Vello mikseri külaliseks on taas riigiprokurör Heino Tõnis Mägi. Lugupeetud raadiokuulajad. Tänase saatesarja alapealkiri võiks olla vastupanu lõpuni. Juttu tuleb Ülo märama 1940. aastal moodustatud vastupanuorganisatsioonist, mida ta nimetas päästekomiteeks, kes oli Ülo marama Eesti riigiarhiivis. Maneeži neli on Ülo määrama isiku kohta erinevatel perioodidel kirja pandud napid andmed. Sündinud 1910. Ülikooliharidusega majandusteaduskond ja õigusteaduskond. Uus Eesti toimetuse liige, isamaaliidus 1000 938.-st aastast eesti rahvuslaste klubi lühendatud ärka juhtiv tegelane, kes 19. Mail 1940 Pärnus Endla teatri ruumes. Erki koosekul pidas nõukogude vastase kõne ning Saksa okupatsiooni aegne märge GPU bootlikvideeritud esimese salaorganisatsiooni juht, kes 1940. Aasta lõpul arreteeritud. Lisame, et ta on tuntud Viljandi linnapea August Maleva poeg. Hoopis kõnekamad. Jaga traagilisemad on riigiarhiivi Videalis. Tõnismi 10. Säilitatavad ENSV julgekomiteelt üle võetud neli mahukat köidet uurimismaterjale. Toimik number 320940. Nõndanimetatud päästekomitee tuumiku 14 juhtiva liikme kohta. Enamik neist olid tuttavad eesti rahvuslaste klubi kaudu. Oli ka oma ajakiri. Ärka asustatud 933. aastal. Ajakiri sele tegelaskonnast suunitluse määratlemiseks nimetame mõningaid artikleid. Kindralmajor Aleksander Tõnisson. Eesti eestlastele jääb ka number 3933 ülamärama aja mõtted number 2940 ja mida te ütles? Meie rahvas ei kannata juhtide tegutsemist omapäi. Meie rahvas tahab teadlikult selles, mis tehakse, miks tehakse, kas tehakse? Meie rahvastab teadlik olla igas ühiselulises pisiasjas huvitava märkida seda lauset toima kuulut tänapäeva poliitikute suus pärast juunipööret? Ei ärka ja ajakiri suleti. Ülo magama, kaotas töökoha esimesena Uuseisi toimetuses, sai hundipassi. Järka esitas oma kandidaadid 1940. aasta riigikogu valimistele. Need prakeeriti välja juba valimisjaoskondades. Ülo marama viisama tegevuse põranda alla. Salakoosolek juulist 1940. Veendunud järjekindel Isamaalane, töötu ajakirjanik Ülo marama pöördus oma ülikooli ja korporatsioonikaaslase peroonia poole. See oli kolonel Elias Kasak. Kasak oli kuulunud ka Erki juhatusse. Kolone vastast sõjaväelasele omase otse koesusega illegaalseks tööks ei ole sõjaväes pinda. Ülo palvel pöördus Kasak kindral jaaksoni poole, kes ei olnudki haridusminister. Temalt tuli kategooriliselt eitav vastus ja see tegi mulle selgeks, et sõjaväes ei maksa üleüldse katsetada. Need on Ülo värama ülekuulamise ja 31 detsember 40 antud hinnang. Ülo parama pöördus oma tutvusringkonna poole Erki perioodist asutamiskoos rega kutsus ta kokku juulist 1940 Gonsiori tänav 58 20 nõndanimetatud kindralite majas olev loo korteris Olev Lauli, Tallinna kooperatiivide ühingu finantsosakonna ülem Ülo märama aatekaaslane. Selle nõupidamisel selgitas märama või tegevuseesmärke olla valitsusseisundis ja kui jõude tasakaal, osutub punaarmee kahjuks mõne suurriigi sekkumisel tulla päevavalgele aktiivsest vastu mõnest tuliseni hoiduda. Oma ohtlikus töös lootis ta eesti intelligentsile ja koolinoortele. Organisatsiooni nimetas ta uueks päästekomiteeks ajaloolise 918. aasta Pätsi Viimsi Koniku päästekomitee eeskujul. Avakoosolekul tutvustas marama oma organisatsiooni tippu eresinine, mille valge rist ning embleemi mailist kolm luks. Päästekomitee lipuvärvidega püsti seistes anti vanne ning lubati järgida organisatsiooni eesmärke, põhimõtteid ning