Kui elujõele viis meid kerge vene siis korjas kivikesi kalda teelt üks nihverne võrk, karja poisikene. Ta rääkis, helisevad eesti keelt. Küll ähvardas ta meile säru anda. Küll nöökas meid küll naeris laginal. Kuid lillepärg ja lähker olid tal nii hoopis iselaadi isel anda. Et hüüdsime, kas tahad meile tuua paar lilleõit. Barbiisakestki juua. Ta venitas, ei too, ei too, ei too. Kuid lippaski läbi pilliroo ja tõime võta pajuvõsa varju. Kaelkoti jooma nõu ja Maasik, Marju. Küll olin lopsakas, ta nokiv jutt. Kentsakas ta kemplemine. Ta käest ei andnud oma vanikut, kuid ütles iga lille nime. Jeimes ristikutest õiennet. Me jõime lähkrist Kungla kaevuvett ja nagu narrid, Naklesime näol, naeruvalgus näpus, angervaks noor suvehaljas tulid tantsijaks, kisa, killa kaja, lõpp suure suuga lõkerdaja lõi lärmi, lepikus. Nii järjest valjemaks läks meie kill pall. Siis käexus kõrge värat mäel karjus vana mees, kui kogutaja kõu poiss, kurrat, pärat, kari rukis. Kas noorte narrida on Kungla jooginõu? Kas korjate mu koplis koera palka? Michirskasime kõigest hingeväest ja hõiskasime malka malka malka. Meil olid naeruhambad omast käest. Kes teadis aimata, et soojas soigu vallas kord kivil röövis tongutades taku. Me söömentina viirgudega tuhakakku. Velmei tei närvetanud põua song. Veel helises. Me haljas elu kallas. Veel kiirgas tuuletõusme kihelkond. Me käisime paati üle aasa, kõik tulid meiega, kõik tulid kaasa. Pik ilma, leidsin päris ihuväele. Meile ilmutas Kesk-Hiiukaski. Me karja hoidsime kord Kalevaski ja Ilumäel mis luges meile kaeblik metsa näha. Või mõni toriseja habemik päev oli pilvitu. Pill, karpik, laulud, lapsikud. Mis oli meile püha? Tere päevast öeldakse, et inimene tuleb siia ilma ülesandega tal on oma tee. Kui kohustused täidetud, on hing vaba ja võib minna. Kuhu, jääb siin olijale igaveseks saladuseks. Aga kuigi igaühel meist on oma rada, käime seda ikkagi kellegagi koos kõrvuti ristamisi teisele peale astudes või teed andes, kuidas keegi. Meil on vedanud, kui meil on väärt teekaaslasi. Tänane päevatee on Peeter heinast. Tema ärasaatmispäeval kogunesid raadiomajja Peetrit meenutama tema lähemad teekaaslased ülikooli aradi aastatest. Mari Tarand, Vello Mikk, Toivo Tootsen ja Priit Aimla. Öeldakse, et iga inimene on tervik ja kui nüüd meenutada oma kolleegi Peeter heina. Minu jaoks oli ta inimene, kes käis väga maitsekalt riides alati. Tal oli ilus käekiri ja see näitas tema rahuliku iseloomu ja olemust ja seda ta oli vist tervikuna. Mari Tarand, sina tead ja mäletad teda tudengipäevilt? Jah, ma olen siinolijaist vist küll kõige kauem Peetrit tundnud. See oli sügisel 1958, kui ülikooli võeti üks eesti filoloogia kursus. Pärast öeldi, et me tahtsime võtta 30, aga kuna häid oli nii palju, siis me pidime võtma 40. Meil oli suur kursus, Meil võrukesi, meil oli saarlasi. Ja täiesti selge oli, et meie kursuse vanemaks tol ajal olid niisked kursused ja kursusi vanevad sai Peeter, Abja kooli lõpetanud poiss, elav lõbus, särasilmne tõepoolest, ja seltsiv. Ja sobis kõikidega, oli kuidagi iseenesest selge, et Peeter on see, kes meid ühendab. Sealt jah, algas meie tutvus ja kui Peetri andekus Ülikooli ajal juba välja paistis viis see selleni, et teda kutsuti siia raadiosse tööle juba 1962. aastal, aga lõpetasime alles aasta hiljem. Nii et tema annet märgati ja kutsuti siia juba väga varakult. Oli juba toona tunda taaras nagu kõike lennult. Jah, ta väga kiirelt haaras ja ma pean ütlema ka seda, et meie kursuselt tuli ju kirjanike tuulikud, Ehin ja Peeter tegi ka luulekatsetusi, muidu mul on isegi alles üks väike leht, sa ütlesid selline ilus käekiri kuhu Peeter on oma just nimelt ilusa käekirjaga kirjutanud ühe väikese luuletuse, mille pealkiri oli helisev, vitsake. Alles niimoodi, et on pajuoks helisev, vitsake ümber kurbade pehme pits, hallikas siidine, puudutad sellega kevade õhku ja vastu heliseb külmetanud märtsi õhtu vist oli kuidagi nii, ma ei tea, kas on täpselt, aga ma olen see silma ees. Ja ma tahan sellega öelda, et Peetril oli seda kirjanduslikku annet ka väga palju. Nagu ka teistel. Paavo Kivine on näiteks Meculuselt hiljuti ilukirjanikuna ka heas mõttes kätt proovinud. Niimoodi, et seal oli võib-olla nende poiste vahel isegi natukene niisugust omavahelist jõu mõõtmist. Et kellest, mis saab. Aga Peeter sai selle oma kirjandusliku soone ja selle hea keele ja hea värvika ütlemise realiseerida raadio tehes. See oli tema tee. Meie tunneme ja teame teda või teadsime hiljem meele jahuta ja Rameeto toimetus kaudu, aga ta oli ju hulk aastaid, tegi kirjandussaateid. Tegelikult algas tema tee noortesaadetest ja noortesaated oli koht, kus oli 60.