Head kuulajad täna teie külaliseks, laulja ja pedagoog Heidy Tamme. Tere tulemast päevade saatesse kutsumast, see on väga kenad, leidsid mahti Soomest tulla päevade saatesse. Minuga on nii, et kohe, kui kutsutakse, olen kohal, ka. Meeldib kutseid vastu võtta ja inimestega suhelda ja. Aga räägi sellest nüüd, mis sa seal Soomes teed, siis sa oled aastakümneid ju nagu soomlane. Kui soomlane ja ütleks, et olen taga tänulik, et saatus on mind niimoodi juhtinud, tänu sellele on õpitud üks keel selgeks, tänu sellele on saanud natukene aimu ka soome kultuurist ja olen kohtunud ju aastakümneid noorte inimestega, kes otsivad oma teed samamoodi nagu mina omal ajal Nendega koos on väga mõnus avastada neid neid aardeid, mida igas ühes on ja kui veel näed, et midagi läheb detail ja see noor inimene on õnnelik ja särab ja siis on selline tunne, et on nagu midagi leitud. Kes need õpilased on? Jah, ta on põhjamaadel selline ainulaadne kool, popia, jätsconserand, natoorium, ta on muidugi ka erakool ja osalt ka riigi dotatsioonile, selle asutajaks oli fantastiline inimene. Claus Järvinen koos oma abikaasaga, kes alustasid tavalisest koolist, olid laulupedagoogid ja et lause oli muusik, kes mängis puhkpille ja nemad siis koos alustasid ja mina sattusin ka sinna 20 aastat tagasi praegu hälli, nii et ma olen kõik need aastad elanud üle ja koos seda ilusat arengut ta oli kõigepealt lihtsalt pead kool siis konservatooriumi staatusega ja nüüd on lisandunud veel kõrgem ametikool või sealt tuled ikka professionaalsed muusikud välja, kes siis kuhu edasi liigub kas lavale või siis koolidesse paljusid õpilasi on 30 õpilast, kooli sära, õpilasi, nii et iga nädal on ikka päris suur hulk õpilasi, kellega vaja kohtuda ja tema musikaalsuse baasil ja tema hääle baasil, kuidas seda kõike siis arendada, nii et see on päris põnev tee. Kuidas sinu enda lauljakarjäär on siis? Ma ikka laulan Soomes ja siin ja seal, kus kutsutakse, seal oli ka kohe kohal, nii et nii kui aega saan, kohe tulen. 40 aasta jooksul, mis ma olen estraadil olnud, on ikka üksjagu kogemusi ja on päris põnev. Õnneks olen saanud ka teha operetimuusikat ja olen proovinud ka klassikamuusikaliinis oma jõudu, nii et üht koma teist on pakkuda. Kuidas ühendad nüüd selle üle lahe käimise? Inimene õpib ju olukordadest ja ausalt öelda olen nüüd 20 aastat, mis ma olen olnud seal soome konservatooriumis tööl on ka niimoodi, et iga nädal edasi-tagasi sõitmist nüüd kus meil on piirid lahti ja võimalik, kui rahakott lubab, sõida kasvõi iga päev. Nii et selles suhtes on võimalused olemas ja valik on nüüd selline, et katsun olla nii siin, kui seal olen seal momendil, kus mind vajatakse, kus põhikohtan, siis naljaga pooleks laevas maailmas käiakse ju tööl veel kaugemal kodust praeguses olukorras on niimoodi, et katsun jagada siis nädalas neid päevi, kus on parasjagu see töö. Kestsid Tallinnas ootab kodu ikka Tallinnasse. Ja Tallinnas on kodu ja Helsingis kodu ja üldiselt ja kõigepealt vaja ise selle oma psüühikaga toime tulla, et sul on kaks kohta kaks punkti ja siis kui tuled siia, siis ütled sellele kodule tere, katsud siis enestele sisse paigutada ja siis, kui lähed üle lahes, ütled jälle tere koduja ja