Et elujõudu tänases kuulajad on töö kõlumiseks kirjanik Henn-Kaarel Hellat, tere tulemast päevade saks. Kuidas elada keskmiselt? Ei ole viga, mis see tähendab? See tähendab seda, et on tööd teha, saal rahulikult oma vanaduspäevi veeta, Põltsamaa linn on elamiseks päris selline, vastutulelik linn, natukene väike tundub olevat pärast neid suuremaid linnu, kus ma elanud olen, aga tuleb toime Kvaikad, kus kont on kujunenud ja olen rahul. Põhiline elu on sul möödunud ikkagi suuremates linnades. Ma olen selline kolme linnakodanik olnud siiamaani. Põldsam on neljas, nii et ma olen ikka ja Tallinnast alustanud Viljandis jätkanud ja siis Tartu ja Tallinna vahet käinud pikka aega, nii et rinnad on olnud suuremad, tunduvalt isegi Viljandi on ilmselt Põltsamaast kolm korda suurem. Siin on minu teada 5000 elanik, kui nii, et varsti on kõik nagu pidi tuttavad. Kuidas siinsed inimesed sind omaks on võtnud? Ma ei ole väga pingutanud lennalt mind omaks võtaksid, kuni tõtt-öelda, nii et ma suhtlen natuk küll. Siin on kohalik kunstiklubi kunstiring ja kunstikool ringkonnaga, ma olen neil selline Nendele modeises, nii et nad on minu arust väga palju pilte teha. Isegi ühel kevadisel näitusel üle 10 pildi, põhiliselt nende inimestega ja Agani Volmelist suhtlemist ei ole, iiliti põltsamaalased on ikka natukene uhke rahvas ja nad on omavahel. Tundub vähemalt mingi klanni jaotus, et ühed on ikka Ühe asja ümber ja teised on teise juhi ümber ja kolmandad tegelevad kolmanda asjaga, neljandat hargnevad oma põldu ja viiendalt käivad pensionide ringides ja nendesse siis ühtegi ei ole ennast Möldinutega katsunud sisse saada, nii et ma olen siiski selline sisuliselt üksikvõitleja. Aitäh, et sa oled erak, päris ära ikka ei ole ka, aga vanas eas on hea olla kaklik kummun olla, hea küll jah, sest et ta sai seda ametlikku tööd tehtud päris tükk aega ja ajakirjanikutööd omal ajal ja mõte läks ikkagi laokile ja seda päris noh, ma ikka kujutan ette, et ma nagu oleksin ka kirja põhiliselt, aga seda kirjaniku tööd jäi vahepeal ikkagi väga-väga napiks, jäi tahtmist ja aega ja energiat ja seda kõik on õnneks nüüd selles erakupõlves on kõik ülearugi natukene nii energiast, muidugi ma ei hakka rääkima, see on seoses vanusega, kipub juba kahanema, aga kõike muud on olemas. No mulle tundub, et sõnul on energiat küllalt palju arste mööda sai täi, astu mööda, jumal tänatud, ei ole tulnud käia, mis siis saab, kui tuleb hakata aste mööda käima, seda ma ei kujuta praegu ette üleüldse, sest et see võib olla päris jube kogemus 10 aasta pärast. Ei seda. Ma loodan, et 10 aastat, võib-olla see viimane piir, mis ma vastu peab, aga mina olen, ei ole ka see, sest tjah vanast sõpruskonnast on ikkagi üsna noori mehi ja minust ikka enamasti nooremaid mehi läinud manalasse paljut üsna ootamatult ja täiesti uskumatul viisil. Ega ju ei olnud ka öelda, kui palju inimesel elupäevi antud on? Võib-olla see on viimane intervjuu näiteks. Mina küll ei taha niimoodi, et see viimane on, aga teed sa midagi oma, ütleme, eluiga pikendada. Kui olla kristalselt aus, siis ei tee, kõik vanad pahed on nüüd küljes endiselt tähendab natukene ma olen neid režiime küll leebemaks võtnud, ma teen keskuselt, et ühe väikese allukese kohvi