-te aastate teisel poolel niisugune uute ideede genereerimine, mida muide isegi üle suure Venemaa tunnustati ja leiti, et Eesti Raadio on avastaja ja eelkäija ja nii edasi. Muidugi Peeter kuulas Soome raadiot, õppis poolt kiirelt, noppis ja tõi seal noortesaadete toimetuse kaudu väga palju uusi vorme, ideid, kõiki neid liikumisi, raadiomänge ja mitmesuguseid publikuga kuulajaskonnaga kontakti, võtvaid, žanre. See oli niisugune leiuta ütlemise otsimisaegsel noortesaadetes, kui seal olid ja teised. Paljud on kahjuks juba seal, kuhu Peeter läks nagu Andres Vihalemm, Toomas Uba ja seal otsisid. Ja siis järgmine aste oli tal see kirjandussaadete, ma ei mäleta, kuidas need hierarhiad, skeemid ja kuidas neid inimesi siin raadiumas jaotati. Toimetuse alla nad kunagi kuulusid. Ka teatud pika perioodi vältel oli Peetri ametiks olla kirjandussaadete juht, reporter täiesti kindlalt. Kui Peeter raadiomajja tuli 63. aastal, olid siin veel kolm suurt pant, ei olnud veel ära läinud. Pant, Trikkel, Lauri, igaühel oma väga suured voorused ja oma tugevad küljed. Aga Peeter ometi erines neist kõigist. Ja minu meelest tõi Peeter raadiomajja selle väga lihtsa loomuliku hääle ja loomuliku kõne raadios. Ma tean isegi seda, et ma olen isiklikult selle peale mõelnud, et kuidas Peeter küll nii saab, et ta läheb seda tavalist saateteksti või sissejuhatust ütlema ja ta ei muutu kellekski teiseks, nagu ikka pakene muutusid kõik need, ka need eelpool nimetatud suured õige pisut koturnidel. No see oli see vana Felix moori traditsioon. Aga see oli murranguaeg ja raadiopidi saama teiseks ja pidi saama selleks, kes ta nüüd on. Ja, ja minu meelest oli Peetril selles väga-väga suur teene. Kui me nüüd kirjandussaadetest räägime, siis tema tehtud intervjuud, kirjanik, see on uunik, mida tagasi võib mõelda. Nojah, neid on ju mitmeid kümneid ja mitte ainult kirjanikega, vaid tolle aja kõige tuntumate kultuuritegelastega õnneksamat raadioarhiivis alles ja just meil oli jutuks, et oleks väga hea, kui nad ei jääks mitte ainult lintidele või nüüdsist Tseedeedele vaid et mõttekas oleks teha sellest valik ja anda välja raamat tuna. Ja ma olen ise valmis seda toetama selle raamatu väljaandmist ja küllap ma leian ka teisi. Nii et ma arvan, et siit on üks samm edasi minna, meil ainult mari, hakkame mõtlema ja leidma seda inimest, kes selle töö enda kanda võtaks. Selleks päris suur töö, aga siis jääks midagi midagi ka sellist kaante vahel ja järgi. Ja vaat kui nüüd tulebki meelde, mis Peetrit iseloomustas minu meelest see, et kui tõsiselt Ta siiski suhtus sellesse oma töösse noh, põhikohaga oli ta ju siiski rameetos ehk teisisõnu meil oli kunstiliste saadete peatoimetus, rameeto oli üks selle osa ja Kirjanduse tublid inimesed, nii-ütelda angaseerisid Peetri tegema just neid kirjandussaateid, aga ta tegi ka meile väga häid intervjuusid. Aga mäletate sõbrad, et kui tal oli mingi kirjanik ees, kellega teha siin raadios avalist lindistus, sest tavaliselt need pildistati ju publiku juuresolekul, kui ta oli nagunii lugenud läbi need raamatut. Ta teadis sellest kirjanikust ju väga paljud. Ta oli paljudega nendega isiklikult hea sõber, aga iga kord Ta vähemalt silmist need raamatut veel kord läbi ta ei hüpanud, niimodi ta nagu noh, praegu ilmselt ka olude sunnil, kuna raadioajakirjanikel praegu on niivõrd kohutav töö maht, et nad ei jõua enam asjadesse süveneda. No siis oli veel see aeg ja Peetril oli see tahtmine süveneda. Ja ta oli ka see mees, kes sai aru, et küsimus teinekord on vajalik ainult kohapeal ja lindistamise ajal. Ja kui inimene on juba juhitud õige jutusoone peale, siis ta lõikas enda sealt juba välja, kui see küsimus ei olnud vajalik. Praegu on vahetevahel niimoodi, et prevaleerib küsija, mitte vastaja. Ja aga ma tahaksin õiendada, ei tohi öelda, nii et praegu on koormus nii suur või kuidagimoodi hea küll, mina olen pensionär ja enam ei tea, võib-olla kuidas praegu on, aga mitte ühelgi ajal ei õigusta suurema, näiteks kirjandust käisid ütleva materjali pealiskaudsust see, et kellelgi on vähe aega või palju tööd ja Peeter oli lihtsalt, ta armastas kirjandust, ta tundis kirjandust. Ta oli palju lugenud ja, ja sellelt põhjalt saida neid asju niimoodi teha. Ja see on õige, et need asjad toimusid publiku silme all. Sa seisid rahva ees ja pidid saama selle kirjaniku, nii sõnakehv või raskelt käivitatav, kui mõni nendest ka on, nagu me