konspiratsiooni. Asutamiskoosolekul osalesid peale selle juhi marama ning korteriomaniku loo vee nõndanimetatud päästekomiteed ummikusse kuulnud. Heinrich tan vabadused osavõtu kõrgharidusega, endine politseiametnik, vabastatud teenistuses, vapside liikumises aktiivse osalemise pärast. Istus kuuega keskvanglas 1090. aasta märtsis. Enne juunipööret töötas teedeministeeriumi talituses, kust vallandati 13. Juulist 1940. Valdar Tammela sündinud 1907 vabrik insener, kõrgharidusega Johannes krabu sündinud 913, keskharidusega balti manufaktuuri kalkulaator. Köik nad tundsid 11 eesti rahvuslaste klubi kaudu. Avakoosolekul jagati rollid magama pidi tegelema kogu see on juhtimisega, üldkomitee loomisega ning informatsiooni hankimisega väljaspool Eestit. Tan pidi juhtima Tallinna organisatsiooni selle looma värbama liikmed, edasi loo Viljandi magnatsiooni krabu loomagnatsiooni Virumaal. Ette rutates ütlen, et kogu, hoides leerimis töö põhiraskus jäi nagu alati idee autori Ülo marama endalgedele, idealist Ülo märama nägijaga vaimusilmas üle Eestimaa päästekomitee liikmeskonda kaitseliidu eeskujul, kes ühel päeval suudab asendada vabas Eestis riiklike ja poliitilise struktuure mida suutis ülamärama temal jäänud nelja kuuga. Termistangised novembris, kaheksas november üheksa 40 tonn 13 november loo viies detsember Tamera 11 detsember-krabu 30 detsember madala ette võtta, seda ei olnudki nii vähe. Sellega täna piirdumegi jätkame nädala pärast. Riigiprokurör Heino Tõnismägi jätkab nüüd Ülo marama lugu oli aasta 1940. Punane viisnurk oli Eestis. Kui paljud aatemehed nende seas ka ülamarama ei lasknud, pead norgu. Jätkualapealkirjaks võiks olla NKVD sead püüniseid. Ülo maramale soovitati 90 40.-st augustis kohtuda restorani nord, kelneri püssiga, kes olevat väga huvitatud sidemed metest vastupanuliikumisega. Tsiteerime märama, omakäelist tunnistust. Organiseeriti meie kohtumine Kadrioru kohvikus. Püssi oli väga jutukas, kõneles organisatsioonist, et tal on inimesi üle riigi, et ta ise teeb tihti väljasõite etanud side sakslastega, kellelt saab juhtnööre ning uuemat informatsiooni. Tema ehtsust võib kontrollida Saksa saatkonnas, kus ta tuntakse dokto Palfi nime all. Tema praaliv toon ja liigne jutukus esimesega, kui saamisel võõra inimesega tekitasid minus kahtlusi. Räägid magama, ta kutsus läbi viima kahe ordinatsiooni ühist koosolekud, mainis, et eaka kolmandat orientatsiooni ja nüüd kõige saatuslikud sõnad mida kirjutab president, kohustatud olevaks ka midagi omalt poolt rääkida. Seletasin, et mullune organisatsioon, kellel on inimesi Tallinnasse mujale eri asu õpilaskonnale. Hoidusin küll nimesid nimetamast, kuid julgeolekunuhkidele ligi üles võetud. Lisame, et Ülo märama kelner püssi kokkuviijaks oli tuntud Eesti poliitikategelase poeg Heino Lattik kes isa nime varjus viiekümnendatel aastatel korvamatut kahju meie metsamäe liikumisele. Olles KGB salajane kaastöötaja provokaator ka meie ajaloolane Kaupo teemat teadis kinnitada tolle agendi Heino Lattiku koostööd julgeolekuga tagasi aastatel. Uudiseks on vaid fakt, et kõrgharidusega jurist ja Tartu arhiivitöötaja oli värvatud juba enne 1900 neljakümnendat augustit. Millal siis, kas tõesti enne juunipööret. Tagajärg on aga täiesti katastroof. Teenekas isa jätkas aastaid emigrandina Rootsis Eesti iseseisvuse ja vabariigi järjepidev seid kandmist. Poeg kodumaal püüab julgeolekulõksu Rootsis saabunud sidepidajad. Luurajad. Otsisin