Kirjutamata memuaare on täna sõjamehejuttude sarjast diviisi staabiülemana suure isamaasõja lõpetanud polkovnik Harry Lessel. Mälestused ulatuvad selles saates võidupäevani, algavad aga esimesest kohtumisest punaarmee võitlejatega. Millal see oli 1900 39. aastal ja see oli siis, kui punaarmee kontingendid tulid meie. Virtsu, et me olime sideohvitseridele Nosin kohalikute võimuda kontaktid ja sellised asjad tuli siis lahendada seal kah tuleb välja, et ma selle keelega sain siiski päris hästi toime. Sest nende esimeste päevade selline noh, küllaltki külm suhtumine ja niukene, reserveeritud hoiak, kodanlik kodanluse armee leid nende vastu, see paari päeva jooksul muutus päris korralikuks vahekorraks. Siin võib isegi niukse väikse. No kui sa näitena võib tuua jah, oli selline juhus, et esimene, selline pikem peatus sellel kolonnil tavalisel rännaku puhketeatusel, tulime autodest välja. Ma sõitsin ministeeriumi poolt üüritud autos üüritud iirlased admis, mitte sõjaväe, ei, see oli võrust üüritud taks auto. Sõjaväel autosid nii palju ei olnud, tulin sellest autost välja, tuli ta üks major, kes seda kaloniel väge juhatas. Tuli siis ka välja ja. Pakkusin talle suitsu. Ta värvis. Väga hiljem meil selliseid asju ei juhtunud. Ja noh, nagu ma ütlesin, et siiski selle aja jooksul oli peaaegu nädalane liikumine, oli saime päris headeks sõpradeks. Hüvastijätt virtsus oli päris südamlik. Ja kui novembriaastapäeva pühitseti, siis üheks 60 viiendama laskuri See oli muidugi esimene kokkupuutumine on mul üldse. Ja muidugi nagu ma ka oma selles argises olen märkinud. Just nent hämmastas sel ajal see uued vahekorrad ei saa öelda, et hämmastas aga ma väga teravalt meelde vahekord, suhtlemine ohvitseride ja siis sõdurite vahel. No ja ühtlasi ka nihukest väga soliidset Hästi organiseeritud rännakud, kiiret üleminekut Pivaki peaks, see tähendab no see on välilaager selline, mida eesel siis, et puhkused, siis paiknevad need üksused, seal äreldam, pannakse oma palved ja asjad seal välja. Välisluure lääneriikide luure kõndis hui nende väeosade vastu üldse arenevate sündmuste arenevate sündmuste vastu. Selle raudtee vahi putkast toodi kaks ärariides meest välja. Need anti mulle pihku, ma olin juba siis Võrus, Võru linnas kutsuti tagasi oma, võtsin nad siis kaasa. Mina nende keelt ei osanud rääkida. Meete Ma viisin nad Võru sõjaringkonna staapi. Ja hiljem ma kuulsin, need olid belgia sõjaväe esindajad olnud. Aga nad on ka riides. Ja teine selline juhus oli Sõmerpalu juurest seal asüüli Rootsi ohvitseri mundris. Mitte päris lahingurännaku korras, aga ta läks oma julgestuse vee seejuures väga siis ta doosiselt metsast välja. Noh, see on ka jälle mulle siis minu hoole alla, ema viisin ta ka siis jällegi tagasi Võru sõjaringkonna staapi. Pärast seda muidugi neid ohvitseri, kes saatsid neid. Neid oli hulk osali, mis tulid Petseri kaudu virgus Petseri osa, mis tulid Narva maanteed kaudu. Noh, ja siis meie kogemusi vahetasime veel mitmel sellisel kokkusaamisel õhtul. Kuidas ühele ühel või teisel oli nende sõitudega läinud kaste nimetatud major Kaliinini, et hiljem ka kohta hiljem ei ole, kohe ei ole kohanud. Kus te viibisite juunipäevil 1940. Juunipäevil 1940. Ma olin. Ja kuskil juunialgel meil oli uus taktika, väljasõit oli Rakvere Väike-Maarja rajoonis. Seal me lahendasime ülesbrigaad kaitsel. Kuna siin see oli vist seitsmeteistkümnendal juunil. Teised kontingendi Polar väekontingendid tulid meie territooriumile täiendavat kondlik täiendavat kandigendid ja siis ka