hommikul varem jõin liitri vahemalt, siis ana, nüüd on 300 grammi ütlema minu päevane doos, kui külalisi ei tule, kellele peab pakkuma, mis alkoholis tuppa ei ole eriti seda varandustatada pruukida, liiga palju, aga õllepudelist mara leia vahemalt ühe piibu päevas teen ka, kui mitte kaks, mida ma siis veel peaksin tegema, et oma elu pikendada? Ei kujuta, et jalutan mööda linna, käed seljapeol või taskus ja vilet ei lase, aga vaat on Põltsamaal on väga ilus loodus, natukene selline müstiline on see. Arne, ma olen üsna palju pildistanud ja Põltsamaa loodus on selline, mida väärib teadvustada, endale hea vaadata, teistele näidata. Aga räägime natuke raamatutest, grima raamatud ja elamine siin annab sulle võimaluse sõidu kogu aeg kirjutada, eks ole, vaikus, rahu. Jah, muidugi, ma tahaks näha inimest, kes kogu aeg kirjutab, minu arvates sul graaf, loeks kordista, Reusud solvasin seda tuli tänaval vastu, ma ütlesin, te olete kiirkirjutaja siis data, seletavad vaata. Kui inimene ei kirjuta aga, aga jah, jõudumööda niipalju kui jaks on, ma olen päris sellise suurejoonelise meenutus romaanid programmi endale teinud, mille ma tahaksin teoks teha ja millest siis esimesed kolm köidet on viimase kolme aasta jooksul valmis saanud ja paistab, et Ma jõuan jätkata küll, kui kallil kultuurkapitalil muidugi heldust jätkub, et mind toe siiani on ta seda päris hästi teinud. Nimeta meile siiski need kolm köidet peal kirjamates. Esimene on, ma mõtlesin välja sellise naljaka pealkirja, mida mul taheti kangesti maha laita. Niidi liimija, seal on hästi palju, Tahtasid, sellepärast mulle hakkas meeldima. Teiseks meenutamine on, et sa neid mälujuppe kuidagimoodi liidad, kop Üheks selliseks pikaks niidiks läbi elu ja sealt siis tuli ja siis teine ja kolmas on ühe pealkirja, kas ei olnud siis poiste sõda esimene ja teine osa ja välja olen siis jõudnud selle meenutuse tega aastasse 1950. Tähendab siis ma olin kaheksateistkümneaastane, nii et keskeltläbi on olnudki vahemalt selles noorpõlves kuue aastane selline elutsükkel, nii et kaheksateistkümneaastase noormehe põlveni olen siis vald, kus silmapiir on absoluutselt ära kadunud. On jõudnud nulli, kõik tuleb kas otsast alata või ära lõppeda, sel hetkel, kus teine osa poiste sõjast lõpeb, sul tuleb enam-vähem üks raamat aastaseks saanud, jah, see aasta on peaaegu kas käsikirja jõudnud valmis teistma veel viimistlen ja vist selle aasta numbris välja ei tule, aga järgmine raamat võiks tulla, tähendab sellele, mis tõid, valmimas on sellele järgmine raamat, see on siis need esimesed kolm raamatut, ma nimetaksin tiloogiaks, see on siis ütleme. Ühelt poolt on ta lapsepõlv ja poisiga kooliga, eks ole, teiselt poolt on ta minu isatalu tekkimise ja lõppemise lugu. Ja kolmandaks on minu Viljandi linnas olemise ja kodutulus olemise lugu. Need kolm asja järgmine raamat, lapsest lahti, tort, kus Tartus ma sain tööle nii kuldses ja toredasse kohta, nagu oli Arno matuse juhitud tul linna TSN täitevkomitee tee projekteerimisgeodeetiline, bürosain sinna selle kõige madalamasse ametisse latti poisiks ja jõudsin nende töödega kunagi välja siis vanemtehniku hobukraadini. Aga no vahepeal tuli Vene sõjavägi ajateenistust, nagu seda nimetati, nii jäta see