üles ka Heino Lattiku. Eestis elavad sugulased. Nad tajusid värvatu topeltmängu ning hoidusid üle jooksikust kõrvale. Tema koostisele kallutamise motiivid ja ajendid on seni kahjuks selgusetud. Asja sain surnud agendi toimikut Venemaal, vaid tema ohvrite uurimistoimikutes võib kohata kord siin, kord seal tema nime. Seda ka vaid siis, kui arreteeritud seletas omakäeliselt kirja pandud. Kuid see, mis täna on ebaselge, võib selgeks saada homme või ülehomme. Vanaema läks aga seekord provokaatori liimile, kuid vastlaliikuja püssi kohta viis ta läbi leidliku kontrolli. Rääkis oma kahtlustustest kelneri suhtes päästekomitee, noortesektsiooni liikmetele. Need tulipead olid kohe nõus püssi küüditama Tallinnast väljapoole ja teda seni ülal hoidma tuli tema roll. Edevad väidetav organisatsioon on selge. Teine ettepanek oli tasakaalukam. Koolinoort initsiatiivil toodi Tartust nägus tütarlaps, Tallinna läkitati ttu nordi kelner püssile söödaks. Teinestas korduvalt kontrollitava poolt teenindavas lauas. Uus nägu köitis peagi kelnerid tähelepanu ning ta hakkas kliendile külge lööma. Ülo magamast saadik sai peagi teada eteen püssiks nimetav isik ei ole üldsegi püssi, vaid see kahtlane tüüp kasutab oma töökaaslase nime. Magama katkestas selle tegelinski ka igasugused suhted, kuid päästekomitee oli sattunud kelner püssiga tasapind. Julgeolekuorbiiti jätkame Ülo märama omakäeliste selgitustega. 1940. Aasta septembri lõpul muutusid eriti elavaks jutud võimalikust sõja tekkimisest Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Kontrollivõimeliste puudumisel võitsime kuuldusi võimalikust tõsiselt, mistõttu tuli loodunudiatsiooni tegevust muuta konkreetsemaks. Selleks tammemäega nõupidamine viimase korteris. Koostasime Tammemäega Tallinna tegevuskava, mis koosnes umbes 20-st punktist ülevõtmisele aktiivselt tegutsesime, variandi korral kuulusid ringhääling saatja, vanglad, posttelegraaf, miilitsajaoskond, raudteejaamad. Toompeal asuvad tähtsamad asutused, Kadrioru loss, raekoda ja teised. Säärased asutused ei tulnud kaalumisele, kuna arvestasime toon, et oleks nagunii tühjaks jäänud, sest meie tegevus oli ette nähtud ainult juhul, kui Nõukogude Liidu väeosad on Tallinnast lahkunud või sakslaste poolt välja tõrjutud. Oktoobris pimedus harjutuste ajal kõvenes rahva keskel veelgi kuuldus sõja võimalikkusest. 1009 40. aasta sügisel oli jälle emega kõnelus eelpool toodud teemal, kusjuures kaalusime ka Tallinna kombinatsiooni relvadega varustamises. Oktoobri lõpul kohtusin uuesti tammemäega, selgus, et kumbki ei olnud saanud relva hankimisel midagi ära teha. Numbrist 1940 sõitsin neljaks viieks päevaks Tartusse, jõudsin tagasi enne oktoobrirevolutsiooni pidustusi, siis kuulsin krabi kaudu, et Tammemäe on vahepala paistatud. Algasid arreteerimised. Sirjeve vanu ajalehti, vaba maa, 11 detsember 1931 pealkiri ingeri leina priot. Järgmine sõnum. Teised detsembriööst jäi teadmata kadunuks Ingeri rahvustegelane ja kaitseliidu pealik Ander Reijo. 27 aastat vana. Kõigi oletuste järgi oli ta langenud mõrtsukate ohvriks Eesti-Vene piiril. Eesti Ingeri seisab praegu suures kurbuses oma suhet venna ootamatu surma pärast. Ühes Reio kadumisega jääb Ingeri kultuuri rahvuste pooleli sest pole praegusel silmapilgul olemas ingerimeest, kes suudaks sarnase energiaküllusega võidelda oma rahva arenemise eest. Järgnevalt ainult mõned pealkirjad. Dolla ajalehtedest. 