Head kuulajad, täna tee külaliseks kirjanik Teet Kallas, tere tulemast päevade Saps Terebetultele kallile inimesed, nüüd sa oled puhtalt kirjanik? Jah, tagasi oma põhiametist olin 17 aastat. Kuidagi olin hädas, kelleks mind küll ei nimetatud ja, ja kes ma kõike ei olnud. Kirjanik kippus jääma üsna tahaplaanile ja ega annab harjuda ja ma ei ütleks, et ma päriselt oleksin taaskohanenud oma loomuliku elukeskkonnaga. Aga nüüd sa saad vähemalt rahulikult istuda ja töötada kirjutuslaua taga või arvutidena. Ah ikka arvuti taga juba aastaid. Tänu taevale olin väga umbusklikele tehnikauuenduse vastu, tänan jumalat, et võtsin, et need ei kujuta ette, muutööristesti ta elus on Peeter nii palju muud huvitavat, et. Ei noh, et kogu aeg ja ega ma ei ole kunagi kirjutanud vahet Pedamate, ma annan alati kade nendele kolleegidele, kes ütlevad, et ta kirjutab iga päev kasvõi üheleheküljele või kaks, mul on ikka pikki pause peale selle, mul on üks kindel, ma isegi ütleks, sundkirjutamine oli meeldiv kohustus, Õnne tänav, kirjutame seal, mul ei ole pääsusilma oma tujudest ja laiskusest sellest sõltuda ei tohi. Viimane vaatasin argument, aga ütle, kust seal selle õnne tänaval süžeed ja materjali võtad, tekkis mingisugune kõhutunne selle ühiskonnaelu võnkumiste vastu, aga ennekõike on ju tegemist ikkagi inimeste looga ja inimesed selles konkreetses situatsioonis, aga põhiasjad on ju kogu maailmas inimeste liste rõõm, kurbus ja armastus ja armastuse puudus ja õnn ja ebaõnn. Ja noh, nüüd on siis uue, Eesti nüansid on siin peal, noh ja ma pean olema tänulik, et mind meeskonda omal ajal kutsuti, sellest on juba üheksa aastat ja see oli väga tugeval vundamendil, mis algselt sai kadunud aste dringleja Tõnis Kase poolt pandud. Ma vist ei ole seda rikkunud, ütleme nii ja seal nüüd niisugune nagu üks töökohustus, aga kirjutan ikka muud ka ja mul on, ütle läbi ja mul mingist ajast on paar romaani pooleli ja midagi on plaanis ja ma püüan need võlad iseenda sära kla katsudes seejuures unustada ühe asja, et kui muutunud on situatsioon maakuuline, sellesse ära hellitatud põlvkonda, kus raamatute tiraažid olid korduvaid, kümneid kordi suuremad, praegu on ja samas kuulun mina oma põlvkonnas teistes nende sekka, kes ühelt poolt ma ei peagi vajalikuks kirjutada ainult oma headele tuttavatele, mul on ettekujutus kirjandusest ikkagi, et see on sõnum nagu teistel ja, ja rohkem nagu iseendale. Mõni väidab teistpidi ja teiseks ma ei olegi nii tark või haritud ja huvitav ja nii keeruline, et tegeleda sellega, mis praegu eesti kirjanduse niimoodi parematel pedestall taga särab see noh ja väga enesekeskne ja endasse vaatav, ega sellel on ka oma koht kindlasti ja siis vahetevahel tekib nõutused, pagan võtaks, teen tööd ja näen vaeva, aga ta kuskil kaob ära. Noh, see tiraaž, mis ta on 1000 praegu ma olen harjunud 40000. Ja siis ma lohutan ennast, et see teine töötelevisioonitöö, mis on ju ka nagu pildiline romaan või midagi sellist, et selle tiraaž on märksa suurem, mõnikord isegi 300000. Aga ei, eks ma Pean iseenda eest muidugi need võlad klaarima, muidu ma iseendast täiesti lugu pidada, aga vaevaliselt läheb. Kui suur on selles Õnne 13-st, sinu võim, ütleme siis, saad sa tüüpe muuta nii et režissöör on nõus, tüübid on nii elusad, nende taga on ju elusad näitlejad, aga sina ei saa öelda, et seda näitlejat ärme võta või võtame seal ei, on ikka seda ka juhtunud. No selge on see, et näitlejavalik on ennekõike režissööride