teame, meie suured elavad ja nüüd juba lahkunud klassikud on Peetril kõik läbi küsitud ja ta tegi seda tööd tõesti väga hästi. No kuna palju aastaid oli ta seotud rameeto toimetusega, siis on huvitav kindlasti märkida, et Peeter oli ju nõnda öelda meelejahutaja, kuidas seal ristiisa, kes seda vana nime välja Eile seda ravi ja veel Peetri lahkumispäeval kuulsime mõne tuttava käest üllatuseks, et ta oleks nagu olnud irooniline inimene. Kuna hakkan tagasi mõtlema, siis ta võis seda olla mõne pehmelt öeldes mõne tõeliselt tobedam inimese suhtes, aga muidu jäi mul küll meelde tema kui südamlik ja heasoovlik inimene. Kui ma pälvisin tema heakskiidu oma kriitseldustega satiiri vallas, siis kasutasime seda meeleldi ära ja 70.-te keskel, kui me meelejahutaja suvevarianti Suveraadiot tegime, siis pered olid maal ja aeg olin nii-öelda vabam, siis kogunesime aeg-ajalt küll Kännu Kuke, küll Solnutesse ja siis nurgalauas. Leidsime pisikese kõrval alati aega, et sain vastused küsimustele, mis mul teatud tehnilistel põhjustel oma haridusest puud olid jäänud. Tähendab neist asjadest, millest kõneles härra peegel ja millest minu kõrv osa ei saanud sain ma teada Peetri kaudu kirjeldati üksikasjaliselt ja ta oli väga lahke mulle seletama kõiksuguseid, mind huvitavaid asju. No lisaks sinul eelpool öeldule võime kõik kinnitada, et mina ja sina ikka tuju pole peetit kunagi vihasena. Minu meelest Peetrit iseloomustab just sõbralikkus. Suur tolerantsus. Samas oli ta torega mõnikord selle poolest, et ta oskas ennast seltskonda haakida. Tal oli hea fantaseerimis võime. Ja see fantaseerimis võime, oli tal tõepoolest hea ja meie kursusel, kes me kõik tõepoolest Peetrit armastasime ja noh, eluteed viisid lahku, mis me temast siis hiljem keset paljud ealis, mina jäin lähemale, kuna koos töötasime. Aga temast säilis ka niisuguseid legende. No kuidas seda nüüd ilusasti? Peter Luis? Ütleme nii. Armastas väga loomingulised, et kui Peeter sulle nii-öelda särasilmi mingi asja ära rääkis ja kuidas selle asjaga just on, siis pidid sa natukene endas mõtlema nai jah. Aga et võib-olla siin avaldus neitseebeetri kirjanikuks mittesaamine. Elegantselt tehtud siin peegeldus ka just see tahe inimestele kasulik või vajalik olla ja abiks olla, kui tekkis mõni küsimus, et aidata nad õigele jutuotsale ja juhtida mõtte natuke fantaasiarikkamale ringile. Aga ega huumori hirmatele ju võõras, vaid vastupidi, kui ma õigesti mäletan, siis tema kursusetööd ja vaatad, diplomitöö olidki seotud huumoriga ja meelejahutaja nimigi ju tuli sellest, et ühe tööda tegi teemal huumor ja satiir meelejahutus. Kas see oli siis vana ajaleht, meelejahutaja, mis ilmus nüüd juba küll väga kaua aega tagasi ja siis ta uuris veel Eduard Vilde pinget ja need ta oli väga lähedalt huumoriga seotud, huumor huvitas teda ja muide ega ta nüüd väga suur jutumees ka ei olnud, aga kui ta midagi ütles, siis see üks lause oli niukene kena lükkega ja humoorikas ja pani asja ilusti paika. Kõik kunagi räägiti, siis ma tahtsin öelda põhiliselt seda, et jumal tänatud, tema kohta võib öelda, et talle ei jäänud midagi tegemata, kui nüüd mitte rääkida seda teemat, mida arendas Toivo raamatuks vermimata saadete kohta. Aga üldiselt ta tegi oma töö ära puhtalt ilusti. Ainuke, millest puudu jääb, on jah, et oleks tahtnud veel väga palju väga paljust rääkida. Aga see päevatee sai otsa. Meie raadioajakirjanikud ütleme oma armastatud töökohta vahetevahel, et see pole muud kui õhu liigutamine. Loodame, et päris nõnda see siiski ei ole. Kui mõni sõna kedagi aitab, lohutab mõtteainet annab või hinge läheb, on see siiski midagi enamat. Aga käegakatsutavalt on meil arhiivis palju plaate ja linte. Peeter heinasaadetega. Alustame killukese ka 1965. seda laulupeomeeleoludest. Me jäime siin laulupausi ajal seisma ja vaatama, ostsite lilli, kellele te lilled ostsite? Oma heale tuttavale, kes siin esineb ja tahaks emale lilli pärast kinkida. No te olete esimesi laule kuulnud, kuidas veel väga hästi meeldib. Nad ei jälgi seda juba oma tuttavat pärast, ei kõigi sellepärast juba sellele üldlaulupeo pärast väga haigena. Need, lilled siis üle annate siis kui see kõik lõppeb. Muidugi ma varem ei saa lähemale minnagi. Vabandage hetkeks, ma nägin, et ostsite laulupeo märgi asja. Kas te olete terve perega siin, et nii terroriti neli värki korraga. Ja terroriperega olete siin? Üks moment, mis koorile sinine, valge ja punane rahvarõivas on kuusel esimest korda vist laulupeol, nii noor osavõtt ja kui kaua te õppisite kirjutasite enne siis