katkestati meie õppetegevus ja tulin Tallinnasse. Sel ajal olid tondi kasarmat, olid punaarmee vastu võetakse ette valmistatud. Hommikul saadeti siis mind sõjavägede staapi. Sõjaministri nimetati tol korral abi meie mõiste järgi. Peale sõjavägede staabis käsundusohvitserina sõjaministri asetäitja juures, kui varahommikul väljas olite. See oli kella 10 paiku, ma olin seal. Ja kui ma sealt hariduse tänavalt läksin pagari tänavale siis oli juba tunda linnas sellist erilist ärevust, kui võrra sündmused linnas olid vaadeldavad seal. No sündmused olid seal küllaltki põnevad ja närvilised, olid, oli niimoodi, et algasid need demonstratsioonid, eks ole. No ja hommikul hommikul ja. Nad tulid teisest osakonnast, tulid läbi ja siis saadetiga ministri abile. Ja need vaiksed Tseedelikesed seal see ütles seda toitles toda. Meet minu käest käisid läbi. Miitingu sõnavõttude refereeringud või kuidas või midagi taolist ja ka Chimis rahva hulgas räägiti ja meelemeelde asi. See demonstratsioon hakkas liikuma, liikuma jah, Vabaduse plats hakkas ülija pikalt tänavalt läksin läbi noor. Aknast neljanda korruse aknast seal näidake rusikat sellele majale, sealt Jel selle keskvangla juures tuli seal neid ettekandeid. Ja siis oli päris õhtupoole. Siis hakati üle võtma, vastas olevat politsei peavalitsust. Ja ühtlasi siis nõuti sisselaskmist ka sõjaministeeriumi ruumidesse. Kindral Traksmann tuli siis minut ruumi linna telefon oli minu laua peal ja sealt tuli siis ühendus. Suurini staabiga seadvus sel ajal juba Narva maanteel Narva maantee 30 vist arengumajas oli seal staap. Ja siis ta kahel kolmel korral ta valis selle juulini numbrit ja iga kord eksis. Ärritatud meesis, ta informeeris kelnerid, juurinited, siin aktivistid tahavad sisse tulla ja et võivad ju paljud dokumendid niimoodi kaotsi minna ja palusid võtta oma hoole alla kaitse alla see sõjaministeeriumi ruum. Tõnnikene läks umbes mööda. Siis tulid kaks soomusautot, tuli laia tänavalt mööda, teine tuli siis pika tänaval möödujad jäid siis. See oli juuli esimestel päevadel, kui tuli välja vastav määrus. Siis. Paul Kerdo määrati poliitjuhiks. Siis Vägoondistele osa väeosadel määratiga poliitjuhid moodustati sõdurite komiteed. Ja kui ma ei eksi, siis oli vist juuli lõpupoole oli kui kaotati ära pöördumisel härra sellest asjast, ma olin sel ajal juba pisut üldse sellest, noh kuidas see asi, see protsess toimus meil väeosades, sest ma olin pisut kaugemale, ma tegelesin nende majade ja ja siis transpordi üleandmisega need väeosades teeninud on, mul ei. 22. territoriaalne laskurkorpus mullusaldati sealses 614 korpuse suurtükiväepolgu viienda patarei juhatamine siis me juba olime ainult oma politrükiga ja sõdurikomitees enam. Raske oli sest sel ajal ju meie külas võttis eriilme klassivõitlus ja see klassivõitlus ka. Kajastus meie igapäevases elus sest tookordse veel. Ja sealt siis ühte teist, see, mis väljaspool juhtusin toodiga meelepatareisse. Ja asi oli ju niimoodi, et poliitilist teed, meie tegime. Pärit noormees, Talijust kurgi politruk ide kooli oli lõpetanud. Ja siis noh, niukene paar kodus käinud, katus käinud, soldatid need tagasi tulles esmaspäeval. Nad oma soosistamisega ühteteist lükkasid ümber kogu selle poliitilise töö tulemused, mida me olime nädala jooksul teinud. Ja siis jäänud tuli. Olin osalt ka tõlgiks. Aga osalt tegin seda muidugi ise oma arusaamade järgi. Siis midagi, see oli oktoobri lõpu poole. Ma sain tubli. Kost väga niisugune erudeeritud, kui võib öelda erudeeritud 25, kuue aastase mehe