Täna, head kuulajad on teie külaliseks, Leida Sibul, tere tulemast. Tere. Tere. No kes ei tunneks Leida Sibulat? Ma arvan, et mitu põlvkonda tunnevad sind. Seda mina ei oska öelda. Aga karjäär on pikk. Tee on pikk, elutee on pikk olnud. Kuidas on läinud? Kuidas? Läinud ma pean ütlema, et mul on elus õnne olnud. Naljakas on öelda, et mul on kõik läinud väga kenasti, mul on alati tööd pakutud, ma ei ole ise kunagi otsinud tööd, ainult esimene töökoht ei olnud seotud, see oli enne konservatooriumi ühe aasta töötasin, no see seal ei olnud muusikaga ega lauluga seotud. Aga muidu kõik töökohad on ka nii, et tõsist tööd tuli teha ja samal ajal oli laulmisega tegemist küll solistina, küll. On olnud niisugused armsad töökohad, kõik, mida mulle on pakutud ja mida ma olen tänuga vastu. Et kas saab praegu ka võtaks laulu üles? Ei, ei, ikka mõistus peab ka olema. Ja nii, et, et ei aga no muidugi siin, kui televisioonis mind üle kuulati nii-öelda siis seal need kenad Tartu daamid, siis kes nagu meid, meid nüüd natuke järele teevad. Nemad siis, kui laulsid ikka, eks 100 aasta kestel laulu siis kolmanda salmi ajal ulatati mulle käsi ja paluti mind tulles kolmanda salmi, laulsin küll nendega koos, aga noh, see oli niimoodi minu vaba valik, võit, vaid nende soov ja palve või kuidas öelda, praegu sõidavad, eks ole, kas kuulad muusikat? Ja Elmari raadio on põhiliselt peal, aga televisioonist ma vaatan, kõik need muusikasaated ja üldse, mis on muusikaga seotud, vaatan kõik mõned väga meeldivat. Mõned on head. Aga noh, osan maru, moodne, maru moodne riietus või varustus, kuidas öelda maru, moodsad lood ja ja karjumine ja noh, see muidugi mul on häbi, aga mina olen madala intelligentsiga ja minu hingele need ei lähe, nii et ma armastan ikka nisukest hingelist. Ma ütlen ikka, et muusikat teha, selleks on vaja üldse ükskõik millist tööd teha, on vaja mõistust ja südamesoojust. Kui need kaks on olemas, siis võid sa kõiki töösid elus teha. Minu arvamine, mis sina arvad? Ma jagan seda arvamust jagada, aitäh. Aga ütle, kas vaheldunud mängib pessimismi ka või? Kuidas ma saaksin seda sulle öelda, et ma ei valeta? Ära valeta. Tunnen pessimismi ja vaadake KUNA MINA, et mu kaaslaseks õhtu kella seitsmest peale peaaegu noh, ütleme äripäeviti on televiisor, siis ma vaatan, mis mind natukene huvitab, need on kõik need reporterisaated ja Tähed muusikas ja noh, niisugused saated, ma kuulan kõik ära, aga ma lähen kurvaks, kui ma näen ja kuulen uuesti, kui palju meil on kodutuid lapsi, kui palju on kodutuid, vanu inimesi, kes elavad prügimäel, kes magavad kuskil koridoris ja siis ma olen kurb. Ma ei tea, kas ma tohin tõde öelda. Kui kanal kahe peale reporteri saates üks kena noormees igas saates iga päev 500 krooni on näpu vahel ja muudkui jagab, aga esitab väga. Anna andeks minu jaoks väga imelikke küsimusi ja saab ka vastuseid ja ei saa vastuseid ja iga päev on selleks 500 krooni. Mina annaks need küll kodututele lastele ja vaat siis, kui ma veel nisust asju kuulen, näen, kuidas majad lagunevad ja, ja ei, neid ei remondita ja, ja kortereid ei ole inimestele võttes siis mina valutanud südant, mul on suur pere olnud, mul ei ole kunagi olnud rahaga niisugust probleemi, et ei saa, toit oli alati laual, küür oli makstud ja riided olid seljas, poisid käisid koolis, kooliriided olid omaette, tuldi koju, pandi koduriided selga ja niimoodi raha sai niimoodi jagatud ära, et mitte sellepärast, et mul on eluaeg olnud väike raha. Ma ei tea, see on kummaline, minu saatus jälle ja ma ei ole sel ajal mitte kannatanut. Ma ei ole õnnetu. Kuidas sul praegu praegu kah olen, mina nisukene? Mu lapsed on toredad ja on valmis mulle raha andma ja valmis