Päevade külaliseks kirjanik Maimu Berg, tere tulemast. Tere. Nüüd võib öelda, et suvi on möödas, kuidas see suvi siis oli, eks me igaüks nägime, kuidas ta oli, ilma oleks võinud parem olla ja need õnnetud, kes selle ühe väikese nädalajuppi, mida siis jumal meile ilusat ilma pakkus, tööl pidid olema, need vist ei saa arugi, et mingi suvi oleks vahepeal. Enne roheline talv jätkub täie hooga, aga ah, eks igal suvel olevad head suvi on ikkagi natukene niisugune kergema hingamise ja hoo mahavõtmise aeg igatahes, aga suvel tegite, see on väga imelik, kui ma hakkan mõtlema, et mis ma tegin, et ei teinudki nagu midagi kogu aeg rabelesin, kuskil oli külalisi palju ja juhtus kuidagi nii, et nad eelistasid minu kodu ja minu suvekodu hotellidele, kuigi alguses oli vist kokkuleppe teistsugune ja nii ma siis olin hotellipidaja ja köögitüdruk ja giid ja kõik, mis, mis niisugustele kaugetele külalistele vaja olla, kus Saaremaal õpikut muidu? Jah, Saaremaa on praegu moes, ütleme nii, aga kas kirjutada suitsu natukene kah oma, seda aega ei saanud, oli ka veel isiklikke põhjusi, miks ei saanud ema tervis oli halb, ta oli mitu korda haiglas selle suve jooksul ja mitmed päevad ma veetsin ka siis haiglas. Ühesõnaga läksi suvised abidisegust. Ma ei ole saanud juba mitu suve nagu, ütleme, kirjandusliku loominguga tegeleda küll, aga olen tõlkinud, see läheb kergemini. Ma tean, et Tammsaare, võrdle ennast temaga lihtsalt, et rääkida. Tema tegi nii, et talvel ta tõlkis ja suvel kirjutas, sest pere oli suvel maal, aga mina olen ise see pere, kes suvel maal ja minu arust seepärast ei saa nii teha. Kuskilt. Ja kuskilt peab raha tulema. Talvel tuleb tööd teha. Nüüd kui me oleme selle kirjelduse juures, mis parim asi, mis ise tehtud. Maimu Berg. Ma armastasin venelast või mida me ise nagu oma raamatutes kõige paremaks pean. Oh, ma ei tea, ma suhtun oma raamatutesse nii nagu kuidas öelda nagu surnutesse, kui ma olen ta ära kirjutanud, siis on ta minu jaoks surnud, kui ta on ilmunud, siis on ka toimunud matused. Ma ei mõtle nendele, kas seal on, kes te läinud või kui, siis vahel praegu niisuguse nostalgiaga näed, et olid ajad, kus mul oli aega kirjutada või jõudu kirjutada, see nõuab ka ikkagi jõudu, kui sa töö kõrvalt kirjutad õhtuti ja öösiti. Ei, ma mõtlen, et minu kõige parem raamat on kindlasti veel kirjuta, temata mõlgub kuskil hoida, mõlgub mul kaua, ma tahaks näha, kui kaua ma pean niimoodi nii-öelda rasedana ringi käima, ennem kui ma selle raamatus on valmis sünnitatud, aga jah, ei ole seda sünnituspuhkust paistmas kuskilt ja selleks, et igapäevast leiba teenida nii-öelda tasemele alla see nagu paigallend, sa pead kogu aeg tiibadega praegusel ajal vehkima, mitte plärtsti maha kukkuda, aga edasi lennates enam ei jaksa. Ma võtaks seda nii ja pealegi kuidagi inspireeri, mind kase praegusaegne õhkkond, mis hirmsasti soosib keskpärasust ja niisugune Kesper labasuse buum praegu keskpärasus on paljudes kunstialades, aga ka poliitikas ja muudes sfäärides üsnagi nii-öelda moes. Teda püütakse puhuda, üles teha nagu paremaks ja väärtuslikumaks, aga ta ju ei väärtusta sellest. Keskpärasus jääb keskpäraseks, selles õhkkonnas ei oska endale kohta leida, et kas sa oled allpool või pealpool, aga see keskpärane minu jaoks kõige igavam nähtust, ma loodan, et see igav periood meie elus saab varsti mööda olla kõrgemal, eks ole, sellest üle selle üle sellest, aga võib-olla ma olen sellest allpool, ma ei julge öelda, et ma olen tingimata üle ja ei olegi isegi tähtis, kus mina olen, ma tahaks, eks ta oleks teistsugune. Me mõtleks sellele, kus minu koht seal on, võib-olla ma lihtsalt täiendan