palun väga vabandust, et tülitan, aga ma tahaksin ühe ebadiskreetse asja teilt küsida, te olete üks väheseid, kes on mantliga tulnutena. Kas te ei uskunud siis ilmasse? Ma tulin hommikul tööle. Nii et teil on ja mina ei teadnud seda, mitmes laulupidu see teil on, juba? Mina käisin, esimene laulupidu, mis oli 1912. aastal Narvas, oli poisikesena ja peale selle ma ei ole neid arveid pidanud. Peaaegu kõik siis kas on ka eriti vahet märgata esimese ja ütleme praegusel kõige viimase vahel? No nagu kärbes ja elevant. Üks on suur ja teine väike ja Narvas oli pisike enesele selle, mis ta oli, see suta pargis Narva linna oma, aga noh, tänavune küünitab kõik, mis siiamaani olnud. Kuigi Peeter Hein oli meisterlik reporter, uute raadiožanride algataja Rameeto üks tugisambast köitis teda kõige enam ikkagi kirjandus. Ta tundis isiklikult paljusid eesti kirjanike ise, on ta ühes ajalehele antud intervjuus öelnud. Olen käinud eesti kirjanduse arenguga kaasas, sest alustasime tollal korraga Mati Unt, Enn Vetemaa, Arvo Waltan, Mats traat, Arvi Siig. Smuul oli siis tipus. Semper ja Tuglas tegutsesid aktiivselt vormis, olid sirge ja Kuusberg. Ja veel on Peeter Hein väitnud, et tema jaoks on esmane püüd mõista või otsida, miks üks või teine kirjanik on just selline, nagu on. Tema arvates on iga inimene, kes kirjutab, midagi väärt. Tõsi küll, iseenda jaoks tõstis lati kõrgemale. Ta nimetanud ennast eesti kirjanduse populariseerija, eks. 1962.-st aastast pärineb raadioarhiivis saade, kus noor peetav hein juhatab sisse noorte autorite klubi istungi. Kordan, kõik vanad meistrid, olnud noored ja suured kirjanikud, algajad. Noor Tammsaare on tublisti teine kui küps Tammsaare jäätküpsest Tammsaarest aru saada, peab tundma algajat Tammsaaret. Loomulikult ei taheta sellega öelda, et noori autoreid peab tundma sellepärast, et neist saavad hiljem Tammsaared või Vilded. Sugugi mitte. Ent siiski pole noorte autoritega tutvumine huvituseta. Kasvõi juba sellepärast, et nad moodustavad arvestatava ja omapärase rühma kirjanduses. Neid ühendab kuuluvus ühte põlvkonda, lakkamatu uue otsimine, püüdlemine oma vaatenurgastiili ja laadi poole. Mõned on jõudnud sellele lähemale, mõned teevad alles esimesi katsetusi. Sageli on noore autori teos kutsunud esile otse vastandlikke arvamusi. Mainime kas või Enn Vetemaa hiljuti raadios avaldatud poeemi inimene ja taevas. Seni ongi kirjandussaadete toimetust tutvustanud noori autoreid peamiselt nende loomingu ettelugemise kaudu. See jäi aga mõnevõrra ühekülgseks ja sundis otsima uusi vorme, mis laiemalt ja vabamalt võimaldaksid käsitleda noori autoreid huvitavaid probleeme. Jäime peatuma mõttele organiseerida noorte autorite klubi. See on saade elavamas vormis, kus noored mitte ainult ei esita oma loomingut vaid ka arutavad ette loetud luuletusi või proosapalu räägivad loomingulistest probleemidest. Edaspidi on kavatsus klubi istungeid pidada veel Tartus, Kingissepas ja mujal ning kutsuda külla vabariigi staažikamad kirjanikke. Täna on noorte autorite klubi esimest korda koos tõsisemas tööst, suve järel on veel varavõitu rääkida. Otsustasime tänasel klubiõhtul lihtsalt vestelda ja kuulata mõningaid suvel valminud töid. Klubis on täna Serma Loorents, Arvo Walton, Aino Laur, Vallo ja ott Raunad. Ja siis tulid juba kirjandusklubisaated, kus Peeter Hein on ise tahaplaanile jäänud. Olles püüdnud avada käsitletava eripära ja loomuse nimede üleslugemine, läheks pikale. Piisab, kui öelda, et salvestatud on enamik eesti kirjanduse väärikaid esindajaid. Mõned näited. 1983.-st aastast pärinevad kirjandusklubi saates kirjanik Mihkel Mutt. Alles andekas noor kirjanik. Tänase kirjandusklubikülaline Mihkel Mutt Üks meie Kirjanike Liidu kahest alla 30 aasta vanusest liikmest mees, keda mõned aastad tagasi tunti kriitikuna teatri- ja kirjandus harustajana ja keda me viimase nelja aasta jooksul tunneme kui kirjaniku Mihkel Muti neli raamatut. Fabian ja õpilane, mehed frantseesis ja hiired tuules on kõik suure menu osaliseks saanud. Kiireid tuules müüdi 40 tuhandelise tiraasina läbi kui kujundlikult öelda sama kiiresti kui 4000 popkontserdi kohta. Selline melu ei saa eesti kirjanduses mitte igaühele osaks. Eriti kui on tegemist noore autori ja debüütromaaniga. Millega te ise seletate niisugust edu? Jumal seda teab. Ilmselt sellepärast, et keegi ei ole varem eesti kirjanduses selle peale tulnud, et niimoodi võib kirjutada. Eesti kirjandus on kogu aeg ikka olnud ühtemoodi enam-vähem, ütleks nende talupoeglik, aga ta on olnud kuidagi