katsud ennast paigutada, öeldakse, mida harjutad, seda oskad ja järjest rutem toimub see jagumine enam ei tekita sellist stressi, et vastupidi, et selline tunne, et näed, kui vähe aega läks ja nüüd ma olen juba siin. Ma ei taha nüüd midagi halba, aga kas see väsitav ei ole siiski, sest sa ei ole ju esimeses nooruses? Väga-väga hea nägemine tuleb välja loomulikult kõik ju, mida sa teed, väsitab ja kulutab, aga kui sa jõuad kohale, siis hakkad jälle valmistuma, et nüüd ma panin oma asjakesed maha ja nüüd hakkan mõtlema kohe, et minu noored ootavad mind, hakkan kohe mõtlema juba oma kohtumistele sellega loovenergia, mis selle meele üles tõstab, et ega seal palju aega põle nukrutseda ja väsida. Loomulikult peab hakkama jälgima seda, et nendest päris lõppu ei ajani, kui peru hobune, aga küll seda energiat õpib jagama ka, niiet muidugi peab andma aega enda taastamisele ja eks me seda ka jo harjutame ja õpime, sest. Aga kuidas sa ennast laed? Ja ma loen ennast ikka need ilusate mõtet ega, ja kõigepealt, kas selleni sihukse rahu leidmisega tüübilt, ma olen väga impulsiivne ja väga kergesti lähen igasuguste situatsioonidega kaasa ja ma ei või olla erapooletu, kui on kuskil ma näen, et, et ma võin puutuda asjasse, aga siiski on õpitud ju ka neid igasuguseid võtteid. Ma olen puutunud kokku joogatehnikaga ja igasuguseid teilosoofiaid on uuritud ja ikka natukse, sellist näpunäiteid ja meditatsiooni harjutatud ja kui ka siin väga käest läheb ära, ehk siis iga inimesel on päikeseline kaitse olemas minu meelest taga tõsise haiguse, kus inimene tõesti juba ei suuda iseendaga hakkama saada, aga üldiselt inimesel on väga palju potentsiaali ja ta võiks palju rohkem ise teha tööd, et ennast koordineerida ja jälle tasakaalu viia. Igalühel muidugi kulub oma aeg, selleks pole asja, millega inimene ei saaks hakkama, kui ta tahab. Optimist üldiselt jah, ega mulle puuduse pessimism ka, sest et on piisavalt elus saanud lüüa. Must on olnud palju, aga samas õnneks mulle sellist lapsemeelsust ja piisavalt optimismi, et selline kurbus jälle ära lahutada, aga elu jooduneka optimisemiseks? Jaa, sest Ma olen ikka väga le inimene. Ma avastasin, et ma olen aane, et miks ma pean ühe banaani asemel sööma kaks või kolm keha ei vaja seda kolme, aga mu meel on nii ahne kõige järgi see maitseb nii hästi, et ma tean, kolm enam see määre sisse siis tõesti hakkasin naerma, et, et ma olen ilmselt mitte ainult selle banaani suhtes ahne, vaid ma olen üldse ahne terve elu suhtes see nii magus ja nii hea, et kõigele vaatamata kõigele vaatamata ei raatsi kohe ühtegi hetke maha magada oligi, vahest on väga uni, on väga magus magada siis üldiselt vajaks seda magamist, sest et ma olen ka selline natukene, et kui me saama osa magatud, siis ma olen väsinud ja ei jaksa olla nii jah, elule ja siis see jälle kurvastab, et ma ei näe neid hetki, midagi, midagi läheb kaotsi ja, ja selles suhtes olen siis selle kurb, et ilmselt mul on ikkagi vaja ja eriti veel hommikuti on see selline, ma olen selline ööliblikas õhtuti, kui on vaikne ja kõik tundub, et, et nüüd ei saagi enam kolistada ega midagi teha, siis Alaudinedest vaikusehetk, sest ja siis siis läheb nagu meelest ära, et kell on nii