mulle appi tulema tööle ja, ja mina ei ole tänaseni veel võtnud nendelt raha, vaid ma tulen oma pensionikesega toime, maksan oma üüri, elektri-telefoni- ja kõik muu. Ja mina naeran ikka minul raha kulubki kõige rohkem lillede ja posti peale. Tähendab, mul on sugulaste ja sõpradega kirjavahetus, et igal pool küll üle Eestimaa ja Soome, Kanada, Ameerika ja ma saadan, ma ei Jahastaga, nutad, oi mark maksab kaheksa krooni. Ma tulen toim ja lilled on lilled, on nii, kas kurva sündmuse puhul või, või rõõmsa sündmuse puhul neid ma ostan ka ikka nii et mina olen oma oma lähedastele ütelnudki, et ma tunnistan enda vigu, et et minul kulub rohkem postkontoris lilleäris. No aga see oli nii naljakas, praegu räägitud, ega see ei ole midagi tarka, kooki ei söö? Ei, ei, mina olen suur kohupiimasööja ja heeringasööja sibuleeringlasse. Selge, see kuuluvad kokku ja mu lähedased inimesed, kõik jäävad. Ma naeran ikka, kui ma kuskil olen sünnipäeval või ütlen ikka need demend, tunnete, et ma alustan heeringa sibulaga, lõpetan heeringa sibulaga. Vahepeal võin tüki kringlit ka süüa. Aga ütle, kuidas sa oled nii optimistlik, kust sa võtad? Seda ei ole kusagilt võtta. Ma ütlen sulle, aga minul on kaks isiklikku viga. Ma lähen Valga tüdruk Valgas sündinud-kasvanud, ma olen väga õnnelik selle üle. Sest Valga inimesed on erakordselt üldse Lõuna-Eesti, Võru ja Valga, need on, andku mulle kõik andeks, aga minu meelest nad on hoopis teistsugused kui põhjaeestlased ja Valgas oli see koolitus ja kasvatusse kõik kodus oli lihtne, meil ei olnud mingeid pahandusi, midagi kord oli olemas ikka, kui ma läksin käsipallivõistlustele ja pärast oli seal tants ja tants lõppes. Kell 10 oli lõpp. Mamma ütles, et pool 11 olnud seal kodus ja ma olin alati pool 11 kodus, nii et meil ei olnud ka vanematega mingeid probleeme ja koolis oli tore õhkkond ja kaaslastega palgast ma olen kaasa saanud selle kõik, mis mul on ja teine muidugi on oma vanematelt pärit veri, nagu öeldakse, käib snevalga vere juurde, siis mu vanaisa isaisa oli rootslane Hans Sanderson, aga ta tegeles ka juba muusikaga ja minu emapoolne suguvõsa on jälle Silmerit, emad olid kõik põllupidaja, et niuksed töömehed, aga samas oli muusika neil veres, nii et üks onu, kes oli elektriga, tegeles, hoopis mängis klaverit, põld elusalt, minut, üks ainukene, kes oli isegi invaliid, ühe käega mängis kannelt suurepäraselt onu Karla ja vaata, tema noorem poeg bioloogia, professor Mihkel Zilmer on praegu Tartu Ülikoolis, tema kirjutab lehes tihti, kuidas õieti toituda ja nendel oli ansambel, kui ma ei eksi, kui ta veel piss vist ülikoolis oli rajaga, kas ja tema oli seal siis kes laulis ja kirjutas ka muusikat, nii et ma olen Eesti raadiost kuulnud kad Mihkel Silmeri laulu. Eestimaa, mu sünnimaa, mille üle mul tuli ikka vesi, silmanurka kohe. Noh, ja ühtegi mängis balalaika ja üks tädi laulis, aga kõige toredam oli minu oma ema ja tema ütles mulle niimoodi. Valga keelend Tiiet, mul oli hääl nii mattal, et mul oli häbi laulda ja tolle pärast mass laulab tähendab taliga metsosopran siis järelikult vot nii palju sellest. Hirmus segavereline jahma naerangi siin, kui keegi rootsi sõidab, et Anderson, neid on kõik mu sugulased, tervita aga ütle nendele, et mul ei ole vaja pakki saata. Nii et lihtsalt valga veri ja Neitsi tähtkujuga. Aga muidugi seal, nii nagu auto juhtimine ise pead hoidma oma elumasina, tee peal. Ma ikka oma lastele ja lastelastele ütlen, et ole tubli, hoia oma eluvanker keset teed või õigel poolel, õigemini mitte keset teed ei tohi õigel poolel. Jah, no see on väga kasulik nõuanne kõigile meie kuulajatele, aitäh, Leida Sibulat, sa said tulla ja palju jõudu sulle edasi. Ma tänan.