11 mai 35 ajalehti, atmosfäär, kus asub Reijo Kalm. Päevaleht, 1930 kaks-kolm asja, no ei teata midagi. Reio kadumisest põhja kodu. Viies jaanuar 1932. Venelased vaikivad. Ingeri kuninga teema jääb veel aastateks, Eesti ajalehtede veergudele ilmuvad artiklid pealkirja all saladus ingeri kuninga ümber. Ingerikarjasarv ei puhu enam ja teised. Nüüd võime tänase päeva seisuga öelda, et ingeri kuninga kadumise saladus on lahendatud. See sai võimalikuks tänu arhiivide avanemisele ja uute materjali leidmisega. Leander Reio kadumise küsimuses, ütleme kohe kuulajatel otse ära, et lean, Reio rööviti, kuid ta jäi elama. Mõistis NKVD tribunal kohut 1932. aastal Leningradis kuid samaaegselt ühtegi sõna eesti poolele ei teatatud. Rääkimata sellest, tehti segakomisjon jälgede uurimiseks piiril. Kuhu kadus Leander, Reio ja Vene pool vaikis ja salgas. Kes olile jända. Reijo Ta oli kohalik. Meie ingerimaa kuulus rahvustegelane, kelle initsiatiivil ehitati kallivere kirik, kullakülasse Kahekorruseline kool, see kõik sooabiga. Ta ise õppis kahel korral Soome rahvaülikoolis ja suunas hingerlasid Soome õppima. Oma kodus andis välja ajakirjasõnaseppa. See alguse esimesed numbrid, need, ma olen näinud oma käes hoidnud need hästi ajaloolised ja unikaalsed, kodus tehtud ajakiri masinakirjas trükitud. Hiljem tulevad Rotaatoril ja viimased juba. On päris korralikus trükitehnilises korras ilusti vormistatud. Ja tema kutsus üles Ingeri kultuurielu arendama. Mäletan, oli Ingeris hõimupäevad kus viibisid paljud tuntud keeleuurijad. Nagu Lauri Kettunen Soomest ja ka tulevane president Kekkonen. Viivis sellel hõimupäevadel kulla külas. Neil oli oma näitering, pasunakoor oli oma tipp. Kuidas toimus Leander Reio röövimine? Tütre käest saadud informatsiooni põhjal saabusid enne saatuslikku ööd vene Ingeri poolt. Hossona jõgi oli piiriks kahe Ingerimaa vahel läände Reio ise. Tema isatalu oli Vene pool Osson jõge. Kuid ta 20. aastal tuli Eesti poole, ehitas endale uue kodu ja sealt piiri pealt üle käimine. Nagu materjalid näitavad, oi, küllaltki lahe. Ütleme, suudeti vältida piirivalvureid nii ühel või teisel pool. Nad olid üks rahvas, see on teisel pool jõge. Tulid kaks vene hingelast ja tegid ettepaneku, et meie tahame ka sinu ajakirja lugeda. Tule ja levita meie pool. Reiu rahvuslane muidugi olisest meelitatud. Ta muidugi ei teadnud, et need saadetud inimesed olid sekistid või nende abilised. Neile anti öömaja, lean there ja kodus jaguma. Järgmisena teele asusid, võitis Lander Reijo endale süüdistusmaterjali kaasa. Ta võttis mitu pakk ja ajakirja, mis Leningradi tribunal loeti asitõenditeks loeti tema põhimiseks süütõenditeks, et ta kutsub Ingerimaa tühjendama. Seal oli nõukogude territooriumi osa ära küljest kiskumine. Tema tahtis teha suhe Ingerimaa. Ja lõppes sellega, et stalinliku poliitikameestel oli vaja piiriäärne ala teha hingelastest vabaks. Nüüd oli hea ettekääne Loeti hingerlased rahvavaenlasteks. Leander Reio loeti nende juhiks ja lavastati mammutprotsess. Soe 25 hingerlast anti kohtu alla. Nende organisaatoriks tembeldati Eesti kodanik. Leante Reijo. Kaheksale juhile määrati surmanuhtlus ja ülejäänutele teised haridusmäärad ja saadeti Kasahstani, kes elama jäeti. Et piiri äär oleks puhas, kuid sellega Leandereio tragöödia veel ei lõpe. 40. aastal tullakse prouale järele Linda Reio Kessel kohaliku algkooli õpetaja. Teda ja teisi kohalikke, keda kätte saadi, tembeldati kuulumises Ingeri ühingusse, Ingeri Seura. Neil oli. Ja proua Linda Reijo saabus Eestisse alles 1956. aastal. 