maalähedane, inimese lähedane, looduslähedane. Seal on olnud rohkem tegevust ja tundlemist tundmist kui mõtlemist ja vaimukust. Tegelikkuses endas on palju, ma kogu aeg kuulen, kus inimesed arutavad, arutlemist on, kui palju igal pool kohvikutes ja pargipinkidele, bussis ja eestlased on irooniline rahvas, nagu on ka inglased näiteks miks kirjanduses seda midagi ei olnud? Keegi tund selle peale siis nähtavasti. Kuid üks tuli siis pimedate määran ühe Simoniga, kuningas Ma imestan ainult, et ei ole veel välja ilmunud seda inimest, kes teeks teid ägedalt maha. Sest meie kultuuritraditsioonis on ikka nii, et kui kedagi kõvasti kiidetakse, siis hakkab see kellelegi vastu. Ilmub inimene, kes tõestab, et, et kõik see on väär ja vale. See mind ennast ka häirib. Sellepärast, et ma mäletan kunagi Tartu kirjanduspäevadel Ain Kaalep, kui ta kõneles Tammsaarest ja üldse maailmakirjandusest, siis ta ütles, et Tammsaare juures sellepärast suur kirjanik, maailma mastaabikirjanik. Et tal ei ole olnud ühtegi suurt vastast, suurt oponenti põhjalikult maa teinud, on kõikidel suurtel tõeliselt suurtel kirjanikel on siin olnud. Aga miks mind ei ole rünnatud, noh, kuidas ikka endine nagu ametivend, aga kriitik siiamaani poole kohaga. Ma ei tea, kas mingisugune kollegiaalsus või keegi mind eriti kiitnud ka niidetud poole suuga ja kiitjad on olnud mitte siiski professionaalset riiklikud, see mind ennast nagu ka häirib. Et kirjutatakse, et kui palju kiidetakse, kui palju saab kiita ja mille eest. Aga kui hakata lugema arvustusi, mul on kõik olemas. Vaata neid aeg-ajalt, ega ei ole eriti palju küll kiidetud, tõesti on see niisugune noh, vale ettekujutus täiesti. No loodame siiski, et te olete õnnetähe all sündinud, muidu mis tähelegi sündinud olete. Ja sünniaasta 53 lubab oletada siiski seda, et, et teil on ees pikk ja tulemusrikas kirjanikutee, millele defaabiani lugudega nii edukalt aluse panite. Tänu Peeter heinale on meil võimalik täna kuulata ka rääkimast kirjanik Mart rauda tema 75. sünnipäeval. Aasta oli siis 1978. Miks minu need esimesed kodud on kõik siinsamas, nii tubli, tunnise jalutuskäigu ulatuses, nii hästi sünnikoht kui ka üks väike vahepealne kivitorn seal Intalideela mees, ja see, see siin tõesti mina tunnen, et juured on looduses ja ümbruses, merega ma ei ole harjunud, mina suveti ei vaja, nagu paljud inimesed seda asendamatult vajavad. Raudna jõgi on pärast seda altpoolt silda süvendamist ronis veevaeseks jäänud. Aga tänavu suvel on ta just niisugune, nagu ta varem oli niisugustel nisustel normaalsetel suvedel. Ja minu järjekordne paat, mis pärast mõningaid ära rabamisi ja hävitamisi on jälle olemas, see liigub, liigub oma rada, nii vase, vahest Varstu, vahest pärivet. Üsna üsna hiljuti mõtlesin, et kui sa ikka pärivett liiga kiiresti tõmbad, et siis lähed oma algallikatest järjest kaugemale nii ühes kui teises ja nii mõneski mõttes. Jah, siin olla nii hästi metsad, tuttavad ja põdrad, uued ja tol lapsed, põrvet neid siin ei olnud, aga nüüd näed neid peaaegu iga päev siis kui jõe ääres käib ja. Spinning, mis siin nurgas on, see ikka käib teiega kaasas seal nendel paadisõitudel jõe peal ikka. Ikka ikka, see on liiga uus ja liiga moodne. Selleks, et minul niisugused oma tehtud ja ammu sissetöötatud ja natuke rikki läinud ja siis ise kuidagi parandatud asjad on palju omasema, mul küll oli kavatsus kunagi väikese landiga proovida neid üksikuid suuri säinaid. Kinnipüüdja, kes siin elutsevad, aga ei ole veel isegi üritanud. See isu tuli mul siis kui kunagi umbes taolise riistapuuga. Veljo Tormis. Siin läks minu tütrega kord hommikul hästi vara alla ja varsti tulid nad niisuguse kahekilose säina käia, olid just ühe niisuguse väikse landiga nii pinnalt pinnalt ja ilusalt Belt selle kinni võtnud. Nüüd ma vaatan küll, kuidas need säinat kiilidele järele hüppavad, aga pikk olen sellel lapsepõlvetehnikale jäänud ustavaks ja ei ole midagi moodsamat tarvitusel võtnud, veel vähem. Nüüd. Putukaga see oleks lausa ülekohtune looma vastu, minu arvates. Aga see kalapüüdmise kirg pärineb see siis lapsepõlvest vä sellest kõige algelisemast tehnikast vihmauss ja kerid Galap püüdise kirest, minu puhul ei ole üldse põhjust rääkida. Minu lapsepõlv oli just siin niisugune poisikeseiga just siin eriti raske isa, äärmiselt ranged ö nõudlikke suhkrut. Ma olin surmani väsinud, aga tahtsin siiski mõned niisugused omaette mõrgutamise hetked saada. Nüüd ma sain, kas siis pühapäeval, mida kindlasti peeti või ka mõnel lõunatunnil sain jõe ääres olla kas