja noh Helgi Sallo, mul on natukene selline tunne, kui me selle proovisaali sisse astusin, justkui oleks nagu poole pealt rongi hüpanud. Pisut kaootiline tundub kõik, aga samal ajal käib selline väga täpne montaaž, et mis selle tänase proovi selline ülesanne tegelikult on. No ikka täpsustamine täpsustamine, et ikka mõtte paremini välja tuleks ja niuksed, niuksed, väikeste nüansside leidmine ja sest, et ütleme, üldplaan ja kõik niisugune joonis on maha pandud, et nüüd hakkab see täpsustust. Ma vaatasin üle, ei ole, et pidevalt väikeseid märkmeid tekstiraamatusse tõuseb, püsti kõnnib kaks samm. Nojah, mitte ainult need, vaid ka siin on niisugust meeleolulisi asju. Et see on kõik selleks, et, et kui me mängime tükki tükk aega ja siis, kui on suvepuhkus vahepeal ja kõik inimestel on mitu tükki korraga käsil ja siis lihtsalt noh, etendus nagu hajub laiali, et siis seda jälle kokku korjata. Kui taastusproovid tulevad, siis on hea neid märkusi vaadata ja siis tuleb jälle terve pilt tagasi. Vaatasin siia tekstiraamatusse, siis tegelikult oli siin ka tegelasi, keda täna proovis kohal ei olegi, et te tegite siin vahelehüüdeid ja asja natuke, selline naljakas olukord. Ei ole naljakas, see on noh ma ei tea, kuidas teistel näitejuhtidel v assistentide on, aga minul on, teised naeravad mind juba, ma olen nii vana inimene, aga ma ei ole ikka veel saanud lahti sellest mängimise vajadusest, et mulle meeldib mängida. Neeme kuningas ütlesin ühel hetkel, et teed ise selle kohe ära. Jah, maja, ma ei salga, et mulle meeldib see mängimine samune nagu elamise viis hetki, siis ma elus mängin vähem, kui ma saan laval oma mänguisu välja mängida. Kui te seda teksti siin loete ja selle proovi käigus, siis ega vist 140 aasta tagune libreto. Ma ei hakka tõlgendatud. Kummaline on see, et kui nad laulavad, need Alton saab siin, siis panen ka kaheks sees käib mul üks niisugune võitlused, mispärast nad laulavad vale teksti ja laulan ka kaasa. Anna linnasin naerab juba kõrval, et ja mul on meeles ja ma mul tuleb see vana laulutekst. Ema jättis meid alastide äärde lamama näljast ja külmast ei tõstnud maha. Et huvitav, et laulutekstide tulevad iseenesest kohe suhu ja laula kaasa, aga nii, mis puudutab nii sõna nüüd osa, et siin siin mitte nii täpselt, aga ütleme minu õnnetus on praegu see, et nonii, kirun ennast, et miks ma lasin ennast selle tüki juurde panna siia näiteks, mispärast, sellepärast et kui sa oled ühe lavastuse protsessi läbi teinud teose kaanest kaaneni läbi analüüsinud kõik need nurgad ja nurgatagused välja otsinud ja sa oled teda mänginud ikka palju-palju-palju kordi siis praegu sellele tükile lähenetakse hoopis teisiti ja leitakse jälle midagi teistsugust siis ma ei suuda seda kontseptsiooni vastu võtta ja kui ma ei usu, võim või ma ei ole endale selgeks saanud teha kõike, siis ma ei saa ka teisi inimesi aidata. Ja ma tunnen kogu aeg, et ma olen hädas, ma olen hädas, sest et rolli ma ei tea, mõnega vaidlen lavastajaga, muidugi ma olen ka leemega, me oleme rääkinud, et me tunneme teineteist kaua. Kuidas läheneda teineteisele, et ma küsin ja tahan täpsustada, et miks nii ja miks sa siit niisugust asja leiad, miks sa ei tahavad midagi niisugust rõhutada, et mul on tegu, jah, ma olen selle tükiga hädas. Sellepärast mul on natukene väga kahju jah, et oleks pidanud ikka kellegi teise inimese, kes Pole sellest tükist ööd ega mütsi kuulnud ega näinud ja hakkab puhta lehena, aga mul on väga raske puhta lehena minna ja aga noh, eks ma leian siis siin