ja hooaja algul, Me põhiasjad, lepime ikkagi kokku, nii, kasega oli sama prosaga, et kui tuua uut inimest, siis missugust ja kes võiks olla näitleja mõne näitleja puhul on minu käsi mängus olnud küll. Ja olen ma tahtnud kirjutada ja kellest ma lugu pean, kes meil on huvi pakkunud, aga ma ei sekku kuigi jõuliselt teise mehe mängumaadesse ja roosalisekuga minu mängumaadesse ja nii ta peabki käima, kuigi päris selge on see, et siin ongi natuke teistpidi, selle õnnega seoses olen mina see peamine jutupaunik, kes esindab seda kõikjal intervjuudes, aga tegelikult on niuke režissöör on filmilises või teatrises loomingus inimene number üks, lõpptulemuse teeb tema muidugi ka näitlejad. Aga jah, kui nimeliselt, siis mõnel puhul noh, näiteks Evald Hermakülale kadunud, kui sulle helistasin, mina, see oli küll veel kasega nagu ühisidee. Ma tahtsin sellist tegelast tuua kohe koos endaga kindlalt mingi uue märgi sisse, kui ma aastat üheksa tagasi kiiruga äkki mängu mind kutsuti ka selleks keeruliseks, Scottie tõriga ja eemaldi lahkumine oli mulle, eks, võrdlemisi raske aeg, kus ma arvasin, et tuleb hoopis katki, et aga sain üle sellest, noh tänu haava näiteks kui mina välja viimati, kui ma ei eksi, oma põlvkonda natuke tean ja tunnen, aga mõne noorema tahan ka natuke mängus ja mul on päris hea meel näiteks Külli Teetamm, mis temal oli lihtsalt üks pisike sutsakas ajal meil õnne tänavatel. Sponseeriti oli niisugune pank, mida enam pole, maapank oli seal taga ja selle tõttu tuli mingi panga episood tehes tellerit, oli vaja mingi dialoogi, kirjutan lihtsalt näidata panka, nagu ma seda ma ei olnud teda laval näinud, seda tütarlast nägin tol ajal ta oli jah, neiu võrreldes just viimasel kursusel, ütlesin kuule Tõniset kasele jah, et ma teeks talle rolli, proovime. Proovi päris minu meelest korda läks ja huvitav avastus oli, aga ikka enamasti või 90 protsenti on see ikkagi režissööri valik. Kui palju see Õnne 13 sinu ajakavas ära võtab? No ta on nii ja naa, saad korraga kirjutada, mitte ta, ei, ma ikka tavaliselt kirjutan neid ühekaupa, kiiresti. Mõtlen ta peale. Vahest olen ka mitu tükki järjest teinud, noh kui on häda käes, praegu ma olen sõitnud disnatukene. Ma olen kergelt graafikust taga ja ma pean vist mitu tegema, aga üldiselt ma teda siiski terve nädala peale ma katsun läbi ütelda. Ühe ööga katsun ära teha, ma olen harjunud öösiti kirjutama või kuidagi õnne, tekkis sundseis, tema ei ole niuke öösiti kirjutamise asi tegelikult väliselt. Öösiti kirjutatakse müstilisi romaane. Ma olen öösiti romaanid, paised, öösel teid, aga see oli lihtsalt sundseis. Ma töötasin siis ajakirjanduses ja pärast päevatööd lihtsalt hommikuks pidi uus osa valmis olema, nüüd on harjumusaeg, on küll ike, ikka Mcutan õhtuni ja mõtlen jah, aga siis pärast olen tänulik, päeval saab sellest elada ja istutada ja seeni korjata, mere ääres käia ja hämar. Muidu läheks see päev ju ainult kirjutamise peale. Kuidas sinu tulbid elavad? Nendega oli nüüd niimoodi edev inimene, nagu ma olen, et ma vahepeal täiesti jätsin selle asja järele, nad ei kannata nalja ja poliitika ja muud aastad mu elus ei võimaldanud seda. Eesti üht suuremat kollektsiooni pidada on väga kapriisne, ta tahab iga-aastast ringlust mulda mullast välja ja sordimajanduse Endale üllatuseks vahetasin suvekodupaika Laulasmaal sooja nii pikalt kui saan varakevadest sügiseni ja seal ma hakkasin tasapisi pihta, aga see ei ole enam mingi tark