palju juba ja siis hommik muidugi kannatab selle all, aga üldiselt olla toimiv, tulnud, kui on vaja, siis olen ka püsti. Ma olen üle poole elust olnud laval, ilmsed organismi ikkagi ennast nii ruttu ka ümber ei sätti, kuigi iga tuleb juurde ja määrab seda oma. Ega see artisti veri veel möllab seal sees, kas sa tahaksid praegu lauale panna? Oi kuidas veel? Kuidas veel, meil on bussis ja igal pool, kus on võimalik meil veel, kui ma kõnnin nii, nii tore on laulda, kui autot kihutad, kui ma lähen jalgsi koju, autod kihutavad mööda, siis ma võin hõisata seal, sest keegi ei pane pahaks seda imestati, mis sellel nüüd hakkas, kilkab seal, see ongi selline tore hetk, et siis ma, ma tunnen, et kui ma kõnnin ja liigud, keha laulab ja et sealt pääseb see hääl just vabalt tulema ja siis ongi nagu tore kuulata, kus minu hääl liigub, kus minu mõtted liiguvad. Kas pedagoogi roll segab sind kui lauljat, ütleme niimoodi? Ei sega vastupidi kunagi noorena mul õnneks oli jumalast antud häälekene, millest võib-olla noorena ei oska lugu pidada ja ei oska teda õigesti arendada, kui just otseselt ei tule keegi, selline kuruvasta õpetaja, kes ütleb, et serviti serviti, aga nüüd, kui ma olen pedagoogitööd teinud selle kõrvalt, siis nüüd vastupidi, olen ma hakanud mõtlema, kuidas see laulmine ja mis seal üldse on, miks ta meile on antud üldse ja kuidas me teda kasutame, see on andnud mulle veel rohkem võimalusi aru saada ja ise areneda. Haardes ebamusikaalseid ja lais kui andetuid inimesi minu teada ei ole siin maa peal olemas igalühel oma sealsinobat juba, kui sa oma aardekest ei ole üles leidnud, niisuguste inimeste siia lihtsalt ei saadeta. Minul selline filosoofia on selline, see võib-olla kõlab natuke naljakalt ja utoopilised, aga ma tegin endale selgeks oma tööga olen proovinud, et just seda andekuse küsimust ja ebamusikaalsust, et igalühel üle antakse, siis kui meid sealt ülevalt piltlikult öeldes saadetakse sealt ülevalt väravast maa peale, siis Peetrus ütleb, et kuule, siin on sinu aardekirstu gene, võta see kaasa sinna maa peale, vaata, mis seal sees on. Vaata kõik oma aarded järgi jaga neid maailmas seal, kus seda tõesti vajatakse, ainult ära kaota seda, sest sul läheb pikalt ja kaua seda vaja. Igalühel on see kohustus minu meelest siin maa peal, võta selgust, kes ta on ja mida ta on siia saadetud tegema ja võtma seda vastutust ka, sest me võime ju, kui räägime häälest, võime inimese oma häälega ära lõhkuda. Me võime ta üles tõsta maa pealt. Me võime ta kui ta kukkunud, me võime talle anda jõudu, lootust, nii et igalühel, kes sellega teeb tööd ja keda kuulatakse. Igalühel on veel suurem vastutus oma hääle suhtes, mida ta selle häälega teeb peale selle häälega hakatud niisama mässama, proua, mood? Härra business ajavad asju ja me teame küll, mis meil toimub siin showbusinessi alal, minu meelest noortega peab olema väga ettevaatlik, väga sure, rest ja austusega peab nende talendi ja aarde juurde minema ja see ongi olnud minu jaoks selline suur suur väljakutse ja see on olnud minu suur õnnistus ja au. Tanud Heidy Tamme oli täna teie külaliseks. Ma tänan, et sa tulid ja tule teinekord. Täna kutse eest ja kohe, nii kui kutsud, olen kohe kohal.