teistsuguseid viise, kuidas näitlejad aidata või neid nagu minul alati põhimõte on see, et kui sul meest ei tule, see asi, siis ei ole mõtet väliselt ka seda ainult markeerida, et siis ta on kohe võlts. AnnaLiisaga rääkisime ka sellest, kui palju tegelikult muusikateatri näitleja vajab sellist juhendust, et kuidas te ise tunnete, et kui väga neil on tarvis seda, et keegi kõrvalt ütleks konkreetsed märkused. Mina olen nagu seda meelt, et muusikali tehes terve see muusikal on muusika ka need, mis on tekstilõigud, ka see on muusika ja sa pead selle enda jaoks selgeks tegema, kus on aeglustus, et kus on kiirendused, kus on pausid ja kus on suured pausid, koha ja see asi tuleb selgeks teha. Lauljad saad sellega tõenäoliselt hästi hakkama, kui nad mõtlevad seda nagu läbi muusikafraasile kuidagi. Just mulle tundub ka, et seal nendele lihtsam, kui, ütleme draamanäitlejatele, kellele see ütleme, muusika mõistmine või see ei ole nendel nagu primaarne või noh, see ei ole nendele nagu vajalik olnud. Ma olen ise komando draamaetendustel käinud, siis ma mäletan Mikk Mikiveri lavastused mulle kohutavalt meeldisid, sest mulle tundus, et need olid väga musikaalsed. Et Mikul oli nagu seesmine musikaalsust kohutavalt hästi arenenud ja ta lavastas oma teosed. Tundus, et nad on muusika lavastasid, seal olid kõik asjad väga hästi paigas. Kui palju ta Toldonsult endaga kaasas kannatab? Kindlasti kannan omamoodi sellepärast, et noh, ega mul ei ole nagu lemmikroll olnud, et mul on kõik lemmikud, on need, mida ma olen teinud, ma olen teinud oma kogu oma südameverega ja, ja kogu oma tundeskaalaga. See roll oli mingil moel nagu mingi murranguline või et siis hakati mind ka nagu ikka näitlejat nägema, et ma ei ole mitte ainult kõlava häälega lauljanna, vaid et minus on näitlejannast Aitäh Helgi Sallo ja proovis nüüd jätkub tasapisi veel siin. Ja nii jääbki legendi tekkimine mõistatuseks. Meie istume saalis, näitleja teeb laval oma tööd, etendus sünnib, elab ja lõpeb ainult tänase õhtuga. Homme võib kõik korduda, aga ikka natuke teisiti sellest, mis ta oli täna. Nii ongi teatrikunsti puhul asjad täpselt nii, nagu keegi meist midagi ise mäletab või aastaid hiljem tunnetab. Järgmised põlvkonnad saavad ainult teadmiseks võtta või teine lavastus on siis ja siis tõenäoliselt paljusid vaatajaid mingil põhjusel puudutanud. Kuid siis on legendist saanud juba ajalugu. Kas La Manche'i aeg on jälle käes? Otsustagu igaüks ise alates 22.-st märtsist. Kindel on aga see, et ideaale võiks tänases maailmas tõesti rohkem olla, kuna küünilisust seda on ajast aega niikuinii üleliia. Kui eesti algupärand jõuab lavale, on sellest ikka põhjust rääkida ja Eesti teatri agentuuri näidendivõistluse kolmas koht siis möödunud sügisest keti lõpp, Paavo Piigi kirjutatud näidend ja nüüd siis Priit Võigemasti lavastuses esietendus kolmandal märtsil Tallinna linnateatri taevalaval. Kriitika. Nii vähe kui seda on olnud, seni on selle vastu võtnud sellise ütleme ettevaatliku kiitusega. Reet Weidebaum käis seda samuti vaatamas, ma tean, reeted, sina oled juba eos tegelikult selline autoriteatri fänn olnud, et kas sa avad meil tänases saates kiidukoori. Ma tegelikult kiidaksin küll ja ma arvan, et juba sa alustasid täiesti õigesti, et kui eks eesti näidend jõuab jälle lavale, siis ei ole mingit mõtet hakata võrdlema seda millegi muuga, ma ei tea, Šexpyriga ja, ja sealt edasi minna oblikuks juba peetud Postimehe arvustuses, jah, jaa, tegelikult ma alustaksin ikka päris tühjalt kohalt, et, et