need keskpärasuse ridu, aga ma tahaks näha midagi säravamat, see ei pruugi ju mina olla, see võib keegi teine olla, rõõmustan iga särava tähe üle, mida Eesti annad, see on ikka nii, et me saame olümpial parimal juhul hõbemedali ja me oleme väga õnnelikud, aga kullasära me ilmselt niipea. No see on umbes nagu nüüd Ladina-Ameerika seriaalid, Tõravus, vaatajaid, vot selle koha pealt ma ei oska midagi vaidlenud, üldse mingeid seriaale ei vaata, vaid ka aeg-ajalt mõnda vaadata püüdnud, vähemalt mõned lühikesed seriaali ta isegi päris köitvad, aga need ei ole olnud Ladina-Ameerika. Inglased on Ekroniseerinud päris huvitavalt oma klassikat, kirjandusklassikat ja neid ma ikka olen vaadanud, aga need vist ei ole seebid. Ja võib-olla veel niisugune natuke keskpärasem. Tegelikult vastuvõetav keskpärasel oma turvalisus muidugi, sest seal ei olegi. Ta seda kriitika väga ei näri, see kedagi ei häiri ise ka, ma arvan, et nii tegijale kui vastuvõtjale on ta üks kindel asi. Kaja siiski meil on ikka olnud. On nii selliseid helgeid momente küll pakkunud Eesti kirjandus eriti memo Aristika kui kirjanduse juurde veel jääda, et ega see asi sugugi nii hall ei ole, aga mingisugust vaimustust ei ole olnud teha, eks ole. Noh, ma vaatan, et sa tahad ikka nii kangesti panna mind ütlema seda, et olen ilus, tark. Ütles miks ta, jah, sest keegi teine seda ka. Ei tea, praegu on, nüüd hakkab sügis peale, ei ole suitsukutsa, ära küsi seda, mis sul plaanis, seal ma lähen, nii suur võlglane, mul oli üks suur töö pooleli ja ma ei ole seda üldse teinud. Tähtaeg on, ma isegi ei taha mõelda, millal see tähtaeg on. Tõlge, mis mulle väga meeldib. Raamat, mida ma väga austan, väga innukalt tõlgiksin, aga näe, on läinud, nii et ma pole saanud seda teha ja kui see ei ole mul valmis, siis ma teisi plaane teha ei saa. Igapäevatöö on nagunii. Seal soome keeles laks Jakobsoni raamat, aga igapäeva minul nii. Huvitav, et mul ei ole kahte ühesugust päeva seal some Instituudis, kus ma töötan seal nagu ühtpidi on väga suureks abiks igapäevahalluses. Teistpidi muidugi põletab sind kahest otsast ja kui on tiitliga Soomes ma olen sekretär, seletage kultuurisekretär, ma ei tea, kas meil Eestis palju on niisugused täpselt need, kes võiksid olla sekretärid kultuurile. No kujutage ette, istun kuskil kultuuri ukse taga, eks lase talle sisse kedagi tülika sekretär. Aga noh, see on jäänud niisugune nimetus, sellest on soomlased ka juttu teinud, et see nagu täpselt ei vastasele sisule, see peaks olema programmi eest vastutav Ta või vastava maa kultuuri esitleva, millega sa pead päevast päeva. Ma pean tegema armsaks soome kultuuri, eestlastele, see polegi väga raske, Nad armastavad teda nagunii ja huvi on suur. Võib-olla selle tõttu on ka raskem, sest tuleb leida niisuguseid nüansse, mida ei tunta ja tuleb ka õpetada. Eestlased kõiki asju veel ei tea, kuigi me arvame, et me teame ka keeleoskuse näol ja nii edasi, aga see on huvitav, ma olen puutunud oma seal töötatud aastatega kokku vist nagu kõikide olulisemates kultuuritegelastega eri valdkondadest tunnen paljusid ja mul on olnud väga suur rõõm nende niisugust huvitavat loomingut siia Eestisse vahendada ja kuidas siis vastu pidada päevast päeva tervis? Tervise on nii, et kui suudad natukenegi optimist olla, vähemalt poole päeva jooksul suunurgad üleval hoida, kuigi nad kipuvad tihti alla vajuma, siis muu tervis vastu peab. Et sellist optimismi oleks inimestele väga vaja, ka seda alati jätkub ja kas seda alati ümbrus pakub või elu meile pakub, see on teine asi, aga siis katsume seda oma seest. Leid. Suur tänu. Sots. Tulla Maimu Berg oli täna meie külaline.