kohta. Ja temaga koos meie siis hakkasime seda asja nii rohkem tegema sättima. Ja tulemused olid päris ja ta oli väga õpihimuline noormees oli. Tema võttis omale ette valmistada see nõndanimetatud gruppovitšis liitili luurajate grupp, kes teevad need arvestusi. Ja tema printsipiaalselt tegi seda tööd vene keeles, ilma tõlgita. No kollikitajaksele? Jaa, siis leppisime temaga kokku, et mina õpetan endale igatahes 10 sõna. Ja niimoodi me seal Järlepa mõisas elasime siis iga päev pumpas nendele 10 sõna, tema siis neid hommikul ütles mul jälle ülesse ja õhtu veel kord. Ja huvitav oli see, mina andsin talle patarei üle. Maikuu viiendal 1941 41, kui ma läksin. Mind määrati polgu staabiülema abiks ja seadsin endale pater üle ja Aleksander rääkis sõduritega eesti keelt eesti keeles. Kas sõda tabas teid juba siis polgu staabis? Piusa jõe ääres ja meie polk paiknes Korela veski kandis, mehitasime sel kevadel välja omale välilaagris telkides. Kuid nii imelik, kui see ka ei ole. Sõja alguses saime teada alles pärast lõunat. Pärast lõunat kutsuti siis polk kokku. Ja siis polgukomandör, selleks ajaks oli meil Komissariks oli meil vanem pataljonikomissar, Magnitski need siis pidasid miitingu ja siis saime teada, et seda Nalganud. See oli siis Korela veski juures järgmisel hommikul. Siis polk paiknes ümber Piusa jõe kaldalt Petseri jaama juures olevasse sõjaväelaagrisse, nimetades seda Petseri Lõuna-laagris ja just juuni juulikuuvahetusel, siis meil saime ešeloni ja paigutati meid, siis viidi sisse Polhovi, seal plaadid maha. Kui ma ei eksi, siis oli vist viimasel juunil. Ja esimesel juulil Möörimiva laadisime Polhovi maha. Ja siis liikusime otsekohe rinde poole. Porfrovi edela suunas Ostrevi suunas. Ja seal siis võitsime positsioonid sisse, kuhu korpus. Kusjuures jällegi korpuse komandöriks oli sel ajal juba kindral Funtov. Tema esimene lahingukäsk ilmus kaitsele asumiseks. Kuid viiendal juulil oli paremal tiival olevat diviisist olid kaks polku kohal. Ja vasakul tiival 180. diviisi väeosadest olid kohal ainult igas polgus tiks pataljon. Aga juba kuuendamal juulil oli 182. diviisi eelsel kal väike kokkupõrge. Selja jõel nuia seltsis, kas arenema. Kaheksas üheksas, need olid juudid, olid väga tõsised lahingupäevad meil. Millal teie tuleristsed see oli läbi tegid, see oli kaheksandal kaheksal kaheksandal juulil. See oli iseenesest sündmus küllaltki minu elus väga oluline päev. See oli päeva teisel poolel meie vaatluspunktid, neutraliseeritud, nad olid kõik selle kõik meie 12 patarei vaatluspunktid sattusid vaenlase tule alla pannes tulel, nad olid Balsi jama pidi kõrgendikkudele olid. Ja meepolk. Kolm diviis oli kolm. Hästi laskemoonaga varustatud, sellelt divisjonid. Kaotasid võimaluse tulistada. Ja selleks, et uuesti kontakti vaenlasega luua siis polgukomandör saatis välja kolmneli luuregrupi. Liikuda rinde suunas, luua kontakt jala, vära, leida vaenlane ja alustada tulistamist. Päiksegrupi eesotsas mina sõitsin välja autoga ja siis jah, see oli koosi porikülas. Ma siis sattusin mahajäetud sidesõlme peale, seal oli kommutaator, seal olid telefoniaparaadid. Ja sel ajal, kui ma seal seda asja üle vaatasin Küla teises otsas külal üks kilomeeter-poolteist, kaks pikk tõus oli lääne suunas, sinna tulid siis sakslased sisse. Mootorratastega jõust, autoveegaxelid, veoautosid. Ja muud üle jäänudki ronisin sinna sauna katusele ja. No ja siis tuli istus päris ilusti seal küla lääneserva peal. Kui kaugel te patareist olite siis, no kilomeetrit, neli