vähkide või kalade pärast. Siis sellega seoses kujunesid kõik mõtlemised ja mõlgutused ja nüüdki jälle vanu, samuti kui lapsepõlves. Ma pean küll ütlema, et minu lootsik on siiski minu loominguline keskkond nii mõneski mõttes ja ja minu loominguline laev. Inimese eest räägib tema töö, aga õnneks on meil varuks paar salvestust, kus Peeter Hein räägib ise oma tööst. Esimeses on küsitleja Andrus Saar. Meeter, mis sa arvad, kumb meist praegu rohkem närveerib, sina või mina? Vot ma ei tea, kui palju närveerida närveeri mitmendat korda olnud sa intervjuud tõenäolist esimene. Minu jaoks on kuld, praegune olukord selle saatesarja puhul natuke räbal päris räbal, sellepärast et, et sa oled kõige õigem nende küsimuste. Enne seda, kui ma hakkan vastama nendele küsimustele, kuidas hindad seda küsimustikku, ma ei teadnud, mida sa taotled, nii et selles mõttes ma ei saakski väga range kriitikaga seda asja võtta. Nii et kui kriitika ei ole väga range, siis võib ka nendele küsimustele vastata, alustame, mida teed, kui intervjueeritav tahab sul mikrofoni usutluse ajal ära võtta? Ma arvan, et tollel olemas Rida elukutsed, kus inimesel on sageli mikrofoni tarvis nagu diskoril, vöötmängujuhil või näiteks sellel, kes on spordivõistluste juures harjunud kasutama valjuhääldit või mikrofoni. Sellisel puhul ma saan aru, et see on selle äravõtja nagu instinktiivne liigutus, ükskõik mis muu eriala inimene, kelle igapäevane töö ei nõua mikrofonid kokkupuudet. On isegi imelik mõelda, et tal tekib tahtmine mikrofon ära võtta, noh, kui ma lähen sõjaväeosasse ja mul näidatakse näiteks sapööriinstrumente, ma pigem hoian neist eemale, kui, kui tahaks neid ära rabada. Ja ma arvan, et tavaline inimese psüühika on täpselt samasugune, et ega ta ei taha seda võtta. Aga miks te tahate, tahab, sellepärast, et noh, mina hoian seda siis järelikult nii kuidagi ebalevalt, et see torkab silma, häirib teda ta instinktiivselt tahaks, et see oleks nagu kindlamini, et asi oleks fikseeritud ja nii edasi. Et see on mingisugune reporteri professionaalne lõtvus. On küll, jah. Me juba jõudsimegi ühe, ebamugava tülika momendi juurde, reporteri töös on neid veel või need on palju. Vahel ongi niisugune tunne, et neid on rohkem kui neid meeldivaid momente. Noh, niisugune tunne võib tekkida igalühel igasuguse töö juures aeg-ajalt muidugi. Üldiselt on kõik, kõik need niisugused ebamugavused, argipäeva ebamugavused ja nad on just pisiasjus või, või niimoodi ma olen vahel kadestanud neid ajakirjanikke, kes töötavad ajalehe juures. Aitab, kui on pastakas või kui sedagi pole, aitab ka tavaline pliiatsijupp ja paberitükk ja lugu saab ikkagi teha. Aga kui sul on vaja ikkagi makilindi ja kõikvõimalike ümbervõtete ja kõikide muude asjadega tegeleda, siis on väga palju ebamugavust, kui näiteks klint katkeb ja makk ei ole korras ja Rubraga nagu praegugi jah, täpselt, et see on niisugune asi, mis võiks ju olemata olla. Jah, aga oletagem, et, et on enam-vähem asjad korras. Siis missugune võiks olla ideaalne sündmus või isik, kelle juurde tahaksid minna, kui üldse niisugust teoreetilist võimalust kasutada, siis ma võtaks, sest minevikust väga huvitav oleks näiteks Napoloniga vestelda või niimoodi näiteks mitmesuguseid suhtlemisalus, aga suhtlemisvõimaluste küsimus, kui sul oleks võimalik kohtuda koopaaja inimesega koopa suudmes ja sul ei ole mingisuguseid suhtlemisraskusi temaga, siis mida sa päriksid, kui reporter temalt nüüd mul oleks väga hea võimalus oma eruditsiooniga vedamul selles asjas üldse ei ole näiteks selle ajastu kohta hiilata, aga muidu alati võib küsida niisuguseid asju, mis huvitavad keskmist inimest. Aga niisuguse efektse kohtumise puhul ei oleks niisugust küsimust, see oleks lihtsalt Mõttetu küsimuste raiskamine või selle kohtumise mõttetu raiskamine. Miks sa ütlesid sellise termini nagu keskmine inimene? See on niimoodi, et lähen, räägitakse ja kui räägitakse elu pikendamisest sisse, huvitav, nii kaheksakümneaastast kui ka ütleme, kaheksateistaastast kui ka ükskõik koduperenaist ja akadeemikut ja nii edasi. Ja niisuguseid teemasid on olemas, suur suur arv, jumala interesting just, just, ja ma mõtlen, et täpselt samamoodi koopainimese juures skaala muidugi näiteks kedagi huvitab, mismoodi ta välja nägi ja teist huvitab hoopiski tema kolju kuju või, või mingi muu asi. Loomulikult aga näiteks see, mida ta sõi, see huvitab ilmtingimata kõiki inimesi, kaasa arvatud seesama akadeemik näiteks, kes seda ajastut ja inimeste uurib. Järgmine küsimus võiks sisaldada ka jumala