kollektsioon, see on natuke pigem ilusate eksootiliste sortide ots, nüüd on neid lihtne saada ka tollal oli põnevam liider oli väga keeruline, millalgi peab ju meest tegelema mitte norgu vajuda. Aga niisugune harrastus see nõuab ikka küllalt palju aega ta nõudis mu eelmises vabakutselise elus, mis oli, jääb siis kuskile seitsmeteistkümnenda aasta taha ikka päris nalja sai, Ma rehkendasin ball, üks neli kuud aastast läks nende peale. Pildistasin ja katalogiseerisin. Ja jah, päris väsitas mõnikord sügisel üks aasta oli mul 564 tulp kõike muilt sibulile k ja lõpus lausa kiirabiga musi istutamis. Mingi vahelihas oli nii läbi, sellest. Tol ajal hakati juba, kui ma välisreisija kuskil 80.-te keskel tulbikasvataja eiei mulle hakkate pakkuma välisreise, kui mulle mais hakati pakkuma kuma, helistati, et kas sa tahad Jaapanisse või Saksamaal ja mõtlesin ei taha. Ma pean oma tõlke pildistama, et miks ma neid istutasin, tegelikult ma teadsin, et ega ma ei saa, et see KGB oleks käe ette pannud. Ei no samas on mul hea meel, et paar reisijaid ära peksa, reisid siis praegu oleks vist kellegi hammaste vahel, et oleme aruandeid. See oli see aeg, välja lasti nende esimest korda alles 86, mul oli paha, sobimatu elulugu, selles süsteem, aga nüüd kus su habe nalja nüüd tulpidest järjest rohkem rõõmu jutt, tähendab ta nüüd nii uus ja värske all. Ma pean oma abikaasat tänama, sest selles uues kohas on mul sisuliselt täisaasta, oli esimene minema aasta sai ostetud ja tema tõi sügisel mulle, mina mõtlesin, ma ei hakka jändama, et ma tean, mis see tähendab. Mäng täiesti ja tema tõi mulle kolm sorti, niipea kui sordil on lapsel on nimi, ta muutub 10 korda tähtsamaks kui niisama elust, tulpe loomulikult ma panin ma noh, kõike muud ka, muidugi seal aias ja tänavu on siiski jah, ma ei tea, kas 70 80 saartel siiski algatuseks pandud, ega ta nüüd eludeid ka ei ole, ma pean pigem, mis ma peaksin veel tegema, ajakirjandusaegadest jäi lihtsalt ladusin riiulisse eraldi riiulit raamatuid, mida tahaks paremat aega läbi lugeda, tõsisemaid raamat ja eks ma nüüd tasapisi hakkan seda virna vähendama. Tuleb nii palju peale ja ennast kurssi viia paljude protsesside kunagi ma võisin une pealt, olin ainult mõne rahvuskirjanduse, rääkimata seest jänese omast üsna kursis, võisin kõva häälega kaasa rääkida, nüüd juba olen ettevaatlik isegi eesti omaga rääkima. Täna mina olen mingil määral rosofiil, ei häbene seda, et vene kirjanduse asjadest ma ka väga palju ei tea, kuigi nad ei tea ise ka, seal on ka natuke segased ajad, nii et uued ja tugevad nimed teinekord. Tundub ta mulle, aga see on kindlasti ka veidi vananeva mehe tusk, niimoodi siis seda enam, et ise oled ka iga sonist olnud, kes vastu kaela saanud ja teisi kiruda, aga noh, ta on domineerima liialt hakanud. Ühesõnaga minu meelest laevastik koosneb ikka noh, kuidagi lipulaevas ka lipulaev on puudu, kõik, igal pool vestlemine käib seal, kirjandus on kaotanud üldse kunst on kaotanud oluliselt palju, ta on ise ilmselt süüdi ka selles adressaadi jaamas. Tänud, ja, ja ta on jäänud selliste presentatsioonid publiku jaoks ja vaevalt nüüd täna see võimalus, mees olen, kes tulen tagasi ette nüüd nüüd ma parandan selle vea ära. Ma katsetan muidugi osaliselt, aga ma ei ole kindel, et see korda läheb. Millal need kaks pooleliolevat romaani? Ma ikka loodan ühe nüüd lähema kuu aja jooksul, see on nii pooleli, et see on vist osa tualoogiast või triloogiast, ma isegi ei tea täpselt