kilomeetrit, neli, aga side, side oli säilinud selles sidesõlmes mulle omale sidet kaasas ei olnud. No ja siis ma pärast paugud olin ära teinud, siis ma sain ühenduse polgu juhtkonnaga. Tabamused olid väga hästi maa, päris imest, mis teie sihtmärk oli siis? Küla servas majad ja siis sinna vahele tulid need autod autodele. Kaudses ütlemisega mõõdik, seal käis aga valesti, Klalistusaste tuli istus hästi see suurtükiväelase joone laud, millega ma arvestasin seekord need laste andmed väljasõnal praegu alles praegu loen ka sellega midagi vajal. No ja niimoodi ma siis seal päris tykk aega, Kerplesin muidugi sakslased Jens sellega rahule, nad paaril-kolmel korraldamad katsusid siit otseteed mööda tulla. Aga siis nad hakkasid No mul pärast palju jutuga polgu juhtkonnaga komissari kooli tantsinud need asjad ette ja palusin kedagi veel abiks saata. Nõuse abi, saatkond lekkis ka see, et mina tulistasin teise divisjoni ka. Aga siis teine divisjon hakkas juba liiga ligidale jääma. Suured kuue tollised suurtükid olid. Ja siis aga oli juba positsiooni vahetanud esimene divisjon ja siis saadeti mulle Aviks. Sinna Scoropagaatov, anname leidnud oli, kamandas meie esimest divisjoni. Paugutamine muidugi liiga lihtsalt eeldudega tulistasid, vedas nõia siis me selja taga sõitis ka positsioonil üks kergem patarei 76,2 miljonit patarei ja siis mõned tankid tulid ka sinna midagi kahe-kolmesaja meetri kaugusele Nõmme Sarapuu seal kyll kinga veel maas. No päris mõnus olemine ei olnud, kui see tanki ja siis suurtükkide toll käis üle meie turja seal kaevumata, kaevumata samuti künka peale, noh, eks nad päris maadmööda põrsaid ei roomanud. Kõrgemalt leks. Nojaa siis sain loaga ära tulla, pimedaks läks, karavokaator läks oma divisjoni juurde tagasi. Nemaskilinu auto juurde, auto põles talli metsatuka taga, talis on täistabamuse. Ja autojuht oli siis illep, oli tema nimi. See oli siis surma sõnatel, jalad olid autos siledal lillel väljas. No ma olin mõni aeg, ma olin üksi. Jupikese kukkusel kümmekond või natuke rohkem meest, eestlased, eestlased, meie väeosad, inimesed, mis hakkasid nendega tagasi tulema. Kuna kaart sai otsa, mulle ainult kaardilehed siin eespool. Noh, neil punas stopptuled olid taga aega, aeg-ajalt nad tulistasid seda. Puudelattu niimoodi üldse suusajõe kaldale. Tankid olid orientiiriks, tall, tank tuli, Ariel tööli oli orientiiriks üks meetrit 30 40 metsas mere ääres käisime, ilus niisugune korralik männimets oli. Jõudsime usa jõele, sild oli lõhitud, silla sees oli yks meie traktor, meie David, teise diviisi nii suurtükiga natukene kolasem piki seda jõekallas, seal leidsin siis koolmekoha siis rinnuni vees, kahtlasime läbi, tõusime siis väikest küngast mööda sinna ülesse siis sattusingi oma polgupolgu polgu juurde. No ja seal kohe sõdurid võtsid ja kas neid peeti kadunuks juba või see oli lühikese aja jooksul küllaltki lühikese aja jooksul ja see midagi, noh, see oli juuni, juuli algus, see oli valges, oli ka maja, sinna välja jõudsime. Me siis oli märjani rinnust saadik märg. Siis poisid tõid kohe mulle sineli õlgadele tükksuhkrut teed, rööpasin seal ja. Ja siis istusin selle surutigi fetibele. Siis tuli polgu komissar, Pawitzkiwigendivigendits tuli siis juurde, vaatas mulle otsa ateljees selvenõusse kus ma siis pidi jääma Maduline oma polku, Admaladits. Oled valmis astuma parteisse? Ma ütlesin kõige suurema rõõmuga tahaksin täie jõuga kaasa lüüa selles võitluses, mida me praegu peame. Ja sealsamas siis selle. 