see ongi uus näidend, eestlase kirjutatud, väga noore inimese kirjutatud, teine näidend tal alles. Ja ma pean küll ütlema, et ma loomulikult ei suutnud jätta uudishimu rahuldamata ja tellisin ikkagi linnateatris ka selle näidendi teksti ja lugesin sellega läbi ja minu jaoks oli näidendi tekst nagu üks asi ja lavastus natuke teine asi, tundub mulle tundub, et iseenesest see Paavo Piigi tekst võib-olla on Linnateater tri nagu kontekstis veidike selline järsk ja võib-olla natukene vägivaldne. Ja Priit on suutnud selle ohu kõrvale lükata, nii et vägivald on jäänud nagu psühholoogiliseks pigem või pinge, aga mitte neid nihukesed räigeid stseene seal kasutada ja ma tegin ka intervjuu model reklaami praegu opile, et kuulake järgmisest opist ka keti lõpu kohta intervjuusid ja siis Paavo ütles, et Tal on tegelikult hea meel, et Britney lavastas. Et lugedes on tekst üks asi, aga kui sa fokusseerid midagi laval, siis ta võib minna lihtsalt nagu ühest sellisest torust sinna vägivalla ja nagu ahistamise peale. Ja see mõte kaob ära. Aga mis see vägivald tähendab selles kontekstis see on kiirtoidurestoran, kuhu satuvad kokku erinevad karakterid ja mis seal siis juhtuma hakkab, et kust see vägivald või need piirisituatsioonid tekivad, siis? Ja no vägivald tekib nagu ehedades stseenides, kus inimene saab jalaga makkuja, teda lohutatakse uksest välja ja nii edasi, aga seda seal laval ei ole, nii et selles mõttes noh, vähe vaatajaid, kes hakkavad teksti lugema, et selles mõttes nad ei saa seda kunagi teada, et seal niisugused mõtted olid autoril ja me vist peame alustama sellest, et autor on kirjutanud tiitellehele ja seda on ka Priit Võigemast kusagil välja öelnud, et ma tahtsin kirjutada näidendit, mis mõjuks ohtlikult. Ja seal nüüd neid ohumomente on tegelikult väga erinevaid, nii füüsilisi kui ka vaimseid, et iseenesest praeguseks on jäänud ikkagi nagu oht niisuguseks, et nagu, nagu Paavoga ise ütles, et ta tahaks, et kui see näidend on ära vaadatud, et see mõjuks nagu mingil määral sonile lõua Haatmis hakkab hiljem tööle. Ja ma pean ütlema, et tegelikult tal see õnnestus, sest et mul on nüüd mitu päeva möödas sellest etenduse nägemisest ja ikka aeg-ajalt mulle jälle üht-teist sealt meenub või mõni tegelaskuju või mõte või mõni käik sealt. Nii et mingil määral on ta seda tabanud küll. Aga kui lõuahaaki anda kellelegi nii räigelt, kui see ka ei kõlaks, eks ole, peab selleks olema ikkagi mingisugune konkreetne põhjus, mis teda häirib, siis. Ja siin on tegelikult siin on nii palju asju, mis ilmselt tänapäeval inimesi häirivad, aga võib-olla kõige suurem teema, mis selles lavastuses on niisugune üksteisest mööda elamine ja võimetus suheteks kogu elu ongi nagu kiirtoidurestoran, kas Lähme kiiresti tarbime ja läheme edasi ja nagu midagi püsivat ei jää või siis mis oli ka väga huvitav minu meelest seal lavastuse juures pärast ma rääkisin, Sass Henno ka kes ütles, et tema arvates selles lavastuses nagu peegeldub natuke meie elu, et suured asjad sünnivad kusagil mujal, mitte siin, kus meie oleme. Meie siin asime burgeri, saame kohvi ja läheme edasi või vahetame paar repliiki. Keerame oma elu veel rohkem untsu, võib-olla sellega aga midagi suurt enam ei juhtu, sest need suured asjad on kõik kusagil mujal. Aga ikkagi inimsuhete peale läheb, kas asi ma ise pole seda lavastust veel näinud, see mul lähiajal ka plaanis. Ja piletid on olemas, aga see kriitika ja kumu, mis ma olen kuulnud, inimesed räägivad, et raskem kuidagi alguses sisse elada. Rahvas