Head kuulajad, tänan tee külaliseks. Katrin karisma. Tere tulemast tera. Noh, kes ei tunneks Katrin karismat, kõik tunnevad, mis tunne endal. Tore on see, et inimesed sind tunnevad ja teavad ja mäletavad ja küsivad, kuidas läheb, ja tore on ka see, et minu tuttavate hulgas ei ole mitte ainult need inimesed, kellega ma olen koostööd teinud, vaid ka teinekord niisugune hästi lõbus asotsiaal hüüab tere, Kati, kuidas läheb? See tähendab seda, et noh, et tuttavaid on, on seinast seina ja küsitakse ikka, kuidas läheb ja ma arvan, et noh, et nad ei küsi seda mitte sellepärast, et see kombeks on ainult küsida, vaid teinekord testi tunnevad huvi selle järele, kuidas mul lähedal aga lähed, päris kenasti. Tähendab ma olen aru saanud, et kui inimene mõtleb, et raske ja paha ja kõik on tigedad ja kadedad, et siis tegelikult see asi niimoodi ongi. Et väga palju hakkab peale ikka mõtlemisest ja eesmärgi püstitamisest ja selle eesmärgini jõudmisest, nii et ma usun, et, et see positiivne ellusuhtumine, mis mul vanematelt on kaasas saadud geneetiliselt koos minuga kaasas käib, see aitab mul elada väga palju. Ja, ja tegelikult mul ei lähegi üldse halvasti, sellest on juba möödas, ikka mitu-mitu head aastat, kui ma Estonia teatrist põhikohaga töölt lahkusin ja see oli mu elu päris segamini, aga nüüd ma olen nagu endale mingisuguse jalgealuse leidnud ja see, et ma näiteks igas kuus pean mitu mitu esinemist tegema oma selle põhitöö kõrvalt, et eesti rahvas mäletab. Eestlased mind kutsuvad ikka endaga kokku saama ja nendele oskan veel ühteteist eelda seeemms. Suur õnn. Ma töötan praegu Tallinna linnavolikogus, Maret Maripuuabina, hetkel. Pakub see midagi seal nagu poolpoliitiline. Ja see on nagu ühe varbaga oled ikkagi ukse vahele astunud, poliitikasse aga tõesti pakub näiteks tänane päev koos teise nõunikuga käisime Tallinna vanalinna hariduskolleegiumis õpilaskodu vaatamas. Mul oli nii suur rõõm, ütleme mõned ajad tagasi oli niisugune probleem, ei tahetud seda teha ja ühes teises koolis aitäh, et olid nii sellele vastu ja kuidas nemad on leidnud sellele lahenduse, et nad on selle teinud sihukese mittetulundusühingu ja hoolitsetakse õpilaste eest nende õpilaste ees, kellel on elus, ei lähe nagu mitte kõige libedamalt ja nendeks õpilasteks mitte sugugi alati ei ole selliseid inimesed, kes on väga kehvadest oludest pärit, vaid vastupidi, ka väga headest oludest. Lapsed satuvad teinekord õpilaskodusse selleks, et, et leida elus tasakaalu ja võib-olla mõne aja möödudes pöörduvad oma vanemate juurde tagasi ja need õpetajad, kes sellega tegelevad. Me oleme lihtsalt täiesti vaimustatud nendest õpetajatest, missuguse kiindumuse, missuguse hoolivusega nad sellesse probleemi suhtuvad ja püüavad seda lahendada. Aga kas see üleminek teatrist taki linnavolikokku, kuidas mõjus? Ega see ei olnud kohe niimoodi, et ma sinna jõudsin, ma alguses ma töötasin ka veel teiste kohtade peal, see ei olnud päris nii, et hüppan teatris kohe volikokku, see lihtsalt asjaolude kokkusattumise tõttu ja ma ei mäletagi täpselt neid aastaarve ja, ja ma pole elus aastaarve mäletanud, aga see jah, ma tahtsin vahepealkirjastuses Ilo ja alles siis teatud aja möödudes ma sattusin sinna. Muidugi on järsk. Muidugi on raske, muidugi tuleb õppida, muidugi tuleb muuta ennast ja harjutada töötama hoopis teistes tingimustes ja uues kollektiivis ja teistsugused ülesanded ja, aga me oleme