10. juuli hommikul. Ta müts kari taskust lehe kirjutas mulle soovituse teisi soovitusi, kirjutas mulle samas teise divisjoni komissar Anišenko. Ja 13. augustil sain menelovati jõe kallal korpuse komissari pensa käest kätte partei liikmekandidaadi kaardi. Milline oli olukord rindel, kui teid määrati diviisi staabiülemaks? Et olukord oli sel momendil küllaltki raske, oli. Me olime juba Velikije Luki linna servadesse olime sisse murdnud, kuid edasi ei pääsenud. Kuidagimoodi. Eriti see määramine oli viiendaval jaanuaril 1943. Meid külastas. Kindral Žukov sel ajal ta tuli sinna korda looma. Ja muidugi ta tegi siin vahetused juhtkonnas ja nõuded, ülesanded, mis ta uuele komandörile. Nii meie polkovnik allika, selle kui ka polkovnik Lombakule andis, need olid hästi karmid. Ja juba sama öösse suli viienda esse, samal ajal, kui meid määrati. Mina läksin kolme sajandisse polku inventuuri tegema, nagu öeldakse ja allikas läks 54. polku inventuuri tegema, palju mehi all, jah, sest kirjas oli polk. Aga tegelikult seal polgu nägu enam ei olnud. No ja siis, Me saime kumbaigis selles põlgus, saime kokku midagi paarisaja aktiivse võitleja ümber. Paarist 1000-st paarsada, see on, vahe on küllaltki suur, eks ole. Aga muidugi siin tagalaüksusest oli, palju seda rahvast siis nendes kaevikutes ja koobastes oli saab ja siis esimene ülesanne, mida polkovnik allikas andis oma komissarile. Sel ajal oli raud Nemad hakkasid siis puhastama tagalaüksusi Nendest, liigsetest inimestest, võitlusvõimelised mehed, võitlusvõimelised mehed ja ka siis kolama mööda neid koopaid ja vanu, neid varjendeid. Ja peab ütlema niimoodi, et siin seitsmendal, kaheksandal, üheksandal, võib-olla ka 10. jaanuaril me saime ikka ühe roodu ikka juurde, ikka 130 140 mees tuli juurde. No see tegime rea tükk maad tugevamaks. Ja sellise koosseisuga lõpuks lõpetasime need lahingud 16-l päris diviisi nägudel ees enam ei olnud. Vähem. Kuskil augusti. Septembrikuuks. Tee tagasi rivis, elevus lahingusse, täitsa siis ei saadetud, enne kui sõda jõudis Eestile lähemale. Meil oli niimoodi, et meie suurtükiväelased kõik kolm suutigi, polgu korpus, omad, need võitlesid koldnikes Neveli all. Näed, lahingutes käisid, olid väga jalavägilaskuri teete. Ja alles siis 1944. aasta jaanuarikuus jaanuar, kui viimastel päevadel kuskil see oli siis, kui oli rinne jõudnud juba Narva jõele, siis meid pandi rongidesse ja toodi siis kahh. No kui me juba siin Leningradis läbi sõitsime, Me muidugi arvasime, et need ei jääks meid kohe lahingusse. Aga nagu seltsid, on teada, Narva jõel esialgu edasi pääsetud. Suurtükiväelased olid lahingutes, aga meie siis viimistlesime väljaõpet. Tegime kõik arvestused, kõik plaanid, kuid diviisi siiski lahingusse viidud. Sinna toodi. Ja Lõuna-Eesti oli siis juba puhastatud Emajõe ääres. Me alustasime luurega. Novylandi diviisilendi Kastre-Kavastu vahele anti pealetungi lõik. Poolteist kilomeetrit oli see valmis, olime meie 16. septembril hommikuks. Kuid lükati see lahing edasi järgmise päeva peale. Hiljem siis pontoonsillad ja lahing oli üldiselt oli edukas. Suurtükivägi tegi hästi tõhusa ettevalmistuse. Ja siiasaadik on meelde jäänud, et meie diviisis oli langenuid. Sellel esimesel lahingu päeval oli 34 ainult. Midagi sellist väikeste kaotustega. Lahingut ei olnud meil varem ja ei olnud ka mitte hiljem. Me ootasime muidugi palju tugevamat vastupanu, kui ta tegelikult oli. Ja esimene niisugune. Mulje sellest vaenlasest oli see, kui kuskil keskpäeval sellega 11 12 paiku. Mulle toodi. Esimesed vangid, Tartu koolipoisid, Tartu