kammib läbi, erinevad jutud, märgid, mida tuleb lugeda, et kas sul oli ka seda tunnet? Tegelikult, ja selles mõttes, et eks näidendist pool möödub niimoodi, et sa võib-olla ei saa veel aru, kuhu see kõik välja jõuab ja miks need tegelased seal käivad ja kas nendel on omavahel mingi side või, või kas nende vahele annab pärast lõpuks tõmmata mingeid võrdusjooned, et niisugune hektikasel valitseb, aga iseenesest kohe on alguses näha, et see on taotluslik, et see pole mitte pole raatsinud keegi rohkem kirjutada või pole viitsinud asju kokku siduda, et nii see küll ei ole, et tegelikult on näha, et asi tüürib kuhugi poole ja siis siis me ootame, et kuhu siis Türitu välja ikkagi minu jaoks ta tüüris välja ja nüüd on muidugi see, et ma ei taha ära rääkida, mis seal lõpus toimub, et kõik need tegelased, kes laval on mingid üldistused, et nad on nagu mingid natukene sellised mudelid, et a'la prostituut või mingi õnnetu haritlane või kõik naguniisugused inimesed, kellele nimesid pole vaja, kes kõik esindavad mingisugust tüüp. P. Aga me tunneme ennast kindlasti ära ja siis tuleb lõpus üks nimega tegelane, keda me ka väga hästi tunneme üldistus ja see minu meelest seoki kogu lavastuse kokku ja tekitab kõige rohkem küsimusi. Ja mina olen juba rääkinud mitme erineva inimesega, kes kõik nagu tõlgendavad seda erinevalt, nii et siinkohal jälle kuulake oppi, siis te kuulete, kuidas seda tõlgendatakse. Ent kus ma olen Keda sa näitlejatööde poolest võiksid välja tuua? See on nüüd jälle selline ansambli tükk kõigile on antud nagu võrdsed võimalused, aga muidugi Evelin Võigemast on lihtsalt niisugune läbiv tegelane, kes on kogu aeg laval ja kellel on selles mõttes ka võib-olla suuremad šansid nii-öelda just meelde jääda. Aga muidu ma arvan, et Priit Võigemast on siin suutnud teha väga hea lavastaja, tööta näitleja nii-öelda mobiliseerinud, olenemata nende varasemast kogemusest või muudest näitleja omadustest on nad ikkagi selle ühe vankri ette rakendanud ja ja Elizabeth Tammega rääkides Elizabeth ütles küll, et ehkki see on teistmoodi, hoopis teistmoodi töö kui ta varem teinud ja Priiduga ei ole nad koos nii-öelda lavastaja näitleja suhtes varem vist olnud. Et ta on väga rahul, et ta sai selle asja kaasa teha, et seal lavastamise käigus oli väga mitmeid niisuguseid noh, ümber mõtlemisi ja et kui nad olid proovisaalis loo valmis teinud, siis saalis tehti täiesti uus lugu, kuna see ei hakanud tööle ja nii edasi, nii et selles mõttes ma arvan, et seal on neid huvitavaid näitlejatöid, on lihtsalt nad kõik on huvitavad ja neil kõigil on oma koht ja keegi ei tõuse esile ka keegi ei kuku välja, nii et niisugune hea ansambliteater No see on iseenesest muidugi natukene riskantne asi, kui lavastaja Priit Võigemast siis ka näitlejana lavale ilmub. Et kui lavastaja mängib See on mõnikord risk, aga antud hetkel ma pean, ütleme oma praktiliselt unustasin selle ära etenduse käigus, alles pärast mõtlesin, et ups ta on ju ise lavastaja ka. Ja seal on praegu hea mõttekoht kuidagi näitleja ja lavastaja Priit Võigemast olid mõlemad istusid oma toolidel ja kippunud sekkuma teineteise sisse. Kas võiks olla selle näitemängu ikkagi üks selliseid küsimusi, et kas sellel kõigel ikkagi on mõtet ja kuidas seda mõtet siis leida, aitab see meid sellele lähemale või? Muidugi see, see küsimus seal on, et me kõik kannatame, aga miks, milleks nüüd kannata? Eks see kannatused sa võib-olla elad siin maailmas, seal saad aru, et see ei ole päriselt sinu elu, mida sa elad, aga