samu, üks väga vana võlgendajas ja siis ma tahaks ikka veidi veidi segasem, häid asju ka, see on väga selge. See on pilt küll möödaniku, aga kuuekümnendates aastates, see on meil üsna läbi kirjutamata, seal sees olles me kirjutasime jah, aga see oli aisapasi keel, mis me siis pidime tema ja neid enne on küllalt keeruline kunsti jäädes seejuures kunsti juurde, rääkida asjadest, nagu nad oli, ei ole vajagi, kui tänane sõnumeid ja eks see on meie põlvkonna häda. Me oleme Phili kraan kirjutajad ja selle lihtsa ja selge sõnumiga, võib-olla oleme probleemide ees ja lobiseks. Kes ehk viitsib mäletada, siis kogumu roosa jagunes üsna üsna erisugusteks etenduseks, Klitaks endale oli ka huvitav. Lõpetasin ühesuguse, kas novellitsükli või romaani eras, võtsin kindlasti hoopis teised tahukas. Puhkad nagu teises, muidu hakkad ennast kordama. Ma tõstan mütsi oma kallite kolleegide ees, kes erinevalt minust ei ole pause pidanud põllul edasi ramminud, ma ei tea, kui edukalt või see ei ole tähtis, seda näitab tulevik. Mina kuulasin aastaid kõrval, kuidas keegi jälle midagi lõpetab, sest mul ei olnud aega, mul oli kaks põhitööd ajakirjanduse tänav, nii et jah, mõnes mõttes tunnen ennast väga norra autorile. Jäi, ei saagi vananeda niimoodi. Ta oli mul hea sõber ja temalt küsiti umbes aasta eest, tal oli palju noori sõpru, ta käis nendega kohvikus ja üsna hiljuti veel ja küsiti, et millest see tuleb siis vanapaganana shiitide noorte kenasti läbi saadi, mulle siin ei meeldi ja ma arvan, et me oleme ühest tähtkujust paar päeva vahet sünnipäevadel aprilli alguses, tema ütles, et see tuleb vist sellest, et ma ei ole veel välja kujunenud, ütles, et tol hetkel 79 aastane mees, mina olen mõnevõrra noorem, aga ega ma mõningate oma tegude ja mõttekäikude puhul tundub, et ega ma ei ole ikka päris välja kujunenud, ei kujuneks päriselt ja siit võib ekslik mulje jääda, et ongi väga noor, aga võib-olla lihtsalt väga naiivne. Aga noh, eks laiususel ka oma võlud ei taha uskuda, et maailm on kuri, et ainult kuri, ma ei taha uskuda seda, et tasuta lõunaid pole olemas ja ma ei taha uskuda. Omand on püha, et omandan, püham, kui inimese elu tähendab, omandan mingi määran, edasin asi, aga noh, selle ületähtsustamine, võtke nüüd. Noh küll see kõik üle läheb, aga kole kaua kestnud natukene lihtsamini ajupesule ja mõned on uskuma jäänud, tuleb veenduda, vastupidises on palju tõsisemaid asju olemas maetud. Kust sina oma energia või optimismi, kui elujõu võtad tulpidest võib-olla ka, aga kuidas ütelda ma peale sellele ikkagi, mida aasta edasi ei ole siin häbeneda midagi. Niukene, loid luterlane mai pöördotseselt jumala poole niimoodi noh, et olen, kallis mees, aita nüüd välja, aga mul on hea teada, et midagi on olulisemad kui meie tühised tülid ja rabelemised. Teadmine, noh, ma lihtsalt kedagi seostan, ma pean ka kuskil on tal selle sideme looma, et kosta, siis tuleb noh, arvatavasti sellest nimetamegi seda, kuidas tahes, kes igavikuline või jumalik või see annab teatava meelerahu. Ega ma alati ei olnud nii rahulik, et ikka mingisugune areng on toimunud, närveerin pigem pisiasjade pärast, kas tellitud puugorjamic õigel ajal tuleb näiteks vilets sohi või noh, need ajad mind natuke murelikuks, me olime, see ei ole suurem asi asjale. Aga seda optimismiks nimetada, aga mõni peab nokka teiste hirmuks jopet. Täna oli teekülaliseks kirjanik Teet Kallas, ole tänatud, et tulid päevade stuudiosse, ole tänatud, kutsumast.