16 aastat hiljem. Nüüd algab huvitav mäng KGB tekiste mäng, mida vest täna nii ei või lõplikult öelda, mis ta toimus. Linda Reiu kutsuti kahel korral pagari tänavale. Ülekuulamisele ja muude andmete seas küsitleti, kus asub Leader Reio. Esialgu ma mõtlesin, see on suur desinformatsioon. Neil on surmaotsus käes ja püüavad jälgi segada, jätta muljet, et Leandereiustad midagi ei tea ja teda otsitakse. Teine variant, et ljanda Reijo kaliibriga meest oli neile vaja meelitada. Enda poole. Tehti analoogselt Pitka poegadega, kui eelmises saates tehti surmaotsus ja pakuti inimesele elu läände. Reijo, kui tõsine rahvuslane ja sõjamees võis haista võimalust, et siit on võimalik pääseda, anda vaenlasele nõusolek, formaalne nõusolek ja kaduda. Et on ka teine põhimõtteliselt Reio jäeti elama. Ta andis nõusoleku ja ta kadus, kui ta ainult ülesanne. Kuid see teine variant on selles mõttes nagu väheusutav, et sõjaperioodil 41 kuni 44 oleks Reijo välja ilmunud perekonnaga kontakti võtnud. Nii et jääb lahtiseks küsimus, kas Lianderei otsus viidi täide, sest akti summaliselt edenemise kohta KGB toimikus me ei näe. Kuid tegelikult, kes akti maksas, mitte midagi, sest teades nende meetodeid võis teht tehta ainult sirmiks. Praeguse seisuga siis Linda Reio saabus 56 tagasi. Tan surnud. Poeg sattus märtsiküüditamise ajal. Ta oli lastehaiglas, sattus pommiütlemis alla. Ta evakueeriti täie kaduma, järelikult tema hukkus. Tütar jõudis astuda Tartu Ülikooli võlgijate teaduskonda kuid tolleaegsed eri osakonnad jõudsid välja sorteerida ja ta tuli üllidest lahkuda. Ta jõudis siiski lõpetada Pedagoogilise Instituudi eluaegne saksa keele õpetaja ja nüüd teenitud pensionile. Nii et ingeri kuninga saladusest me siiski saime teada tema kadumissaladusest, et ta rööviti. Rööviti võõrvõimu poolt, viidi jõuga üle piiri, sest piirilt leiti verised kindad ja verejäljed. Ja mõisteti tema üle kohut teises riigis teise riigi seaduste järgi. Ja see oleks jälle üks süüdistuspunkt stalinismi kuritegudele. Huvitav on märkida ka Eesti ingerimeeste abi soomlastele. Nende talvesõjas. Linda Reijo õpilased läksid vabatahtlikult üle jää soomlastele appi. Ja kui paljud eesti turistid on käinud Helsingis vennaskalmistul Mannerheimi ausamba juures paljud viibinud, kuid vähesed teavad, et vaid 10 sammu kaugusel Mannerheimi hauast asub kullakülast pärit Juha Valtoneni haud. See noormees, kes läks appi Soome, talvesõtta. Tema haual, on plaat summa kuupäevaga. 20. Veebruar 1940. Otsisin üles tema sõjakaaslase Nestor säki. Kahju, et ta tänase on surnud. Ta elas Võrus. Kuid telefoniühendus ja intervjuu minu temaga võetud. Tema ütles, et nemad olid ühe küla poisid. Sõdisid sissipataljonis number viis luurerühmas. Nestor säki sõnas. Mina sain haavata. Juha Walton läks suuskade luurele ilma minuta. Vaenlase kuul oli tabanud teda otse otsete. See oli Kuhmu lahingus. Meie kaks kompaniiülemad oli juba langenud, kolmandaga, kes oli samuti haavatud, olin ühes haiglas. Juha oli julge ja vapper sõdur. Ei ole ülearune raadiokuulajatele alla kriipsutada. Momenti, kuidas me jäime ilma Ingel maast. NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi 24. novembri 1944. aasta seadusega otsustasid Moskva vägevad Narva jõe idakaldal asetseda punktide liitmine Leningradi oblasti külge. Nii jäime ilma hingermast, kuid loodan, et mitte igavesti.