interesting momenti, see on nimelt missugune on reporteri armast. Täitsa lahtine ja ma ei tea, kui sa mõtled, need ikka ikka piirates selle vastuse alatöö ja ja ütleme sellega, sa võid võtta, mida tahad. No vaat selle klis puutub nüüd isikliku elusfääri, mõeldakse välja siit. Sest seal ei ole ma ju ka reporter välja, ikka nagu iga inimenegi. Aga kui ma peaksin nüüd vastava ilmtingimata sellele küsimusele, siis ma ütleks, et üx meeldivamaks just armastus on või nii üks meeldivamaid asju on siiski see, kui sa saad niisuguse impulsi, mis muidu nõuaks enesesundi või nii edasi. Sest ma olen väga paljusid asju lugenud või teada saanud või niimoodi just selle tõttu, et see töö on mind sundinud seda tegema. Ma ei oleks viitsinud muidu seda teha. Ma olengi vist hakanud seda armastama tegelikult niisugust ettevalmistusperioodi rohkem kui, kui seda töö enda tegemise või noh, ütleme näiteks kui töö mõelda intervjuu tegemise näiteks veni mille kordumist sa elus ei sooviks. Tea, Tartusse sõidaksid kui sellel eesmärgil, et ülikooli astuda ja teha läbi konkurss, teha läbi loominguline konkurss ajakirjanduse erialal. Tähendab, kui ma peaksin, eks sõidaksid, läheksid, läheksin küll. Ma arvan, et ma ei ole veel nii alla käinud, et ma ei suudaks, pigem võiks arvata vastupidi, et minu kasuks on ju need kogemused ja see, mis ma olen lihtsalt selle töö käigus omandanud, mida teistel veel ei ole. Juhul kui nüüd kõik ei tule minusugused kokku, et siis ma võib-olla tõesti ei teegi seda konkursi läbi ja nii edasi, aga ma arvan, et kui ma peaksin minema nüüd ütleme koos nendega, kes ei ole või väga vähe on selle tööga kokku puutunud siis ma usun, ma suudaksin päris hästi välja ujuht sellest konkursist, mis sa arvad, kaua ajakirjanik suudab värske olla. Aga ees ja no võiks, võiks nii arvata teadlikult ja võiks nii arvata näiteks ette. Meie oma statistika järgi, kui seda nüüd praegu lihtsalt käigu pealt teha, et üks, 15 või 20 aastat peaks suutma. Aga ma oskaksin öelda seda aega küll, millal see kulumine algab, see on kuskil nii kolmandast aastast või neljandast siis on asi nii selge käsitöö ja tähendab, need lihtsad võtted on käes ja, ja nii see süsteem on selge ja organisatsioon, kuidas töö on korraldatud ja nii edasi. Ja piisavalt on siis juba kodunetud ja teatud niisugune vilumuslik külg hakkab siis väga ahvatleva veni sealt alates algab see kuskil seal kulumise moment küll muidugi see sõltub nähtavasti ka inimestest ja stiilidest elaadidest, sest mõni asi, mis on väga värske seoses, sest noh, kogu see meie töö on alati tekst millegagi ühiskondlike olude ja kõigega, mis parajasti ühiskonnas ju iga päev sünnib ja toimub ja näiteks mõni stiil või laad, mis võib väga värske olla mõnel hetkel näiteks ott kool oli väga värske, siis kui ta tegi need peaaegu iga õhtu, et põllumeestele niisugust lüürilised killud, üks lehekülg ja pool ja pool testini. Aga noh, see kulub ise ja seda näiteks praegu enam lihtsalt ei saaks teha. Ja mis ajaks siis elus kõige rohkem säilitamist. Aga ma arvan, et uudishimuga, kui ikka see kaob, siis ma arvan, et inimene ise on ka suurel määral omaneks sotsiaalse mina kaotanud või, või kaotamas. No ajakirjaniku juures on see elementaarne, aga ma mõtlen seda laiemalt ka. See on niisugune asi, mis ikka tõukab tagant kogu seda inimese vaimset tegevust. Mina usun, et ajutise intervjuu ajal täpselt palju aega läinud. Tähendab, kui mina teenite jäänud vaja, üldiselt arvan, et tajub. Ma usun, et näiteks pooletunnise intervjuu puhul ma võin eksida. Võib olla pluss-miinus viis minutit, ost. Mitu korda selle intervjuu ajal vaatasid, keda ma sel ajal vist ei vaadanudki, on pannud tähele, võib-olla vahetasin siis, kui need katkestuskohad olid, aga ütles, et ma ei jälginudki kella, sest et ma ei pidanud siin vajalikuks ennast millegagi piiratavaid, andsin sulle võimaluse piinata mind. Eespool oli juttu sellest, et Peeter Hein võis teatud juhtudel olla irooniline. Ja ikkagi oli see iroonia pigem leebe mitte iialgi lõikav. Ometi õigete asjade nimel ja täpselt sihitud järgnev helilõik pärineb ühelt raadiokonverentsilt, mis olid kunagi väga hinnatud nüüdseks unustatud. Peeter heina ettekanne õpetuseks porteritele peaks kuuluma ülikooli ajakirjanduseriala kullafondi. Siinkohal sellest üheselt mõistetav killuke. Intervjuu on minu meelest üks õudselt tore asi ja, ja väga paljudele meie majas hobiks, sest no meil on kaks palgalist reporterit ka olemas või tähendab elukutselist ja siis ülejäänud on noh, niisugust toimetajast kuni