seejuures töötamise alguses lati poisipõli ja siis vene sõjaväesõduripõli. See on siis järgmisegamalt teema, mis hakkab valmis saama. Ja siis järgmine raamatul plaanitsetult, kui ma sinnamaale jõuan, elupäevi jätkub, see on üsna raske kirjutada, ma ei tea, kas ma selle aasta aega valmis saanud, see on siis tort tuv uuesti Matteuse juures ja Tartu ülikool ja kõik need niinimetatud kuldsed kuuekümnendad, millest mul siis oli auga nii või teisiti osa võtta, et ülikool ja see plahvatuslikult suurenev tutvusringkond, esimesed kirjanduslikud katsed ja esimesed kirjaniku valud ja rõõmud ka, nii et see on üsna-üsna komplitseeritud ülesanne ja, ja tahab tõesti vist sellist iga päev laua taga istumist, et selle tööga valmis saada, aga istud seal sees. Hea meelega, tahaksin kinnitajad jah, istun aga eest. Väga pikalt, mõtlen ette läbi nii et kirjutamisprotsess käib tsüklit, ütleme niimoodi nädal aega, kirjutan kuu aega, mõtlen umbes sedasi mõtlemise juures, no paratamatult tuleb mälukontrollita ja ongi see õnnetus, et mida rohkem pigem juhtub kontrollimis, võimalus olevat, seda segasemaks lugu läheb. Kui ainult oma meenutusi kasutaks, siis, siis oleks liht nojah, aga kusagilt löövad teiste inimeste nägemused ja mingisugused imelikult dokumendid tulevad kusagilt esile, mida ei oska kuidagimoodi kuhugi paigutada, nendega kõvasti tegemist, kui sa kirjutad, sa tunned, et see on nagu või vaev või. Eks ta üks eneserahuldamise viisik arvataks, veenes laulda veel ka töö, see nõuab ka energiat, ükskõik kuidas sa ennast ei rahulda, siis ka proosakirjanik ikka peab olema päris visa vend ja, ja ega see, iseasi kui minu reziimis laua taga istuda ja kirjutada, siis jäävad mõned Ta kehaosad päris valusaks. Tunned sa ennast vanana? Kahjuks ma tunnen ennast rohkem poisikese nagu vanana, aga teised kuidagi sisendavad mulle seda tunnet, et ma vist olen ma kuidagi. See oli küll niimoodi käituda, nagu ma tahaksin teada, kust sa selle elu jõudis, sammutad kvartal võima lootal või ma usun, et see on teatava geneetika. Nii palju kui mina olen olnud paheline inimene, nii palju on minu vanemad olnud vooruslikud inimesed, isa ja ema, mõlemad olid väga ettevõtlikud, väga karsket isa, kuigi ta jõudis Eesti sõjaväes kõrge aukraadini. Väitele ei olevat kunagi alkoholi joonud isegi nendel ohvitseride kokkutulekutel, kus teinekord võeti päris päris kõvasti, teatavasti yin oli ta lasknud endale ikka veepudeli tuua ja oli olnud nagu emad, kõige lõbusam inimene seltskonnas alati. Ja no ema ei võtnud isegi suutäit õlut, näiteks elu sees ei olnud tema vist maitset suhu saanud üleüldse. Nii et terved geenid arvatavasti on ikka siin taga olla. Kuigi jah, kahjuks oma vendade. Mul oli kaks venda, kes on mõlemad surnud, nende geenid nii terved kahjuks ei olnud. Perekonnas oli tuberkuloos siiski, emal oli juba hooti käis ja keskmine vend Arno siis suri tuber. Nii et ju siis ma pean nende eest ka elama. Mul on sellel tulla ja see tunne võib isegi ka, et ma olen nüüd kõik istuma perekonnameestest kõige vanemaks elanud, et ma siis nagu natukene elaks ta nende elamata jäänud elu ka on üsna tõenäoline. D külaliseks oli täna kirjanik Henn-Kaarel Hellat. Suur tänu. Intervjuu eest aitäh külastamast ja huvi tundmast.