inimesed, me võime. Me oleme kõigeks võimelised. No kõik tunnevad teid kui äärmiselt optimistlikud rõõmsameelset inimest. Muidugi, aga, ega see ei tähenda seda, et, et mul vahetevahel ei ole niisuguseid ärakukkumisi äralangemise, aga mul on pere ja mul on sõbrad, kes aitavad mind vahetevahel ei tahagi sõpru näha, vahetevahel lihtsalt ise omaette mõtled, et mis moodi ja kuidas ja tuleb natuke analüüsida asja ja, ja ikka ikka saab üle, kõige tähtsam on see, kui on ikka käed-jalad terved. Ja mõistus on ja silmad ja, ja see on nii tore, see on, see on elu. Jah, lihtne on öelda, et vabandust, et ma olen vana, nüüd hakkan teleka ees istuma. No tegelikult on ju nii, et vana, no mis on vana, mõni ütleb niimoodi, et 25 aastaselt ma olen vana issand jumal, kui vana ma olen, jumal, ma olen juba kortsud ja kõik me vananeme ja paraku ikkagi kõikidele tiksub see ühtemoodi ja ma arvan, et ega vananeda tuleb osata. Nii nagu tuleb osata elada väärikalt, osata vananeda väärikalt, ma püüaks, vähemalt. Ma usun, et kui teatrilaval mängida ja rolli ja rääkida ainult seda teksti, mis on ette nähtud iseennast, sellesse panemata oma emotsioone kulutamata, siis see võib tunduda publikule väga igav, väga ebahuvitav, aga kui inimene paneb endast tükikese see näitleja, see artist sinna sisse, siis see muutubki huvitavaks. Muutubki jälgitavaks. See muutub, sageli muutuvad pealtnäha inetud rollid ilusaks ja nii on elus täpselt samamoodi tuleb elada, pannes sinna sisse ennast minnes situatsioonidega kaasa, midagi muud ei olegi. Aga see kulutab ja kõike kulub. Kulub. Asja nii nagu ikka, eks ole, ekse rõõmus meil ole ka tähtis. See on absoluutselt tähtis, see on minu meelest väga oluline komponent just selles, et kui inimene püstitab endale eesmärgi, kuidas ta hakkab selle poole liikuma alati saab kuidagi, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab abil raskusi on ja on ikka, kõikidel on raskusi, miks minul ei ole, ma olen veendunud, et väga paljudele inimestele raske, siis tuleb jälle neid aidata ja siis heidetakse jälle sind. Tagasiteatris töötasin, ma sain kokku ühe soome lauljaga, kes ütles niimoodi, et elus Annikaks huvitav reegel, kui sa endast annad, kui sa oledki selline inimene, kes endast kogu aeg annab, paraku näitleja on selline inimene, kes endast kogu aeg annab, siis sulle tuleb see tuhandekordselt tagasi ja tegelikult see niimoodi ongi, ükskõik kuidas sa endast annad, ikkagi tuleb see sulle tagasi, seda ei ole võimalik mõõta. Nii et mina tänan neid inimesi, kes on minu kõrval olnud siis, kui mul on raske olnud ja tänan tegelikult kogu oma oma rahvas selle eest, et mul ikkagi veel on võimalus nendega kohtuda. Teie külaliseks oli täna Katrin karisma. Suur tänu, et saite tulla. Õudselt kiire on, eks ole, kui ma helistasin mitu korda, Arsistel oli ikka kogu aeg tegelikult. Ei, mul on kogu aeg, mul on kogu aeg ja mul on praegugi, kohe mõtlen, mis ma järgmisena teen ja nii et tegemist jätkub. See on tegelikult ka niimoodi, et töötades ma olen tegelikult ametnik, töötades ametnikuna, su töökoormus sõltub sellest, kui palju sa endale ise võtate. Kui sa endale üldse ei võta ja püüad kõigest mööda hiilida, siis noh, natuke vajadusi näiteks siis pääslasteks lahtisest sind ei ole lihtsalt tarvis. Tagumik tuntakse ka neid, ma ei ole kunagi tahtnud teha. Ei ole sellist iseloomu, ei suudagi kaua aega, igatahes. Suur tänu, et saite tulla.