raamatukoguhoidjad, kellel seal harrastus ja minu meelest on see üks raskemaid asju ja seda oleks tõesti noh, kuna ta on nii huvitav, siis ma saan aru, et see väga paljudele hobi on, sest et ega see sisse ei tohi mitte midagi, kuna see on kõik see noh, asi, maksimum on 13 50 midagi jälgi, maksimum keegi ei maksan. Võib-olla läheb selle vaeva peale, mis te sõidate taksoga maha, vaata oma esinejale sisse või ükstakama kõik, mismoodi, ühesõnaga pankrotis nagunii. Aga selle eest pakub selle tegemine suurt suurt lõbu. Ja mu meelest selle tegemise juures on see õppimisega ja nähtavasti surmatunnini suureks rõõmuks. Sest ega muidu inimesed kõik seda ei püüaks teha. Aga me ise loome ka endale niisuguseid takistusi midagi paremini teha, sest näiteks minu meelest siis, kui klaverikunstnik pöörab tähelepanu oma sõrmedele On see normaalne. Aga meie näiteks pööra tähelepanu häälele, mitte midagi, olgu see küsimus esitatud läbi kõhu või läbi nina läbi hammaste või turgu see koputades Mäkutadesse on üks kama kõik, sest et see me ütleme, on isikupärane, see on inimese isikupärane väljendusviis. Ma ei leia, et ühelauseline küsimus peegeldaks inimese isikupära, rääkimismaneeri, sest ma leian, et isikut paranev rääkimine võib esile tulla. Kui inimene tõesti esineb isikuna kuskil, kui ta peab pikema kõne näiteks või loeb ette oma kasvõi kirjutatud teksti, siis mind ei häiri see. Aga meil on palju näiteks niisuguseid asju, kus tõesti ma kuulan, et intervjueeritav räägib sageli imeilusat keelt, jäime ilusa diktsiooniga. Aga see reporter ei suuda kuidagi samal tasemel olla oma kolme või nelja küsimusega. Samas intervjuus. Noh, see on niisugune pisiasi, millele me ei pööra mitte mingit tähelepanu. Ja, ja üldse ei ole sellel asjal erilist tähelepanu vajadusele, vaata sest et igaüks teeb, nagu ta tahab ja nii meil ongi roheline tee kõigel suurel kunstil raadiokunstil, sealhulgas niimoodi. Mina tutvusin Peetriga raadiomajas 80.-te aastate keskel. Tema oli siis üks meelejahutaja tegija ja mina selle saate operaator. Mäletan teda sellest ajast alati hea tujulisem ja lahke ja abivalmis inimesena. Uuesti viis meid kokku päevade saade. Igal teisipäeval salvestasime elujõulõiku, mis oli alati huvitav. Tema saatekülalised olid hea jutuga, sest Peeter oskas inimestega suhelda, suutis saatekülalise rääkima panna. Ta tundis neid, teadis nende tegemisi. Ja nagu me ütleme, kodutöö oli tehtud viis pluss. Ta ei lubanud endale kordagi tulla lihtsalt lugu tegema. Ta ei suhtunud kunagi esinejasse kergelt või üleolevalt. Ta oli tõeline professionaal. Nimetas ta esimeseks kuulajaks, kelle arvamust ta ikka kuulda soovis. Peale selle oskas Peetriga halli argipäeva tuua päikesekiiri kunagi möödunud naistepäev või jõulud, nii et ta poleks väikese lilleõiega neid meeles pidanud. Peter oli meeldiv töökaaslane ja unustamatu vestluskaaslane. Meil kujunes välja isegi oma laud, koht, kus me teisipäeviti kolme-neljakesi Peeter, saatekülaline Liina ja mina koos istusime nüüdistumisel Liinaga kahekesi. Mida öelda lõpetuseks? Üle kuue aasta oli meil Kätlin maasikuga võimalus töötada Peeter heinaga koos. Pärast intervjuusid sarjas elujõud, istusime tavaliselt kas koos külalisega vōi lihtsalt kolmekesi kohvitassi juures ja rääkisime ilmast ja inimestest. Ja mõistagi tööst. Need olid head ja harivad jutud mõnusas meeleolus. Kuigi Peeter luges tänavu kevadel, siis vist juba päevi. Aga kõik, mis ta oli meie saatele suveks teha lubanud, jõudis ta valmis. Ja muidugi mõtlesime sügisele. Lootus sureb ju viimasena. Aitäh, Peeter. Nüüd laulavad su kodu akna all värvukesed ning mõtlevad, kuhu küll on kadunud peremees. Kes neid talviti toitis ning tundide viisi mõtlikult jälg? Või päeva pinevil piiril ööbineda viimasel veerel jälle müriseb mõlgutav masin. Laest kukuvad kõlade killud ja laual. Üle kivide kustuvad kirja Elumbeeerr bussid edasi Joed, sise. Sildselt Punava täitise all ütleb enam kui ürgne papüürus raidkiri savitahvel veest leitud paskneveeringis maast küntud kuldne ketas, pronksmündid või mistahes metall. Siis korraga kõledal kõnnukohad, kõrgele helendavhetk siis õnnehaldjate hoolel, maailma päikesepoolele viibile tuhanded ilm, lõputu inimretk. Siis räägivad kõiksuse keeli, auvalguse liikuvad libled, elulaotus, ringlevad rütmid, rändpilved ja ränised mäed. Üle sõnade serva. Üle raamaturandi. Mis südant on puutunud? Loojate käed? Siinkohal tänavad, Kätlin Maasik ja Liina, kus ma teid kuulamast head tervist ja häid mõtteid suveks. Ja kui jumal annab, kohtume sügisel kõike head.