reaalkoolimütsid peas jaapani vintpüssidega olid nad varustatud ja padrun nendelt pintsaku taskus. Hiljem siis selgus muidugi, et samal eelmisel öösel sakslased tundsid, et meie rünnakaga põlema nad olid siis omad väed ära viinud ja halvasti ette valmistatud piirikaitse rügementide võitlejad sinna siis meie vastu pannud. Kuid järgmistel päevadel siiski lahingut mõtlesid küllaltki lisaks fašistid kogusid ennast, tegid vasturünnakuid. Tõsine operatsioon oli meil Brinkmanni polgule polgule Avinurme suunas, seal juba meie siis sattusime kokku ka nende saksa vägedega, kes taandusid Narva alt. No ja siis oli ka veel, lahing oli Porkuni juures. Kuid kokkuvõttes muidugi need lahingud läksid hästi kiiresti ja meie sellist muidugi vastupanu, nagu me ootasime, milleks me valmis olime, sellist vastupanu siin Eesti territooriumil ei olnud. Kuidas see oli tunda sõja lõpu lähenemist ja milles need välised märgid ilmusid, teate ausalt öelda ei tulnudki väga hästi seda sõja lõpule. Ma pean teile ühe viimase Jutifel rääkima. Valmistasime uut lahingut selle kurama maaditsusel. Me pidime tegema uue läbi mure Virtsatesse jõel. Ja meil selle asja tegime aprillikuu jooksul tegime valmis paberi peal paberi peal ja maastikul, tegelikult noh, luured ja värgid, kõik arvestused, asjad. Kõigepealt me pidime välja minema sinna hakkama minema sellele lõigule. 28. aprillil. Neljandal mail olin jällegi valmis, et me lähme, hakkame jõele minema. See lükati edasi kaheksa vaibale. Ja kaheksandail mail. Me hakkasime minema. Suure hooga muidugi lahingurännaku korras, nagu seekord kõik olema teab. Ja me läksime kuni pärastlõunani kõva pulma tuli läbi käidud. Ja siis sattusime miiniväljale allikas pidas diviisi kinni. Aga nüüd jääme graafikust maha, eks ole meil kella välja rehkendatud. Pärnale tarvis ette kanda. Suunas läks tema raadioga, ei tohtinud rääkida, ikka lahinguvärk oli, noh, me ei teadnud, et homme rahu on juba. Ja siis allikas saatis vinternale ette kandma seda asja. Ja kuskil õhtul kella seitsme-kaheksa paiku sain mõisestkümnelberna kätte. Allikas kannab ette, et me jääme sellele lõigule hiljaks. Tärn koputab õla peale, et olge rahulik, et samane, mine nüüd kõht täis ja ma pärast siis sulle ütlen ja tulin uuesti pärna juurde, kellel ühte, midagi selle 10 paiku. Pärn ütleb, sõitke nüüd tagasi telgiallikale edasi, et jäägu Pivaki, oodake uusi korraldusi nuiamas, sõitsin siis tagasi umbes kell pool 19 ja siis ma olin seal kodus. Kandsin allikas lette, noh, kõik oli meil juba säetud, väed olid juba puhkasid, jäitsin magama. Ja kuskil öösse kella kolme paiku vist oli pool kolm, Velbine oli. Märkasin hiiglamürina peale üles, vaatan aknast välja, kord ümberringi val algab, paugud, käivad, kõik müriseb. Sealsamas selles staabiruumis ajasin sideohvitserid jooksma sinna polkudesse välja, et mis palgad olid seal poole kilomeetri kaugusel. Samal ajal allikas adjutant, Samar pin tuleb minu juurde. Kuule, et mis, mis nüüd juhtus? Ma ütlesin, vot praegu ei tea, aga läksid välja, kummal oli niisugune mulje, et vürst sakslastelt kallale meile. No ja siis selgus, alles tulevad ohvitserid tagasi, selgub, et polgu raadio Mil diviisi staabis ei olnud raadiot kuulamas polgu, need politas, aga nagu raadiod olid vastu võtnud, et rahu on välja kuulutatud, sakslased tingimusteta kapituleerunud ja poisid tegid saluutina ja lasid mitte ainult kuulipildujad ja püssid, aga lasid ka suurtükkide miinipildujad. Muidugi, torud olid sakslaste voole. Vot niimoodi tuli täiesti ootamatu, see asi tuli.