sul ei ole kas pealehakkamist või oskust teha siis mingi muu valik või vajas ta rongilt maha ja teise rongi peale. Tänapäeva inimestes on väga palju seda, et me kusagil mujal on parem või mis tänapäevase on eluaeg nii olnud. Kas ma proovin mõne proovi siis sellelt rongilt maha hüpata, et selles mõttes niisugune enese otsimine on seal ikka väga tõsine teema ja samas muidugi. Teisalt on see eneseotsimine seal ka mõnikord nagu naeruvääristatud, kuna inimene proovib midagi, mis teda ilmselgelt, et aga ta ise õhinal hakkab midagi uut tegema või katsetama. Kuigi see materjal on väga-väga-väga tume, ma ütleksin siis lavastatud on ta ikkagi pigem nagu natuke sellises helges või, või natuke nagu unenäolisus võtmes, et ta ei ole nii masendav või rasked, sa väljud sealt ja, ja kogu hakkan sinu õlgadel ei aetud ja ülejäänud kepslevad sealt lavalt kenasti minema ja on kogu raskuse sulle jätnud. Nii see ei ole, selles lavastuses on palju sellist õhku ja ja helgust ja ma ütlen ka, et see lõpp, mis, mis nüüd on tegelikult ikkagi vist trupi tehtud, mitte tekstis päris nii. Jätab ikkagi lootuse või jätab ikkagi sellise sooja tunde, pigem selle ma jätan saladuseks, sest ma oleksin olnud ise väga tige, kui keegi oleks mulle selle enne ära rääkinud, sest seal saalis istudes on see ikkagi nii ilusa haa elamus, et ei, ma ei kavatse seda. Aga sa minu käest küsige, kuhu mina oma hääle jätsin, nädalavahetusel. Kuhu jätsid oma hääle nädalavahetusel? Ikka Tartusse käisin ka Tartus teatris, muide Tappa laulurästas. Jah, ma pean ütlema ka, et väga ilus töö, hästi soe töö on see, nii et ma tegelikult ka soovitaks samuti kõikidel kuulajatel, kes tartu kanti satuvad, see lugu ära vaadata, see on võib-olla ka kõik need probleemid, mis me teame, eks ole selles algupärandis sees algel rassism ja ebaõiglus, mis inimestele osaks saab. See ei olegi selles näidendis võib-olla peamine. Tähtis on see, et kui me oskaksime nagu kõiki neid olukordi vaadata läbi lapse silmade, minna tagasi oma lapsepõlve siis me leiaksime võib-olla ka lihtsad lahendused. Ja jällegi see lõpplahendus, mis sealt välja koorus, väetaksin ka selle saladuseks. Ma igatahes kuulsin, kui rahvas saalist lahkus, et üks tütarlaps sosistas, et ma hakkasin nutma, ma lihtsalt ei suuda. Nii et kui sina soovitad täna keti lõppu, siis mina ütlen, et vaadake, Tappa laulurästas Vanemuises agreti admis seal etenduse ajal veel juhtus. See oli täiesti erakordne juhus. Etendus oli 10 minutit kestnud järsku. Tere-Koreas ekeseks. Teatrisse. Aga enne saate päris lõppu Vanemuises veel ka Ugalas seal, kuna sel nädalal sai selgeks, et lisaks loomingulisele juhile Indrek sammulile ei soovi enam oma ametikohal jätkata ka teatrijuht Hillar Sein. Nõukogu palus seinal aasta lõpuni ametisse jääda ja loomingulise juhi kohale asumiseks on tehtud ettepanek Margus Caster palule. Teatrijuht Hillar Sein tunnistas aktuaalses kaameras, et üldine säästuaeg kultuurivaldkonnas on ta lõplikult ära väsitanud. Kultuuritöötajate palgatõus on samamoodi olemata, nagu siin pileti streikinud õpetajat oma ja see päevast päeva selles mõttes väsitab ja, ja majajuhina ma tunnen vastutust. On olnud palju koondamisi, siis töökoormusele vähenenud inimestele, pigem vastupidi, aga palk ei ole sellele järgi tulnud. Ja need on sellised asjad, mis lõpuks väsitavad ka endaga. Ugalas ja selle ümber toimuva juurde jõuame kindlasti tagasi mõnes järgnevas teatri saates. Tänaseks aga kõik saate pani kokku Meelis Kompus ja kuulame taas kahe nädala pärast.